KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 07. september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-1969 Haldusasi Uždaroji akcin÷ bend

§ 15

lõige 1, mille kohaselt on riigivastutuse eelduseks seatud kohtuniku poolt kuriteo toimepanemine, on otseselt vastuolus PS §-ga

1. Kaebuse esitaja hinnangul tuleb küll mõista vajadust kaitsta kohtuvõimu suveräänsust, ent samas peab isikul olema õigus riigi poolt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele olenemata sellest, milline ametnik kahju tekitas ja kui suur on kahjusumma. Kaebuse esitaja leiab, et Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 290 ja KarS-i rakendusseaduse § 8 punkti 1 kohaselt oleks riigivastutus kohtumõistmisel tekitatud kahju puhul võimalik alles juhul, kui kahjusumma oleks vähemalt 300 000 krooni. Rahalise nõudega hagi tagamise kautsjoni maksimaalne summa on TsMS § 141 lõike 1 kohaselt aga 100 000 krooni ning seega on välistatud isiku õigus nõuda kohtuvõimu õigusvastase tegevuse korral tasutud kautsjonisummas väljenduva kahju hüvitamist. Samuti ei pea kaebuse esitaja õigeks riigivastutuse tekke sidumist kohtuniku tuvastatud süüga – kohustust kanda riski juhtudel, kui ametnik tekitab õigusvastaselt kahju ilma süüta, ei saa panna isikule. Kaebuse esitaja hinnangul kujutab RVS § 15 lg 1 endast PS §-st 25 tuleneva õiguse ebaproportsionaalset piiramist, sealhulgas arvestades seda, et kohtulahend, millega kahju tekitati, ei ole TsMS-i kohaselt kaevatav.
2. Samuti leiab kaebuse esitaja,

§ 15

on vastuolus PS §-ga 32 ning Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) esimese protokolli artikliga 1, milles on sätestatud vara kaitse ning väljendatud seisukoht, et kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Kuigi kaebaja tasus seaduse alusel kautsjoni, siis selle omastamine riigi poolt pärast õigusvastase kohtumääruse tegemist on selgelt vaadeldav alusetu rikastumisena ning õigusvastaselt kaebaja vara omastamisena riigi poolt. Samuti on RVS § 15 lg 1 vastuolus EIÕK artikliga 13, milles on sätestatud, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata.
2. Vastustaja märgib, et lähtuvalt TsMS § 377 lõikest 1 on kohtunikul õigus mitte kohustus hagi tagada, kusjuures hagi tagamise vajalikkuse üle otsustab kohtunik lähtuvalt avalduses esitatud asjaoludest ja oma siseveendumusest. Seejuures rõhutab vastustaja, et halduskohus ei saa anda õiguslikku hinnangut maakohtu määrusele.
3. Puutuvalt kautsjoni tasumisse leiab vastustaja, et kautsjoni tasumine hagi tagamise taotluse esitamisel on ette nähtud selleks, et vältida alusetute taotluste esitamist – kautsjoni tasumisel ei saa isik eeldada, et kohus tema taotluse igal juhul rahuldab. Lubamatu on taotleda seejuures kautsjoni tagastamist kahju hüvitamisena.
4. Vastustaja ei nõustu seisukohaga,

§ 15lõige 1 on vastuolus PS §-ga 25.

RVS § 15 lõikest 1 tulenev piirang on PS-ga kooskõlas, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning ei moonuta piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Nimetatud piirangu legitiimseks põhjuseks on kaitsta kohtu sõltumatust õigusemõistmisel – kohtunik peab olema kaitstud võimaluse eest, et riigi täitev- või seadusandlik võim või meedia, äriühingud või muutlik avalik arvamus võiks talle survet või mõju avaldada. Vastustaja märgib samuti,

§ 15

lõige 1 ei välista õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, kuid ta ütleb, et kohtumenetluse käigus saavad õigusvastasteks tegudeks, millega kaasneb kahju hüvitamine, olla sellised teod vaid juhul, kui need on vaadeldavad kuriteona. Lubamatu oleks olukord, kus kahju hüvitamise taotlust lahendav kohus peaks andma sisulise hinnangu väidetavalt kahju põhjustanud kohtulahendi õiguspärasusele.

1. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, et kautsjoni riigituludesse arvamine juhul, kui kohus hagi tagamise avaldust ei rahulda, on vaadeldav riigi alusetu rikastumisena. Riik ei ole õigusliku aluseta kaebajalt midagi saanud. Õiguslik alus kautsjoni maksmiseks tuleneb TsMS §st 141 lõikest 2, see alus ei ole ka ära langenud. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. RVS § 15 lõige 1 on põhiseadusega kooskõlas ja kuulub käesolevas asjas kohaldamisele. Poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
3. RVS § 15 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik pani selle menetluse käigus toime kuriteo. Kuivõrd kaebuse esitaja taotleb eelviidatud sätte kohaldamata jätmist, tuleb esmalt kontrollida selle sätte asjassepuutuvust. Kuivõrd RVS § 15 lg 1 välistab riigi vastutuse õigusemõistmisega seotult tekkida võinud kahju eest juhtudel, kui väidetavalt kahju põhjustanud kohtunik ei ole toime pannud kuritegu ehk kui tema suhtes ei ole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, siis on loogiline, et õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel tulebki esmajärjekorras kontrollida, ega ei esine eelviidatud vastutust välistavat asjaolu. Seega on RVS § 15 lg 1 käesoleva haldusasja lahendamisel asjassepuutuv.
4. Vastavalt PS §-le 11 tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas PS-ga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. RVS § 15 lõike 1 kohaselt on võimalik hüvitada kohtumenetluse käigus kohtulahendiga tekitatud kahju eeldusel, et kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Seega sisuliselt piirab nimetatud säte kahju hüvitamist. Kohus leiab, et piirang on kooskõlas PS-ga, vajalik demokraatlikus ühiskonnas ning ei moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 3
5. Õigusnorm on vajalik siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv (kohane), vajalik kitsamas tähenduses (tarvilik) ja proportsionaalne kitsamas tähenduses (mõõdukas). Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist, vajalik on abinõu, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Proportsionaalne on abinõu, kui piirangud ei kahjusta kaitstud õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Tallinna Ringkonnakohus on 16.02.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/122/04 leidnud, et olukorras, kus seadus lubaks piiramatult esitada kahjunõudeid riigi vastu seoses kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus tehtud määruste või otsustega võiks viia olukorrani, kus iga kohtuasja lahendamine võiks kaasa tuua kahjunõude Eesti Vabariigi vastu, kuivõrd kohtuasja lahendamisel jääb alati üks pool kaotajaks. Selline olukord on aga otseses vastuolus PS §-s 146 toodud kohtu sõltumatuse printsiibiga õigusemõistmisel ning piiraks oluliselt kohtuniku julgust langetada otsuseid vastavuses seaduse ning kohtuasja menetlemise käigus kujunenud siseveendumusega. Olukorras, kus riik peaks hüvitama igasuguse kohtumenetluse käigus isikutele tekkinud kahju, tekiks riigil, eelkõige täidesaatval võimul, oluline huvi sekkuda õigusemõistmise protsessi, mis on aga demokraatlikus ühiskonnas lubamatu. Seetõttu saab ka kontroll kohtumenetluse üle toimuda vaid kohtuotsuste ja -määruste edasikaebamise korras kõrgemale kohtuastmele, kuid samuti vajadusel kohtuniku distsiplinaarvastutuse ning kriminaalvastutuse kaudu. PS §-s 25 sätestatud õigus kahju hüvitamisele ei ole kaalukam vajadusest kaitsta õigusmõistmise sõltumatust.
6. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus nimetatud 16.02.2004 otsuses haldusasjas nr 2-3/122/04 leidnud, et kohtunik peab olema kaitstud selle eest, et seadusandlik või täitevvõim, meedia või muud huvigrupid talle õigusmõistmisel survet avaldaksid. Kohtunike sõltumatust ei ole vaja mitte nende eneste pärast, vaid isikute õiguste ja vabaduste kaitseks, et kohtunikud langetaksid otsuseid üksnes õiguslikest printsiipidest lähtudes. Kohtunike sõltumatuse tagamiseks ei piisa üksnes põhiseadusliku kaitse vahenditest: kindlustatud ametiaeg ja palk, samuti seaduses sätestatud sotsiaaltagatised. Kui seadus lubaks piiramatult esitada kahjunõudeid riigi vastu seoses õigusemõistmise käigus tehtud otsustustega, piiraks see vaieldamatult ja oluliselt kohtuniku julgust langetada otsuseid vastavuses seaduse ja kohtuasja menetlemise käigus kujunenud siseveendumusega. Sellisel juhul peaks kohtunik pidevalt arvestama võimalusega, et tal tuleb oma hinnanguid ja seisukohti kaitsta võimalikes kahju hüvitamise menetlustes.
7. Kohus leiab, et ka käesoleva haldusasja lahendamisel saab juhinduda eelviidatud ringkonnakohtu seisukohtadest. Seetõttu tuleb asuda seisukohale,

§ 15

lõikes 1 toodud piirang on proportsionaalne meede õigusmõistmise sõltumatuse tagamiseks. Sätestatud piirang aitab kaasa riive legitiimse eesmärgi – õigusmõistmise sõltumatuse – tagamisele. Samuti on piirang vajalik, kuna sellekohase normi puudumisel ei oleks õigusmõistmisel tehtud otsuste kontrollimist teistes kohtumenetlustes võimalik vältida. See on mõõdukas, kuna PS §-s 25 sätestatud õigus kahju hüvitamisele ei ole kaalukam vajadusest kaitsta õigusmõistmise sõltumatust.

1. Ka halduskohtu poolt hilisema õigusliku hinnangu andmine maakohtuniku tegevusele hagi tagamata jätmisel tsiviilasjas kujutaks endast kohtu sõltumatuse põhimõtte riivamist ning lubamatut sekkumist õigusemõistmisse. Vastustaja on õigesti leidnud, et halduskohus ei ole pädev hindama tsiviilkohtuniku toiminguid hagi menetlemisel ega otsustama selle üle, kas maakohus oleks tsiviilasjas pidanud hagi üleüldse tagama või milliseid vahendeid ta oleks pidanud kohaldama. Halduskohtu vastav õigus võiks kaasa tuua halduskohtute võimaluse tsiviilja kriminaalasjades tehtud määrusi ning otsuseid kahjunõuetes õigusvastase tegevuse tuvastamiseks taas ümber hinnata, mis riivaks kogu kohtusüsteemi funktsioneerimise põhimõtteid ning ülesehitust. 4 Eeltoodu ei tähenda seda, et halduskohtul puuduks üldse pädevus kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamise taotlusi lahendada, vaid seda, et halduskohus ei tuvasta vastavates vaidlustes kohtuniku tegevuse õigusvastasust ise, vaid tugineb kriminaalasjas tehtud jõustunud süüdimõistvale otsusele.
2. Kaebuse esitaja on viidanud sellele, et KarS § 290 ja KarS-i rakendusseaduse § 8 punkti 1 koosmõju kohaselt peaks kohtumõistmisel tekitatud kahju riigivastutuse tekkeks olema vähemalt 300 000 krooni. Kohus juhib siinjuures esiteks tähelepanu asjaolule, et KarS § 290 on alates 15.03.2007 kehtetu ning isegi sõltumata sellest – RVS § 15 lg 1 ei piiranud ka varem kahju hüvitamist üksnes kohtuniku poolt KarS §-s 290 sätestatud kuriteo toimepanemisega.
3. Veel on kaebuse esitaja leidnud,

§ 15

on vastuolus PS §-ga 32 ja EIÕK esimese protokolli artikliga 1, milles on sätestatud isiku omandi kaitse. Sisuliselt väidab kaebuse esitaja, et juhul kui hagi tagamise kautsjoni mittetagastamise põhjuseks on kohtu poolt hagi õigusvastane tagamata jätmine, on tegemist riigi alusetu rikastumisega. Nagu eelpool märgitud, ei asu halduskohus hindama maakohtu määruse õiguspärasust. Kuivõrd aga väites,

§ 15

lg 1 on omandi puutumatuse põhimõttega vastuolus, tugineb kaebuse esitaja jällegi just maakohtu määruse õigusvastasusele, siis ei ole halduskohtul sedagi väidet alust põhjalikumalt analüüsima asuda. Sisuliselt aga ei piira seejuures kaebuse esitaja õigust tasutud kautsjoni tagasisaamiseks mitte RVS § 15 lg 1, vaid hoopis TsMS normid, millest tuleneb kautsjoni tasumise kohustus (TsMS § 149 lg 2) ning see, et taotluse rahuldamata jätmisel kautsjon tagastamisele ei kuulu (TsMS § 149 lg 5). 23. Kuivõrd kohtuniku suhtes, kes tsiviilasjas 24.07.2006 määrusega tsiviilasjas 2-06-18875 hagi tagamise avalduse rahuldamata jättis, ei ole süüdimõistvat kohtuotsust jõustunud ning kuivõrd halduskohus leiab,

§ 15

lg 1 on põhiseadusega kooskõlas ja kuulub käesoleva asja lahendamisel kohaldamisele, tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja täiendavalt asuda analüüsima muude kahju hüvitamise eelduseks olevate asjaolude esinemist. Menetluskulud 24. Kaebaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud menetluskulud. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole menetluskulude kaebajalt väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5