3-05-234 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2007. a Tallinn Haldusasja number 3-05-234 Haldusasi S.G.i kaebus Eesti

§ 7422

lõike 2 rikkumiste eest; 2) 30.10.2004.

§ 7422

lõike 2 rikkumise eest ja 3) 07.03.2005.

§ 7422lõike 2 rikkumise eest (tl 51).

Karistamisotsused olid jõustunud ja karistusandmed eelmiste karistuste koha ei olnud kustunud. 5.3 Riigikohtu üldkogu asus 25.10.2004.a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1004 seisukohale, et juhtimisõiguse peatamine LS § 41.3 lõigete 1,4 ja 8 järgi ei ole vastuolus PS § 23 lõikega

1. Selles otsuses tõdes üldkogu, et juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lõigete 1-8 alusel 2 kujutab endast oma olemuselt karistust, kuid selgitas nii selles kui ka samal kuupäeval asjas nr 3-31-29-04 tehtud otsuses, et kuigi formaalselt kujutavad väärteomenetlus ja ARK-s toimuv juhtimisõiguse peatamise vormistamine kui haldusmenetlus endast iseseisvaid menetlusi, on need vaadeldavad ühtse tervikuna. Nimelt tehakse suur osa juhtimisõiguse peatamise seisukohast asjakohastest toimingutest (asjaolude tuvastamine, isiku ärakuulamine) väärteomenetluses. Juhiloa väljaandnud asutus ei kontrolli juhtimisõigust peatades liiklusrikkumise asjaolusid, vaid lähtub väärteomenetluses tehtud otsustest. Samuti ei ole juhtimisõiguse peatajal kaalutlusõigust juhtimisõiguse peatamise kestuse osas. Seetõttu on juhtimisõiguse peatamise vormistamine ARK-s LS § 41 lõigete 1-8 alusel käsitatav väärteomenetluses tehtud karistusotsuse automaatse järelmina. Väärteomenetluse ja juhtimisõiguse peatamise ühtse tervikuna käsitlemise kasuks räägib ka asjaolu, et juhtimisõiguse peatamine on loetav karistuseks materiaalses tähenduses just seetõttu, et haldusorgan ei hinda täiendavalt juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu ning juhtimisõiguse peatamine sõltub väärteomenetluses tuvastatud rikkumisest ja süüst. Riigikohtu üldkogu 27.06.2005.a otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-05, samuti asjas nr 3-4-1-1-05 leiti, et Riigikohtu üldkogu 25.10.2004.a otsuses asjas nr 3-4-1-10-04 väljendatud seisukohtade muutmiseks alused puuduvad ja LS § 41.3 ei ole vastuolus PS § 23 lõikega
2. Eeltoodud asjaoludel on ebaõige kaebaja seisukoht, et juhtimisõiguse peatamisega on teda teistkordselt karistatud. Kuna kaebajal oli kolm sellist rikkumist, mille eest seadusandja oli ette näinud juhtimisõiguse peatamise, tuli vastustajal kohaldada tema suhtes LS § 41.3 lõiget 4 ja peatada kaebaja mootorsõiduki juhtimisõigus kuueks kuuks. 5.4 Kohus nõustub kaebajaga, et kaevatava otsusega on piiratud tema piiratud tema võimalus autot juhtida. Samas tuleb silmas pidada, et õigus vabale eneseteostusele, seega ka isiku võimalus autot juhtida, on lähtuvalt PS § 19 lõikest 2 piiratud isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust (vt Riigikohtu üldkogu 27.06.2005.a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-2-5). Riigikohtu üldkogu viidatud otsuses leiti, et seadusandja on juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistusega piiranud isiku õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute õiguste ja õiguskorra kaitseks. Otsuses asuti seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise keelamine on kaasajal levinud karistusliik, mis kujutab endast efektiivset karistust liiklusalaste õiguserikkumiste eest. Samuti ei ole tegemist ilmselgelt ebaproportsionaalse karistusega, arvestades õiguserikkumise iseloomu. Mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine üle kujutab endast olulist rikkumist. Seega on tegemist proportsionaalse ja põhiseadusega kooskõlas oleva eneseteostusvabaduse piiranguga. 5.5 Eeltoodud põhjustel on kaevatav otsus on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata (halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lõike 1 punkt 6).
3. Menetluskulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 3