Obsah (9)

§ 9§ 2§ 19§ 7§ 1§ 12§ 3§ 4§ 18

3-06-1582 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2007.a Tallinn Haldusasja number 3-06-1582 Haldusasi Aktsiaselts PAFER

) §-d 2 lg 2 ja § 19 lg 2 p 5.

reguleerib igasugust hasartmängu. Kui vastustaja on seisukohal, et hasartmänguseadus ei kohaldu hasartmängu korraldamisele sidevahendi vahendusel, on hasartmängu korraldamine sidevahendi vahendusel lubatud ja vaidlustatud otsus seega seadusevastane. Sellise tõlgenduse korral pidanuks vastustaja kaebuse esitajale teatama, et hasartmängu korraldamine sidevahendi kaudu on lubatud, selleks ei ole vaja tegevusluba ega korraldusluba ja vastustaja selle üle järelevalvet ei teosta. Vastustaja on mängukoha nõuetele mittevastavusega seonduvalt möönnud, et sidevahendi vahendusel hasartmängu korraldamisele ei sätesta hasartmänguseadus nõudeid ega piiranguid. Sellest tulenevalt ei ole võimalik samaaegne seisukoht, et kaebuse esitaja ei ole esitatud nõudeid järginud. Vastustaja ei ole põhjendanud ega osutanud, missugune konkreetselt mittevastavus on, seega on vaidlustatud otsus ainsas punktis, milles see õigusteoreetiliselt võiks kvalifitseeruda korraldusloa andmisest keeldumise aluseks, ebaõige ning motiveerimata. 5.2.

ei sätesta nõuet, et hasartmäng peab toimuma ruumis, vaid kasutab mängukoha mõistet ja sisustab selle mitte mängimise kohana, vaid mängu korraldamise kohana. Mängukoha regulatsioon on suunatud muule majandustegevusele, mänguautomaatidele ja mängulaudadele. Hasartmängumaksuseadus võimaldab maksustada hasartmängu, mida korraldatakse muu vahendiga kui mängulaual või mänguautomaadiga. Vaidlustatud otsuses viidatud kohtuvaidluse ese ei olnud hasartmängu korraldamine sidevahendi kaudu. Vaidluste asjaolud ja poolte väited ning eesmärgid erinevad sedavõrd, et ei ole omavahel võrreldavad. 2 5.

1. Kui vastustaja teadlikult tegevusetusega lubab mitmetel ettevõtjatel sidevahendi vahendusel hasartmängu korraldada ja keelab selle kaebuse esitajale, on tegemist ettevõtjate ebavõrdse kohtlemisega vastustaja poolt. Haldus on lubanud hasartmängu korraldamist interneti vahendusel, kehtivad load on nii AS-l Spordiennustus kui AS-l Olympic Casino Eesti. Kui haldus ei tõkesta arvukate välisriigi hasartmängukorraldajate poolt interneti vahendusel Eestis hasartmängu korraldamist, siis ei ole haldusel põhjust tõkestada Eestis registreeritud äriühingule samasugust tegevust. Seejuures on oluline, et tegemist on otseselt Eestis interneti vahendusel hasartmängu korraldamisega, sest nimetatud hasartmängukorraldajad on selleks loonud eestikeelsed internetileheküljed (vt www.triobet.com). Lisaks on sellised hasartmängukorraldajad avanud ka pangakontod Eesti krediidiasutustes, seega toimub ka käive Eestis. Selliste internetilehekülgede olemasolu ja nende kaudu Eestis õnnemängu korraldamise fakt ei vaja tõendamist, pooltel ei ole selle osas vaidlust. Haldus peab kõiki võrdselt kohtlema ning ei tohi ühte Eesti residenti eelistada teisele ega välismaiseid isikuid Eesti isikutele. Vastustaja tegevusetus, mis lubab tegevusloata ja korraldusloata ettevõtjatel sidevahendi vahendusel hasartmängu korraldada ja tõkestab selle samas kaebuse esitajal, piirab kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust. 5.
2. Vale on väide, et kaebuse esitaja ei kontrolliks mängijat alkoholi vm joobe osas. Sidevahendi kaudu korraldatavas hasartmängus realiseeruks kontroll tõhusamalt, kui nn. traditsioonilises mängukohas. Kaebuse esitajale muudest hasartmängu korraldajatest kõrgemate nõuete esitamine ei ole põhjendatud.

ei sätesta kohustust joobe vahetuks kontrollimiseks. Sidevahendi kaudu hasartmängu korraldamisel rakendab kaebuse esitaja abinõusid, mille kaudu laekub teave selle kohta, et mängija ei mõista oma tegude tähendust või on sattumas ludomaaniaohtu ja selle ilmnemisel ei luba kaebuse esitaja mängijal mängida.

§ 9

lg 1 p 2 keelab „lubamise” ning ei anna erilist pädevust mängijate kontrollimiseks. Nimetatu rikkumine on aluseks tegutseva hasartmängukorraldaja suhtes, preventiivne sanktsioon ei ole lubatud. Viidatu ei saa olla HMS järgi aluseks korraldusloa andmisest keeldumisele. 5.

1. Arvestades, et hasartmängu korraldamisel interneti vahendusel on fikseeritavad nii mängija isik kui raha päritolu, on interneti vahendusel toimuv hasartmäng rahapesuks vähesobiv ning järelevalve teostamiseks sobivam, kui nn. tavahasartmäng. Täna on Eestis olukord, kus nn. tavakasiinos mängijate isikuid ei tuvastata, puudub igasugune teave selle kohta, kes kasiinos on käinud ning kui palju raha ta kasiinos on kasutanud. Erandi moodustab suurte võitude registreerimise kohustus, kuid põhimass võitudest on väikesed ning võidu kohta tõendi andmise 3 kohustus võimaldab mängijal maksuvaba ja legaalse tuluna dokumenteerida legaliseerida nii suured kui väikesed võidud. Tõhus võimalus kontrollida seda, kas võit tegelikult saavutati, puudub. Samuti ei ole täna mingit võimalust kontrollida, kas hasartmängukorraldajal väidetav käive pärineb mängijatelt saadud panustest või muudest allikatest. Kasiinomängu korraldamisel nn. tavakasiinos mänguautomaadil ei ole muud maksu, kui hasartmängumaks mänguautomaadilt. See maks on fikseeritud summa iga kuu iga automaadi kohta, sõltumata tehtud panustest ja saavutatud võitudest. Riik ei ole kahetsusväärselt kehtestanud kõigi kasiinos mängijate registreerimise nõuet ning net gaming revenue (panused miinus saavutatud võidud) maksustamist, samuti ei ole õnnestunud kasiinos võimalikke rahapesu juhtumeid tõendada. Seega – legaalne internetihasartmäng on turvalisem, kui tavakasiino. 5.
2. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivid 98/34/EÜ ja 98/48/EÜ seavad liikmesriikidele kohustuse teavitada Euroopa Komisjoni ettevõtluse peadirektoraati kõigist siseriiklike õigusaktide eelnõudest, mis sisaldavat tehnilist normi või nõuet infoühiskonna teenusele. Eesti Vabariik ei ole

-st Euroopa Komisjoni teavitanud. Seega on põhjendatud eeldus, et hasartmänguseadus on viidatud direktiividega kooskõlas ja kehtivat hasartmänguseadust tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et see ei piira teenuste osutamist Interneti vahendusel (infoühiskonna teenus).

1. Vastustaja leiab, et otsus on õiguspärane ja palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.
2. Hasartmängus võib eksisteerida kaks erinevat suhet: a) hasartmängu korraldaja ja riigi vahel ja b) hasartmängu korraldaja ja kliendi ehk mängija vahel.

reguleerib suhteid riigi ja korraldaja vahel, mitte aga korraldaja ja mängija vahel ning kuulub avaliku õiguse valdkonda. Seadusandliku reguleerimiseta ei ole võimalik luua juurde haldusõiguslikke mehhanisme, sh ei saa luua juurde interneti-hasartmängu võimalust. Hasartmängu valdkonnas prevaleerib üldine avalik huvi, et korraldatakse hasartmänge, mis on seaduses expressis verbis sätestatud ning et hasartmänge korraldatakse seadusandja poolt aktsepteeritud vahenditega (inventariga) seadusandja poolt määratletud kohas. Hasartmängudest tulenevad negatiivsed tagajärjed (nt mängusõltuvus jms) ei tohi riigile ja selle kodanikele muutuda majanduslikult ja sotsiaalselt rõhuvaks. 6.2. Interneti-hasartmäng ei ole hasartmängu iseseisev liik ega alaliik, vaid vahend, mille kaudu saaks hasartmänge korraldada. Kehtiv

ei näe ette kasiino-tüüpi mängude korraldamist 4 interneti kui vahendi kaudu. Kehtivas seaduses on ainsate vahenditena nähtud ette kasiino-tüüpi mängude korraldamisel mängulauad ja mänguautomaadid. Kuid mitte vahendi nimetuse puudumine ei takista korralduslubade väljaandmist Internetis õnnemängude korraldamiseks, vaid oluliseks takistuseks on hasartmänguseaduses sätestatud mängukoha mõiste. Sellest johtuvalt on irrelevantne ka kaebaja viide hasartmängumaksu seaduse § 6 lg 2 punktile 4. Viide

§ 2

lõikele 2 on samuti irrelevantne, sest nimetatud lõike kohaselt saab Vabariigi Valitsus kehtestada hasartmängude loetelu, mille korraldamine on keelatud. Hasartmängu all mõeldakse hasartmängu erinevaid liike ja alaliike. Seega puudub kehtiva

§ 2

lg 2 alusel Vabariigi Valitsusel pädevus kehtestada hasartmängu mingi liigi korraldamiseks vahendite loetelu. 6.3.

peab mängukohana silmas hoonet või hoones asuvat ruumi ehitusseaduse tähenduses. Erand sellest on loodud Eesti riigilipu all sõitvatele laevadele (

§ lg 1 p 2), kuid kuna Eesti riigilipu all sõitev laev loetakse Eesti territooriumiks, laev on kantud registrisse ja omab kordumatut nime ning mängija saab laevas eraldatud ruumis ka vahetult õnnemänge mängida, pole ka mängukoht laevadel määramatu. Maksu- ja Tolliameti seisukohta toetavad Tallinna Halduskohtu (20.05.2002 otsus nr 3-639/2002) ja Tallinna Ringkonnakohtu (07.03.2003 otsus nr 2-3/100/2003) seisukohad.

§ 19lg 2 p 3 ei ole väär õiguslik alus korraldusloa andmisest keeldumiseks.

Mängukohaks kehtiva seaduse kohaselt ei saa olla internet ehk küberruum. Seega ei ole AS PAFER poolt pakutud mängukoht (internet) vastavuses hasartmänguseaduse mängukoha mõistega ning sellest johtuvalt ei saagi internet kui AS Pafer poolt pakutud mängukoht vastata

§ 7ja § 8 sätestatud nõuetele.

6.4. Maksu- ja Tolliametil puudub võimalus karistada välisriigi operaatoreid (nagu nt www.triobet.com; www.bet24.com jms), kes korraldavad internetis hasartmänge.

1. peatükis ette nähtud sanktsioone on võimalik rakendada vaid nende korraldajate suhtes, kellel on olemas Eesti pädeva asutuse poolt väljastatud tegevusluba. Ilma tegevusloata tegevuse eest näeb sanktsiooni ette karistusseadustik (§ 372). Riigiprokuratuur oma 19.07.2006.a vastuses selgitas, et kuna karistusseadustiku ruumiline kehtivus ei laiene internetis korraldatavale hasartmängule, siis ei alusta prokuratuur ka selliste operaatorite suhtes kriminaalmenetlust. Eestis tegevusluba omavatest hasartmänguoperaatoritest korraldab internetis hasartmänge vaid AS Spordiennustus ja seda totalisaatori näol. Loteriikorraldajatest korraldab internetis loteriisid AS Eesti Loto. Rahandusministeeriumi poolt väljastatud korraldusload, millega lubati korraldada hasartmänge internetis, on vastuolus kehtiva õigusega. Maksu- ja Tolliamet ei jätka interneti-hasartmängude 5 osas korralduslubade väljastamist kui ebaõiget halduspraktikat lähtudes Riigikohtu lahenditest nr 3-3-1-53-04, nr 3-3-1-19-04 ja nr 3-3-1-23-
2. 6.
3. Euroopa Liidus puudub õiguslik regulatsioon, mis kehtestaks liikmesriikidele ühtsed nõuded hasartmängude korraldamiseks. Euroopa Kohus on korduvalt toonitanud, et just asjaolu, et liikmesriikide õiguslik regulatsioon hasartmängu osas on niivõrd erinev, on põhjuseks, miks liikmesriikidele on jäetud laialdane diskretsiooniõigus hasartmängu valdkonnas ehk liikmesriigi enda otsustada on, lähtudes riigi sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest iseärasustest, kuidas hasartmänge õiguslikult reguleeritakse ja milliseid piiranguid rakendatakse (näiteks Schindler`i kohtuasi C-275/92; Zenatti kohtuasi C-67/98, Anomari kohtuasi C-6/01). Direktiiv 98/48/EÜ, millega muudeti direktiivi 98/34/EÜ seab liikmesriigile kohustuse teavitada eelnõust, seega on asjakohatu kaebaja väide nagu oleks pidanud või peab Eesti pädev asutus esitama Euroopa Komisjonile kooskõlastamiseks kehtiva hasartmänguseaduse, mis võeti vastu
4. aastal. Kui mängija on ise füüsiliselt korraldusluba omavas mängukohas ja istub seal arvuti (mis on ühendatud internetiga) taga mängides hasartmänge, siis pole tegemist kaughasartmänguga (ehk interneti-hasartmänguga). Taolisele seisukohale on viidatud ka kaebaja poolt viidatud direktiivi 98/48/EÜ lisas V, kus punktis 1 d öeldakse, et teenuseks, mida ei osutata “vahemaa tagant” on näiteks mängukohtades elektrooniliste mängude andmine kliendi kasutusse kliendi füüsilisel juuresolekul. Seega kui hasartmängude mängimine arvuti, mis on ühenduses internetiga, kaudu toimub ruumis või hoones, kus mängija saab füüsiliselt viibida ja kui sellele ruumile või hoonele on antud korraldusluba, siis on see tegevus lubatav, sest pole käsitletav teenusena “vahemaa tagant” ehk kaughasartmängu korraldamisena. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgnevatel põhjendustel. 7.
6. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitajal olemas tegevusluba, mis annab õiguse õnnemängude korraldamiseks (tl 8). Vaidlustatud haldusaktiga keelduti kaebuse esitajale interneti ja muude sidevahendite vahendusel õnnemängude korraldamise korraldusloa (korraldusluba) väljaandmisest. 6 7.
7. Vaidlustatud haldusaktis on vastustaja muuhulgas möönnud, et

ei reguleeri hasartmängu korraldamist interneti vahendusel (tl 12-13). Kaebuse esitaja on sellest tulenevalt leidnud, et kui sidevahendi kaudu hasartmängu korraldamise regulatsioon ja keeld puudub, on tegemist lubatud tegevusalaga (tl 2-3). Kohus kaebuse esitaja sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 1

lg 1 kohaselt sätestab nimetatud seadus õiguslikud alused hasartmängude, välja arvatud loteriid, korraldamiseks Eesti Vabariigi tolliterritooriumil ja Eesti Vabariigi riigilipu all sõitval laeval ja Eesti Vabariigis äriregistrisse kantud isiku poolt prahtimislepingu alusel prahitud laeval.

§ 2

lg 1 kohaselt on hasartmängu korraldamise õigus riigil, kes võib seda õigust edasi anda

-s sätestatud tingimustel ja korras väljaantava tegevusloaga. Seega seadusandja on jätnud hasartmängude korraldamise ainuõiguse riigile ja reguleerinud täpsemalt tingimused, millal riik korraldamise õiguse edasi võib anda.

§ 12näeb ette kaheastmelise riiklike lubade süsteemi.

Tegevusluba annab § 12 lg 1 kohaselt loas märgitud isikule õiguse tegeleda konkreetse hasartmängu liigi korraldamisega. Korraldusluba võimaldab tegevusluba omaval isikul

§ 12lg 2 ja § 18 kohaselt korraldada hasartmängu konkreetses mängukohas.

Kuigi

§ 2

lg 1 mainib sõnaselgelt vaid tegevusluba, ei saa sellest järeldada, et korraldusloa andmisel ei tuleks riigil

ettenähtud piiranguid järgida. Tegevusluba ja korraldusluba on omavahel lahutamatult seotud, sest ilma korraldusloata ei ole võimalik õnnemänge konkreetses mängukohas õiguspäraselt korraldada ning haldusorganitel riigi esindajatena ei ole võimalik üle anda rohkem õigusi kui seadusega on nende pädevusse antud.

§ 3sätestab hasartmängu mõiste ja § 4 näeb ette hasartmängu liigid.

Kohus nõustub vastustajaga, et interneti vahendusel toimuv hasartmäng ei ole hasartmängu iseseisev liik, vaid internet on vahend, mille kaudu saab hasartmänge korraldada. Interneti vahendusel on võimalik korraldada lisaks õnnemängule ka näiteks osavusmängu. Hasartmängude peamiseks liigitamise aluseks on tulemuse sõltumine osalisest või täielikust juhuslikkusest või mängija osavusest, mitte mängu korraldamise vahendist. Õnnemängu puhul on oluline, et tulemus oleks määratud täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures ühtlaselt jaotuvaid juhuslikke arve, millest mängu tulemus sõltub, saadakse kaardipaki, ruletiketta, täringu, elektroonilise või mehhaanilise mänguautomaadiga või muul viisil. Seega kohus leiab, et ka interneti vahendusel toimuva õnnemängu näol on põhimõtteliselt tegemist õnnemänguga, mis mahub

§ 4lg 1 p 1 mõiste alla.

See ei pruugi siiski 7 tähendada, et interneti vahendusel toimuv õnnemäng on

kohaselt lubatav. Kõigi õnnemängude korraldamiseks on

-st tulenevalt vajalik nii tegevusloa kui korraldusloa olemasolu, kuid lubade väljastamine on seotud seaduses sätestatud tingimuste ja piirangutega. Vaidlustatud otsus sisaldab tõepoolest väidet, et

ei sisalda regulatsiooni interneti vahendusel toimuva hasartmängu jaoks, kuid vastustaja on oma väidet kasutanud eelkõige mängukohaga seonduvalt nii otsuse motiveerivas osas kui viites keeldumise õiguslikule alusele (tl 12-14). Kaebuse esitajale pidi olema arusaadav, et korraldamisloa väljaandmisest keeldumise alus on eelkõige mängukoha mittevastavus

nõuetele. Vaidlustatud otsuse motivatsiooni tuleb tõlgendada loogilise tervikuna. Kohus arvestab siinjuures ka kaebuse esitaja pikaajalist kogemust hasartmängude korraldamisel (tl 8, p 2), kaebuse esitaja lepingulise esindaja teadmisi hasartmängu valdkonnast tulenevalt tema eelnevast töökogemusest, sealhulgas riigi esindamist hasartmänguseaduse rakendamisega seotud kohtuasjades nr 3-639/2002 ja 2-3/100/2003, millele vaidlustatud otsuses on viidatud (tl 12). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on menetlusosaliste vahel enne haldusakti andmist toimunud kirjavahetus ja kohtumine, kus täpsustati taotlusega seonduvat (tl 12). Kohus leiab seetõttu, et mõningasele mitmetimõistetavusele vaatamata ei ole tegemist sellise motivatsiooniveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist. 7.3. Vastustaja keeldus korraldusloa andmisest seetõttu, et internetis õnnemängude korraldamine ei vasta

§ 7ja 8 ettenähtud nõuetele.

Kaebuse esitaja leiab, et

sätestab küll nõuded ruumile, kus hasartmängu saab korraldada, kuid ei sisalda nõuet, et hasartmängu saab korraldada ainult ruumis. Sidevahendi vahendusel toimuvale õnnemängule ei ole nõudeid kehtestanud ja seega ei ole alust väita, et kaebuse esitaja mängukoht ei vasta nõuetele (tl 2). Kohus kaebuse esitaja sellise seisukohaga ei nõustu.

§ 7

sätestab muuhulgas, et õnnemängu võib korraldada ainult korraldusloal märgitud asukohas ja § 8 näeb ette konkreetsemad nõuded mängukohale. Nimetatud sätteid koostoimes tõlgendades võib asuda seisukohale, et seadusandja on § 7 ja 8 mängukohale esitatud nõudeid reguleerides silmas pidanud konkreetset füüsilist ruumi ja poolte vahel ei ole vaidlust selles, et internet mängukohana nimetatud nõuetele ei vasta. Seega tuleb analüüsida kaebuse esitaja väidet, et

kohaselt ei pea hasartmäng toimuma ruumis.

§ 18

ja 19 tulenevalt on mängukoha nõuetekohasus üks korraldusloa andmise või sellest keeldumise tingimusi, kusjuures § 19 lg 2 p 3 ei anna haldusorganile kaalutlusõigust, vaid mängukoha mittevastavuse korral tuleb korraldusluba andmata jätta. Kuigi kohtule ei olnud 8 kättesaadav hasartmänguseaduse eelnõu seletuskiri, on siiski ebamõistlik arvata, et seadusandja on soovinud üsna detailselt reguleerida ruumis korraldatavat õnnemängu ja jätta reguleerimata nõuded interneti vahendusel toimuvale õnnemängule. Hasartmängud on enamikus Euroopa Liidu riikides keelatud või on hasartmängu korraldamist oluliselt piiratud, kehtestades nõuded hasartmängu korraldajale, määratledes lubatud hasartmängu liigid või sätestades nõuded mängija (tarbija) kaitseks.1 Ulatuslike piirangute põhjus on eelkõige asjaolu, et hasartmäng võib olla käsitatav meelelahutusena, kuid sellega kaasneb mängija võimaliku sõltuvuse tekkimine. Hasartmängusõltuvus võib kaasa tuua sotsiaalseid probleeme nii üksikisiku, tema perekonna kui ühiskonna jaoks tervikuna. Hasartmängusõltuvuse all kannatav inimene võib mängides teha suuri rahalisi kulutusi, mille tulemuseks võivad olla majanduslikud raskused, töö- ja perekonna kaotamine või soov hankida mängimiseks raha õigusrikkumise hinnaga. Samuti on keeldude või piirangute sätestamisel arvestatud rahapesu, maksupettuste ja muu kuritegevuse kõrgendatud riskiga. Kaudselt on sellised kaalutlused tuletatavad ka

-st. Nii näeb § 2 lg 1 ette riigi ainuõiguse hasartmängu korraldamiseks, § 5 lg 1 seab mängijatele vanusepiirangu ja § 8 lg 7 seab piirangu mänguriimis viibijale, § 5 lg 4 keelab hasartmängukorraldajal anda krediiti panuste tegemiseks, § 9 lg 2 p 1 kohaselt ei tohi lubada mängima isikut, kes alkoholi, narkootikumi või muu tugevatoimelise aine mõju all olles ei suuda ilmselt mõista oma tegude tähendust. Tegevusloa ja korraldusloa kaudu kontrollitakse nii hasartmängu korraldaja tausta kui konkreetse mängukoha ja mängureeglite vastavust. Vastustaja on lisaks viidanud ka sellele, et seaduses sisalduva täpsema regulatsioonita ei ole võimalik teostada efektiivset riiklikku järelevalvet, näiteks seoses serveri asukoha määratluse või IP-aadresside kontrollimisega (kohtuistungi protokoll, tl 189). Järelevalve on aga kahtlemata oluline nii kuritegevuse tõkestamise kui tarbija kaitse seisukohast. Õige on vastustaja selgitus, et

reguleerib suhteid riigi ja hasartmängu korraldaja vahel, mitte aga korraldaja ja mängija vahel, ning kuulub avaliku õiguse valdkonda. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See tähendab, et seadusandja otsustab kõik olulised küsimused ja täitevvõimul puudub volitus seadusandja pädevusse puuduvaid küsimusi otsustada. Selline nõue laieneb ka täitevvõimu tegevusele riiklike lubade väljaandmisel. Eeltoodust tulenevalt peab kohus mõistlikuks seisukohta, et seadusandja on soovinud lubada vaid sellist hasartmängu, mis seaduses on selgelt lubatud ja on seega keelanud hasartmängu sellises mängukohas, mis ei vasta

sätestatud nõuetele. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks analüüsida kaebuse esitaja väiteid, mille kohaselt puudub sisuline vajadus interneti vahendusel 1 Study of Gambling Services in the Internal Market of the European Union, Final Report, 16 June 2006, http://ec.europa.eu/internal_market/services/docs/gambling/study1_en.pdf 9 toimuva hasartmängu piiramiseks ja et interneti vahendusel toimub hasartmäng on turvalisem kui nn tavapärane hasartmäng, kuivõrd interneti vahendusel toimuva hasartmängu lubamine või keelamine on seadusandja pädevuses. 7.4. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebuse esitaja poolt oma väidete põhistamiseks tehtud viide

§ 2

lõikele 2 (tl 3) ei ole asjakohane, sest nimetatud lõike kohaselt saab Vabariigi Valitsus kehtestada hasartmängude loetelu, mille korraldamine on keelatud. Hasartmängu all mõeldakse hasartmängu erinevaid liike ja alaliike, kuid kohus on eelnevalt jõudnud järeldusele, et interneti vahendusel toimuv hasartmäng ei ole eraldi hasartmängu liik, vaid konkreetset liiki hasartmängu korraldamise vahend. Seega puuduks Vabariigi Valitsusel pädevus keelata

§ 2

lg 2 alusel ainult selliseid õnnemänge, mida korraldatakse interneti vahendusel ja ei ole õige järeldada, et kui Vabariigi Valitsus ei ole määrust kehtestanud, ei ole ta soovinud keelata hasartmängu interneti vahendusel. 7.5. Kaebuse esitaja leiab, et kuna hasartmängumaksuseadus (HasMMS) võimaldab maksustada hasartmängu, mida korraldatakse muu vahendiga, kui mängulaual või mänguautomaadiga, on kehtiv õigus arvestanud, et eksisteerib ka muu kui traditsiooniline hasartmäng (tl 5). Kohus nõustub, et HasMMS § 1 p 3 kohaselt on hasartmängumaksu objektiks tõepoolest tehtud panustest laekunud summa ka sellise õnnemängu puhul, mida ei korraldata mängulaual ega mänguautomaadil, kuid

ja HasMMS reguleerimisalad on erinevad. Õiguslikud alused hasartmängu korraldamiseks nähakse ette

-s, seega HasMMS ei saa tuletada alust interneti vahendusel toimuva õnnemängu korraldusloa väljastamiseks. 7.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et teda on ebavõrdselt koheldud võrreldes teiste ettevõtjatega, kellele on antud õigus sidevahendi vahendusel hasartmängu korraldamiseks (tl 7). Vastustaja möönab, et Eestis tegevusluba omavatest hasartmänguoperaatoritest korraldab Internetis totalisaatorit AS Spordiennustus ja loteriisid AS Eesti Loto, kuid leiab, et varem korraldusloa väljastamise pädevust omanud Rahandusministeerium on nimetatud korraldusload välja andnud õigusvastaselt ja vastustaja ei soovi sellist praktikat jätkata (tl 138-139). Kohus nõustub vastustajaga, et ei usalduse kaitse ega võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (lahend nr 3-3-1-53-04 p 13; nr 3-3-1-19-04 p 18; nr 3-3-1-23-06 p 12). 10 7.
2. Kaebuse esitaja leiab ka, et vastustaja võimaldab välisriigi hasartmängukorraldajatel Eestis interneti vahendusel hasartmängu korraldamist ega tee midagi sellise tegevuse takistamiseks, mis on kaebuse esitaja suhtes ebavõrdne kohtlemine (tl 113-114). Kohus leiab, et antud väide ei ole asjakohane, sest järelevalve teostamine või mitteteostamine ei saa kaebuse esitajat ebavõrdselt kohelda korraldusloa väljaandmise kontekstis. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks juba internetis hasartmängu korraldama hakanud. Lisaks nähtub haldusasja materjalidest, et vastustaja ei ole olnud tegevusetu, vaid on pöördunud probleemiga Riigiprokuratuuri poole, kes oma 19.07.2006 vastuses selgitas, et kuna karistusseadustiku ruumiline kehtivus ei laiene internetis korraldatavale hasartmängule, siis ei alusta prokuratuur ka selliste operaatorite suhtes kriminaalmenetlust (tl 52-53, tl 56-58). 7.
3. Kaebuse esitaja leiab ka, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 98/34/EÜ ja 98/48/EÜ seavad liikmesriikidele kohustuse teavitada Euroopa Komisjoni ettevõtluse peadirektoraati kõigist siseriiklike õigusaktide eelnõudest, mis sisaldavat tehnilist normi või nõuet infoühiskonna teenusele, kuid Eesti Vabariik ei ole

-st Euroopa Komisjoni teavitanud mistõttu on põhjendatud eeldus, et hasartmänguseadus on viidatud direktiividega kooskõlas ja

ei piira teenuste osutamist Interneti vahendusel (tl 116). Kohus nõustub vastustajaga, et direktiiv 98/48/EÜ, millega muudeti direktiivi 98/34/EÜ seab liikmesriigile kohustuse teavitada tehnilist normi sisaldavast eelnõust. See tähendab Euroopa Komisjoni teavitamist uue regulatsiooni väljatöötamisel või kehtiva regulatsiooni muutmisel. Seega on asjakohatu kaebuse esitaja väide, nagu oleks pidanud või peab Eesti pädev asutus esitama Euroopa Komisjonile kooskõlastamiseks

-e, mis võeti vastu

1. aastal. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et Euroopa Liidus puudub õiguslik regulatsioon direktiivide või määruste näol, mis kehtestaks liikmesriikidele ühtsed nõuded hasartmängude korraldamiseks. Euroopa Kohus on teenuste vaba liikumise takistuste analüüsimisel samuti liikmesriikidele jätnud hasartmängu valdkonnas ulatusliku otsustusruumi, lähtudes riigi sotsiaalsetest, majanduslikest ja kultuurilistest iseärasustest, eeldusel, et piirangutel on sotsiaalpoliitilised või tarbijakaitse eesmärgid ning piirangud on proportsionaalsed taotletava eesmärgi suhtes (Schindler`i kohtuasi C-275/92; Zenatti kohtuasi C-67/98, Anomari kohtuasi C6/01). 7.
2. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Maksu- ja Tolliameti 08.05.2006.a. otsus nr 8-31/150 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. 11 7.
3. Menetluskulude väljamõistmist ei ole menetlusosalised taotlenud. Indrek Paukštys Kohtunik 12