2-07-1965 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Viru Maakohus Pavel Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 03.10.2007 Narva kohtumaja Tsiviilasja number 2-07-1965 OÜ Inner Trading hagi B

(Võlaõigusseadus) § 159 lg 2 kannatanu kaotab leppetrahvi nõudeõiguse juhul, kui ta ei teata teisele poolele oma nõudest viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist. Pärast 10.01.2007.a. hageja ei teatanud kostjale leppetrahvi maksmise vajadusest, s.t. ei täitnud seaduse nõuet. 2 Eeltoodu aluse, juhindudes

§ 159lg 2, kostja palub jätta OÜ Inner Trading hagi rahuldamata.

HAGEJA ARVAMUS KOSTJA VASTUSE KOHTA Hageja leiab, et leppetrahvi osas on kostja arvamus ekslik, kuna 11.08.2006.a. laenulepingu p 3.4. järgi tasumisega viivitamisel on hagejal õigus nõude kostjalt viivist.

§ 159

lg –s 2 sätestatud reegel ei kehti viivise kohta (RKL 15.11.2006 nr 3-2-1-95-06) KOHTULIK ARUTELU Hageja jäi nõude juurde ja palus see rahuldada. Kostja palus nõuet vähendada vastavalt seadusele, kuna nõude summa on praegu ebamõistlikult suur. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste selgitused ja hinnanud toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele tervikuna alljärgmistel asjaoludel.

1. Kohus ei nõustu kostja vastuses toodud laenulepingu tõlgendusega, mille kohaselt kostja leiab, et ta kohustus lepingu punkti 3.
2. järgi maksmisega viivitamise korral tagasi maksma 1000 krooni kaupa laenu iga viivitatud päeva eest. I. M. ja B. V. sõlmisid laenulepingu 11.08.2006 (t.l. 6 ja pöördel). Laenulepingu punkti 3.
3. kohaselt tasumisega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist summas üks tuhat Eesti krooni (1.000) tähtajaks tasumata iga viivitatud päeva eest. Kohus ei nõustu samuti kostja väitega, et antud juhul lepiti kokku leppetrahvis mitte viivises. Erinevalt tsiviilkoodeksi regulatsioonist ei ole viivis kehtiva õiguse järgi leppetrahvi alaliik, vaid seadusest tulenev õiguskaitsevahend rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel (RKL 32-1-132-04; 3-2-1-66-05). Kuna tegemist ei ole leppetrahviga, siis kohaldamisele ei kuulu ka

§ 159. Asjaolu, et lepiti kokku viivises tuleneb sõna-selgelt lepingu punktist 3.4.

ja see on kooskõlas viivise olemusega

§ 113

lg 1 järgi.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Seega seaduse kohaselt kuulub kohaldamisele lepingus ette nähtud viivise määr, milleks antud juhul tuleb laenu tähtajaks tasumata jätmisel tasuda üks tuhat Eesti krooni iga viivitatud päeva eest. 2. Kostja taotleb nõude summa vähendamist.

§ 113

lg-st 8 tulenevalt kohaldatakse aga viivise vähendamisele leppetrahvi sätteid.

§ 113

lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. 3

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine on aga kohtu diskretsiooni – ehk kaalutusotsus. Kohus lähtub viivisnõude mõistlikkuse määramisel muuhulgas senisest kohtupraktikast, mille kohaselt ülemäära suureks ei ole üldjuhul peetud viivist, mis on põhivõlaga sama suur. Seega kohus leiab, et kuna antud juhul on viivisnõue sama suur kui oli põhivõlg, on tegemist proportsionaalse viivisnõudega ja see on esitatud mõistliku aja jooksul. Samuti peab kohus oluliseks asjaolu, et antud viivise määr on kokkulepitud tavalises lepingus, mitte tüüptingimustega lepingus ning järelikult peaks olema antud viivisnõude rakendamise õigus laenulepingu sõlmimisel kostjale selgelt teada. Kostja oli vaba heas usus antud lepingut sõlmima ja võlausaldajal on õigus heas usus laenulepingu alusel viivist nõuda. Viivisnõue on põhjendatud võlausaldaja ja kostja vahelise lepingu punkti 3.4. alusel. Hagejal on õigus tugineda nimetatud laenulepingule, kuna 11.01.2007 I. M. ja hageja vahel sõlmiti nõude loovutamise leping. Vastavalt sellele varalised nõuded kostja vastu laenulepingu alusel olid loovutatud tervikuna hagejale. MENETLUSKULUDE JAOTUS Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab kostja, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Pavel Gontšarov /allkiri/ 4