Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud venekeelse laenulepingu 30. novembrist 2002.a summas 265.000 krooni. Vaidlust ei ole asjaolus, et kostja kirjutas vaidlustatud lepingule ise alla pärast selle läbi lugemist. Poolte vahel on tekkinud võlasuhe. Esitatud ei ole tõendeid, millest nähtuks, et kostja suhtes oleks kasutatud mingit sundi sh moraalset survet lepingule allakirjutamiseks nagu kostja on väitnud. Seega puudub alus eelmärgitud põhjendustel lepingu tühistamiseks. TsÜS § 84 kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetult rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
kohaselt on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kostjal on kõrgem haridus, mistõttu puudub kohtul alus kahelda selles, et kostja ei saanud aru tema emakeeles vormistatud lepingu sõnastusest st lepingu sisust. Lepingu punktis 5 kinnitatakse raha tegelikku üleandmist laenuandja poolt laenuvõtjale. Lepingus märgitu kohaselt kohustub kostja võla hagejale tagastama hiljemalt 1. juuniks 2003.a. Lepingu punkti 6 kohaselt on laen tagatud kostja varaga. Kuna tegemist oli ühisvaraga, siis laenulepingu punkti 12 kohaselt kinnitas kostja abikaasa allkirjaga oma nõusolekut lepingus märgitud tingimustel laenu võtmist. Eeltoodud lepingule allkirja andmist kinnitas tunnistaja S. T (endise perekonnanimega K). Tunnistaja ütluste kohaselt ta luges enne lepingule alla kirjutamist selle läbi, raha üleandmist ta ei näinud. Tunnistaja selgitas, et ta usaldas oma abikaasat, kes käskis lepingule alla kirjutada. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema teada abikaasal vaja raha, et töötajatele töötasu maksta ja maksta kommunaalkulude eest klubis. Tunnistaja teada olevat kostja raha võtnud kassast. Kostja, kirjutades lepingule alla, on tunnistanud varasemat raha saamist ja võtnud endale kohustuse raha tagastamise kokkulepitud tähtajaks. Kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu ja on lubanud kohustuse täitmist. Poolte vahel sõlmitud leping on käsitletav võlatunnistusena
Tuginedes
lõikele 2, mille järgi isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna, on poolte vormistatud laenuleping kooskõlas kehtiva seadusega. Seega laenulepingu vormistamine ei eeldanud raha üleandmist lepingu sõlmimise hetkel, mistõttu kostja vastuhagi laenulepingu tühistamiseks rahatuse tõttu tuleb jätta rahuldamata. 4 Eeltoodut kinnitavad ka kostja enda selgitused ja tunnistaja ütlused, et raha oli vaja äriühingu majandustegevuseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja selgitused tõsiselt võetavad, et tegemist oli näiliku lepinguga, mida hageja lubas tulevikus mitte kasutada. Kui oleks tegemist kostja kirjeldatud lepinguga, siis jääb arusaamatuks, miks pooled nägid vaeva sellise lepingu koostamise, vormistamise ja tunnistajalt allkirja võtmisega, milleks hageja sõitis kostja elukohta Lasnamäele. Hageja põhistus rahaliste vahendite olemasolu kohta oli piisavalt veenev (raha saadud korteri müügist).
lg 2 järgi leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele
lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja
lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Pooled on lepingu punktis 4 kokku leppinud viivise suuruseks 0,2% võlasummalt iga viivitatud päeva eest. Viivitus on olnud üle 3 aasta. Kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista põhivõlg ja viivis kokku summas 504 000 krooni. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on jätnud tuvastamata apellandi poolt vastuhagi õiguslike alustena toodud asjaolud, mille tõttu on jõudnud ebaõigete järeldusteni. Esiteks oli laenuleping rahatu ja seetõttu näilik, kuna apellant ei ole saanud vastustajalt laenuks raha ega muid asju, teeneid või hüvesid, mida oleks saanud poolte laenulepinguna vormistada. Apellant korraldas administraatorina vastustajale kuuluva klubi tegevust. Kui apellant tasus OÜ Irolin nimel töötasusid osaühingu töötajatele ja tasus klubi Pilot kommunaalkulusid OÜ Irolin eest, siis ei ole see vaadeldav kasusaamisena ega ka võõra vara kasutamisena. Teiseks on vastustaja poolt toime pandud pettus laenulepingu sõlmimisel, kallutades apellanti alla kirjutama 265 000 krooni suurusele võlatunnistusele. Vastustaja kinnitas lepingu sõlmimisel, et apellant on vastustaja ettevõttele kahju tekitanud ja see hõlmab ka apellandi poolt
lõike 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja on tunnistanud kohustuse olemasolu ja lubanud kohustuse täitmist. Asjas puuduvad tõendid nagu oleks kostja suhtes kasutatud mingit sundi, 6 sh moraalset survet laenulepingule alla kirjutamiseks. Täielikult tõendamata on apellandi väide nagu oleks laenuleping sõlmitud pettuse teel. Vastustaja vande all antud seletuse kohaselt vajas apellant laenu seoses alkoholi kaubandusega Venemaalt Eestisse ja laenu soovis ta suuremas summas kui temal laenata oli ning laenulepingu teksti koostas apellant temaga kooskõlastatult. Maakohus jättis õigesti kostja vastuhagi laenulepingu tühistamiseks rahatuse tõttu rahuldamata. Ebaõige on apellandi väide, et viiviste väljamõistmise eelduseks on võlgniku pahatahtlik käitumine.
Vastavalt laenulepingu punktile 4 on võlgnik kohustatud tasuma viivist 0,2% tagastamata summast, iga viivitatud päeva eest ja vastavalt punktile 2 oli apellant kohustatud laenu tagastama hiljemalt 03. jaanuar 2003.a.
lõike 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lõike 1 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel kuupäeval. Vaidlust ei ole selles, et apellant ei ole saadud laenu õigeaegselt tagastanud ning vastavalt
lõikele 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega on viivitus põhivõla tasumiseks kestnud üle 4,5 aasta, mis kolleegiumi arvates ei ole mõistlik ja mida tuleb hinnata apellandi pahatahtliku käitumisena rahalise kohustuse täitmisel. Apellandi väide, et tal puudus kohustuse täitmise võimalus, kuna tema vara oli koormatud käsutamise keelumärkega vastustaja kasuks, ei vabastada teda laenulepingu punktis 4 ettenähtud viivise tasumisest ja maakohus on õigesti mõistnud apellandilt vastustaja kasuks välja lisaks põhivõlale 265 000 krooni ka hageja poolt 10.08.2005.a arvestatud viivise 239 000 krooni, mida hageja on kolleegiumi arvates mõistlikult vähendanud, arvestades põhivõla suurust ja kostja viivituses oldud aega. Et otsus tehti kostja kahjuks tuleb TsMS § 162 lg 1 mõtte kohaselt apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Urmas Reinola Gaida Kivinurm Iko Nõmm
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.