Obsah (5)

§ 162§ 106§ 127§ 104§ 103

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-2805 Otsuse tegemise aeg ja koht 08. oktoober 2007. a, Jõhvi kell 15.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Kohtuasi OÜ A L ja A hagi J V

§ 162alusel ebamõistlikult suur (tl 112).

III Kohtuistungid

1. Kohtuistungil 27.03.2007.a. jäi hageja esindaja hagiavalduse ja kostja oma vastuväidete juurde (tl 46-49).
2. Hageja esindaja seletuse kohaselt hageja andis kostjale reisiks mobiiltelefoni, kuid 2125.05.2006.a. kostja hagejale ei vastanud. Auto kütuse puudujääk 843 liitrit on arvestatud automargi kütusekulu normi järgi. Hageja esindaja kohaselt kostjaga töötasu suuruse osas kokkulepet ei olnud, seega saab kostja küsida ainult miinimumpalka.
3. Kostja leidis, et väide vastuhagi osalise aegumise kohta ei ole õige. Kostja arvates kuuluvad päevarahad töötasu hulka, mida töötaja võib välja nõuda 3 aastat. Kostja seletuse kohaselt lubas tööandjale talle tasu 10000 krooni kuus neto. Reisilt tagasi pidi kostja olema 01.06.2006.a. Kellele kostja oleks pidanud probleemide korral helistama, kostjat ei teavitatud. Kostjal oli reisil kaasas isiklik mobiiltelefon ja telefonikaart. Tööandja helistas kostjale korra, kui auto oli rikkis ja kostja remontis seda. Kuna kaardil oli vähe kõneraha, rääkis kostja lühidalt, teadmata, kas tööandja sai temast aru. Kütuse varguse kohta kostjal dokumentaalseid tõendeid esitada ei ole, miilitsasse ta ei pöördunud. Moskva Stupino tollipunkti hilines kostja kahe päeva võrra.
4. Tunnistaja A P ütluste kohaselt kohtus ta kostjaga Stupino tollipunktis. Kostja oli tollipunkti hilinenud ja seetõttu tehti talle trahv. Kostja seletas hilinemise põhjusena, et tal oli tarvis remonti teha, teha korda tuled ja pidurivooliku kraan. Tagasiteel kiilus kostja auto järelhaagise ratas kinni. Auto keskmine kütusekulu koormaga on 38-40 liitrit. Tagasiteel juhtis kostja autot M (tl 74).
5. Hageja esitas 08.05.2007.a. kohtuistungil V T OÜ õiendi, sõidumeerikute väljavõtted ja diiselkütuse ostutšekid (tl 76-79, 81-87). Kostja vastuse kohaselt näitavad auto 021 AUH tahhograaf-mõõturi andmed, et 17.05.-01.06.2006.a. läbis auto 2574 km. Autojuht M juhtis tagasiteel autot 219 km. Tanklatest osteti autole 20.05.-01.06.2006.a. 2210,3 liitrit diiselkütust. Kütuse kogukulu kuni tagasõidul Ivangorodini 01.06.2007.a. oli 1760,3 l. Kogu teekonna kohta oleks kulunormi 40 l/100 km juures pidanud kuluma 1007,6 liitrit diiselkütust. Kostja arvestuste kohaselt varastati Luugas 502,7 liitrit kütust. Kostja leiab, et V T õiend ei ole adresseeritud temale, samuti ei vastuta ta materiaalse vastutuse lepingu järgi laadungi mahalaadimisega hilinemise pärast (tl 88-90).
6. Tunnistaja N F ütluste kohaselt oli kostjal reisiks kasutada oma mobiil-telefon. Kostja auto kütusejääk oli väljasõidul 230 liitrit. Kütusepaagi mahutavus on 640 liitrit, praktiliselt 620 liitrit. Kostjaga oli suuline tööleping, tavaliselt makstakse juhile tasu 3000-3500 krooni. Kostja seletas Stupinos, et tal läks auto rikki. Kostjal oli esitada tšekk, et ta tegi Ivangorodis remonti 500 rubla eest. Stupinost sõitis kostja välja 70 km, edasi oli auto roolis M . Kütuse 4 puudujääk oli 843-847 liitrit. Tunnistaja väitel olevat kostja puudujäägi kohta hiljem seletanud, et tegi selle „sulaks“. Kütusevargusest kostja ei rääkinud (tl 97-98). IV Kohtu põhjendused
7. Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse, kostja vastuhagiavalduse ja hageja vastused ning täiendavad kirjalikud seisukohad, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning tunnistajate ütlused, uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi ja vastuhagi tuleb rahuldada osaliselt.
8. Hageja on oma kahjunõude puhul tuginenud kostjaga 18.05.2006.a. sõlmitud materiaalse vastutuse lepingule (tl 7,13) ja võlaõigusseaduse (

) sätete kõrval töökoodeksi (TööK) §le 128 lg 1 p

2. Riigikohus on tsiviilasja lahendis 3-2-1-149-05 märkinud, et kui kuna töölepingu seadus kahju hüvitamist töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise korral ei sätesta, tuleb võlaõigusseaduse § 1 lg 1 järgi nimetatud küsimuse lahendamiseks kohaldada võlaõigusseaduse lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätteid, arvestades töökoodeksis (TööK) sätestatud töötaja varalise vastutuse erisustega.
3. TööK § 128 lg 1 kohaselt kannavad töötajad materiaalset vastutust nende süü läbi ettevõttele tekitatud kahju eest täies ulatuses järgmistel juhtudel: 1) kui töötaja ning ettevõtte vahel on sõlmitud kirjalik leping selles, et töötaja võtab enesele täieliku materiaalse vastutuse temale hoiule või muuks otstarbeks antud vara ja muude väärtuste mittesäilimise eest; 2) kui töötaja oli aruandeliselt saanud vara või muud väärtused ühekordse volituse või muu ühekordse dokumendi alusel; 3) kui kahju on tekitatud töötaja tegevusega, mis sisaldab kriminaalkorras karistatava teo tunnuseid; 4) kui kahju on ebakaine töötaja tekitatud; 5) kui kahju on tekitatud materjalide, poolfabrikaatide või toodete (toodangu) puudujäägiga, tahtliku hävitamisega või tahtliku rikkumisega, sealhulgas nende valmistamisel, samuti ettevõtte, asutuse või organisatsiooni poolt töötaja kasutusse antud tööriistade, mõõteriistade, erirõivaste ja muude esemete puudujäägiga, tahtliku hävitamisega või tahtliku rikkumisega; 6) kui töötajale on kooskõlas seadusandlusega pandud täielik materiaalne vastutus ettevõttele, asutusele või organisatsioonile tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest; 7) kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. TööK § 128 lg 2 kohaselt kirjalikke lepinguid täieliku materiaalse vastutuse kohta võib ettevõte sõlmida (18 aasta vanuseks saanud) töötajatega, kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga (väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega.
4. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus hageja arvamusega, et kostja täieliku materiaalse vastutuse aluseks võiks olla

lepingu rikkumise ja kahju hüvitamise sätete kõrval TööK § 128 lg 1 p

1. Nimetatud säte reguleerib juhtumeid, kui töötajale on pandud täielik materiaalne vastutus mingi riikliku normatiivaktiga. Kohtu hinnangul kostja puhul sellise töötajaga tegemist ei ole.
2. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja töötas hageja juures ajavahemikul 17.05.-01.06.2007.a. suulise töölepingu alusel autojuhina, so tegi tööd, mis on 5 vahetult seotud talle antud väärtuste hoidmisega ja veoga ning et temaga oli sõlmitud kirjalikult leping ka materiaalse vastutuse kohta. Seega on kostja suhtes kohaldatavad kooskõlas

sätetega TööK § 128 lg 1 p1, lg 2, mis reguleerivad töötaja täielikku materiaalset vastutust tööandja ja töötaja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel töötaja täieliku materiaalse vastutuse kohta. 21.

§ 106

lg 1 kohaselt võlgnik ja võlausaldaja võivad eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises.

§ 127

lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg.

1. Kohus leiab, et hageja ja kostja on materiaalse vastutuse lepingus kokku leppinud kostja vastutuse piiramises. Materiaalse vastutuse lepingu punkt 1 kohaselt võtab autojuht endale täieliku materiaalse vastutuse järgmistel juhtudel: 1.
2. koorma puutumatuse eest pealelaadimise momendist, kogu teekonna kestel kuni koorma äraandmiseni saajale; 1.2 transpordi tehnilise seisundi, selle komplektsuse ja puutumatuse eest; 1.3 autojuhile reisiks väljastatud TIR, CMR dokumentide, sõiduki litsentsi, tehnilise passi, kindlustuse, sõiduki tunnistuse jm korrasoleku eest; 1.4 reisiks väljastatud rahaliste vahendite eest.
3. Kostja kui töötaja kohustused on sätestatud materiaalse vastutuse lepingu punktis
4. Nimetatud punkti kohaselt on autojuht kohustatud: - õigeaegselt teatama organisatsioonile kõigist temale usaldatud koorma ja transpordi puutumatuse ja terviklikkuse tagamist ohustavatest asjaoludest; - säästlikult suhtuma temale üleantud materiaalsetesse väärtustesse ja võtma tarvitusele meetmed kahju ärahoidmiseks; - esitama aruande temale usaldatud materiaalsete väärtuste kohta kahe päeva jooksul pärast reisi. Hageja nõude seisukohalt on oluline tuvastada, kas töötaja rikkus mingit eelnimetatud kohustust ja kui rikkus, kas selline rikkumise tõi lepingu tingimuste kohaselt kaasa töötaja täieliku materiaalse vastutuse.
5. Hinnates asjas poolte esitatud tõendeid kohus loeb tõendatuks, et kostja ei järginud käibes vajalikku hoolt (

§ 104

lg 3) temale üleantud materiaalsete väärtuste säästmiseks ega võtnud kahjude ärahoidmiseks tarvitusele vajalikke abinõusid, mis väljendus kostja poolt süüliselt diiselkütuse puudujäägi/ülekulu tekitamises.

1. Hagi kohaselt moodustas kostja poolt tekitatud diiselkütuse puudujääk 843,1 liitrit. Kostja enda poolt tööandjale esitatud reisiaruande kohaselt (tl 9,10) oli reisile väljasõidul kütuse jääk 230 liitrit, kütust saadi 2439 liitrit, kulu moodustas 1030 liitrit ja jääk moodustas 809 liitrit. Sellest tulenevalt moodustas diiselkütuse puudujääk/ülekulu koguses 830 liitrit (230+24391030-809). Kostja täiendava arvestuse kohaselt moodustas kütuse puudujääk 502, 7 liitrit.
2. Kostja poolt reisiaruande juurde esitatud kütusekviitungite kohaselt (tl 86-87) oli kütust tangitud 2210,3 l, veoauto 021 AUH sõidumeeriku ketaste kohaselt oli auto läbisõit 17.05.01.06.2006.a. Ivangorodini 2519 km (tl 81-85). Ivangorodi-Ahtme vahemaa on 55 km (tl 88). Tunnistaja P ütluste kohaselt on auto keskmine kütusekulu 38-40 liitrit saja kilomeetri peale (tl 74). Tunnistaja F ütluste oli kostja auto kütuse jääk väljasõidul 230 liitrit, kütusepaak mahutab 640 liitrit. F tegi kütusekulu arvestuse Kohtla-Järvel (tl 97-98).
3. Hinnates asjas esitatud tõendeid asub kohus seisukohale, et diiselkütuse puudujäägi osas ei saa lähtuda ei hageja ega kostja arvestusest, vaid kütusekulu arvestusel tuleb korrigeerida 6 reisi kogupikkuseks 2574 km (2519+55) ja keskmiseks kütusekuluks 100 km kohta tuleb arvestada 39 l/100 km (38+40/2), millest tulenevalt kütusekulu reisi peale moodustas 1003,86 liitrit (39X2574/100). Andmetest lähtuvalt moodustas kostja poolt tekitatud diiselkütuse ülekulu 796,44 liitrit (230+2210,3-1003,86-640), mis arvestusega 8,50 krooni/liiter moodustab kahju 6769,74 krooni (796,44 x 8,5).
4. Kohus ei loe

§ 103

mõttes (rikkumise vabandatavus vääramatu jõu tõttu) põhjendatuks ega tõendatuks kostja vastuväidet, et kütuse puudujäägi põhjustasid Venemaal auto rike ja tundmatute isikute poolt kütuse vargus. Kütusevarguse fakti puhul sellises suures koguses on elementaarne eeldada, et töötaja pöörduks selle avastamisel viivitamatult vastavate õiguskaitseorganite poole, kindlustamaks vargusefakti dokumenteerimist ja võimalikku süüdlaste kättesaamist ning kütuse tagastamist. Kostja väitel ta väidetava varguse osas miilitsasse ei pöördunud. Seega loeb kohus kostja vastuväidet kütuse varguse kohta paljasõnaliseks ning leiab, et diiselkütuse puudujäägi/ülekulu tekitamisega on kostja süüdi temale materiaalse vastutuse lepinguga pandud materiaalsete väärtuste säästmiskohustuse rikkumises ja kahju ärahoidmiseks vajalike meetmete tarvituselevõtmises, mis seadis ohtu transpordi puutumatuse (p.1.2) ning mille tagajärjel tekitati hagejale kahju summas 6769,74 krooni.

1. Kohus nõustub hagejaga samuti selles osas, et kostja rikkus komandeeringu ajal Venemaale materiaalse vastutuse lepingus sätestatud informeerimiskohustust. Kuigi tööandja ei andnud kostjale reisiks kaasa eraldi sidevahendit, ei ole asjas vaidlust, et kostjal oli reisil kasutada oma mobiiltelefon ja telefonikaart. Vaatamata sellele, et kostjal tekkisid tema enda seletuse kohaselt varsti pärast Venemaale jõudmist mitmed tehnilised probleemid ja muud takistused, mis seadsid ohtu veose tähtaegse kohaletoimetamise, et pidanud ta vajalikuks tööandjat sellest koheselt informeerida. Tunnistaja F ütluste kohaselt oli tal viimane telefonikõne kostjaga järgmisel hommikul peale kostja poolt Vene tolli läbimist. Pärast seda tööandja esindaja enam kostjaga ühendust ei saanud (tl 97). Kostja seletuse kohaselt ta omal initsiatiivil tööandjale ei helistanud. Tööandja helistas kostjale ühe korra ajal, kui kostja remontis autot, kuid kostja rääkis lühidalt ja ei olnud kindel, kas tööandja sai temast aru (tl 47). Kostjat vastuväidet, et talle ei antud tööandja poolt sidevahendit ning et tal ei olnud oma mobiiltelefonilt helistamiseks kõnekaardil piisavalt raha, ei ole kohus põhjendatuks. Kostja seletuse kohaselt oli talle reisiks Venemaale kaasa antud 3517 rubla, mida ta oleks võinud kasutada, et tööandjaga ühendust saada, vajadusel ka muul viisil kui oma mobiiltelefoni kaudu.
2. Kostja poolt informeerimiskohustuse rikkumisele vaatamata kohus leiab, et materiaalse vastutuse lepingust tuleneva vastutuse piiramise tõttu kostja hageja esindaja ja vahetusautojuhi lähetuskuludest ning veose kohaletoimetamisega viivitamisest hagejale tekkinud kahju eest ei vastuta, kuna need jäävad väljapoole materiaalse vastutuse lepingu alapunktides 1.1.-1.
3. ettenähtud vastutust. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada ainult summas 6769,74 krooni, ülejäänud osas tuleb jätta rahuldamata.
4. Kostja vastuhagi osas kohus leiab, et põhjendatud on lõpparve ja lõpparve maksmisega viivitamise nõue, kuid töötaja nõue päevarahade ja isiklikest vahenditest kantud töölähetuse seotud kulude sissenõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.
5. Palgaseaduse (PalS) § 32 lg 1 kohaselt tööandja on kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Kui töötaja ei saanud töölepingu lõppemise päeval lõpparvet vastu võtta, on tööandja kohustatud maksma lõpparve viie 7 päeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. PalS § 34 kohaselt kui töötajale ei ole palka või hüvitust arvutatud või neid on arvutatud vähem, on töötajal õigus esitada nõue individuaalse töövaidluse lahendamise seaduses ettenähtud korras.
6. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ja kostja olid 17.05.-01.01.2006.a. suulise kokkuleppe alusel töösuhetes ja kostja ei ole töötamise eest töötasu saanud. Riigikohus on tsiviilasja 3-21-124-05 lahendis leidnud, et kuna töösuhtes on töötaja nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalik vormistamine on eelkõige tööandja kohustus, mille täitmata jätmise eest kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi ka haldusvastutust, ei saa töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes dokumentide alusel. Suulise töölepingu puhul puuduvad töötajal reeglina kirjalikud tõendid töötasu kokkuleppe kohta tööandja seaduse nõude järgimata jätmise tõttu ja seetõttu peab ka kirjaliku töölepingu vormistamata jätmise tagajärgede riski kandma tööandja. Seetõttu kui poolte kokkulepet usaldusväärsete kirjalike tõendite alusel tuvastada ei saa, tuleb töötasu kindlakstegemisel lähtuda mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad.
7. Statistikaameti andmetel oli Eestis 2006.a. II kvartalis veonduses, laonduses ja sides keskmine brutokuupalk 10131 krooni (http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp). Kostja vastuhagi kohaselt oli kokkulepitud tasu 10000 krooni kuus neto (nn. puhtalt kätte), mis on samas suurusjärgus keskmise palgaga. Kohus leiab, et kuna täpsemad andmed rahvusvaheliste autovedude autojuhtide tavapäraste töötasude kohta puuduvad, tuleb kostja töötasu kindlakstegemisel lähtuda kostja seletusest 10000 krooni kuus, kuid arvestusega, et tegemist on tulumaksuga maksustatava palgatuluga (brutopalk). Tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p1 kohaselt kuulub palgatulu tulumaksuga maksustamisele. Seetõttu kuulub hagejalt kostjaks kasuks väljamõistmisele töötasu perioodi eest 17.05.-01.06.2006.a. summa 4838,70 krooni (10000/31x15) brutopalgana.
8. Kostja on esitanud palga maksmise viivitamisega seotud viivisenõude summas 9290,30 krooni 384 päeva eest (1.06.2006- 19.06.2007). Hageja leiab

§ 162lg 1 alusel, et viivisenõue kahenädalase töötamise eest on ebamõistlikult suur (tl 112). 36. Pal

S § 29 kohaselt tööraamatu andmisega ja lõpparve maksmisega viivitamise aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses Eesti Vabariigi töölepingu seaduses sätestatud korras. Töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 2 kohaselt tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.

1. Kohus leiab, et kuna kostja töösuhe hagejaga lõppes 01.06.2006.a., tuleb asjas kohaldada PalS §§ 29, 32 lg 1 ja TLS §§ 74 lg 2 ja 119 lg 2 sätteid, mille kohaselt töölepingu lõpetamise päeval lõpeb töötaja palga ja -viiviste arvestus ning töötajale tuleb välja maksta lõpparve, so kõik töötajal saadaolevad summad, kostja puhul 4838,70 krooni.
2. Riigikohus on tsiviilasja 3-2-1-146-06 lahendis märkinud, et tulenevalt PalS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma 8 olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis.
3. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja poolt viidatud

§ 162

ei ole asjas kohaldatav ja hageja peab kostjale maksma keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja päevapalk moodustas 322,58 krooni (10000/31). Kostja on esitanud viivitusenõude 384 päeva eest. Hageja pole kostjale lõpparvet käesoleva ajani maksnud. Kostja nõue 9290,30 krooni tema ühe kuu palka (10000 krooni) ei ületa, mistõttu nõue tuleb rahuldada selles summas.

1. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise üldine tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud ITLS § 6 lg 2 ja lg 3 ettenähtud juhul. ITLS § 6 lg 3 kohaselt palga maksmise nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat.
2. Hageja on esitanud kostja päevarahade ja isiklikest vahenditest kulutuste hüvitamise nõuete suhtes aegumise kohaldamise taotluse, kuna nõuded on esitatud pärast neljakuulist tähtaega. Kohus leiab, et hageja taotlus nimetatud nõuete suhtes aegumise kohaldamiseks on põhjendatud. Kostja töötas hageja juures kuni 01.06.2007.a., seega oleks kostja pidanud esitama päevaraha ja töölähetusel isiklikest vahenditest tehtud kulutuste hüvitamise nõude hiljemalt 02.oktoobriks 2006.a., kuid tegi seda 27.02.2007.a. Kostja hinnanguga, et nimetatud nõuded kuuluvad töölepingu seaduse § 51 lg 3 ja 4 alusel töötasu hulka, kohus ei nõustu. TLS § 51 lg 3-4 kohaselt tööandja on kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha, mille suuruse, maksmise tingimused ja korra kehtestab vabariigi valitsus. Palk on palgaseaduse § 2 lg 1 kohaselt tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Eeltoodust nähtub kohtu hinnangul selgelt, et palk ja päevaraha ning muud töölähetusega seonduvad kompensatsioonid ei ole samastatavad mõisted.
3. Eeltoodu alusel jätab kohus kostja nõuded päevaraha 5897,50 krooni ja kostja isiklikest vahenditest kantud töölähetusega seotud kulutuste 1572,75 krooni hüvitamise nõuetes rahuldamata. V Menetluskulud
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi ja vastuhagi rahuldamise ulatusega. Viktor Brügel kohtunik 9