3-07-337/15

3-07-337 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-337 Haldusasi H. R kaebus Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr 10 tühistamiseks ja pärismisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.05.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus H. R apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – H. R , esindaja Mirja S Vastustaja (haldusorgan) – Toila Vallavalitsus RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
2. mai 2007 otsus muutmata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED H. R esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr 10 tühistamiseks ja pärismisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebuse kohaselt tunnistati ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni 10.01.1995 otsusega nr 52-90 ja 30.05.1995 otsusega nr 32-110 Toila valla X 42 talumaa ning sellel asuvate P 31 ja L 7 elumajade tagastamise õigustatud subjektiks G.S. . 15.01.2007 võttis Toila Vallavalitsus vastu korralduse nr 10 millega otsustas X 42 talumaa ning Toilas P 31 ja L 7 asuvate elumajade kompenseerimise menetluse lõpetada. Korralduses märgiti, et G.S. suri 30.05.1993 ning pärimisõiguse tunnistust Toila Vallavalitsusele esitatud ei ole. Kaebuse esitaja leidis, et 08.11.1993 esitas tema 21.06.2006 surnud abikaasa Ingrid M. R. õigustatud subjekti asendamise avalduse. Maareformi seaduse muutmisest tulenevast pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtajast polnud nad teadlikud. Sellekohast teadet ei edastanud neile ka Toila Vallavalitsus. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse lõpetamisest sai kaebuse esitaja teada alles 19.01.
3. Toila Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt oli vaidlustatud korralduse andmise aluseks maareformi seaduse (MaaRS) § 192 lg 3, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimistunnistus esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Kaebuse esitaja esitas pärimisõiguse tunnistuse neliteist aastat pärast tähtaja möödumist. Tähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
4. mai 2007 otsusega H. R kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab MaaRS § 192 lg 3, et nõudeõigust pärima õigustatud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Nimetatud säte jõustus 27.11.2005 ja oli kehtiv, kui I. M. R. i pärand 21.07.2006 avanes. Pärimistunnistuse vajalikkusele viitavad ka omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Tagastamise kord) p 17 alates 30.01.1998 kehtivas redaktsioonis. Kaebuse esitaja ei esitanud enne vaidlusaluse korralduse andmist Toila Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistust. Kaebuse esitaja väidete kohaselt ei ole ta kuni käesoleva ajani pärimisõiguse tunnistuse saamiseks kuhugi pöördunud. Halduse üldistest põhimõtetest tuleneva uurimiskohustuse järgimata jätmine saab olla haldusakti tühistamise põhjuseks vaid siis, kui seetõttu jäid välja selgitamata otsustamise seisukohalt olulise tähendusega asjaolud. Ühestki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist reguleerivast õigusaktist ei tulene haldusorganile otsest kohustust teha õigustatud subjektile teatavaks õigusaktidesse sisse viidud muudatused. Kuigi selgitamiskohustust saab käsitleda ka hea halduse põhimõtetest tulenevana, ei olnud selle rakendamine MaaRS §-s 192 lg 3 kehtestatud tähtaja ja kaebuse esitaja kohustuste osas võimalik, sest ei ole tõendatud, et I. M. R. i surm, sellest tulenev pärandi avanemine ja kaebuse esitaja võimalikud õigused olid Toila Vallavalitsusele enne vaidlusaluse korralduse andmist teada. H.R. oli oma õiguste realiseerimisel ise hooletu. Pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamise otsustus tuleb langetada kaalutlusõiguse alusel selle haldusorgani poolt, kes on õigustatud vastavat menetlust läbi viima. Halduskohus ei ole pädev vastu võtma neid otsustusi, mis tuleb teha haldusorganil. H. R ei oma käesoleval ajal pärimistunnistust, ei ole Toila Vallavalitsusele selle esitamise tähtaja ennistamise taotlust esitanud ega tähtaja ennistamata jätmise kohta tehtud otsustust vaidlustanud. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED H. R esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
5. mai 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korraldus nr 10 ja ennistada pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud H.R. pärimiseõiguse tunnistuse esitamise tähtajast teadlik. Tegemist on USA Colorado osariigis elava isikuga, kes ei tunne Eesti Vabariigi seadusandlust. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetlevas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Sama seaduse §-s 40 lg 1 sätestatu kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Apellandi postiaadress oli Toila Vallavalitsusele teada. Toila Vallavalitsus ei ole teostanud alates
6. aastast mingeid toiminguid ning on oma tegevusetusega pannud apellandi olukorda, mis on kaasa toonud negatiivse lahenduse. R. id teadsid, et Toila vallas asuva vara tagastamine ja kompenseerimine toimub 10 aasta jooksul alates avalduse esitamisest. Kui I. M. R.
7. aastal suri, ei olnud apellant teadlik sellest, et nimetatud asjas Toila Vallavalitsuses menetlus veel käib ja lõpetamise põhjuseks võib saada pärimistunnistuse puudumine. Tegemist ei ole hooletu suhtumisega vaid teadmatusega. Toila Vallavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus ei ole ühtegi dokumenti selle kohta, et Toila Vallavalitsus oleks küsinud R. ite pere käest pärimisdokumenti või pärandi vastu võtmise või sellest loobumise kohta. USA-s ei ole pärandi vastuvõtmiseks vajalik pärimistunnistus. Pärimisseaduse (PärS) § 119 kohaselt, kui pärima õigustatud isik sureb, jõudmata pärandit vastu võtta või sellest loobuda, on tema pärijatel õigus see pärand vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, mille jooksul neil on õigus pärima õigustatud isikust jäänud pärand vastu võtta või sellest loobuda. Kuna I. M. R. suri 21.07.2006, s. o enne pärimistunnistuse esitamise tähtaja lõppu, mis oli 27.08.2006, on apellandil õigus alates I. M. R. i surmast sama tähtaja jooksul pärand vastu võtta. Kui kohus tühistab 15.012007 korralduse nr 10 ning teeb ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks, siis esitab apellant taotluse notarile pärimistunnistuse saamiseks, vastasel juhul on tunnistuse taotlemine ebamõistlik notari koormamine. Toila Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Toila Vallavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus viimane dokument 11.12.1998 välisõigusabi pärimise vormistamise kohta. Kuna oletatavate pärijate poolt hiljem mingeid toiminguid ei ole teostatud, võib teha järelduse, et pärijad on pärandi vastu täielikult huvi kaotanud. Toila Vallavalitsus ei võtnud oletatava pärijaga ühendust, kuna see looks olukorra, kus ühte oletatavat pärijat eelistatakse teistele pärijatele. 3 Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr 10 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse lõpetamine“ andmise aluseks on MaaRS § 192 lg 3, mis sätestab, et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, siis tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Toila Vallavalitsusele ei ole õigustatud subjekti, G. S, pärijad või nõudeõigust pärima õigustatud isikud pärimisõiguse tunnistust esitanud. Notar väljastab pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Antud juhul võib tekkida olukord, kus oletatavale pärijale pärimisõiguse tunnistust ei väljastatagi, kuna pärimine ei ole piisavalt tõendatud. Seega ei ole põhjendatud apellandi nõue ennistada pärimistunnistuse esitamise tähtaeg olukorras, kus dokumenti ei eksisteeri ning isiku pärimisõigus ja selle ulatus ei ole tõendatud. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaega on võimalik ennistada ainult mõjuvate põhjuste olemasolul. Apellandil oli nimetatud dokumendi esitamiseks aega neliteist aastat. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu
8. mai 2007 otsus muutmata. Halduskohtu Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jätnud põhjendamatult arvesse võtmata asjaolud, et kaebaja elab USA-s ja ei olnud teadlik MaaRS sättest, mis kohustas 9 kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole olemasolevaid tõendeid ebaõigesti hinnanud ning samuti ei saanud kaebaja teadmatus MaaRS §-st 192 lg 3 olla aluseks Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr 10 tühistamiseks. Halduskohus on õigesti jätnud esitatud kaebuse rahuldamata viitega MaaRS §-le 192 lg 3, mille kohaselt nõudeõigust pärima õigustatud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Nimetatud säte jõustus 27.11.2005 ja oli kehtiv, kui I. M. R. i pärand 21.07.2006 avanes. Sellele, et juhul, kui on tegemist nõudeõiguse pärimisega, tuleb esitada nõudeõiguse pärimistunnistus, viitasid varasemalt ka omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg 1 (alates
9. a märtsist) ja Tagastamise korra p 17 (alates 30.01.1998). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud ja
10. a surnud G. S võimalikud pärijad esitanud vara tagastamismenetluse käigus nõudeõiguse pärimistunnistust ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjonile ega ka Toila Vallavalitsusele. Samas nähtub asja materjalidest, et nii G. S kui ka I. M. R. il olid vara tagastamise menetluses olemas Eestis asuvad esindajad advokaat E. Saadoja ja T. Saar, kusjuures neist viimasele on
11. a selgitatud vajadust esitada vara tagastamise asjas pärimisõigusega seotud dokumendid. 4 Halduskohus on samuti põhjendatult leidnud, et üldistest põhimõtetest tuleneva uurimiskohustuse järgimata jätmine saab olla haldusakti tühistamise põhjuseks vaid siis, kui seetõttu jäid välja selgitamata otsustamise seisukohalt olulise tähendusega asjaolud. Ühestki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist reguleerivast õigusaktist ei tulene aga haldusorganile otsest kohustust teha õigustatud subjektile teatavaks õigusaktidesse sisse viidud muudatused. Õige on ka see halduskohtu põhjendus, et kuigi selgitamiskohustust saab käsitleda hea halduse põhimõtetest tuleneva kohustusena, ei olnud selle rakendamine MaaRS §-s 192 lg 3 kehtestatud tähtaja ja kaebuse esitaja kohustuste osas võimalik, sest ei ole tõendatud, et I. M. R. i surm, sellest tulenev pärandi avanemine ja kaebuse esitaja võimalikud õigused olid Toila Vallavalitsusele enne vaidlusaluse korralduse andmist teada. Apellandi viited HMS §-de 5 lg 2, 6 ja 40 lg 1 väidetavale rikkumisele Toila Vallavalitsuse poolt enne vaidlustatud korralduse andmist ei ole asjakohased, sest asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajat oleks vaidlustatud korralduse andmise menetluses saanud käsitleda menetlusosalisena HMS § 11 mõttes. Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korraldusega lõpetati vara tagastamise menetlus, mis oli
12. a algatatud G. S i poolt vastava avalduse esitamise tulemusena ning nagu juba varem märgitud, ei ole hilisemalt ükski võimalikest G. S i pärijatest esitanud vara tagastamismenetluses pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, mis andnuks aluse viia vara tagastamise ja kompenseerimise menetlus läbi uue (uute) isikute – nõudeõiguse pärijate suhtes. Kuna esimese astme kohtus ei ole vaidlustatud Toila Vallavalitsuse toiminguid, siis jätab ringkonnakohus tähelepanuta apellatsioonkaebuses toodud väited vallavalitsuse tegevusetuse kohta. Mis puudutab nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise taotlust, siis selles osas on halduskohus samuti jätnud kaebuse õigesti rahuldamata, leides, et halduskohtul puudub pädevus sellist nõuet rahuldada ja ka alus teha vallavalitsusele vastav ettekirjutus, sest vallavalitsusele ei ole eelnevalt sellist taotlust ega ka nõudeõiguse pärimise kohta antud pärimisõiguse tunnistust esitatud. Asjakohane ei ole apellandi väide, et kui ei ole teada, kas vallavalitsus pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistaks või mitte, ei ole mõistlik ka notarilt pärimisõiguse tunnistuse väljaandmist taotleda. Viivi Tomson Agu Timmi 5 Maili Lokk