3-07-2207/5

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-2207 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Väljasaadetav – P.G., sünd. Bakuus xx xx xxxx, esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Kohtuistungi toimumise aeg
3. november
4. a, Tallinn Resolutsioon Edasikaebamise kord
5. Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata.
6. Vabastada P.G. viivitamatult väljasaatmiskeskusest.
7. Määrata Advokaadibüroo Edith Sassian & Ko advokaat Edith Sassiani poolt P.G.ile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 2478 krooni. Määruse peale võib esitada määruskaebuse määruse teinud halduskohtu kaudu hiljemalt
8. novembril
9. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. P.G. on sündinud Aserbaidžaanist ja saabus Eestisse täpsustamata ajal ja asjaoludel (ajavahemikus 1989-1992) Venemaalt, kus ta kasvas lastekodus. Isik on Eestis viibinud seadusliku aluseta ning korduvalt karistamise tõttu on pikka aega viibinud vanglas. P.G. on end varem ametnikele esitlenud ka A. nime all.
11. Tallinna Halduskohtu
12. novembri
13. a otsuse alusel paigutati P.G. pärast Murru Vanglast vabanemist väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtulahenditega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
14. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas
15. oktoobril
16. a Tallinna Halduskohtule järjekordse taotluse P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt ei ole isik astunud samme Eestis viibimise seadustamiseks. KMA pöördus
17. märtsil
18. a Aserbaidžaani Moskva Suursaatkonna poole palvega väljastada P.G.ile (A.le) tagasipöördumistunnistus. Välisministeeriumi
19. juuni
20. a kirjas kinnitatakse, et
21. aprillil
22. a toimunud kohtumistel arutasid Eesti ja Aserbaidžaani esindajad neid probleeme ja lubati küsimusega tegeleda.
23. juulil
24. a tegi KMA järelepärimised Aserbaidžaani Suursaatkonnale Lätis ning Välisministeeriumile isiku dokumenteerimise küsimuses.
25. augustil
26. a teatas Aserbaidžaan Suursaatkond Lätis, et sellenimelist isikut ei ole Aserbaidžaani automatiseeritud passisüsteemis arvel.
27. mail
28. a tegi KMA esindaja P.G.ile ettepaneku täita Aserbaidžaani viisataotluse ankeet, mille alusel oleks isikul võimalik saada Aserbaidžaani viisa KMA poolt talle
29. märtsil
30. a väljastatud ajutisse reisidokumenti. KMA pöördus
31. juulil
32. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega väljastada isikule tagasipöördumistunnistus. Vene Föderatsiooni Suursaatkond palus
33. juuli
34. a kirjas isikul andmete täpsustamiseks täita vastavasisulised ankeedid. KMA tegi isikule
35. juulil
36. a ja uuesti
37. jaanuaril
38. a ettepaneku täita Vene Föderatsiooni Suursaatkonna edastatud reisidokumendi taotluse ankeedid. P.G. ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub teda vastuvõttev riik ja ta peab ennast Eesti alaliseks elanikuks.
39. P.G. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
40. Kohus leiab, et KMA järjekordne taotlus P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ei ole enam põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. P.G. kuulub väljasaatmiskeskusest viivitamatult vabastamisele.
41. P.G.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub seadusest tulenevalt Eestist väljasaatmisele.
42. KMA peab põhistama kohtule, millisel viisil osutub väljasaatmine reaalseks ning esitama oma väidete kinnitamiseks tõendid varasema väljasaatmispraktika kohta. Mida rohkem aega edasi, seda kindlamaks ja konkreetsemaks peaksid muutuma taotluse esitaja tõendid selle kohta, millisel moel osutub reaalne väljasaatmine võimalikuks. Kohtuistungil kinnitas KMA esindaja, et võimalik on P.G.i väljasaatmine Vene Föderatsiooni, kui isik taotleb endale Vene kodakondsust. Kohus leiab, et P.G.i väljasaatmise võimalust Vene Föderatsiooni ei saa teoreetilisel tasandil eitada (vaatamata sellele, et P.G. on järjekindlalt keeldunud endale Vene kodakondsuse taotlemisest ja on selle asemel eelistanud viibida väljasaatmiskeskuses ning vaatamata sellele, et selgusetu on P.G.i olukorras oleva isiku poolt endale Vene Föderatsiooni kodakondsuse taotlemise alused, kord ja tegelik perspektiiv). See tõdemus ei too aga automaatselt kaasa väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamist. Loa pikendamine jääb ka sellises olukorras halduskohtu kaalutlusotsuseks. Riigikohtu halduskolleegiumi
43. novembri
44. a otsuses nr 3-3-1-45-06 punktis 10 leiti, et „Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“ Kohus leiab, et üks näide ebaproportsionaalsest sekkumisest Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse on ebamõistlikult pikka aega kestev kinnipidamine. Väljasaadetava esindaja viidatud EL direktiiv kinnipidamise maksimaalse tähtaja kehtestamise kohta pole veel jõustunud. See ei tähenda, et isikut võibki kinni pidada ajaliste 2 piiranguteta. Demokraatlikus õigusriigis ei tohi inimeselt vabaduse võtmine kesta määramatu aja jooksul, sest see moonutaks vabadusõiguse olemust (PS § 11). Isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on olemuselt mõeldud siiski lühiajaliseks või suhteliselt konkreetselt prognoositava kestvusega abinõuks. Riigikohus asus viidatud lahendis alljärgnevale seisukohale: „Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine pelgalt oletuse pinnalt, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga
45. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Pelgalt etnilise tunnuse ja lähisugulaste olemasoluga selles riigis ei saa põhjendada seisukohta, et nimetatud riik võib määratlemata kodakondsusega isiku jaoks olla vastuvõtvaks riigiks. Sellest tuleb lähtuda ka pikka aega Eestis elanud endise NSVL liiduvabariikidest pärit kodakondsuseta isikute puhul. Arvesse tuleb võtta ka senist väljasaatmise praktikat. Võib väita, kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või kui seda on õnnestunud teha haruharva, siis tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Kui väljasaatmine on vastu võtva riigi osas väheperspektiivikas, siis ei tohiks isikut sellesse riiki väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskusse paigutada, sest väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on intensiivne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabadusõigusesse.“ Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et lastekodus kasvanud ja seejärel väidetavalt 1980-ndate lõpus või 1990-ndate aluses ususektiga Eestisse tulnud ja siia elama jäänud P.G.il puuduvad igasugused isiklikku laadi sidemed nii Vene Föderatsiooniga peale selle, et ta on rahvuselt venelane ja tema emakeel on vene keel. Aserbaidžaaniga puuduvad tal mistahes sidemed peale fakti, et ta on sündinud Aserbaidžaani territooriumil.
46. Eelmistel pikendamistel on kohus arvestanud P.G.i vabaduse võtmise proportsionaalsuse hindamisel seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta eelduslikult enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest
47. juunil
48. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroopa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist. Samas on Eesti täitevvõim nõustunud tagasivõtulepingule antud tõlgendusega, mille kohaselt jõustub osundatud leping kodakondsuseta isikute tagasivõtukohustuse osas alles kolme aasta pärast ning tagasivõtulepingu alusel saaks P.G.i Venemaale välja saata seega alles ca kolme aasta pärast. Kohtu hinnangul tooks P.G.i kinnipidamine veel 3 aasta jooksul endaga kaasa põhiõiguste ilmselt ebaproportsionaalse riive ning demokraatlikuks õigusriigis mitteaktsepteeritava isikuvabaduse piiramise. Väljasaatmiskeskuses ligi kaheaastane kinnipidamine on muutunud liiga pikaajaliseks ja seetõttu ebaproportsionaalseks meetmeks. Kujunenud olukorras jäävad prevaleerima inimese põhiõigused (PS § 20).
49. Kohus on varem pidanud oluliseks ja möönab jätkuvalt P.G.ist lähtuvat ohtu avalikule korrale.
50. septembri
51. a määruses haldusasjas nr 3-07-1740 leidis kohus: „P.G.i vabastamise väljasaatmiskeskusest välistab ka temast lähtuv oht avalikele huvidele – väljasaadetaval pole elu- ega töökohta, elatusvahendeid. KMA
52. septembri
53. a otsusest nähtuvalt kinnitas P.G. elamisloa andmise menetluses, et ta pani minevikus kuriteod toime põhjusel, et tal polnud elamis- ega tööluba. Väljasaatmiskeskusest vabastamise korral osutuks P.G. jälle samas olukorras olevaks, mistõttu on kohtul põhjendatud alus arvata, et isik võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist.“ P.G.i kuritegelikku minevikku tuleb arvestada ka tema väljasaatmiskeskusest vabastamise otsustamisel. Kuid asjaolu, et isik on kunagi kuritegusid toime pannud (mille eest ta on karistuse ettenähtud korras ära kandnud), ei tähenda, et tema vabadusse lubamine oleks üldse välistatud. Toimepandud süüteod ei olnud olemuselt väga rasked ega ohtlikud – vargused ja narkootikumi ebaseaduslik tarvitamine. Eelduslikult on isik pikaajalise kinnipidamise ajal narkootikumidest võõrdunud, mis vähendab ka uute süütegude toimepanemise riski (ehkki mõistagi ei välista seda täielikult). Riigikohus on otsustes nr 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06 asunud seisukohale, et kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb kaaluda tema Eestist väljasaatmise perspektiive ning kui isikut ei saa Eestist välja saata, siis 3 tuleb tema viibimine Eestis legaliseerida elamisloa alusel hoolimata sellest, et VS § 12 lg 4 p 5 ja lg 5 koostoimes lubavad talla elamisloa anda üksnes erandkorras. Käesoleval juhul vähendaks P.G.ile erandkorras elamisloa andmine temast lähtuvat ohtu avalikule korrale, kuna eelmiste kuritegude toimepanemist soodustas kindlasti asjaolu, et elamis- ja tööloa tõttu puudusid tal legaalsed sissetulekud.
55. novembri
56. a kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega jätkati P.G.ile riigi õigusabi osutamist käesolevas asjas. Riigi õigusabi osutaja vandeadvokaat Edith Sassian esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas esindaja haldusasjas järelepärimiste tegemiseks kliendile ja Välisministeeriumile kokku 2 tundi, KMA taotlusele vastuse koostamiseks 2,5 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 0,5 tundi. Justiitsministri
57. jaanuari
58. a määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (Kord) § 12 lõigete 1 ja 2 ning § 13 kohaselt on isiku esindaja tasu halduskohtumenetluses osalemise eest 210 krooni iga poole tunni kohta. Haldusasja ettevalmistamiseks ja vastuse koostamiseks kulunud 4,5 tundi on põhjendatud ajakulu, sellega on nõustunud ka esindatav. Õigusabi tasu suuruseks on 10 x 210 = 2210 krooni, millele vastavalt Korra § 1 lõikele 2 lisandub käibemaks 18 %, so 378 krooni. Kokku tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 2478 krooni. Õigusabi osutamise tasu jääb riigi kanda. Villem Lapimaa 4