Obsah (4)

§ 28§ 92§ 93§ 5

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 14. september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-817 Haldusasi Aktsiaseltsi Floccosa

§ 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. Kaebaja on esitanud taotluse Märjamaa Vallavolikogu 23.01.2007 otsuse nr 95 tühistamiseks ja Märjamaa Vallavolikogu kaebaja taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks. 1
2. Keskkonnaministeerium on 29.08.2005 väljastanud Osaühingule Floccosa (alates 06.02.2006 Aktsiaselts Floccosa) maavara kaevandamise loa nr KMIN-040, millega kaebuse esitajale eraldati Orgita-Haimre dolomiidimaardlas mäeeraldis Orgita II paekarjäär.
3. 22.08.2005 sõlmiti rendileping, millega riik andis Aktsiaseltsi Floccosa kasutusse kuni 22.04.2018 Rapla maakonnas Märjamaa vallas Orgita külas asuva kinnistu, nimetusega OrgitaAlver paekarjäär, pindalaga 5,83 ha (edaspidi Orgita II paekarjäär).
4. Orgita II paekarjääriga piirneb Orgita IV ala üldpindalaga 7,90 ha (edaspidi Orgita IV paekarjäär).
5. aasta lõpust alates on kaebuse esitaja korduvalt pöördunud Keskkonnaministeeriumi poole taotlustega väljastada talle Orgita IV paekarjääri osas luba geoloogilise uuringu teostamiseks. Viimane taotlus esitati 17.10.2006 ning selles paluti anda geoloogilise uuringu luba tähtajaga 3 aastat, mis annaks õiguse teha 12 puurauku uurimissügavusel kuni 12 m (tl 15-17).
6. Maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) § 14 lõige 2 sätestab, et loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele, kes annavad oma arvamuse kirjalikult. Osundatud sättest tulenevalt on vastustaja võtnud kahel korral seisukoha kaebaja taotluse osas. Vastustaja 21.03.2006 otsusega nr 37 „Arvamus geoloogilise uuringuloa taotlusele” otsustati mitte nõustuda geoloogilise uuringuloa väljaandmisega kaebuse esitajale. Kaebaja esitas Keskkonnaministeeriumile 17.10.2006 uue taotluse geoloogilise uuringu loa väljastamiseks. Keskkonnaministeerium soovis 19.12.2006 kirjaga nr 13-4-5/15681 vastustajalt teada, kas vald jääb oma varasema seisukoha juurde. Vaidlustatud Märjamaa Vallavolikogu 23.01.2007 otsusega nr 95 „Arvamus geoloogilise uuringuloa taotlusele” (edaspidi vaidlustatud otsus) jäädi 21.03.2006 vastu võetud otsuses nr 37 esitatud seisukoha juurde ja ei nõustutud geoloogilise uuringuloa väljaandmisega. Vastustaja viitas MaaPS § 30 lõikele 1, mille kohaselt on kaevandamisloa omanikul õigus laiendada mäeeraldist sama maardla piires, kui olemasoleva loaga kaevandatavat maavaru jätkub kuni viieks aastaks. Orgita II paekarjääris on vastavalt aruannetele aktiivne varu (seisuga 01.01.2005) 315 100 m3 ning vastavalt kaevandamisloale võib kaebaja kaevandada aastas maksimaalselt 10 000 m
7. Vastustaja on kindlaks teinud, et esitatud aruannete alusel on kaebuse esitaja
8. a jooksul kaevandanud 14 757 m3 ja
9. a 2802 m3, mis teeb arvestuslikuks aktiivseks varuks 297 541 m
10. Kuivõrd vastavalt kaevandamisloale võib kaebaja kaevandada aastas maksimaalselt 10 000 m3, on kaevandamisvaru enam kui viieks aastaks.
11. Tegelikult ei soovinud kaebuse esitaja mitte MaaPS § 30 lõike 1 alusel olemasolevat mäeeraldist laiendada, vaid esitas iseseisva taotluse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks OrgitaHaimre dolomiidimaardla piirkonnas. Asjaolu, et taotluses märgitud uuringuala piirneb olemasoleva Orgita II paekarjääriga ning kaebaja ise oma dokumentides ja igapäevases suhtluses nimetab uuringuruumi „Orgita II paekarjääri laienduseks”, ei tähenda, et kaebaja geoloogilise uuringu loa taotlus oleks esitatud MaaPS § 30 lõike 1 alusel.
12. Geoloogilise uuringu tegemise eesmärk Orgita-Haimre dolomiidimaardla teistes piirkondades, on välja selgitada, kas uuringuruumis on maavara ning kas seda on võimalik ja otstarbekas kaevandada või mitte. Uuringu tegemine ei tähenda veel kaevandamise alustamist, mistõttu MaaPS § 30 lõike 1 kohaldamine on asjasseputuumatu. Järelikult ei saa geoloogilise uuringu tegemine iseenesest kahjustada kolmandate isikute ja avalikke (sh kohaliku omavalitsuse) huvisid.
13. Vastustaja 20.03.2007 istungi protokollis on viidatud, et volikogu arvamus ei ole loa väljaandjale siduv. Nimetatud seisukohad ei ole kooskõlas MaaPS § 20 lõike 1 punktiga 9, mille kohaselt keeldutakse üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Omavalitsuse arvamus on uuringuloa väljaandmise suhtes uuringuloa väljaandmise 2 menetluse kohustuslik eelhaldusakt, mis mõjutab otseselt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ja vabadusi. Riigikohtu halduskolleegium on võimaldanud eelhaldusaktide vaidlustamist, kui eelhaldusaktiga on vältimatult kindlaks määratud ka lõpliku haldusakti sisu. Seega on antud juhul vajalik nimetatud eelhaldusakti vaidlustamine.
14. Märjamaa Vallavolikogu 21.02.2006 otsusega nr 32 „Seisukoht geoloogilise uuringuloa taotlusele” on volikogu nõustunud Märjamaa vallas Orgita V uuringuruumi geoloogilise uuringuloa väljaandmisega OSAÜHINGULE SAARE DOLOMIIT-VÄOKIVI. Asjaolu, et kaebaja ja SAARE DOLOMIIT-VÄOKIVI OÜ alustasid geoloogilise uuringu loa taotlemist samaaegselt, kinnitavad väljaande Ametlikud Teadaanded 30.12.2005 ja 04.01.2006 geoloogilise uuringu loa taotlemisteated. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitleda ühtemoodi. Vastustaja poolt nõusoleku andmisega kolmandale isikule Orgita V alale geoloogilise uuringu loa väljaandmiseks ning nõusoleku mitteandmisega kaebajale Orgita IV alale geoloogilise uuringu loa väljaandmiseks on kohalik omavalitsus põhjendamatult kohelnud ebavõrdselt eri isikuid. VASTUSTAJA SEISUKOHT
15. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Aktsiaseltsi Floccosa esitatud geoloogilise uuringu loa taotluse seletuskirjast, selgub uuringu eesmärk, milleks on Orgita II paekarjääri laiendamise võimaluse selgitamine nii põhja kui lõuna suunas. Keskkonnaministeerium on Ametlikes Teadaannetes avaldanud 04.01.2006 geoloogilise uuringu loa taotlemise teate, milles on uuringu eesmärgiks Orgita II paekarjääri laiendamise võimaluste selgitamine nii põhja kui ka lõuna suunas. 18.10.2006 esitatud taotluse järgselt Keskkonnaministeerium vastavat taotlemisteadet avaldanud ei ole.
16. Keskkonnaministeeriumi väljastatud kaevandamise loa kohaselt on Orgita II paekarjääris ehitusdolomiidi kaevandatav varu 333 600 m³ ja maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäär 10 000 m³. Kasutades ära kaevandamise loas toodud aastamäära maksimaalselt, jätkub kaebajal kaevandatavat maavara enamaks kui kolmekümneks aastaks.
17. Märjamaa Vallavolikogu majandus- ja eelarvekomisjon asus 03.05.2007 koosolekul seisukohale, et kui Aktsiaselts Floccosa esitab uue uuringuloa taotluse, siis toetatakse loa andmist. KAEBAJA SEISUKOHT VASTUSTAJA ARVAMUSE OSAS
18. Kaebuse esitaja leiab, et uue uuringuloa taotluse esitamine ei ole otstarbekas, kuna loa taotlemise protsess on pikk ja aeganõudev. 03.05.2007 Märjamaa Vallavolikogu majandus- ja eelarve komisjoni koosoleku protokollist nähtub, et komisjoni liikmete arvates ei ole mõtet takistusi teha, kui karjäär ja varu on olemas ja kõik asjaajamised on korras. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud ebaõigetest faktilistest ja õiguslikest alustest, mis muudab vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks. KOHTU PÕHJENDUSED
19. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Kaebuse esitaja menetluskulud tuleb vastustajalt osaliselt välja mõista. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
20. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Orgita II paekarjääris, kus kaebuse esitaja teostab kaevandustöid, jätkub kaebajale kaevandamiseks dolokivi enamaks, kui viieks aastaks (hinnanguliselt kolmekümneks aastaks). 3
21. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas geoloogilise uuringu teostamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse arvamus on Keskkonnaministeeriumile siduv (kas see rikub kaebuse esitaja õigusi), kas juhul, kui kaebaja alustab kunagi Orgita IV paekarjääris kaevandamist, on tegemist Orgita II paekarjääri laiendamisega või uue kaevandusega; kas MaaPS § 30 lõige 1 takistab kaebajal geoloogiliste uuringute tegemist Orgita IV paekarjääris, kas vastustaja on rikkunud geoloogilise uuringu taotlust toetamata jättes võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti selle üle, kelle kanda peaksid jääma menetluskulud.
22. Vastavalt MaaPS § 1 lõike 2 puntkile 2 reguleerib geoloogilise uuringu tegemist MaaPS eesmärgiga tagada maapõue majanduslikult otstarbekas ja keskkonnasäästlik kasutamine. Uuringu tegemise korda täpsustab keskkonnaministri 20.05.2005 määrus nr 40 „Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa vormile” (edaspidi määrus nr 40).
23. Esiteks leiab kohus, et geoloogilise uuringu teostamiseks nõutav kohaliku omavalitsuse arvamus on Keskkonnaministeeriumile siduv, kujutades endast eelhaldusakti geoloogilise uuringu loale kui haldusaktile. Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldumise alused on toodud MaaPS §-s
24. Lõikes 1 on toodud üheksa alust, millest kasvõi ühe esinemisel ei anta luba välja (tegemist on kumulatiivsete kohustuslike tingimustega). Lõike 1 puntki 9 kohaselt keeldutakse loa andmisest, kui kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. Kohtu hinnangul ei ole MaaPS § 20 lõike 1 puntki 9 kuidagi võimalik tõlgendada teisiti kui loa andjale (Keskkonnaministeeriumile) loa andmiseks kohustusliku eeltingimusena, millega Keskkonnaministeerium igal juhul arvestama peab. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 52 lõike 1 punktile 2 teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid. Seega puudutab vastustaja arvamus kaebuse esitaja õigusi ja kaebajal on õigus nõuda halduskohtule vastustaja arvamuse tühistamist vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi

) § 7 lõikele

2. Teiseks leiab kohus, et MaaPS § 30 lõige 1 ei ole õiguslikuks takistuseks kaebajal Orgita IV paekarjääris geoloogiliste uuringute tegemiseks. Vastavalt MaaPS § 2 punktile 4 on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. MaaPS § 14 lõige 2 sätestab, et loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele, kes annavad oma arvamuse kirjalikult. Kohus mainis ka eelmises punktis, et üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmisest keeldumise alused on toodud MaaPS §-s
3. Keeldumise alustena on toodud nimetatud paragrahvi lõikes 1 järgmised asjaolud: 1) üldgeoloogiline uurimistöö või geoloogiline uuring kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud; 2) puudub käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 nimetatud nõusolek (käsitleb erijuhtumeid); 3) puudub riigivara valitseja nõusolek; 4) luba taotletakse maapõue osale, mille kasutamiseks on juba menetlusse võetud üldgeoloogilise uurimistöö loa taotlus sama maavara otsinguks või uuringu- või kaevandamisloa taotlus ja enampakkumist ei korraldata; 5) luba taotletakse maapõue osale, mille kasutamiseks on juba antud sama maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö luba või sama maavara uuringu- või kaevandamisluba; 6) taotleja esitab loa taotluses teadlikult valeandmeid; 7) loa andmine on vastuolus riiklike huvidega; 8) loa andmiseks korraldati enampakkumine ja isiku taotlust ei tunnistatud edukaks ega kohaldatud käesoleva seaduse § 17 lõiget 8; 9) kohalik omavalitsus ei ole nõus maavara otsingu eesmärgil üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa andmisega. 4
4. Kohtu hinnangul on vastustaja õigusvastaselt samastanud geoloogilise uuringu maavara kaevandamisega ehk mäeeraldise laiendamisega § 30 lõike 1 mõttes. MaaPS § 2 punkti 7 kohaselt on maavaravaru kaevandamine on maavara looduslikust seisundist eemaldamise ettevalmistamiseks tehtav töö, maavara looduslikust seisundist eemaldamine, kaevise tehnoloogiline vedu kaevandamise kohas ja kaevise esmane töötlemine; samas kui MaaPS § 2 punkti 4 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. MaaPS § 7 lõike 2 kohaselt on üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu loa omanikul õigus võtta töö käigus maapõuest kasutada töö tegemiseks loas märgitud kivimit, setendit, vedelikku või gaasi vaid koguses, mis on vajalik selle omaduste, rikastatavuse ja kasutatavuse määramiseks. Kaevetöid võib teha vaid ulatuses, mis on üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu jaoks vajalik. Vastavalt MaaPS § 8 lõikele 6 geoloogilise uuringu käigus: 1) selgitatakse kaevandamist võimaldava detailsusega looduslike lasundite või maavara lasumistingimused, koostis ja tehnoloogilised omadused ning määratakse uuritavate looduslike lasundite või maavara võimalikud kasutusalad; 2) hinnatakse uuringuruumi ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi, nende võimalikku muutumist kaevandamise käigus ja määratakse kaevandamise mõjupiirkonna ulatus; 3) kavandatakse abinõud maapõues tekkivate võimalike muutuste ennetamiseks ja vähendamiseks; 4) koostatakse uuringuruumi ja selle lähiümbruse geoloogiline kaart; 5) tehakse ettepanek maavaravarude kategooriate määramiseks; 6) uuritakse maavara otsingule vastava täpsusega kõiki uuringuruumis leiduvaid maavarasid ja looduslikke lasundeid, mille kasutuskõlblikuna säilitamine ei ole uuritava maavara, kivimi, setendi, vedeliku või gaasi hilisema kaevandamise käigus mäetehniliselt võimalik.
5. Nõustuda tuleb kaebuse esitajaga selles, et geoloogilise uurimise tegemine ei tähenda sajaprotsendiliselt seda, et soovitakse samas piirkonnas alustada kaevandamistöid. Kaevandamistööde alustamise korral on aga vaja selleks taotleda vastavalt MaaPS §-dele 25, 27 ja 28 Keskkonnaministeeriumi luba. Samuti ei tulene MaaPS-st ega teistest õigusaktidest, et kaevetöid tohib alustada vaid seesama isik, kes taotles geoloogilise uuringu läbiviimist. Seega võib kaevandamisloa taotluse esitada hoopis isik, kellele MaaPS § 30 lõigetes 1 ja 2 sätestatud piirangud ei kohaldu. Seega ei anna geoloogilise uuringu tegemine kaebuse esitajale õigust kaevandamisloale ja MaaPS § 30 lõike 1 sisu tuleb arvestada alles kaevandamisloa väljaandmisel.
6. Hea haldustava nõuab, et haldusorgan sellises olukorras isiku tähelepanu võimalikele tulevikus tõusetuvatele piirangutele ja seega ka MaaPS § 30 lõike 1 sisule juhiks (kuna eelduslikult taotletakse uuringut tulevikus kaevandamise alustamise eesmärgil, millele viitab ka MaaPS § 15 lg 1), kuid selliseid piiranguid ei ole alust kohaldada enneaegselt hoopis teise haldusakti väljaandmise menetluses.
7. Kohus nõustub vastustajaga selles, et MaaPS ei sätesta, millistest õiguslikest alustest lähtuvalt kohalik omavalitsus geoloogilise uuringu loa saamiseks oma arvamuse andma peab. Eeltoodu ei tähenda aga, et negatiivse arvamuse saaks anda ilma seda õiguslikult põhjendamata. Kuna kaebaja taotleb uuringu luba, on selle osas keelduva otsuse andmine kaebaja suhtes koormav haldusakt. Haldusorgani otsus peab olema HMS § 56 kohaselt põhjendatud. Iseäranis põhjendatud peab olema koormav haldusakt. Kuivõrd tegemist on kaalutlusotsusega, peab sellest selgelt nähtuma, millistest kaalutlustest on haldusorgan otsustamisel lähtunud ning otsuse põhjenduse pinnalt peab olema võimalik hinnata, kas kõiki olulisi asjaolusid on kaalutud ning kas kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas selle eesmärgiga. Kuivõrd vastustaja on toonud keeldumise põhjusena vaid MaaPS § 30 lõike 1 ja kohtu hinnangul ei ole see norm keeldumisel asjakohane, ei ole vaidlustatud otsus HMS § 56 kohaselt põhjendatud, on seega õigusvastane ja kuulub tühistamisele. 5
8. Eelmistest punktides toodud põhjendustel ei ole käesolevas haldusasjas vaja ka anda hinnangut sellele, kas Aktsiaselts Floccosa taotlus tähendaks perspektiivis olemasoleva kaevanduse laiendamist või uue kaevanduse avamist ja kas vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
9. Eeltoodust tulenevalt kuulub rahuldamisele ka kaebaja teine taotlus ja vastustaja peab andma ühe kuu jooksul käesoleva otsuse jõustumisest uue seadusliku arvamuse tulenevalt MaaPS § 20 lõike 1 punktist 9 ja edastama selle Keskkonnaministeeriumile. Menetluskulud 26.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lõigete 1 ja 5 kohaselt mõistab kohus menetlusosalise esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide alusel välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuivõrd kohus käesoleva kaebuse rahuldab, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt taotleb kaebuse esitaja enda poolt kantud menetluskulude hüvitamist kokku 43 525 krooni ulatuses, millest 80 krooni moodustab kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning 43 445 krooni tasu õigusabiteenuste eest.

§ 93

lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja ainult vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebuse esitaja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt. Riigilõiv kuulub vastustajalt väljamõistmisele täies ulatuses.

1. Kaebuse esitajat esindanud vandeadvokaat Eerik Entsik on kinnitanud kirjalikult, et kohtule esitatud õigusabi arved on tasutud (tlk 81). Seega lähtub kohus eeldusest, et tegemist on kantud menetluskuludega.
2. Kohus leiab, et kaebaja tasutud käibemaksu ei saa käsitleda menetluskuluna. Vastavalt

§ 5

lõikele 1 kohaldatakse halduskohtumenetlusele

-ga reguleerimata osas tsiviilkohtumenetluse hagimenetluse sätteid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud oma 19.04.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06 ja 03.10.2006 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 174 lõikest 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule. Kaebuse esitaja kohtule seda kinnitanud ei ole. Seega lähtub kohus eeldusest, et kaebuse esitajal on võimalik õigusabikulult tasutud käibemaks hiljem riigilt tagasi taotleda. Seega on kaebuse esitaja taotlust õigusabikulude osas käsitleda ilma käibemaksuta ja õigusabikulusid on kantud kokku summas 36 750 krooni.

1. Kohtule esitatud õigusabi arvete spetsifikatsioonidelt nähtub, et muuhulgas on õigusabikulusid kantud summas 10 750 (koos käibemaksuga 12 685) krooni ka seoses vaidemenetlusega, mis eelnes kohtumenetlusele ja mis seetõttu vastaspoolelt väljamõistmisele ei kuulu (arve tlk 88 ja arve spetsifikatsioon tlk 89). Seega nimetatud kulu summas 10 750 krooni menetluskuluna arvesse ei lähe. Järele jääb õigusabi kulu summas 26 000 krooni.
2. Haldusasi ei olnud faktiliselt mahukas ega õiguslikult keerukas, mistõttu olid kaebaja esitatud kirjalikud seisukohad iseenesest ebaproportsionaalselt tekstimahukad. Ka menetluslikult oli tegemist keskmisest lihtsama haldusasjaga: asi lahendati kirjalikus menetluses, esitatud ei olnud esialgse õiguskaitse taotlust ega määruskaebusi, kaebuse esitaja ei esitanud asjas menetluslikke taotlusi ega pidanud vastama vastustaja sellistele taotlustele. Asja materjalidest nähtub vaid üks vastustaja ja kaebuse esitaja kohtumine 03.05.
3. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebuse esitaja õigusabikulude väljamõistmise taotlus on ilmselgelt ülepaisutatud. Nii näiteks on märgitud vastustaja vastusele vastamisele kulunud ajaks 4 tundi ja 20 minutit. Seejuures sisaldus nimetatud vastuses kohtu jaoks vaid üks uus mõte – et kaebuse esitaja leidis, et uue uuringuloa taotluse andmine ei oleks põhjendatud (seejuures puudus nimetatud seisukohal tõsiseltvõetav õiguslik põhistus). Ülejäänud neljal leheküljel kaebuse esitaja lihtsalt kordas kaebuses juba esitatud 6 seisukohti. Sellise täiendava seisukoha saatmine ei parandanud kaebaja positsiooni kuigivõrd ja seetõttu ei olnud täiendava vastuse koostamiseks õigusabile kulutatud raha summas 7000 krooni (käibemaksuga 8260 krooni) põhjendatud. Järele jääb õigusabi kulu summas 19 000 krooni. Ka ülejäänud arvete spetsifikatsioonidega tutvumise järel leiab kohus, et asja nii õiguslikku kui menetluslikku lihtsust arvestades ei saanud kuluda õigusabi osutamisele 12 tundi ja 40 minutit. Seda enam, et sisuliselt samad argumendid oli sama esindaja esitanud kohtumenetlusele eelnenud vaidemenetluses (vaie tlk 21-25). Kohus ei lähtu õigusabikulu põhjendatuse hindamisel mitte sõnade arvukusest kaebaja materjalides, vaid sisulisest õiguslikust argumentatsioonist. Ühe ja sama mõtte korduv ja paljusõnaline esitamine teeb pigem menetlusosalise seisukohad raskesti jälgitavaks ja materjalid ebaülevaatlikuks, millest tasuks edaspidi hoiduda.
4. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et põhjendatud menetluskuludena tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista 7500 krooni, mis vastab viiele advokaadi töötunnile (arvetelt nähtuvalt on töötunni hinnaks 1500 krooni). Seega tuleb koos riigilõivuga mõista Märjamaa Vallavolikogult kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 7580 (seitse tuhat viissada kaheksakümmend) krooni. Kadriann Ikkonen kohtunik 7