KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-918 Haldusasi M.P.P. kaebus Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 370-d tühistamiseks. RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.06.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) 30.04.2007.a. KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kaebaja on 04.05.07.a. esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 30.04.07.a. käskkirja nr 370-d tühistamiseks. Käskkirjaga karistati teda noomitusega, kuna kaebaja pani 07.04.07.a. kell 10.05 toime distsipliinirikkumise: jalutuskäigule viimisel ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele panna käed seljale ristatult. Kohus võttis kaebuse menetlusse 17.05.07.a. määrusega. KAEBAJA SEISUKOHAD Palub tühistada Tallinna Vangla direktori 30.04.07.a. käskkirja nr 370-d alljärgnevatel põhjustel. Temale ei antud korraldust panna käed selja taha, kui ta läks jalutuskäigule. Isegi kui talle oleks antud korraldus panna käed selja taha, siis ta ei saanud korraldusele alluda, kuna valvur ei oska soome keelt ja kaebaja ei pidanud täitma arusaamatut korraldust. 1 Kaebajale ei antud vangla poolt dokumente, mis olid aluseks distsiplinaarkaristuse määramisel, neid ei tõlgitud soome keelde. Viitab Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕK) art 6.3 a, b, s, d ja e ja leiab, et tõlgi abi tuleb anda tasuta EIÕK art 6.3 punkti e alusel ning Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 499 lg 4 alusel, kuna kaebaja suhtes on karistamismenetlus pooleli (viitab Tallinna Linnakohtu 21.12.05.a. määrusele nr L-18/05). Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 7.1 on vastuolus EIÕK art 3 (alandav kohtlemine) ja Põhiseaduse (PS) § 11, kuna puudub igasugune põhjendus, miks vangla sisejulgeoleku tagamiseks oleks vaja panna käed selja taha. Varem ei ole talle vanglas antud sellist korraldust ja seekord valvur polnud isegi mitte võimeline andma seda, kuna ei oska soome keelt. Palub tunnistada Kodukorra p 7.
- vastuolus olevaks EÕIK ja PS-ga. 16.05.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib, et ta jääb seisukoha juurde, et käsklust panna käed selja taha talle üldse ei antud ja soovib nimetatut tõendada tunnistaja B.P. ütlustega. Kui see väidetav käsklus oleks antud, siis vangla juhtkonna poolt tuleks teha kindlaks enne distsiplinaarkaristuse määramist, kas kinnipeetav sai käsklusest aru. Kaebaja märgib, et üheski vanglaametnike poolt vormistatud ettekandes ei ole märgitud, mismoodi see käsklus anti ja millises keeles. Fakt, et ta oskab natuke eesti keelt, ei tähenda veel, et ta saab aru igaühe eesti keelest ja ütlustest. Kui käsk oleks antud mittearusaadavalt, oleks see karistus õigustühine. Mõistab, et valvurid ei pea oskama kõiki maailma keeli, kuid leiab, et mittearusaadava käsu täitmata jätmise eest ei ole lubatud karistada. Ta palus distsiplinaarkaristuse käskkirja soomekeelset tõlget, kuid vangla ametnik keeldus sellest. Ta on rahvuselt soomlane ja soome kodanik, kuid on viibinud alates
- aasta kevadest Eestis; vahi alla võeti ta 12.12.05.a., millest tulenevalt viibib Tallinna Vanglas 17 kuud. Palub kaebus rahuldada ja Tallinna Vanglat välja mõista menetluskuludena riigilõiv summas 80 krooni. Kaebaja on teatanud kohtule täiendavalt 04.09.07.a., et kuna teda toodi Soome ajutiselt 30.08.07.a., arvab ta, et pärast Soomes läbiviidavat kohtumenetlust ta tuuakse karistuse kandmisele EV-i. Seega ei saa ta loobuda kaebustest. Veel teatab ta, et teda esindab advokaat A.Simson ja kui on vaja kaebaja osalemine istungil, siis lükata asja arutamine edasi. Kaebaja palub saata kõik kirjad Soome vanglas tema aadressile. Vastus saabus kohtusse 12.09.07.a. (tlk 82), seega pale asja arutamist määratud ajal, so 10.09.07.a. Kaebaja peab võimalikuks asjade läbivaatamist ilma tema osaluseta. Kaebaja seletus 07.04.07.a. on tõlgitud soome keelest eesti keelde kohtu palvel ja asub tlk
- Kaebaja on andnud seletuse, millest nähtub, et valvur andis temale paberi ja esitas nõudmise kirjutada seletus. Alles kongis olles teiste abil sai ta aru, mida valvur tahtis. Kaebaja sai aru, et ta peab kirjutama seletuse, miks ta ei hoidnud jalutama minnes käsi selja taga. Kaebaja nendib, et keegi pole kunagi sellist asja nõudnud, vähemalt mõistetavas keeles mitte. Nõuet tuleb pidada Euroopa inimõiguste lepingu
- artiklile vastavalt alandavaks kohtlemiseks, tuleb jätta rakendamata, kuna see on vastuolus EV rahvusliku seadusega. On küsitav, missugustest printsiipidest lähtuvalt valvur nimetatud nõudmise esitas. Kuna tal pole põhjendatud alust oma nõudele, on ta eriti ebasobiv valvuri ülesannetes töötades ja seega tuleks ta uute inimõiguste alaste rikkumiste vältimiseks oma ametist vabastada. Lisab, et „nõuan vastust soome keeles“. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda alljärgnevatel põhjustel. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 kohaselt on distsipliinirikkumine VangS-e, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks. Distsiplinaarmenetluse alustamise osas kehtib oportuniteediprintsiip, mille kohaselt ei pea alati kinni peetava isiku poolt toime pandud distsipliinirikkumine kaasa tooma distsiplinaarkaristuse kohaldamist. See on vangla direktori diskretsiooni- ehk kaalutlusõigus. Vastavalt VangS § 64 lg 1 viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Vastavalt lg 3 protokollitakse distsiplinaarmenetluse käik. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lg 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lg 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Justiitsministri 30.11.00.a. määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri" (VSKE) § 97 lg 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, tunnistajate nimed. VSKE § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Tallinna Vangla direktori 30.04.07.a käskkirjaga nr 370-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomitus, kuna isik pani toime distsipliinirikkumise, mis seisnes VangS § 67 p 1 rikkumises, mille kohaselt peab kinnipeetav täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikule korraldusele. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et jalutuskäigule viimisel ei allunud kaebaja vanglaametniku seaduslikule korraldusele panna käed selja taha ristatult. Kodukorra p 7.1 on sätestatud, et vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava käed olema ristatult selja taga. Vastustaja selgitab distsiplinaarmenetluse käiku alljärgnevalt. Järelvalveosakonna valvur Riina Tammiste poolt on 07.04.07.a koostatud ettekanne nr 640, millest selgub, et 07.04.07.a. kell 10.05 jalutuskäigule viimise ajal keeldus kaebaja täitmast vanglaametnike seaduslikku korraldust asetada käed selja taha, kusjuures vanglaametnik kordas oma korraldust vähemalt 3-l korral. Juhtumi juures viibis valvur Lia Tśurilova, kes on koostanud omapoolse ettekande ja kinnitab oma ettekandes samuti, et vahistatu ei täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust panna käed selja taha. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna inspektorkontaktisiku Kirsika Hanimägi poolt 07.04.07.a., nähtub kaebaja distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Samuti on lisatud vanglaametniku ettekanne ja kinnipeetava 3 seletused. Protokollile on kinnipeetav keeldunud allkirja andmast. Kuna kaebaja on soome kodanik, siis on temale tutvustatud protokolli soome keeles. Protokolli tutvustamise juures viibisid vangistusosakonna peaspetsialist Rannel Silov ja vangistusosakonna inspektorkontaktisik Triin Kuusk. Karistuse ettepaneku osas on märgitud, et ettepanekuks on määrata karistusena noomitus VangS § 67 p 1 rikkumise eest, mille kohaselt peab kinnipeetav täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikule korraldusele. Antud juhul kaebaja seda kohustust ei täitnud. Seega leiab vastustaja, et rikkumine on vormistatud kooskõlas nõuetega ja leidnud tõendamist. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori 30.
- 07.a käskkiri nr 370d on õiguspärane. 08.08.07.a. teatas vangla, et vahistatule tutvustas Tallinna Vangla kodukorda 02.01.06.a. eesti keeles, valvur P.Grigorjev on tutvustajaks ja kaebaja andis allkirja tutvumise kohta; vangla esitab ka kaebaja ja P.Grigorjevi allkirjastatud allkirjalehe kohtule toimikusse võtmiseks. Tavaliselt võtab vangla juurde tõlgi, kuid antud juhul M.P.P. valdab vabalt eesti keelt ja tõlgi kaasamine ei olnud vajalik. R.Tammiste andis korralduse eesti keeles, kuna vahistatu suhtleb ise ametnike ja teiste isikutega eesti keeles; ta kirjutab avaldused ja kaebused eesti keeles, loeb seadusi eesti keeles ning võib järeldada, et isik valdab piisavalt hästi eesti keelt. Distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustati vahistatule soome keeles, kuna isik seda nõudis; nõue oli esitatud eesti keeles. Vangla läbiviidud distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et kaebaja poolt nimetatud tunnistaja ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed ja kui on vaja nende täiendav ülekuulamine, saab nad kaasata protsessi käigus. Kohtuistungil vastustaja esindaja E.Oisalu asus seisukohale, et kirjalikult on kõik küsimused leidnud vastuse ja kaebus on alusetu. Enne seda sündmust oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas juba kuu aega ning teadis ning tundis kehtivat korda, oli seda ka täitnud, kuid otsustas näidata naisvalvuritele, et ta ei täida korraldust. Temale anti korraldus ristata käed seljale, kui ta väljub kambrist. Kui kinnipeetav väljub kambrist ja on juba asetanud käed seljale, siis puudub vajadus selle korralduse andmiseks. Valvur kontrollib kinnipeetava väljumisel, kas käed on asetatud ristatult seljale või mitte. Kui ei ole, siis annab korralduse asetada käed ristatult seljale. Riina Tammiste oli korralduse andjaks, kuna kaebaja käed ei olnud asetatud ristatult seljale ja juures oli teinegi ametnik, so L. Tśurilova, kes valdab eesti keelt. Vestlus Tammistega kinnitas, et korraldus oli antud 3 korral, kuid kaebaja vastas sellele vaikimisega. Alles hiljem viitas, et tema ei saanud korraldusest aru. Isegi kui oleks tõene, et ta ei mõista eesti keelt, siis sõnad „käed“, „selg“ jne on arusaadavad. Kaebaja isegi valdab eesti keelt ja seda kinnitab täiendavalt ka 20.02.07.a. Eesti Ekspressi artikkel. Peaspetsialist Triin Voodla kinnitas, et kaebaja armastab palju suhelda ja eesti keeles. Ta on kirjutanud arvukalt taotlusi ja kaebusi eesti keeles ning ta on toonud välja ettekäände, et ei saa eesti keelest aru, alusetult. Ta ei allunud ka suulistele korraldustele ning teda selle tõttu jalutama ei viidud. Karistuseks määrati noomitus, kuna rikkumine on ohtlik ja vajadus liikuda käed seljal tuleneb asjaolust, et ametnik saab niimoodi jälgida tema liikumist, käsi ning kinnipeetav ei saa siis teha lubamatuid liigutusi. Püütakse viia miinimumini riskid, mis tulenevad kinnipeetavast ümbritsevatele isikutele, kehtivale korrale. Distsiplinaarmenetluse protokoll oli lülitatud asja juurde ning kaebaja keeldus seda allkirjastamast. Temale tutvustati seda ka soome keeles teiste ametnike juuresolekul, kuid ikkagi ta ei soovinud sellega tutvuda. Kui ta soovinuks tutvuda, saanuks ta ühtlasi end paremini kaitsta; tal oli võimalus kirjutada seletuskiri ja ka suuliselt juurde seletada, kuid ta ei teinud seda. Sageli tuleb praktikas ette sellist käitumist 4 siis, kui soovitakse avaldada muljet naisametnikele. Karistus on määratud õiglaselt, arvestatud on isikut ja rikkumise iseloomu. Selle karistuse määramise ajaks ei olnud temale varem karistusi määratud, kuid sama päeva õhtuks muutus ta senine hea käitumine ja ta sooritas edaspidi hulgaliselt rikkumisi. Nõuet oli kogu aeg täitnud ning seekord jättis täitmata, ehkki pidi liikuma kuni jalutustsoonini käed seljal. Nõue kehtib kõigile võrdselt ja ei ole koormav. Jääb seisukohale, et kaebaja kaebused kinnitavad, et ta valdab eesti keelt heal tasemel ja sai aru, mida temalt nõuti ning missugune on menetlusmaterjal. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud menetlusosaliste selgitusi ja toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
- Vastavalt VangS §-le 100 võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest vahistatule kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine kuni kaheks kuuks; 3) kartserisse paigutamine kuni 30 ööpäevaks. Distsiplinaarkaristuse määramine ja valik on vangladirektori kaalutlusõiguse (diskretsiooni) teostamine, milles ta peab arvesse võtma teo toimepanija süüd ning muid olulisi asjaolusid. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust, kuid kohus saab kontrollida, kas menetlus kulges vastavuses õigusnormidega ning kas kaebaja väited annavad aluse lugeda haldusakt õigusvastaseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-st 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ning kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käskkirjade õiguspärasuse hindamiseks tuleb kõigepealt selgitada, kas kaebaja tegevus käskkirjas viidatud asjaoludel on käsitletav distsipliinirikkumise toimepanemisena. „Tallinna Vangla kodukorra“ p 7.1 kohaselt kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid isikuid liigub territooriumil s.t. väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanemametnikust saatjaga või saateülesande järgi, v.a. tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatud selja taga (v.a. kui kantakse isiklikke asju või töövahendeid). Seega kaebaja keeldumine vanglaametniku korralduse, asetada käed selja taha, täitmisest on käsitletav distsipliinirikkumisena. Kaebaja seletus kinnitab, et ta ei pannud käsi seljale ja märgib põhjuseks, et ta ei saanud temale antud korraldusest keelebarjääri tõttu aru, samas tuleb tunnistada kodukorra p 7.1 vastuolus olevaks rahvusvahelisele õigusele ja EV Põhiseadusele. Kohus märgib siinkohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on oluline, et menetlusosaline esitaks oma seisukohad ja põhistused, et otsuse tegijal oleks võimalik hinnata, kas tegemist on rikkumisega või mitte. Kaebaja on tutvunud menetlusdokumentidega ja kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta ei saa neist aru. Vastustaja tõendas, et distsiplinaarmenetluse protokoll on temale tõlgitud soome keelde, selle kohta tehti märge ning protokolli tutvustamisel viibisid ametnikud Rannel Silov ja Triin Kuusk. Vastavalt on ka näha distsiplinaarmenetluse protokollist tlk
- Et kaebaja on menetlusmaterjalist aru saanud kinnitab juba tema kaebuse 5 väide, et üheski dokumendis ei ole fikseeritud, mismoodi käsklus anti. Seega saab järeldada, et menetlusmaterjal on kaebaja poolt läbi loetud ning ta on selle sisu mõistnud. Samas ei ole kohtul kahtlusi küsimuses, kas kaebaja mõistab eesti keelt. Kaebaja on kohtule esitanud vahetult sündmuse järgselt hulgem kaebusi, mis on kirjutatud eesti keeles, nende kaebuste materjal kinnitab kohtule, et kaebaja eesti keele oskus on hea, pealegi nähtub kaebaja väidetest, et Eestis viibib ta juba 2005 aastast. Kui kaebaja vahistati 2005.a., siis on ta muuhulgas täitnud kinnipidamise aja kestel liikumisel kohustust hoida käed ristatult seljal, kuna nõue ei ole uus. Kohus toob näitena kaebaja haldusasju, mis on kirjutatud kõik eesti keeles ning kirjutatu on arusaadav ega takista kaebajaga asjade arutamist. Nii on kaebaja esitanud eesti keeles kaebused ja seletused näiteks haldusasjades nr 3-07-1079, 3-07-1235, 307-1236, 3-07-1316, 3-07-1355, 3-07-1381, 3-07-1383, 3-07-1400, 3-07-1429, 3-07-1475 ning kaebaja ei väidagi, et ta üleöö õppis selgeks eesti keele. Kaebaja kasutab ametnikega ja kaaskinnipeetavatega suhtlemisel eesti keelt ning teeb seda meelsasti. Et kaebaja kasutab suhtlemisel eesti keelt, kinnitab haldusasjas nr 3-07-1089 (tlk 14) esitatud B.P. seletuskiri kohtule, ka vastustaja istungil antud seletus, et kaebaja soovib eestikeelseid vestlusi vanglas. Et kaebaja ei suudaks mõista korraldust, milles kasutatakse lihtsaid väljendeid „käsi“, „selg „ jne, ei ole usutav. Nii hea keeleoskusega kinnipeetav ei saa viidata mittearusaamisele, kui kasutatakse eesti keelt. Et tegemist on kaebaja kapriisiga või sooviga välistada karistust, seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja vaid mõne kaebuse esitas kohtule soome keeles, kuid seejärel läks ise sujuvalt üle eesti keele kasutamisele. Vastustaja viitas ka Eesti Ekspressi artiklile 22.02.07.a. (vastustaja ekslikult märkis 20.02.07.a.), milles ajakirjandus märgib ära kaebaja ladusa eesti keele oskuse. Isegi oletades, et kaebaja ei saanud eesti keelest aru, on ta täitnud kuni selle sündmuseni korraldust liikumisel hoida käed seljal. Kaebaja ei väida, et ta ei ole senimaani liikunud Tallinna Vanglas jalutuskäigule. Seega on loogiline, et isegi kui kaebajale ei oleks korraldust antud, oleks ta piisavalt hästi kursis liikumise nõuetega Eesti Vabariigi kinnipidamisasutustes, sh Tallinna Vanglas. Kaebaja kinnitab kaebuses, et ta on viibinud Tallinna Vanglas 17 kuud. Vastustaja kinnitas, et Tallinna Vanglasse toomisest oli sündmuseni möödunud 1 kuu ja kaebaja ei olnud kordagi jätnud nõuet täitmata, vastupidiselt ei oleks teda jalutama viidud. Kohtule esitatud materjal kinnitab veel, et kaebajale on tutvustatud vangla kodukorda, vastava allkirja andis ta 02.01.06.a. (tlk 70), sündmus toimus 07.04.07.a. Seega nähtub, et ammu enne sündmust oli kaebajale teada kodukord, päevakava ning eesti vanglakorraldust puudutav seadusandlus, ta ei ole esitanud päringuid ja pretensioone, et talle ei ole tutvustatud reegleid ning et ta neid ei tea või ei saa aru. Kuna kaebaja käis jalutamas regulaarselt, siis pidi ta liikuma käed ristatult selja taga ning vastupidiselt ei oleks teda viidud jalutama juba enne seda sündmust. Kaebaja oli sõnakuulekas ja oli täitnud reegleid ning ta käis jalutamas nõudmata erikorralduste esitamist. Kohus märgib siinkohal ka ära, et kaebaja alusetult märgib, et menetlusmaterjalist ei nähtugi, missuguse korralduse andis ametnik, kuna seda ei märgita ettekannetes. Kohus toob esile R.Tammiste kirjutatud 07.04.07.a. ettekandest tlk 29, et seal märgib ametnik ära, et kaebaja ei täitnud seaduslikku korraldust asetada käed selja taha ja peale kolmandatki seaduslikku korraldust vastas vahistatu vaikimise ja rikkumise jätkamisega. Tunnistajaks oli selle sündmuse juures valvur Lia Tśurilova. Ka tema on kirjutanud ettekande 07.04.07.a. tlk 30 ja märgib selles, et vahistatu P. ei täitnud vanglaametniku seaduslikku korraldust panna käed selja taha. Kohus juhib kaebaja tähelepanu, et valvurid kirjutavad eesti keeles, nad valdavad suulist ja kirjalikku eesti keelt, seega on suutelised suhtlema eesti keeles. Kuna kaebaja suhtleb ise ametnikega eesti keeles, siis ta tegelikult sai aru, mida valvurid kirjutasid ning mida nõudis R.Tammiste. Kuna kaebaja üldjuhul täitis seda nõuet, siis puudub mõjuv põhjus, miks ta jättis 07.04.07.a. selle täitmata. Isegi kui seda põhjustas soov avaldada naisvangivalvuritele muljet, on selline 6 muljeavaldamine keelatud ning sõltumata valvuri soost või rahvusest tuleb antud seaduslik korraldus täita. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi siis, kui kaebaja ei tunneks Kodukorda, tuleb tal alluda vanglaametniku korraldustele ja seda ka juhul, kui tal tekib kahtlusi, et korraldus ei vasta seaduse või Kodukorra või muu õigusakti normidele. Kaebaja pidi alluma vanglaametniku korraldusele vastavalt VangS § 67 lg 1 p
- Kaebaja on tutvunud muuhulgas mitmete EV seadustega, nõudnud neid välja eesti keeles, mis kinnitab, et keelebarjääri eesti keele suhtes tal ei ole. Asja arutamisel ja kohtule esitatud menetlusmaterjali põhjal ei jäänud kahtlusi, et kaebajale oli antud korraldus arusaadav ning ta teadis ka sellise nõude olemasolust, kuivõrd vastupidiselt oleks tal tekkinud pahandusi ametnikega korduvalt juba ammu enne käesolevat juhtumit. Kaebaja märgib, et ametnik andis korralduse mittearusaadavalt, valvur ei olnud suuteline andma korraldust arusaadavalt, kuna valvur ei valda soome keelt. 16.05.07.a. kaebuse täpsustuses leiab aga, et käsklust panna käed selja taha, temale üldse ei antud. Seega ei ole kaebaja oma väidetes järjepidev, mis ei ärata usaldusväärsust ei ühe ega teise väite osas. Veel märgib kaebaja, et fakt, et ta natukene oskab eesti keelt, ei tähenda, et ta saab aru igaühe eesti keelest. Eeltoodu kinnitab kohtule, et kaebaja kas ei mäleta ise usaldusväärselt sündmuste käiku või ta esitab teadvalt eksitavaid andmeid, et varjata tõde. Distsiplinaarmenetluse materjal kinnitab, et kaebajaga suhtles ja korralduse andis ametnik R.Tammiste, seega kõneles ametnik eesti keeles, kuna kinnipeetav oli kogu kinnipidamise kestel suhelnud ametnikega eesti keeles ja puudus vajadus suhelda soome keeles. Kaebaja heidab alusetult ette, et ametnik ei valda soome keelt, kaebaja seda ei tea ning pole ka esitanud sellekohaseid tõendeid ning ta ei suhelnud ka ise ametnikuga soome keeles. Ametnikul puudus vajadus suhelda temaga soome keeles, kuna kaebaja ise suhtles enne seda sündmust ning ka peale seda vangla ametnikega eesti keeles. Seega jääb arusaamatuks, miks kaebaja nõuab tagantjärgi teistsugust keelekasutust, oluline on, et ta suhtles eesti keeles ja sai kasutatavast keelest aru. Mis võis jääda mittearusaadavaks, see kaebusest üheselt ei selgugi. Kuna kaebaja mõistab eesti keelt, oli nõudega kursis ning seda igapäevaselt täitnud, siis on väheusutav, et äkitselt muutus eestikeelne kõne täiesti arusaamatuks. Kaebaja ei märgi, miks ta ei esitanud koheselt ametnikule seletust selle kohta, et ta ei saanud aru, mis temalt nõuti. Isegi kui oletada, et kaebajale ei antud korraldust, nähtub kaebaja seletusest, et ametnik rääkis, kuid kaebaja ei väida, et ta esitas ametnikule koheselt nõude rääkida temaga soome keeles. Hilisem etteheide, et soome keeles ei antud korraldust, on kaebaja pahatahtlik etteheide. Seega nähtub, et isegi kaebaja väidetel ametnik suhtles temaga, kuid kaebaja ei märgi, miks ta ei uurinud ametnikult, millest ametnik kõneleb, kui ta tõepoolest ei saanud aru, mida temalt nõuti. Kohus leiab, et kaebuse esitajale oli valvur R.Tammiste poolt antud korraldus hoida liikumisel käed seljal ning ta jättis vanglaametnike korraldused täitmata mitte põhjusel, et ta poleks mõistnud temale laieneva Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1 nõudeid ja selle normi pinnalt antud korraldust ega ka põhjusel, et seda korraldust ei antud. Sõltumata sellest, kas kaebaja on teadlik Kodukorra p 7.1 olemasolust või selle sisust suuliselt või kirjalikult, on ta saanud aru, et Tallinna Vanglas nõutakse käte asetamist risti seljale liikumisel väljaspool kambrit või sektsiooni kuni jalutustsoonini. Vaatamata sellele 7 teadmisele ei täitnud kaebaja vangla käskkirja kohaselt temale antud korraldust ehk ta jättis korralduse täitmata, kuigi teadis, et nõude rikkumisele võib järgneda karistus. Kui kaebaja aga leiab, et nõue ei ole vastavuses rahvusvahelise õigusega või EV Põhiseadusega, siis oleks tal tulnud pöörduda kohtusse enne, kui ta asus omapäi ignoreerima kehtivat nõuet. Kuni kohus ei ole tunnistanud normi PS-ga vastuolus olevaks, ei saa jätta normist tulenevat nõuet täitmata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 67 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vanglas sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et VangS § 66 lg 1 määrab ära turvalisuse meetmed ja lg 2 ütleb, et vangla turvalisuse eest vastutab vangla direktor. Vangla Kodukorra p 7.1 nõuab käte selja taga hoidmist, mistõttu kuulub selle nõude täitmine kinnipeetava kohustuste hulka. Selle normi eesmärgiks on soov tagada nii kinnipeetavate, vangla töötajate ja teiste isikute julgeolek. Vangla koridorid on kitsad ja käte selja taga hoidmine on õigustatud turvalisuse mõttes. Kui käed on selja taga, on valvuril lihtsam kinnipeetavat jälgida ning eelduslikult tekib valvuril aeg, mil ta saaks reageerida, kui ilmneb oht. Vanglas on korduvalt tulnud käesoleva ajani lahendada kaebusi, mil kinnipeetavad liikumisel koridoris püüavad kas puudutada või segada teisi isikuid, kes on koridoris; nad püüavad avada liikumisteekonnal näiteks uksepilude katteid jne. Kinnipeetava saatja saab adekvaatsemaks reageerimiseks ja kinnipeetava korralekutsumiseks lisa-aja, kui kinnipeetava isiku käed on seljal ja enne kui ta hakkab kavandatud tegevust ellu viima või käitub reflektoorselt. Iseenesest mõista, et vangla kaas-ajastab reegleid ning vastavalt praktikale võib tulevikus ära kaduda vajadus sellise nõude järele, kuid hetkel on nõue vastavuses praktiliste kogemustega ja tegeliku olukorraga. Kodukorra p 7.1 on sätestatud seega nii vanglatöötajate, kui ka kinnipeetavate huvides. Kaebaja seisukoht, et kodukorra vastav säte on vastuolus rahvusvahelise õigusega või EV Põhiseaduse §-ga 11 avaldab kaebaja ühtlasi seisukohta, et vangla ei oleks tohtinud reguleerida Kodukorras kinnipeetavate liikumist sellise sisuga nagu seda teeb Kodukorra p 7.1 ja kaebaja ei pidanud nõuet täitma. Ükski kaebaja väide vastuolude kohta ei ole kohtu arvates põhjendatud. Kodukorra p 1.1 kohaselt on Kodukorra eesmärgiks täpsustada Vangistusseaduse ja Vangla sisekorraeeskirja ja teiste õigusaktidega sätestatud ning vangistusega seotud otsuste täideviimise üldist korda ja korraldust Tallinna Vanglas. Kodukord on p 1.3 kohaselt kohustuslik täitmiseks võrdselt kõigile, ega ole mõeldud vaid kaebaja käitumise reguleerimiseks. Kodukorra p 7.1 märgib selgelt, et kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid isikuid liigub territooriumil, s.t. väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanemametnikust saatjaga või saateülesande järgi, v.a. tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatud selja taga (v.a. kui kantakse isiklikke asju või töövahendeid). Kuna kohtule ei ole kahtlust küsimuses, et kaebajale pole teada, et vanglas liikudes väljaspool kambrit või sektsiooni tuleb panna käed selja taha risti, siis kohus nõustub vanglaga, et kaebaja ei täitnud Kodukorrast ja VangS-se nõuetest tulenevat kohustust ja seda ka siis, kui ta oli vangla pädevatelt ametnikelt saanud nõude panna käed selja taha. Kaebaja püstitas küsimuse, kas Kodukorra p 7.1 on vastavuses kehtiva õigusega ning rahvusvaheliste normidega, mis reguleerivad vangla tegevust. 8 Kohus märgib siinkohal, et kuni Kodukorra muutmiseni või selle vastava punkti kehtetuks tunnistamiseni, oli nõuet vaja täita. Seega oli nõue kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kohus nõustub vangla esindajaga, et kui vangla direktor ei saaks reguleerida küsimusi, kuidas antud vanglas kord toimima panna, siis oleks see vangla põhikirjaliste õiguste ja kohustuste alusetu piiramine. Kuna direktor reguleeris antud juhul korra kirjalikul viisil, siis on see täitmiseks kohustuslik nii kinnipeetavale kui ka vangla ametnikule. Ka ametnik ei tohi nõudest taganeda, kuniks selline regulatsioon kehtib. Antud juhul puudub vangla ametnikel, sh valvuritel, võimalus kehtivat korda ignoreerida. Seega olid valvurid pädevad nõudma kaebajalt korra täitmist ja nemad ei saanud teha mööndusi kaebaja huvides, mistõttu esitati kolm korda seaduslik nõue kaebajale, et ta asetaks käed selja taha risti, nii nagu kord ette näeb. Isegi juhul, kui kaebaja kahtles Kodukorra p 7.1 seaduslikkuses, ei olnud tal alust eeldada, et vangla ametniku antud korraldus ei ole seaduslik ja et ametnik saab valida, kas ta annab korralduse või mitte, kui puudusid alused jätta korraldus andmata. Alati on võimalus kontrollida tagantjärgi, kas antud korraldus vastas seadusele või mitte, kuid korralduse andmise ajal pidi kinnipeetav eeldama, et korraldus on seaduslik ja kuulub täitmisele. Kui kaebaja oleks korralduse täitnud ja hiljem oleks selgunud, et nõue ei ole seaduslik, siis ei saaks järgneda ka tagajärgi. Kaebaja nõudeid ei täitnud ja sellele järgnes karistus. Kaebaja on seisukohal, et direktor võttis vastu selle nõude eirates PS sätteid. Kaebaja on viidanud Kodukorra mittevastavuses PS §
- Kohus leiab, et kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ja põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole kohtule põhjendanud, mille seisneb Kodukorra vastuolu põhiseadusega. Kaebaja märgib veel ära väidetava vastuolu Kodukorra p 7.1 osas rahvusvahelise õiguse normidega, otseselt viitega EIÕK art 3, so alandav kohtlemine. Kaebaja selgitus, kuidas nõue teda alandab, puudub. Kaebaja märgib üksnes, et puudub põhjendus, miks vangla sisejulgeoleku tagamiseks nõutakse liikumisel käte asetamist seljale. Kohus on eelnevalt selle põhistuse ära märkinud ega korda seda. Kohus selgitab lisaks, et Vangla on institutsioon, mille eesmärgiks on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Selle eesmärgi saavutamiseks on kehtestatud rida piiranguid kinnipeetavatele. Üheks selliseks tuleb pidada ka Kodukorra p 7.
- Piirangute kehtestamine on õigustatud täitmaks vangla üldist funktsiooni. Seejuures on vangla kohustuseks julgeoleku tagamine. Liikumisel esitatav nõue ei ole selline piirang, mis tooks kaasa ülemäärase koormuse. Füüsiliselt tervel isikul ei ole lühikese vahemaa läbimisel koormav hoida käsi selja taga. Kui keegi on aga vigastatud viisil, mis takistab käte hoidmist seljal, siis selle reguleerib ära üldine kord ning vigastatud isik saab vastavalt kas arstliku vabastuse või lahendatakse probleem koha peal selgituste andmisega enne jalutuskäigule minekut või sealt tulekut või liikumist tsoonides, kus nõue kehtib. Kaebaja antud juhul ei väida, et ta enne korralduse saamist esitas oma põhjused, miks ta ei saa asetada käsi selja taha. Kohus jääb seisukohale, et nimetatud meede on vajalik vangla turvalisuse tagamiseks ning samuti selleks, et vangla saaks täita oma eesmärke. Kohus uurinud kaebaja üldsõnalist väidet ning kehtivat õigust, sh rahvusvahelist õigust leiab, et kinnipeetavate isikute liikumist vangla territooriumil peab korraldama vangla direktor, kuna vangla korra ja sisejulgeoleku tagamine 9 on tema kohustus. Liikumisel erinevates tsoonides arvestatakse reaalset olukorda, prognoositakse ohuolukorrad. Käte selja taga hoidmine on vangla sisejulgeoleku tagamiseks vajalik üks abinõudest ja korralduse andmisel on see kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik. Kinnipeetava seisukoht, kas abinõu on vajalik tema arvates, ei kohusta veel Kodukorda muutma. Samuti ei ole selline nõue vastuolus Euroopa Vangla reeglistikuga ning EIÕK-ga. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitused Euroopa Vanglareeglistiku kohta on näiteks niisugune soovituslik dokument, milles sätestatakse üldpõhimõtted, millest võiksid liikmesriigid juhinduda oma siseriiklikuks õiguses ning mille eesmärkide poole püüdlevad liikmesriigid vastavalt riigi võimalustele ning kui võimalused puuduvad, siis loovad need võimalused lähemal ajal. Võimalused sõltuvad riigi arengutasemest ja objektiivsetest võimalustest ning kui tasemed ühtlustuvad, siis toimivad programmilised reeglid soovitud mahus. Nii on ka vanglareeglistiku sissejuhatuses märgitud, et liikmesriigid jätkavad oma kinnipidamisasutusi käsitleva poliitika ühiste põhimõtete kaasajastamist ja järgimist. Reeglistikus ei ole kirjas, et Eesti vanglates viibivad kinnipeetavaid ei tohiks allutada Kodukorrale. Ka ei märgi reeglistik, et kinnipeetavale ei tohiks liikumisel anda korraldust hoida käed seljal ning sisse seada sellist nõuet kodukorra kehtestamisega. Muuhulgas viidatud reeglistik sätestab, et näiteks sisekorra tagamiseks vanglas tuleb arvestada julgeoleku-, ohutus-ja distsipliininõuetega ( p -49). Julgeoleku sätted märgivad p-is 51.1, et rakendatavad julgeolekumeetmed peavad olema minimaalsed vangide ohutuse tagamiseks. Ohutuse küsimuses märgitakse, et vangide, vanglaametnike ja kõigi külastajate ohutuse tagamiseks ning vägivallaohu ning turvalisust ohustavate juhtude minimeerimiseks peavad olema kehtestatud protseduurireeglid- p 52.
- Ehk antud juhul ongi Tallinna vangla praktika alusel prognoosinud, missugune osa käitumisest tuleks ära reguleerida ja näinud ette protseduurireeglid, et minimeerida ohud, mida ta oskab praktika põhjal karta. Antud juhul ei ole esitatud kaebajale nõudeid, mis seonduvad kõrgendatud julgeoleku või ohutuse meetmetega. Samas ei keela reeglistik distsipliini rikkumisel isikut karistada ja nii märgib p 56.1, et distsiplinaarkaristust kasutatakse mõjutusvahendina, kuid lisatakse, et äärmuslikel juhtudel. Punkt 57.1 ütleb, et sisekorda, turvalisust või julgeolekut ohustavat käitumist võib käsitada distsipliinirikkumisena. Ka kaebaja suhtes leidis Tallinna Vangla, et tema käitumine ohustas sisekorda, selle turvalisust tagab reeglitekohane käitumine ning direktor ei saa tagada kõigi julgeolekut, kui ta ei saa korraldada kinnipeetavate ja töötajate ning külastajate käitumist. Kui kehtivat korda rikutakse, siis on tegemist on distsipliinirikkumisega. Vangla Kodukorras märgitakse, et meede on vastu võetud sisejulgeoleku tagamiseks. Reeglistiku p 57.2 ütleb, et siseriiklik õigus määrab kindlaks, millised vangide teod ja tegematajätmised on distsipliinirikkumised; et riik määrab menetluse korra, määratavad karistuse liigid ja kestuse. Ehk sisuliselt on siseriiklik õigus nii ka seatud ning ellu viidud, kui riik sätestab vastava korra ning vangla omakorda seab sisse näiteks Kodukorra, millest kinnipeetavad ja vangla töötajad saavad õigeks käitumiseks juhised. Kui kaebaja leiab, et Kodukorra nõue on vastuolus rahvusvahelise õigusega, siis kohus märgib veel, et Inimõiguste üld-deklaratsiooni art. 3 sätestab iga inimese õiguse elule, vabadusele ja isikupuutumatusele; art. 5 märgib, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamise või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. 10 Euroopa Inimõiguste Konventsioon on rahvusvaheline leping, millega Euroopa Nõukogu liikmesriigid püüavad tagada kõigile oma jurisdiktsiooni all olevatele isikutele nende inimõigused ja põhivabadused. Konventsioon tagab õiguse elule, isikuvabadusele, turvalisusele, õiglasele kohtulikule arutamisele, valimisõigused, südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabaduse, sõnavabaduse, õigused omandile; seejuures keelab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, surmanuhtluse, tagatud õiguste ja vabaduste kasutamise piiramise, diskrimineerimise, oma riigi kodanike väljasaatmise riigist jne. Kõik liikmesriigid peavad tagama nende õiguste laienemise. Piinamiste ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise Euroopa konventsioon käsitleb võimaliku piinamise või ebainimliku kohtlemise ohvriks langenud vangide ja kinnipeetavate küsimusi. Euroopa Inimõiguste Konventsioon loob kollektiivse järelvalvemehhanismi, see on rahvusvaheline leping ja asetab kohustusi riigile. Konventsiooni eesmärkidest tulenevalt tekivad riikidel negatiivsed ja positiivsed kohustused. Konventsioon on iseseisev õigusakt, kuid selle terminitel on iseseisev autonoomne tähendus. Kaebaja ei märgi, mida ta mõtleb alandava kohtlemise sisuna, kuid eeldades, et ta soovis konventsioonist esile tuua, et teda ei tohi kohelda alandavalt ning et ta peab seda nõuet alandavaks kohtlemiseks, selgitab kohus täiendavalt järgmist. Konventsioon rakendub Eestis läbi Põhiseaduse. Konventsioon on rahvusvahelise lepingu staatuses ja kui kaebaja pidas silmas, et sellega tuleb arvestada, siis kohus nõustub selle seisukohaga. Nii märgib ka PS § 123 lg
- Konventsioon asub Eesti õigusaktide hierarhias PS ja tavaliste seaduste vahepeal ja vastuolu korral nende vahel on konventsioon kohustuslik ehk ülim. Eesti siseriiklikus õiguses ongi vastavalt märgitud PS § 14 kaudu. Konventsiooni art 3 märgib ära, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada; art. 3.1 eristab väärkohtlemisi piinamisest (piinamine on ebainimlik kohtlemine, mis tekitab eriti raskeid ja julmi kannatusi). Kaebaja ei ole esitanud kaebust selles, et teda piinati. Alandavaks kohtlemiseks ei saa aga lugeda isiku käitumise allutamist seaduslikele reeglitele. EV PS § 18 ütleb, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samas ka Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art 1 paneb kohustuse austada inimõigusi; art 2 sätestab õiguse elule (nn elu võtmise keeld); art 3 keelab piinamise, sest ütleb, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada; art 18 sätestab lubatud piirangud ja neid tohib rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Kui Kodukord vastab neile nõuetele, siis on ta ühtlasi ka kooskõlas EV PS §-s 3 sätetega, sest riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ning vaidlust selles küsimuses ei ole. Selles sättes märgitakse veel, et seadused avaldatakse ettenähtud korras; täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. PS § 9 märgib, et Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel, kuid kaebaja kaebusest ei nähtu, et Kodukorra p 7.1 kaudu rikutakse isikute võrdsust. Kodukord näeb ette nõude sõltumata, kas kinnipeetav on EV kodanik või kodakondsuseta isik. Kaebajal ei esita andmeid, et nõuded ei kehtinud kõigile 11 kinnipeetavatele Tallinna Vanglas. PS § 11 garanteerib, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, kuid antud juhul on piiranguteks legitiimne põhjus. Kedagi ei diskrimineerita Kodukorra nõude sätestamise kaudu rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Legitiimsete reeglite seadmine ei ole aga märgitud tegevus ega kujuta ebavõrdset kohtlemist ega diskrimineerimist. Kuna kaebaja märkis ära alandava kohtlemise, midagi täpsustamata, siis eeldades, et ta soovis märkida ära, et nõue on täitmiseks temale alandav, selgitab kohus veel järgmist. Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses, tähendab, et tema suhtes on seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. Ilmselgelt ei tohi sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Tulenevalt VangS § 66 kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Sellest tulenevalt on Vangla direktoril seadusest tulenev volitusnorm, mille alusel on temal õigus reguleerida vanglas toimuvat. Käesoleval juhul on vangla direktor sätestanud vaidluse esemeks oleva piirangu ning see on kohtu arvates seaduspärane ning vastustaja selgitus kinnitab ka meetme vajalikkust, proportsionaalsust. Seega ei ole tegemist inimväärikust alandava nõudega. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb kaebaja alandamine nimetatud nõude kehtestamisel, mistõttu kohus ei saa järeldada, et nimetatud nõue riivaks üldse kaebaja au või inimväärikust. Kinnipeetavate hulgas võib olla mitmeid vihas ja ängis olevaid isikuid, kes ei pruugi alati kontrollida oma käitumist, on ärritatud ning spontaanse käitumisega. Nende isikute käitumist suunatakse reeglite kaudu, et tekiks võimalikult vähem ohukoldeid ja võimalusi juhuslikkusele. Kui kinnipidamisasutuse tõhusa toimimise tagab ka käitumise reguleerimine liikumisel, mis on vaid üks paljudest reeglitest, siis ei saa seda reeglit jätta kehtestamata. Kuna vaidlusaluseks reegliks on teatud lühikestel teekondadel kohustus hoida käed seljal, siis ei kujuta see suurt füüsilist või vaimset koormust. Kohus on märkinud, et füüsiliselt tervele isikule ei tekita niisugune liikumine piinu, veel vähem saab rääkida eriti julmadest või rasketest füüsilistest kannatustest. Kaebaja ise ei ole kaebuses kurtnud, et liikumine käed seljal tekitaks füüsilist valu või piina. Seadusandja ei pea sätestama ega saa alati sätestada kõiki kinnipeetavaga seotud üksikasju seaduse tasandil, vaid ta peab lahendama põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piirangud üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid. Kodukorral on oma tähendused, eesmärk ning kohus leiab, et vangla direktor selle kehtestamisel oli pädev isik, normil on sisu ja eesmärk ning ei ole vastuolus EV PS-ga ega rahvusvahelise õiguse normidega ning ei alanda kaebaja väärikust ega kujuta alandavat kohtlemist. Kaebaja ei ole viidanud niisuguste põhiõiguste piirangutele, mis ei tuleneks seadusest. Kohus leiab, et Kodukorra vaidlusalune punkt ei ole vastuolus PS-ga ning kuulus kohaldamisele. Kohus märgib, et vanglaametnike korralduste seaduslikkuses kahtlemine ning nende korralduste põhjuseta täitmata jätmine, ei saa ühelgi juhul olla õiguspärane. VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavat alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetav peab 12 üldjuhul korralduse seaduslikkust eeldama, kuid isegi siis, kui ta peab korraldust mingil põhjusel õigusvastaseks, tuleb korraldus täita. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase, nö tühise korralduse (võrdle tühise haldusakti regulatsiooniga haldusmenetluse seaduse § 63). Vastupidine tõlgendus ei tagaks julgeolekut vanglas. Kui kinnipeetav on tema hinnangul õigusvastase korralduse täitnud, on tal sellest tulenevaid tagajärgi võimalik kõrvaldada hilisemas vaide- või kohtumenetluses. Kohus jääb seisukohale, et kui kinnipeetav sai aru, mida vanglaametnik nõudis, siis tal tuli see täita. Kuigi kaebaja kahtles korralduste seaduslikkuses ei olnud tal õigust jätta vanglaametnike korraldusi täitmata. VangS § 67 p 1 kohustab kaebajat alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele, milleks antud juhul oli Kodukorra p 7.1 tulenev nõue.
- Kaebaja leidis veel, et distsiplinaarmenetluses ei ole arvestatud tema õigustega. Kohus märgituga ei nõustu. Kaebaja seletusest nähtub, et valvur andis temale paberi ja palus kirjutada seletuse, kuid ta sai alles kongis aru, mida ta peab tegema. Kohus on juba eelnevalt märkinud, et eesti keele kasutamise tõttu ei saanud temale jääda valvuri soov kirjutada seletus, arusaamatuks, kuna keelt ta valdas ning oskab käesolevalt kohtule kirjeldada, mida valvur temalt nõudis. Samas jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja alles kongis sai aru, mida ta peab tegema, kui kongis sai ta suhelda mitte soome keeles vaid eesti keeles või ehk isegi vene keeles, kui seal oli vene keelt kasutavaid isikuid. Kuidas kongis äkki muutus eestikeelne korraldus arusaadavaks, ei ole kohtule mõistetav. Vaatamata märgitule on kohtule esitatud tõendina kaebaja seletus, mille ta esitas 07.04.07.a. ja selle seletuse sai ta anda soome keeles ehk oma emakeeles (tlk 32). Kaebaja väidab kohtule saadetud 04.09.07.a. kirjas, et ta sai aru, et peab andma seletuse, miks ta ei hoidnud käsi seljal, kui läks jalutama. Seega kinnitab kaebaja, et ta teadis, mille kohta temalt nõutakse seletust ja nagu nähtub, kaebaja ka andis kirjaliku seletuse. 07.04.07.a. antud kirjalik seletus oli distsiplinaarmaterjali juures ning edastati karistust määravale isikule. Karistus määrati peale seletuse esitamist 30.04.07.a. seega ei määratud karistust ilma seletuskirja võtmata. Menetlusprotokoll on koostatud (tlk 31) ja seal kirjeldatakse asjaolusid, rikkumist ning esitatakse tõendid. Menetlusprotokoll kinnitab samas, et kaebaja oli seletuskirja saanud esitada 07.04.07.a. ja kontrolliti ka kaebaja isikuga seotud muid asjaolusid- tema varasemaid distsipliinirikkumisi ning tuvastati, et need puuduvad. Vastavalt valiti hiljem ka karistusmääraks noomitus. Protokolli tutvustas soome keeles inspektor kontaktisik 30.04.07.a. ja juures viibis samal ajal R.Silov. Seega enne käskkirjaga karistuse määramist täideti täiendavalt kaebaja soov tutvuda protokolliga soome keeles. Ka siis oli tal võimalus veel esitada oma seletusi ja täiendusi. Eesti keeles oli protokoll tutvustatud aga juba selle menetluse käigus, kuid kaebaja keeldus sellele alla kirjutamast, vastav märkus on tehtud protokollile ja kinnitatud 19.04.07.a. kahe isiku poolt (tunnistajad Hanimägi ja Kuusk). Kuna kaebaja soovi korral sai seda lugeda, sai ka aru eesti keelest, siis ei saa ta väita, et menetlust ei viidud läbi ning et ta ei teadnud, missugune materjal koostati või mis temalt sooviti. Kaebaja väide, et ta soovis käskkirja soome keeles, ei ole täpne. Kaebaja soovis protokolli tõlget ning see ka tõlgiti, kuid kaebaja ei ole enne kohtukaebust esitanud soovi saada käskkirja tõlget soome keelde. Käskkirja andmise hetkeks ehk ajaks, mil otsustati karistuse määramine, oli ta soovitud protokolli tõlke saanud. Kohus märgib veel, et karistuse määramisel arvestati kaebaja isikuga ja tema varasema hea käitumisega ning määratud karistus ei ole rikkumise ohtlikkust arvestades ülemääraselt vali. Kaebusest ei selgugi, missugused asjaolud olid jäetud arvesse võtmata ning et kaebajal oli mõjuv põhjus jätta nõue täitmata. Kaebaja karistamisega ei ole rikutud tema õigus ning käskkiri tuleb jätta tühistamata. 13
- HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Kaebaja kaebus jääb rahuldamata, seega tasutud riigilõiv jääb tema kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Karin Kalmiste Kohtunik 14