3-06-1824/11

(7)3-06-1824 nende paigutamise tingimused. Nii määrati kindlaks reklaamkandjate mõõtmed (kuni 510 mm × 735 mm, paksus 260 mm) ja nõuded nende materjalile. Samuti nähti ette, et reklaamkandja tuleb paigaldada postile nii, et sellel asuv reklaampind on paralleelselt teega. Prügikasti ja sõidutee vahele pidi jääma vähemalt 50 cm. 19.07.2006 sõlmiti läbirääkimistega pakkumisel parimaks tunnistatud Clear Channel Estonia OÜ-ga viidatud tingimustele vastav üürileping pindade kasutusse andmiseks.

1. Clear Channel Estonia OÜ kaebuses taotleti eelviidatud pakkumise tingimuste õigusvastaseks tunnistamist nõude osas, et reklaamikandja tuleb paigaldada postile nii, et sellel asuv reklaamipind on paralleelselt teega. Kaebuse väited olid järgmised. Sõlmitud lepingu täitmisel kasutab kaebaja temale kuuluvaid prügiurne, mis paiknevad hetkel postidel risti teega. Vaidlusalune tingimus piirab põhjendamatult kaebajale kuuluvate prügiurnide kasutamist reklaamikandjatena ja põhjustab kaebajale olemasolevate prügiurnide asendi muutmise tõttu täiendavaid kulutusi. Sellega rikutakse kaebaja põhiseaduse §-st 32 tulenevat õigust omandi puutumatusele ja kaitstusele. Tingimus ei ole kohane, vajalik ega proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, selle kehtestamisel ei ole kaalutud eri isikute põhjendatud huve. Tingimuse kehtestamise vajalikkust ei ole motiveeritult põhjendatud. Tallinna Transpordiameti seisukoht, et reklaam hajutab juhtide tähelepanu liikluselt ja raskendab liiklusvahendite märkamist, ei põhine tõenditel. Tingimuse tulemusena liiklusohtlikkus hoopis suureneks: prügiurnid muudavad jalakäijatele kitsamaks nii kõnnitee läbikäidava osa kui ka valgustusposti ja sõidutee vahelise osa, jalakäijatel pole võimalik prügiurne kergesti eristada, kuna jalakäijate poole jäävad nende kitsamad ja neutraalsemat värvi küljed, üks prügiurnidest asuks oluliselt lähemal sõiduteele, reklaamid on varasemaga võrreldes oluliselt vähem ja lühiajaliselt nähtavad, mis tingib nende vähese populaarsuse reklaami avalikustamisel. Tagajärjeks on see, et prügi visatakse maha, võimalikud on õnnetused jalgteel liikujatega, suureneb oht jalakäijatel ja prügiurni tühjendajatel sattuda liikluõnnetusse, reklaamid hakkavad oluliselt rohkem hajutama sõiduteel liiklejate tähelepanu, kuna reklaame tuleb jälgida kauem ja/või pilku sõiduteelt pöörates, samuti jalakäijate tähelepanu ja häirida kõnnitee läbilaskevõimet. Seega pole vaidlusaluse tingimuse kehtestamine kaebuse esitaja ega linnaelanike huvides. Väidetav vastuolu teeseaduse (TeeS) § 34 lg 2 p-dega 1-4 jääb arusaamatuks, kuna liiklusmärgid asuvad tegelikult oluliselt kõrgemal võrreldes prügiurnidega. Peale pakkumise teate avaldamist peetud läbirääkimiste käigus ei antud kaebaja poolt paigaldamise tingimuse kohaldamise põhjuste kohta esitatud küsimustele mingeid selgitusi. Lepingu sõlmimine kaebaja poolt polnud vabatahtlik, sest lepingu sõlmimisest keeldumine oleks talle tähendanud selles valdkonnas äritegevuse lõpetamist Tallinna kesklinnas. Kaebajal võib põhjendatud huviks olla rehabiliteeriv või preventiivne eesmärk. Kui kohus teeb kindlaks vaidlustatud tingimuse õigusvastasuse, on kaebajal õigus keelduda selle nõude täitmisest ja taotleda lepingu muutmist.
2. Tallinna Halduskohtu 14.12.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlustatud tingimus oli õiguspärane. Kohtu põhjendused olid järgmised. 1) Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise läbirääkimistega pakkumise väljakuulutamise ja selleks tingimuste kehtestamise näol on tegemist soodustava (õigusi andva) haldusakti andmisega, mille menetlus on algatatud haldusorgani enda initsiatiivil. Tallinna Linnavolikogu 12.12.2002 määruse nr 73 ja 2

(7)3-06-1824 29.05.2003 määruse nr 34 kohaselt oli vara kasutusse andmise otsustajaks oleva haldusorgani pädevuses otsustada, kas ja millistel tingimustel menetlus algatada. Lähtudes analoogiast HMS § 56 lg-ga 4, mille kohaselt haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata, ja arvestades pakkumise kutse eripära, ei pidanud Tallinna Kesklinna Valitsus kirjalikult põhjendama, miks ta ühe või teise tingimuse on kehtestanud. Kirjalike motiivide puudumine ei tähenda, et kaalutlusõigust pole vaidlusaluse lisatingimuse kehtestamisel õiguspäraselt teostatud ning see pole kohtulikult kontrollitav. Kaebajale on olnud arusaadav, miks niisugune tingimus kehtestati. Kaebaja väide, et pärast pakkumise teate avaldamist peetud läbirääkimiste käigus ei antud temale prügikastide paigaldamise tingimuse kohaldamise põhjuste kohta selgitusi, on ümber lükatud nii kirjaliku tõendi (tl 11-13) kui ka tunnistaja S. L ütlustega (tl 96-97). Samas ei omaks võimalik selgituste andmata jätmine käesoleval juhul ka tähtsust, vaidlustatud pole pakkumismenetluse läbiviimist, st menetluskorra rikkumist. 2) Tallinna Linnavalitsuse 23.12.2002 määrusega nr 137 kehtestatud „Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtete“ p 2 kohaselt tuleb reklaamkandja paigutada nii, et see ei segaks inimeste ja sõidukite liiklemist ning paigutamisel tuleb arvestada teeseaduse § 34 nõudeid. Vaidlusalune tingimus on kehtestatud Tallinna Transpordiameti ettepanekul ning kaebajale teatavaks tehtud põhjendused sellise tingimuse kehtestamiseks on järgmised. Vahetult sõidutee ääres eksponeeritav reklaam on juhtidele hästi nähtav. Reklaami kõrval asetsevad liikluskorraldusvahendid. Seetõttu on kujunenud olukord, kus reklaam postidel hajutab juhtide tähelepanu liikluses toimuvalt ja raskendab liiklusvahendite märkamist. TeeS § 34 lg 2 kohaselt võib teele ja tee kaitsevööndi alale paigaldada liiklusvälise teabevahendi, mis: 1) ei eksita liiklejat ega varja tema eest liikluskorraldusvahendit; 2) ei raskenda liikluskorraldusvahendi eristamist; 3) ei ohusta liiklust liikleja pimestamisega ega tähelepanu hajutamisega; 4) ei piira nähtavust ristmikul. Kui reklaam asetseb teega rööpselt (paralleelselt), siis ei ole prügikastidel olev reklaam juhile hästi nähtav ning juhi tähelepanu liiklusohutuse tagamiseks ei ole hajutatud. 3) Kohus möönab, et kaebajal võiks iseenesest olla põhjendatud huvi kõnealuse tingimuse õigusvastaseks tunnistamiseks, kuid kaebaja lootus, et kui kohus teeb kindlaks kaevatud tingimuse õigusvastasuse, siis on kaebajal õigus keelduda selle nõude täitmisest ja taotleda lepingu muutmist, on põhjendamatu. Tallinna Linnavolikogu 27.05.2004 määrusega nr 16 kehtestatud „Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise korra“ p 44 kohaselt annab linnaosa vanem korralduse või ettevõtlusameti juhataja käskkirja lepingu ühepooleks ennetähtaegseks lõpetamiseks, kui pinna kasutusse võtnud isik rikub lepingu tingimusi oluliselt või korduvalt. Kuna vaidlusalune lisatingimus oli pakkumise väljakuulutajale oluline, selleta poleks pakkumist korraldatud ega lepingut sõlmitud, ei ole kaebajal alust loota ja nõuda lepingu muutmist. Ka ei oleks konkursitingimuse tagantjärele kaebajale meelepäraseks muutmine õiglane teiste pakkumisel osalenute suhtes. Seega võib eeldada, et kaebuse rahuldamise korral linnaosavalitsus lõpetab kaebajaga üürilepingu ja asub ette valmistama uut pakkumismenetlust, mille positiivne lõpptulemus kaebaja jaoks ei ole sugugi kindel. Riigikohtu erikogu 20.12.2001 otsuses nr 3-3-1-15-01 toodud seisukohtade kohaselt peab linn vara rendile andmisel arvestama avalike huvidega, mis ei pruugi alati seisneda varalise tulu saamises; isik ei saa vara kasutusse andmist vaidlustada motiivil, et linn saab kasutusse andes kahju või et see ei võimalda parandada kolmandate isikute liiklemisvõimalusi linnaosas; rendile andmise kord peab avalike huvide kõrval kaitsma ka linna elaniku ja ettevõtja huvi saada võrdsetel alustel enda kasutusse linna poolt eraisikutele 3

(7)3-06-1824 pakutavaid kinnistuid ning huvi, et linn ei looks teistele isikutele vara üleandmisega põhjendamatuid konkurentsieeliseid; ettevõtjale linna vara kasutusse andmisega konkurentsieeliste loomine riivab ka põhiseaduse § 31 lg-s 1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet; avaliku enampakkumise teel sõlmitud rendilepingu hilisem muutmine ei või muuta kogu avaliku enampakkumise protseduuri mõttetuks; see võib kahjustada isikuid, kes muudetud tingimustel oleksid teinud teistsugused pakkumised. 4) Vaidlustatud tingimus oli nii vajalik, kohane kui ka proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on tagada üheltpoolt liiklusohutus ja teisalt linnatänavate puhtus, heakord. Jääb arusaamatuks, kuidas teega paralleelselt paigutatud prügiurnid muudavad jalakäijatele kitsamaks ja ohtlikumaks nii kõnnitee läbikäidava osa kui ka valgustusposti ja sõidutee vahelise osa. Esiteks tagab nõue, et prügikastid tuleb paigaldada nii, et prügikasti ja sõidutee vahele jääb vähemalt 50 cm, selle, et jalakäijad prügi ära visates ei satu sõiduteele liiga lähedale. Teiseks muudab prügi äraviskamise ohutumaks asjaolu, et prügikastide avad avanevad jalakäijate liikumissuunas. See on eriti oluline võrreldes praeguse olukorraga, kus prügikastid asetsevad risti teega, kui prügikasti kõnniteepoolne osa on täitunud ja seaduskuulekas kodanik peab prügi äraviskamiseks astuma kasti teise otsa juurde, st praktiliselt sõiduteele, vähem seaduskuulekas aga väldib ebamugavust ja ohtu ning poetab prügi tänavale. Praeguse asetuse juures on praktiliselt kasutatavad kahe prügikasti neljast avast 2, teega paralleelse asetuse korral aga võrdselt hästi kõik 4 ava kastidele mõlemalt poolt lähenejatele. Järelikult aitab vaidlusalune tingimus hoida nii tänavad puhtamad kui ka muuta prügikastide kasutamise jalakäijatele mugavamaks ja ohutumaks. Kaebaja väide, et prügikastide teistsuguse asetuse korral võrreldes praegu kasutatavaga on reklaam sõidukijuhtidele vähem nähtav, tegelikult kinnitab asjaolu, et hästi nähtav reklaam võib hajutada sõidukijuhtide tähelepanu ning olla sellega ohuks liiklusele. Iseenesest on õige kaebaja väide, et liikluskorraldusvahendid paiknevad oluliselt kõrgemal kui prügikastid. Samas võivad need siiski jääda märkamata, kui juhi tähelepanu on keskendunud reklaamile. Asjaolu, et vaidlusalune tingimus ei tugine vastavale liiklusohtlikkuse (liiklusõnnetuste) uuringule, ei tähenda, et see oleks põhjendamatu. Liiklus on Tallinnas pidevalt intensiivistunud, mistõttu on vajalik ja mõistlik kasutada iga abinõu, mis aitab tagada sujuva ja ohutu liikluse; sealjuures on oluline eelkõige preventsioon, mitte vaid tagajärgede likvideerimine. Kaebaja väited, nagu ei võimaldaks vaidlustatud tingimus parandada liiklusohutust, vaid seda isegi suurendab, samuti et inimesed hakkavad nüüd rohkem prügi maha viskama jms, on paljasõnalised ja oletuslikud. „Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtete“ p 12 kohaselt käsitatakse linna ühiskondlikuks objektiks oleva välireklaamkandjana linnale kuuluva ehitise pinnale õiguspäraselt paigutatud välireklaamkandjat, mis samaaegselt selle kasutamisega reklaamialaseks tegevuseks teenib linna avalikke huve. Seega on avalik huvi linna vara üürile andmisel prioriteetne ning antud juhul kaalub üle kaebaja võimaliku erahuvi. 5) Jääb arusaamatuks, kuidas piirab kaevatud tingimus kaebajale kuuluvate prügiurnide kasutamist reklaamikandjatena. Oletuslikud on kaebaja väited, et reklaamikandjate paigutus paralleelselt teega muudab need tellijatele väheatraktiivseks ja põhjustab sellega tulude vähenemist. Kui konkursil osalemine ja lepingu sõlmimine tagas kaebajale tema väitel võimaluse teatavas ulatuses oma sellekohast majandustegevust kesklinnas jätkata, siis eeldatavasti saab ta sellest ka tulu. Sellega, et vaidlusalune tingimus tingib kaebajale kuuluvate kastide postidel pööramise tõttu lisakulutusi, pidi kaebaja arvestama pakkumisel osalemisel. Samavõrd oleks kaebajal tulnud kanda kulutusi prügikastide mahavõtmise tagajärjel juhul, kui tema pakkumine poleks osutunud parimaks. Nende majanduslike 4

(7)3-06-1824 riskidega tuleb äriühingul arvestada ning oma tulusid/kulusid prognoosida, kui ta otsustab pakkumisel osaleda. Viimane saab toimuda ja toimus ka seekord vaid isiku enda vabal tahtel ja mingist nn sundseisust rääkimine on alusetu. Et kaebaja esitas alles 29.06.2006 (pakkumiste esitamise tähtaeg oli sealjuures 13.06.2006 kell 13.00) vaide pakkumise tingimuste osaliseks tühistamiseks ning ta ei taotlenud vaidemenetluses vaidlustatud haldusakti täitmise peatamist, 19.07.2006, st ettenähtud tähtajal, aga sõlmis lepingu, siis on kohatu rääkida mingist kaebaja survestamisest või muust tema õiguste rikkumisest. Kaebaja enda käitumine on olnud pahatahtlik ja eksitav, ta ei ole lähtunud hea usu, heade tavade ega mõistlikkuse põhimõtetest. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Clear Channel Estonia OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellant leiab, et Kesklinna Valitsus ei ole teostanud kaalutlusõigust kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve, põhjendades seisukohta järgmiste väidetega: 1) Nõue paigutada prügikastid kui reklaamikandjad paralleelselt teega rikub ettevõtlusvabadust ning poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna sellist nõuet pole kehtestatud ühegi teise kesklinna territooriumil asuva reklaamikandja suhtes (nt linnateabesambad, bussiootepaviljonid), kuigi ka viimastel eksponeeritav reklaam on liiklejatele, sh sõidukijuhtidele nähtav. Prügikastide paigutamine selliselt, et need asetseksid teega paralleelselt ning nendel asuv reklaam oleks liiklejatele (nii kõnniteel kui sõiduteel) vähem nähtav, muudab prügikasti kui reklaami edastamise vahendi tellijale vähematraktiivseks. Olukorras, kus muude välireklaamikandjate suhtes sellist piirangut kehtestatud pole, mõjutab vastav piirang apellandi tegevust; 2) Prügikastide teega paralleelselt asetamise nõudega muudetakse olemasolevat olukorda, seega peab see tuginema konkreetsetel faktilistel asjaoludel. Vastasel korral rikutaks õiguskindluse põhimõtet; 3) Nõue pole kooskõlas HMS § 3 lg-ga 2, kuna pole vajalik. Kohus on jätnud tähelepanuta Eesti Uuringukeskuse uuringu tulemused, millest nähtub, et liiklejad ise ei pea Tallinna liikluses häirivaks ega liiklusõnnetusi põhjustavaks teguriks reklaami sõiduteede ääres. Apellant rõhutab veelkordselt, et oli märgitud tingimustel lepingu sõlmimiseks sunnitud, ja märgib, et vaidlustatud tingimuse õigusvastasuse tuvastamise korral on tal õigus keelduda lepingu täitmises, lepingu ülesütlemine õigusvastase kohustuse mittetäitmise põhjusel on tegelikult vaieldav.
2. Tallinna Kesklinna Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidetes nõustutakse halduskohtu otsuse põhjendustega, tuues lisaks esile järgmist. Apellant on isegi paremas olukorras, kui teised lepingu taotlejad, sest viimastel oleks tulnud prügikastid alles toota ja postidele monteerida. Asjaoluga, et vaidlusalune nõue toob kaebuse esitajale kaasa lisakulutusi, pidi ta arvestama juba pakkumisel osalemisel. Põhjus kaebamiseks puudunuks, kui vastustaja oleks eelmise lepingu lõppemisel lasknud kaebajal demonteerida kõik prügiurnid ning alustada algusest. Võrdlus linnateabesammaste ja bussiootepaviljonidega pole võimalik, sest postiprügiurnid asuvad sõiduteele tunduvalt lähemal ning nende arv on kordades suurem. Vastustaja selgitab täiendavalt nõude põhjendatust, märkides, et liiklusmärkidega ühele joonele paigaldatud reklaamid rikuvad praktiliselt kõiki TeeS § 34 lg 2 nõudeid. Apellant tunnistab ise, et sõidukite juhid pööravad 5

(7)3-06-1824 hetkel reklaamidele palju tähelepanu. Jääb arusaamatuks, miks peaksid apellandi esitatud tõendid prevaleerima liikluskorralduse ja –ohtlikkuse valdkonnale spetsialiseerunud Tallinna Transpordiameti arvamuse üle.

1. Clear Channel Estonia esitas täiendavalt järgmised seisukohad: 1) Vastustaja väide, et ilma vaidlusaluse tingimuseta poleks lepingut sõlmitud, on ebaõige. Prügikastide teega paralleelselt paigutamise nõude esitas Tallinna Transpordiamet. Tallinna Kesklinna Valitsus kui konkursi korraldaja ei osanud tingimuse põhjenduse osas kaebajale ise vastata, vaid palus seda teha Tallinna Transpordiametil; 2) Asjaolu, et teised reklaamikandjad asuvad teest kaugemal kui postiprügikastid, ainult suurendab viimaste liiklusohtlikkust, kuivõrd neil eksponeeritava reklaami vaatamiseks peavad sõiduteel liiklejad keerama oma pilgu teelt hoopis kõrvale; 3) Vastustaja väide, et ta ei pidanud haldusakti andmisel näitama selle faktilisi motiive, on vastuolus Riigikohtu praktikaga – vt otsused nr 3-3-1-14-00, 3-3-1-54-03, 3-3-1-66-03 jt; 4) Postiprügikastid asuvad üldteadaolevalt tänavapostidel oluliselt madalamal kui liiklusmärgid, mistõttu nad ei saa kuidagi piirata liiklusmärkide nähtavust; 5) Apellant möönab tõesti, et sõidukite juhid pööravad tee ääres olevatele reklaamidele tähelepanu, kuid tee ääres asuvad ka paljud muud reklaamikandjad kui postiprügikastid, mille suhtes teega paralleelselt paigutamise nõuet pole vastustaja esitanud. Vaatamata reklaami jälgimisele liiklejate poolt, ei ole see põhjustanud liiklusõnnetusi ega liiklusohtlikke olukordi. Vastupidist ei ole vastustaja tõendanud ning tema poolt esitatud Tallinna Transpordiameti arvamus on paljasõnaline ja oletuslik. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi saab isikul olla haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks juhul, kui: 1) haldusakt või toiming rikub isiku õigusi ja 2) selle haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtuotsuses võimaldab isikul rikutud õigusi kaitsta või muul viisil heastada.
3. Vaidlus puudub selles, et 19.07.2006 on kaebuse esitaja sõlminud reklaamkandjate paigaldamiseks lepingu, milles vaidlusalune tingimus sisaldub täpselt samasugusel kujul kui Tallinna Kesklinna vanema 30.05.2006 korraldusega nr 707 kindlaks määratud pakkumistingimustes. Seega peab kaebuse esitaja viidatud tingimust täitma tulenevalt jõusolevast tsiviilõiguslikust lepingust, mis ei ole käesoleva vaidluse objektiks ja mida käesolevas asjas tehtud kohtuotsus ei käsitleks. Viidatud pakkumistingimuse õigusvastasuse tuvastamine vaidlustatud otsuses ei loo Tallinna linnale kohustust selle tsiviilõigusliku lepingu muutmiseks ega lõpetamiseks. Halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja lootus, et kui kohus teeb kindlaks kaevatud tingimuse õigusvastasuse, on kaebajal õigus keelduda vastava lepingutingimuse täitmisest, on põhjendamatu. Õigusnormidega põhistamata on apellandi seisukoht, nagu võiks selline tuvastus anda talle õigust leping üles öelda. Seega ei looks vaidlusaluse pakkumistingimuse õigusvastasuse tuvastamine kaebuse esitajale mingeid reaalseid eeliseid tema väidetavalt rikutud õiguste kaitsel. 6

(7)3-06-1824

1. Põhjendatud huvi käesoleva kaebuse esitamiseks puudub apellandil ka seetõttu, et vaidlusalune pakkumistingimus ei riku tema subjektiivseid õigusi. Kaebuse esitajal puudub subjektiivne avalik õigus nõuda, et tal võimaldataks linnale kuuluvatele rajatistele paigutada ükskõik millisel viisil reklaamikandjatena prügiurne ning nendel eksponeerida reklaami. Vaidlusalune tingimus ei saa rikkuda ka kaebuse esitaja õigust võrdsele kohtlemisele teiste reklaamiettevõtjatega, sest oli ühtviisi kohustuslik kõigile pakkumises osalejatele. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks ei piisa apellandi väitest, et muid linnas paigaldatud reklaamkandjaid see tingimus ei puuduta, sest apellant ei ole näidanud, et viidatud tingimus oleks suunatud muu reklaamiettevõtja eelistamiseks apellandile. Ainuüksi asjaolust, et erinevate reklaamikandjate paigaldamiseks kehtivad erinevad tingimused, ei järeldu reklaamikandjaid paigaldavate ettevõtjate erinevat kohtlemist. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse viide õiguskindluse põhimõttele. Apellandil ei saanud olla õiguspärast ootust, et linn peale temaga varem tänavavalgustuspostidele reklaamkandjatena prügiurnide paigaldamiseks sõlmitud lepingu kehtivuse tähtaja lõppemist need rajatised uuesti reklaamkandjate paigaldamiseks kasutusele annab ja teeb seda samasugustel tingimustel kui varem.
2. Kuna kaebuse esitajal puudub kaebeõigus, on apellatsioonkaebus ja kaebus põhjendamatud ning rahuldamisele ei kuulu. Seetõttu puudub vajadus arutleda vaidlusaluse pakkumistingimuse sisulise põhjendatuse üle ning hinnata menetlusosaliste sellekohaseid väiteid.
3. Apellant on kandnud käesolevas haldusasjas apellatsiooniastmes järgmised menetluskulud – tasu õigusteenuse eest summas 6 000 krooni, millele lisandub käibemaks 1 080 krooni, ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata apellandi taotlus nende menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Tallinna Kesklinna Valitsus ei ole taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt esitanud. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 7