KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1089 Haldusasi M.P.P. kaebus Tallinna Vangla toimingu, 23.05.2007.a. kaebaja mittelubamine jalutuskäigule, õigusvastasuse tuvastamiseks. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.06.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebaja on 28.05.07.a. esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toimingu, 23.05.07.a. kaebaja mittelubamine jalutuskäigule, õigusvastasuse tuvastamiseks. 07.06.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja kaebuse esitamise põhjendatud huviks kahjunõude esitamise soovi tulevikus. 07.06.07.a. määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla toimingu, 23.05.07.a. kaebaja mittelubamine jalutuskäigule, õigusvastasus ning põhjendatud huviks on soov esitada tulevikus kahjunõue. Ta soovis 23.05.07.a. minna korralisele jalutuskäigule koos teiste kambris viibivate vahistatutega, kuid teda ei lubatud. Temaga suhtles venekeelt kõnelev ametnik. Valvur 1 kõneles üksnes vene keeles ning saatis ta tagasi kambrisse. Kuna ta ei valda vene keelt, siis keelu põhjust ta teada ei saanudki. Kella 14.37 ajal 23.05.07.a. küsis kaebaja põhjust kontaktisikult Kirsika Hanimägilt ja KarlStig Jaagolt, kuid nemad vastasid, et kirjuta kaebus. Mingit põhjust ei teatanud ka nemad, mistõttu leiab, et selline tegevus on kättemaksuks selle eest, et ta on esitanud kohtule kaebused. Vangla rikub Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 93 lg 5, mis tagab temale õiguse jalutuskäigule igal päeval. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebuse kohaselt ei lubatud M. P. P.t 23.05.07.a. jalutuskäigule, kuna kaebaja oli lühikestes pükstes. Antud kaebust Tallinna Vangla ei tunnista. Tallinna Vanglal on säilinud videosalvestus, mis on kohtule varem edastatud 23.05.07.a. ja seal on jäädvustatud jalutuskäigule saatmise sündmus. Videolt on näha, et M.P.P. tahtis väljuda jalutuskäigule lühikestes pükstes. Vanemvalvur Vidadi Gassanov andis kaebajale korralduse korrektselt riietuda, kuid M.P.P. ei täitnud korraldust. Kaebaja saadeti kambrisse tagasi, ta sai aru, et põhjuseks oli riietumine lühikestesse pükstesse ja kaebaja enam kambrist ei väljunud, kuna ta ei riietunud ka ümber. Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi Kodukord) punkti 4.10 kohaselt rivistuse ajal kinni peetav peab nägema välja korrektne. Korrektse riietuse mõiste on vangla sisustanud lisaks nõudega kanda rivistusel pikki pükse. Nõue on kehtinud ja kehtib pikka aega ning see nõue on teada kõigile kinnipeetavatele, sh oli teada juba varasemast ka kaebajale. Kuna enne jalutuskäigule minekut kinnipeetavad rivistatakse, siis rivistuse kohta kehtivatest nõuetest tuleneb ühtlasi regulatsioon, missuguses riietuses läheb kinnipeetav järgnevale jalutuskäigule. 23.05.07.a. videosalvestusest nähtub, et M.P.P. kambrikaaslased olid teadlikud kehtivatest reeglitest, kuna nendel olid jalas pikad püksid ja kes olid riietunud pikkadesse pükstesse, need ka läksid jalutuskäigule. Kohtuistungil jäi vastustaja oma seisukoha juurde ja rõhutab, et kaebaja on teadlik Tallinna Vanglas kehtivast korrast, kuna on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega ja seda kinnitanud oma allkirjaga ja korduvalt ka täitnud nõuet, kuivõrd ta on käinud jalutamas. VangS § 67 p 1 järgi vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning p 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte häirima teisi kinnipeetavaid ja teisi isikuid. Kinnipeetava riietus võib häirida teisi isikuid sh. teisi kinnipeetavaid. Direktor on järjepidevalt ametnike kaudu korranud nõuet, et territooriumil ringi liikumisel peavad kinnipeetavad liikuma korrektses riietuses. Häiriv tegevus mille nimetab ära VangS § 67 p 2 tuleb sisustada igal üksikjuhul vastavalt olukorrale ja vangla direktoril on selleks pädevus, samas on tal otsustusõigus anda suulisi selgitusi ja korraldusi ehk vangla töö korraldamine ei pea toimima kõigis tegevustes läbi üksikasjaliste kirjalike eeskirjade. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et kaebaja rikkus kehtivat korda ning Tallinna Vangla tegevus oli õiguspärane. 2 KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud protsessiosaliste selgitusi ja toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
- Kaebaja väidab, et valvur kõneles temaga vene keeles ning saatis ta jalutuskäigu asemel tagasi kambrisse. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et kaebaja kaaskinnipeetava B. P. kinnitab, et kaebaja soovis 23.04.07.a. peale lõunat minna jalutuskäigule, sama kinnitab kaebaja ise ning kohtule esitatud videost nähtub, et M.P.P. väljub kambrist. Video jäädvustab 23.04.07.a. sündmust, mil kinnipeetavad lähevad jalutuskäigule ja väljuvad kambrist. B.P., kaebaja ja vastustaja kinnitavad, et M.P.P.t jalutuskäigule ei läinud. Video kinnitab, et kaebaja suhtles ukse juures ametnikuga ja ta suunatakse kambrisse tagasi ning kaebaja uuesti kambrist ei välju. Ülejäänud kinnipeetavad suunatakse uksest eemale ja nad liiguvad kaadrist välja ehk nad võisid liikuda jalutuskäigule nii nagu seda kinnitavad kohtule antud seletused. Vaidlust ei ole küsimuses, et teisi kinnipeetavaid ei lubatud sündmuse ajal jalutuskäigule. Kõik kinnipeetavad, kes liiguvad jalutuskäigule, on riietatud vangla mõistes korrektselt, see tähendab, et nad kannavad pikki pükse. Vaidlust ei ole ka küsimuses, kas kaebaja läks jalutuskäigule. Video ja kaebaja väited ning vastustaja seletused kinnitavad, et ta peale seda, kui saadeti ukselt tagasi, enam jalutuskäigule ei ilmunud.
- Kaebaja väidab, et ta ei saanud aru ega tea senimaani põhjust, miks teda jalutama ei lubatud. Kohus leiab, et kaebaja selle väite lükkavad ümber tema esitatud seletused kohtule, milles ta märgib, et seda põhjustas ebaseaduslik lühikeste pükste kandmise keeld jalutuskäigul.
- M.P.P. märgib, et ta ei saanud valvuri seletustest aru keelebarjääri tõttu. B.P. märgib oma seletuses, et valvur kõneles kaebajaga vene keeles. Veel märgib B.P., et kaebaja on rahvuselt soomlane ning vene keelt ei mõista, kuna ta räägib eesti keelt. Kaebaja olevat palunud rääkida eesti keeles või kutsuda eesti keelt kõnelev ametnik. Kohus kontrollis seda väidet võrdluses kaebaja poolt kohtule saadetud teistes haldusasjades esitatud väidetega. M.P.P. on samale kohtule esitanud kaebuse, milles märgib, et tema natukene mõistab eesti keelt, ta on viibinud Tallinna vanglas 17 kuud (seisuga 04.05.07.a) ja haldusasjas nr 3-07-918 soovib ta sisuliselt, et korraldus oleks antud soome keeles. Haldusasi nr 3-07-1675 ja 3-07-1079 käsitleb sündmust, mil temale anti korraldus eesti keeles ja kaebustes ta ei märgi, et ei mõista eesti keelt, vaid väidab, et ta ei saanud täita korraldust haiguse tõttu. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitanud arvukalt korrektses eesti keeles vormistatud kaebusi sündmustes, mis ajaliselt on lähedased 23.05.07.a. sündmusele. Näiteks kaebused haldusasjades nr 3-07-1079, 3-07-1235, 3-07-1236, 3-07-1316, 3-07-1355, 3-07-1381, 3-07-1383, 3-07-1400, 3-07-1429, 3-07-
- Seega saab kohus järeldada, et kaebaja valdab eesti keelt tasemel, mis võimaldavad tal aru saada seadustest, vangla kodukorrast, käsklustest, mis antakse vanglas tavalise rutiinse tegevuse korras, ka päevakava ja kodukorra nõuete täitmiseks. B.P. kohtus tunnistajana ülekuulamise vajadust kohus määrusega ei pidanud vajalikuks, kuivõrd kaebuses puudus vaidlus selle üle, et kaebaja ei valda eesti keelt. Kaebaja saatis kohtule ka J. M. seletuse, milles viimane märgib, et kaebaja on Soome kodanik, ta saadeti 23.05.07.a. kella 13.30 ajal tagasi kambrisse ja jalutama ei lubatud. J.M. märgib, et valvur ütles midagi vene keeles, kuid ka tema ei saanud aru, mida valvur ütles ja et M.P. P. palus korrata seda eesti keeles, kuid valvur ei korranud ning kaebajat jalutuskäigule ei viidud. Seega nähtub ka teise kaaskinnipeetava seletuskirjast, et kaebaja valdab eesti keelt ja 3 soovib, et temaga suheldaks eesti keeles, kuna ta kasutab Tallinna Vanglas suhtlemisel eesti keelt. Samas on M.P. P. esitanud erinevates sündmustes pretensioone keelekasutuse kohta, nõudes kord soome keele kasutamist, kord eesti keeles suhtlemist. Kaebaja ei ole järjepidev oma väidetes ning kohus leiab, et keelekasutuse ja mõistmise küsimuses ta manipuleerib ilma põhjuseta. Ülaltoodust järeldab kohus, et kui kaebajale olid varem esitatud nõuded eesti keeles, ta oli teadlik nõudest, et jalutamisele minnes tuleb kanda pikki pükse ning kohus ei pea usutavaks seletusi, mille kohaselt anti seekord käsklus vene keeles. Samas märgib kohus, et kui kaebaja ei mõista vene keelt, siis ta ei saa ka tõsikindlalt väita, et kõnelemisel kasutati vene keelt. Isegi kui uskuda kaaskinnipeetava J.M. seletust, nähtub, et justkui isegi M. ei saanud aru, mida öeldi. See ei ole kohtule usaldatav seletus, kuivõrd J.M. on vene keelt kõnelev kinnipeetav ja kui käsklus oli esitatud vene keeles, siis pidi J.M. saama sellest aru. Pealegi on teadmata, mis asjaoludel J.M. teiste kõnelust kuulas. Kohus leiab, et ametnikul puudus põhjus mitte anda korraldust nii, et kaebaja seda ei mõistaks, seda enam, et kaebaja ei ole vihavaenus märgitud ametnikuga, sellist kahtlust ta ei esita ja kaebajale oli teada pikaajalise käitumise ja vangla elukorralduse põhjal, missugused nõuded vanglas kehtivad.
- Kohus on lülitanud toimiku materjalidesse allkirjalehe õigusaktidega tutvumise kohta (tlk 33), milles M.P. P. kinnitab oma allkirjaga juba 02.01.
- aastast, et ta on tutvunud „Vangistusseaduse“, „Vangla Sisekorra eeskirja“ ja „Tallinna Vangla kodukorraga“; samuti on teadlik, et muid vajaminevaid õigusakte saab ta kontaktisiku vahendusel. Märgitu kinnitab kohtule, et kaebaja saab aru ja kasutab eesti keelt küllaltki keeruliste tekstide lugemiseks juba vähemalt 02.01.06.a. ja kaebaja ei ole märkinud allkirjalehele, et talle jäi õigusnormidest midagi arusaamatuks. Seega tuleb kohtul järeldada, et kaebaja oli pikemat aega viibinud Tallinna Vanglas, ta kasutas vanglas suhtlemisel eesti keelt, tundis õigusnormide nõudeid, sh kodukorra nõudeid ning oli korduvalt ja pikal perioodil enne käesolevat sündmust käinud jalutamas ehk täitnud kodukorra nõudeid, vastupidiselt ei oleks teda lubatud jalutama. Kuna vangla nõudis ja nõuab jätkuvalt, et kinnipeetav läheb jalutama korrektses riietuses, mille sisusse kuulub ka nõue, et jalutuskäigul kannab kinnipeetav pikki pükse, siis on ainetu väita, et kaebaja ei olnud teadlik, missugusel juhul ta viiakse jalutama ja missugusel juhul ta jalutama ei saa minna. Kaebaja pidi ette arvestama, et sõltumata ilmastikuoludest peab ta kandma pikki pükse, kui soovib minna jalutuskäigule. Samas märgib kohus koheselt, et kuna kaebaja teadis nõuet, siis oli tal võimalik ette prognoosida, et vastupidisel käitumisel ei saa ta jalutama. Kaebajal oli valikuvõimalus täita nõuet või jätta see täitmata. Nõude täitmata jätmisel pidi ta arvestama, et jalutuskäigule ei lubata teda siis, kui ta ei riietu eelnevalt korrektselt. Vastavalt olid sellest nõudest teadlikud teised kinnipeetavad, kes lubati jalutama ja video kinnitab, et rida kinnipeetavaid läks jalutuskäigule, nad olid riietatud pikkadesse pükstesse. Seega nähtub, et need, kes nõude täitsid, said loa minna jalutama ja kinnipeetavaid ei jäetud sellel korral ilma jalutuskäigule mineku õigusest. Kes pikki pükse ei kanna, see sisuliselt ise loobub õigusest minna konkreetsel päeval ja ajal jalutama. Kaebaja oli isikuks, kes loobus jalutuskäigu õigusest ja ülejäänud, kes nõude täitsid, läksid jalutama. Isegi oletades, et kaebaja ei saanud aru, mida temale öeldi ning et öeldi vene keeles, nähtub materjalidest, et kaebaja oli varasemalt pikka aega täitnud nõuet, kuna ta käis jalutuskäikudel ja pretensioone ei esitanud, ühtlasi viitab see asjaolule, et nõue oli temale teada ning ta täitis seda ilma selleks erikorraldust saamata. Sellest järeldab kohus, et kaebajal oli võimalus nõue täita, kuid ta seda ei täitnud. Kinnipeetavad, kes nõude täitsid, said jalutama ega tekkinud probleeme, veel vähem vajadust anda erikorraldust. Videolt on näha, et kaebaja ilmus jalutuskäigule mineku ajaks valvurite 4 ette lühikestes pükstes ehk põlvpükstes ja ta saadeti ukselt tagasi. Seega ei ole tema suhtes vaidlust küsimuses, et ta oli riietatud sama moodi kui teised kinnipeetavad. Kaebaja oli riietunud teistest erinevalt, st mitte pikkadesse pükstesse ning selle tõttu teda koheldi teistest jalutuskäigule lubatud isikutest erinevalt. B.P. ja J.M. ei kirjuta sellest, kuidas kaebaja oli riietatud, kuid mõlema seletuskirjast nähtub, et jalutama kaebajat ei lubatud ja ta saadeti tagasi kambrisse. Ka muu materjal ja menetlusosaliste seletused kinnitavad, et kaebaja jalutama ei läinud ning uuesti uksele tagasi ei ilmunud ümberriietatuna pikkadesse pükstesse. Kuna asja menetluse kestel saadeti kohtule ka videomaterjal, ei pidanud kohus vajalikuks kahe seletuskirja esitanud isiku ülekuulamist tunnistajana kohtus, sest märgitud küsimustes sisuliselt vaidlus puudus ja kohus on seda eelnevalt selgitanud.
- Kaebaja väidab, et valvur kõneles temaga vene keeles. J.M. ja B.P. kirjutavad samuti, et valvur kõneles midagi vene keeles, millest justkui J.M.gi ei saanud aru. Kumbki neist isikutest ei märgi, kuidas ja mis asjaoludel said nad kuulda valvuri kõnet kaebajaga. Kaebaja ise ei märgi, missugustel asjaoludel said kaaskinnipeetavad kuulda jutuajamist valvuri ja kaebaja vahel. Üldistus, et kaaskinnipeetavatel on kogemusi, mille kohaselt välismaalasi või siis soomlasi vangla töötajad kiusavad, ei saa kohus võtta tõe pähe, kuna kohtul puuduvad andmed, et soomlasest kinnipeetava T. T. oleks kurtnud tagakiusu keele probleemide tõttu. Isegi kui niisugused probleemid olid tekkinud T.T.l, ei saa see väidetava T. tagakiusamine tõendada, et kaebajat M.P.P.t samuti kiusatakse taga. Tagakius peab seonduma ja väljenduma käitumises kaebaja enda suhtes. Kohus ei pea tagakiusu motiivi kaebaja kaebuses usutavaks. Kaebaja põhjendab seda asjaoluga, et ta võis tekitada pahameele, kuivõrd asus esitama kohtukaebusi. Siinkohal kohus märgib, et kohtukaebusi hakkas kaebaja esitama suurel arvul peale seda sündmust ning enne ei olnud ta seotud suure hulga kaebustega. Varasemalt ei vaielnud kaebaja vanglaga ka teemal, kas tuleb täita nõuet kanda pikki pükse, kui minnakse jalutama. Kohus jääb seisukohale, et kuna kinnipeetavad Eesti Vabariigis on aktiivsed esitama kohtukaebusi, siis ei ole vangla sellest heitunud ning ei jäta selle tõttu esitamata nõudeid, mis vastavad kehtivale õigusele. Kui esitatud nõue oli seaduslik, siis ei mõjuta kohtukaebuste esitamine vangla käitumist. Ka antud juhul ei ole asjaolusid, mis viitaksid tagakiusule sõltuvalt rahvusest, kaebaja keelekasutusest või kaebaja poolt kaebuste esitamisest.
- Kaebaja väidab kaebuses, et temaga suhtles vene keelt kõnelev ametnik. Kaebaja ei märgi, kes oli temaga suhtlevaks ametnikuks, samuti ei täpsusta valvuri nime kaaskinnipeetavad. Vastustaja selgitas ja kinnitab, et valvuriks oli vanemvalvur Vidadi Gassanov. Vastustaja esindaja kinnitas kohtule (tlk 91 istungiprotokoll), et vanemvalvur valdab eesti ja vene keelt ning kinnipeetavaga, kes kasutab kõnekeeleks eesti keelt, sellega kõneleb ta eesti keeles ja kinnipeetavaga, kes kasutab kõnekeelena vene keelt, sellega kõneleb ta vene keeles. Kohus märgib veel lisaks, et vanemvalvuriks ei määrata isikut, kes ei valda riigi keelt. Kohtul puudub alus kahelda selles, et valvur ei oska eesti keelt ning B.P. ja J.M. ei ole nendeks isikuteks, kes on pädevad hindama valvuri keeleoskust. Samas kohus ei usu, et valvur ei kõnelenud kaebajaga eesti keeles, kuna kaebaja kasutab suhtlemisel ametnikega ja kohtuga eesti keelt. Kaaskinnipeetavate seletuskirja suhtub kohus kriitiliselt arvestades, et nad ei märgi ära, missugusele valvuri tegevusele nad viitavad ega ka täpsusta, missugustel asjaoludel nemad kuulsid kõnelust; samas nõustub kohus, et kaaskinnipeetava objektiivsus asjade kajastamisel ei ole piisavalt usaldusväärne. Seejuures valvuri tegevusest otseselt ei sõltunud asjaolu, missuguses riietuses kaebaja ilmub rivistusele ja jalutuskäigule, kuna kaebaja oli ilmselgelt teadlik rutiinsest pikaajalisest nõuete täitmise kohustusest ilmuda jalutuskäigule vangla poolt nõutud riietusest, so pikkades 5 pükstes. Kuigi kohtule esitatud video on hääletu, nähtub ka sealt, et osalejate liigutused viitavad, et arutlus on riietuse üle ja kaebaja saadetakse kambrisse ning ta läheb kambrisse. Seega pidi kaebaja aru saama ja sai, et riietuse küsimus oli põhjuseks, miks ta ei saanud minna jalutama. Kaebaja väide, et ta üldse ei teagi, mis on kambrisse tagasisaatmise põhjus ja et temale ei esitanud hiljem seletusi ka teised vangla töötajad, ei ole usutav, kuivõrd kohus on juba märkinud, et ta oli nõuet täitnud, kuna käis jalutuskäikudel juba Tallinna Vanglasse saabumisest 1 kord päevas ja ei tekitanud intsidente. Tal oli võimalus kontrollida kaaskinnipeetavate kaudu kehtivaid nõudeid juhul, kui ta ei usaldanud ametnikke ja ei saanud kohe kontrollida ka õigusnorme. Kaaskinnipeetavad olid pikkades pükstes ning kaebajale ei saanud see jääda märkamata. Vastustaja esindaja kontrollis peale kaebuse saabumist K.Hanimägi kaudu seletuse andmist ja ametnik oli kinnitanud seletuse andmist. Selleks ajaks oli kaebaja tõepoolest esitanud juba hulgaliselt kaebusi ja seda selgitab kaudselt kaebaja arusaam, et kaebuste esitamisel ja nende rahuldamisel ta saab tõendada, et tema eluolu Eesti vanglates on halb ning et teda siia tagasi karistuse kandmisele enam ei suunataks. Kaebaja on sellise põhjendatud huvi ära märkinud mitmetes Tallinna Halduskohtule saabunud vastustes nagu näiteks 3-07-1611 (tlk 44-45). Kohus ei näe põhjusi, miks ametnikud oleksid pidanud jätma kaebajale tema pöördumisel asjaolud selgitamata, kuid antud juhul see ei määranud ära ka kaebaja käitumist, kuna kaebaja pöördus ametnike poole nähtuvalt tema väidetest peale seda, kui sündmus oli juba läbi. Kaebaja ei väida, et ta pöördus selgituste saamiseks ametnike poole enne sündmust ja uuris, miks ta peab riietuma pikkadesse pükstesse või et ta küsis eelnevalt luba kanda erandkorras lühikesi pükse. Ametnikud tunnustavad kaebaja võõrandamatut õigust esitada kohtule kaebusi ja neid nad takistada ei saa, seda enam, et kaebused saadab kohtule kaebaja ise ja seadus tagab temale selle õiguse EV-is. Kohtul puudub alus kahelda, et ametnikud kättemaksuks ei lubanud teda jalutama. Video kinnitab, et kaebaja riietus ei vastanud nõuetele. Kaebaja valis riietuse ise ning seda tegevust ei saanud mõjutada ametnike kättemaksuhimu, kui see ka oleks tõendatud.
- Kohus leiab, et kaebaja esitas kaebuse ajendatult mitte sellest, et ta ei teadnud nõuet ning et ta ei saanud nõudest ja korraldusest aru, vaid põhjusel, et ta ekslikult leiab, et kui ta saavutab võimalikult palju temale positiivseid kohtuotsuseid, et siis ei saadeta teda EV-i karistust kandma. Kohus selgitab kaebajale, et sellest ideest juhindumine ei aita selgitada kaebuse eesmärke, pigem viitab, et kaebaja pahatahtlikult soovib tekitada alusetuid probleeme. Kohus selgitab, et karistuse kandmise koht määratakse vastavuses seaduse nõuetega.
- Kaebaja väidab veel, et nõue kanda jalutamisel pikki pükse ei vasta rahvusvahelisele õigusele. Vastavalt on ta saatnud kohtule 05.09.07.a. dateeritud ajaga seisukoha (tlk 27), milles ta leiab, et Tallinna Vangla põhjendab nõuet kombekusnormidega alusetult. Kohus leiab, et kaebuse esitamise tegelik põhjus peitub ekslikus seisukohas ja kaebaja leiab, et kui norm tunnistatakse kohtus Põhiseaduse vastaseks, siis justkui oleks ta õigustatud mitte kandma jalutama minnes pikki pükse. Ta märgib, et Soome vanglas ei ole piiranguid lühikeste pükste kandmises. Kaebaja on vastuse saatmise ajaks üle viidud Soome vanglasse. Veel märgib ta, et vangla väljastab kinnipeetavale soovi korral lühikesed püksid, mis ei ulatu isegi põlvedeni ja kui lühikesed püksid oleksid ebakorrektsed, siis neid seal ei väljastataks. Veel leiab kaebaja, et tegemist on erinevate riikidega, kuid komblusnormid ei saa niivõrd erineda Euroopa riikide vahel ja et piirang Eesti vanglas on põhjendamatu nõukogude pärand, mis demokraatlikus ühiskonnas ei ole vajalik ja on kasutusel isiku represseerimiseks. Kohus lahendab kaebuse ka märgitud aspektist lähtudes. 6
- Tallinna vangla Kodukorra p 4.10 kohaselt rivistutakse enne jalutama minemist ning rivistuse ajal kinnipeetav peab olema korrektne. Kinnipeetavatele on kehtestatud päevakavad ja selle üle kaebaja ei kurda, et ta ei tunne päevakava ning ei tea, millal viiakse kinnipeetavad värskesse õhku jalutuskäigule. Vastustaja on kohtule päevakava esitatud (tlk 32), mis kinnitab, et õhtune jalutuskäik on 14.00-16.
- Veel märgib kodukorra p 4.9 ja 4.10, mis on rivistus ja et rivistusele koguneb kinnipeetav korrektses riietuses. Et rivistusele järgneb jalutuskäik, siis visuaalselt kontrollibki valvur, kas riietus on korrektne. Korrektse riietuse mõiste sisustas ära Tallinna Vangla ning kinnipeetavad teavad nõudest, et jalutama minnakse pikkades pükstes. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav vanglas kohustatud täitma sisekorraeeskirju ja ametniku seaduslikke korraldusi ning p 2 kohustab mitte häirima teisi kinnipeetavaid ja teisi isikuid. Direktor on kõigilt kinnipeetavatelt ühteviisi ja järjepidevalt nõudnud territooriumil liikumisel korrektse riietuse kandmise nõude täitmist. Kaebaja peab seda nõuet aga repressiooniks ning leiab, et kui Soome vanglas sellist nõuet ei ole, siis puudub vajadus selleks nõudeks ka Tallinna Vanglas ja kohus järeldab siit, et kaebaja selle tõttu leiab, et temale ei oleks tohtinud seda nõuet esitada. Kohus selgitab, et kui kaebaja leidis, et ta seda nõuet ei soovi täita, et see on represseeriv, siis oleks tal tulnud nõuet täita niikaua, kui see ei olnud tema poolt kohtus vaidlustatud ning kohtu poolt tunnistatud seadusevastaseks nõudeks vastava kohtuotsusega. Kaebaja jättis nõude täitmata ja kohtusse eelnevalt ei pöördunud. Seega tuli tal nõue täita ja jalutuskäigule mittelubamine oli põhjendatud ja tugines kehtivale normile. Kaebaja leiab, et norm on nõukogude korrast pärinev igand. Kohus leiab, et see on kaebaja subjektiivne arusaam, mis ei kinnita aga, et norm on represseeriv. Nõukogude ajast pärit normid ei ole sugugi kõik represseerivad ja olid vastavuses vanglate, sh välismaa vanglate praktika ja normidega. Kohus märgib, et lühikeste pükste kandmist Tallinna vanglas ei ole üldnõudena keelatud ja kui kaebaja soovib neid kanda näiteks kambris, siis ei tulenenud õigusnormidest piiranguid. Justiitsministri määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ § 58 lg 2 kohaselt lubatud isiklike asjade loetelu ja ehkki seal ei ole ära nimetatud olnud lühikesi pükse (šortse), on kohtu arvates lühikesed püksid üleriided ja seega kajastatud olnud § 58 lg 2 punktis 10 ning üldiselt lubatud riietuse esemed. Menetlusosaliste vahel käesolevas vaidluses ei ole lahkhelisid selles, et kaebuse esitajal on lubatud riietusesemena kasutada lühikesi pükse näiteks kambris. Seega leiab kohus, et EV-is vanglatele kehtivad reeglid riietuse küsimuses ei ole olnud jäigad ega seotud mingite nõukogude korrale iseäralike nõuetega. Ka teab kohus nimetada juhtumeid, mil kinnipeetavate isiklike asjade kaardile on lühikesed püksid kantud, mis lükkab ümber kahtlused, et vanglas nõutakse vaid pikkade pükste kandmist ja et EV vanglates on lühikeste pükste kandmine keelatud või välistatud. Sarnane juhtum oli lahendamisel Tallinna Halduskohtus haldusasjas 3-06-1487, milles Tallinna Halduskohus tegi otsuse 24.10.06.a. ja Tallinna Ringkonnakohus 30.04.07.a. Lisaks märgib kohus, et VangS § 46 lg 1 esimese lause kohaselt kui vangistusseadusest ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib vangla direktor lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust, kui kinnipeetav kindlustab oma kuludega riietuse puhastuse, korrashoiu ning reeglipärase vahetuse. Säte kinnitab taas, et isiklike riiete kandmine oli vanglas võimalik ajal, kui kaebaja viibis Tallinna Vanglas. Samas nähtub, et õigusnorm annab vanglale laia kaalutlusõiguse isiklike riiete kandmise piiramisel. Sättest tuleneb vangla direktori õigus esitada nõudeid isiklikele riietele, mille kandmist kinnipeetavatele lubatakse. Direktor ei pea lubama isiklike riiete kandmist igal juhul, isegi juhul, kui need on puhtad ja korrastatud ehk nagu kaebaja märgib, korrektsed. Avalikest huvidest lähtuvalt võivad õigustatud olla piirangud mõnda liiki isikliku 7 riietuse kandmisele ja selle õiguslikuks aluseks on VangS §
- Kaebaja ei märgi, et direktor on kaalutlusõiguse piire ületanud. Kaebaja ei nõustu sellega, et lühikeste pükste kandmine ei ole lubatud jalutuskäigul. Kohus leiab, et lubatud isikliku riietuse kandmisele võib vangla direktor seada piiranguid, seejuures ka nende riiete kandmise koha osas. Kui lubatud on lühikesi pükse kanda näiteks üksnes kambris, kuid mitte jalutuskäigul, siis on direktor langetanud kaalutlusotsuse. Kaebaja ei märgi ühtegi konkreetset rahvusvahelist õigusakti, mis võiks kahtluse alla seada, et Tallinna Vangla direktorilt on võetud õigus kaaluda seda küsimust või et langetades sellise otsuse, läheb ta vastuollu rahvusvahelise õiguse normiga. Enamasti viitavad kinnipeetavad Euroopa vanglareeglistikule, kui leiavad, et üks või teine norm EV-is vanglates pole neile meelepärane. Kaebaja ei viita muule, kui väidetavale Soome vangla praktikale. Kohus leiab, et isegi kui Soomes lubatakse kanda lühikesi pükse ja neid eraldab vangla kinnipeetavale, vastab selline tegevus sisuliselt samale praktikale, mis valitseb Tallinna Vanglas ja vastupidi. Kohus eelnevalt märkis, et teab konkreetse kohtuasja alusel, et vanglas on lubatud lühikeste pükste kandmine, kui kinnipeetaval on sellised püksid isiklike asjadena olemas. Seega on selles mõttes praktika sarnane. Euroopa vanglareeglistikust ja vangistusseadusest ei tulene nõudeid, mis keelaksid direktoril sellise otsustuse tegemise nagu seda on pikkade pükste kandmine jalutamisel. Kinnipidamistingimused ei muutu sellest õigusvastaseks, kui kinnipeetav peab jalutuskäigul kandma pikki pükse. Piirangut isiklike riiete või antud juhul pikkade pükste kandmisel õigustab avalik huvi. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses 3-061487 30.04.07.a. tunnustanud Tallinna Vangla direktori õigust piirangu kehtestamisel ja märkinud, et seda õigustab avalik huvi tagada vanglas kombekusnormidest kinnipidamine. Kohus märgib veel, et „nii, nagu kombekusnormid piiravad sageli töötajatel lühikestes pükstes käimise ka sooja ilmaga, võib vanglas olla kombekas, kui kinnipeetavad väljaspool eluruume lühikestes pükstes ei viibi. Vanglas nagu ka paljudes muudes riigiasutustes viibimisel riietusele esitatavate rangemate nõuete järgmine tuleneb pika aja jooksul välja kujunenud tavast“. Seega leiab kohus, et kaebaja kaebusest ei nähtu asjaolusid, miks viiks järelduseni, et kaebaja õigusi piirati alusetult ning kohus ei pidanud enam vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid ning leiab, et ükski kaebuse väide ei muuda seisukohta, et kogumis näitavad asjasolud ja tõendid, et kaebaja teadis, missugusel põhjusel ta peab kandma pikki pükse, kui ta rivistus jalutuskäigule minekuks. Teda ei lubatud jalutuskäigule selle tõttu, et ta ei olnud riietatud korrektselt ja vastav kohustav norm kehtis ning oli kooskõlas seadusega, sh EV Põhiseadusega. Seega ei ole kohtul põhjust asuda seisukohale, et norm ei vasta rahvusvahelisele õigusele või EV siseriiklikule õigusele. Kaebus jääb rahuldamata. Kui kohus kaebust ei rahulda, siis kaebaja tasutud riigilõiv 80 krooni tuleb jätta tema kanda- HKMS § 92 lg
- Vastustaja kohtukulunõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 8