) § 233, mis reguleerib vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist. Abja valla maakomisjoni ja Abja Vallavalitsuse poolt on analüüsitud taotlejate avaldusi ning lahendatud on avaldused, kui ühele maaüksusele oli üks taotleja. Ülejäänud maade osas, kus oli mitmeid taotlejaid ühele maale, tuli lähtuda eelkõige maareformi seadusest tulenevatest kriteeriumidest. Kohalikul omavalitsusel on õigus eelistada isikut, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega ja saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning on jätkusuutlik, mis on esimeseks kriteeriumiks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel. Maakomisjon ja vallavolikogu asusid seisukohale, et E.-M. I. ei ole jätkusuutlik vaidlusaluseid maid kasutama. Arvesse on võetud asjaolu, et E.-M. I. i omanduses ja valduses olevad põllumaad on harimata ning osadest taotlevatest maadest - 61 ha maad - on ka E.-M. I. ile võimaldatud. Seega eelistati E.-M. I. ile vaidlusaluste põllumaade osas teisi isikuid – T.L. i, OÜ L , L. P, OÜ A. ja V. T. Kohtuistungil esitas kaebaja esindaja täiendavaid dokumente tõendamaks E.-M. I. i põllumajanduslikku tootmist ja jätkusuutlikkust, kuid arvesse lähevad ainult dokumendid, mis 3 kannavad kuupäeva kuni 29.03.2004. 2003 tuludeklaratsioonist nähtub küll E.-M. I. i poolt põllumajandussaaduste realiseerimise tulu, kuid ei nähtu, et E.-M. I. oleks need põllumajandussaadused ise tootnud. Realiseerida saab ka kokkuostetud põllumajandussaadusi. Kaebaja on kohtuistungil kahtluse alla seadnud maakonnakomisjon protokolli 16.03.2004, kuna viimane on käsikirjas kirjutatud ning pole kaebajale teabenõude korras esitatud. Asjaolu, et nimetatu on käsikirjaline või pole teabenõudekorras kaebajale saadetud, pole kaebaja poolt eraldi õigeaegselt vaidlustatud ning kohtul puudub alus nimetatu kahtluse alla seada. Samas on õige vastustaja viide haldusasjale 3-363/05 E.-M. I. i kaebuses Halliste Vallavolikogu otsuse 28.06.2005 nr 35 peale “Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kinnitamine“ (jõustunud Riigikohtu määrusega 20.12.2006), kus on tuvastatud, et E.-M. I. ei ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja maareformiseaduse tähenduses, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaadustest või nendest valmistatud toodete müügist ning kaebus on jäetud rahuldamata. Kohtulahendis on märgitud, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja tunnuseks peab olema sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa põllumajandussaadusi. Kaebajal puuduvad põllutöömasinad. Kuna nii viidatud kohtulahendis vaadeldav kui ka käesolevas kohtulahendis vaadeldav ajaline periood on sama kaebaja suhtes põllumajandussaaduste tootmise tuvastamise osas, pidas kohus põhjendatuks tugineda kohtulahendis 3-363/05 tuvastatud asjaolule, et E.-M. I. ei ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja ja jätkusuutlik ning kohus saab nimetatud asjaolu hinnata kogumis teiste tõenditega, tuginedes HKMS § 17 lg 1, mille kohaselt varasema jõustunud kohtulahendi motiivides tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Tulenevalt eelpool väljatoodud maareformi seaduse sätetest (
lg 1, 11, 2, 5, 6) kui on tuvastatud, et isik ei ole põllumajandussaaduste tootja ja jätkusuutlik, puudub vajadus hinnata teisi kriteeriume. Kui ühte maaüksust soovivad saada oma kasutusvaldusesse mitu isikut, tuleb kindlaks teha taotlejate põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkus. Kui kõik taotlejad on jätkusuutlikud, tuleb vaadelda teisi kriteeriume. Antud juhul ei pidanud kohus vajalikuks korrata vastustaja põhjendusi ja analüüsida teisi kriteeriume, miks kaebajale on eelistatud T.L. i, OÜ L , L. P, OÜ A. ja V. T, kuna on tõendatud, et kaebaja ei ole põllumajandussaaduste tootja ja jätkusuutlik. Kaebaja on kantud 61 ha osas taotletavatest maadest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse andmise nimekirja ning kohus ei saanud pidada õigeks kaebaja väidet, et kaebajat on ebavõrdselt koheldud. Kohus ei pidanud põhjendatuks ka kaebaja väidet, et kaebaja on saanud kõige kehvemad maad, kuna vastustaja poolt esitatud võrdlustabel maa boniteedi kohta näitab kaebajale eraldatud maade väärtust, millest nähtuvalt ei ole E-M. I. ile antava maa väärtus halvem V. T antavatest maadest. Samas puudus vajadus antud asjas hinnata maa boniteeti, kuna E.-M. I. ile eraldati kõik maad, mida kaebaja soovis, millele ei olnud teisi taotlejaid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. E.-M. I. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 31. mai 2007 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada E-M. I. i kaebus. Apellatsioonkaebuste põhjenduste kohaselt: 1) on vääralt kohaldatud
§-is 232 lg 6 sätestatut. Nimetatud säte näeb ette, et kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kaevatava haldusakti 4 kohaselt eelistati taotlejaid aga kriteeriumide järgi, mida seadus ette ei näe. Näiteks T.L. i eelistati seetõttu, et taotletav maatükk asub omanduses oleva kinnistu läheduses; L. P seetõttu, et kõik taotlejad on võrdsed; 2) on arusaamatu järeldus, et 2003 tuludeklaratsioonist nähtub küll E.-M. I. i poolt põllumajandussaaduste realiseerimise tulu, kuid ei nähtu, et E.-M. I. oleks need ise tootnud. Seadusandja ja ka Abja Vallavolikogu on põllumajanduslikku tootmist tõendavat väljavõtet tuludeklaratsioonist lugenud kõigi taotlejate puhul põllumajandusliku tootmisega tegelemist tõendavaks dokumendiks; 3) on kohus meelevaldselt tõlgendanud esitatud dokumente. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele kohus tugineb, kui väidab, et kaebaja omanduses olevad maad olid enne Abja Vallavolikogu 29.03.2004 otsust nr 81 harimata; 4) on ebaõigesti jäetud tuvastamata võrdse kohtlemise printsiibi rikkumine volikogu poolt. Menetlemisperioodil pole Abja Vallavolikogu üheltki taotlejalt nõudnud jätkusuutlikkuse tõendamist ja selleks puudus ka igasugune vajadus (
ei näe põllumaa kasutusvaldusesse saajate puhul üldjuhul ette jätkusuutlikkuse tõendamise vajadust). Kohtuistungil esitas E.-M. I. dokumendid, tõendamaks tema jätkuvat põllumajandusega tegelemist, kuid kohus on jätnud need tõendid hindamata, rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8 sätestatut, mille kohaselt kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Abja valla territooriumil põllumajanduslikuks tootjaks olek on varasemalt sarnaselt teiste maa kasutusvaldusesse saajatega tõendatud Abja Vallavolikogu poolt läbiviidud menetlusprotsessis, mida kinnitab Abja Vallavolikogu otsus nr 81 (29.03.2004) vaba põllumaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamine. Arvestades kaebuses esitatud taotlust, on kohus, tuvastades asjaolu, et E.-M. I. ei ole põllumajandustootja, väljunud kaebuse ja selles esitatud taotluse piiridest, rikkudes nii HKMS § 19 lg 7. Ühegi põllumaa kasutusvaldusesse saaja puhul ei ole Abja Vallavolikogu nõudnud põllumajandustehnika olemasolu tõendamist (
ei näe ka seda ette). Kohatu ja täielikult paljasõnaline on kohtu väide, et E.-M. I. võis tegeleda põllumajandussaaduste vahendamisega. E.-M. I. on põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kantuna tunnistatud Abja Vallavolikogu poolt õigust omava isiku tingimustele vastavaks. Ka Viljandi maavanem on leidnud, et E.-M. I. vastab põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajatele kehtestatud nõuetele ning on teinud oma kirjas 26.10.2004 nr 3.2-1.8/693 E.-M. I. ile ettepaneku katastriüksuste moodustamiseks maatükkide 10, 15, 17, 19, 20, 21,38, 39 ja 40 osas; 5) on ebaõigesti hinnatud tõendeid. Ebaõiged on halduskohtu seisukohad maakomisjoni istungi 16.03.2004 protokolliga seonduvalt. Kaebaja sai nimetatud dokumendi olemasolust teada 15.05.2007, kui vastustaja selle kaebaja esindajale saatis. Abja Vallavalitsuse vastuses teabenõudele (15.11.2005), kus on loetletud maakomisjoni istungite numbrid ja toimumise kuupäevad, nähtub üheselt, et seisuga 15.11.2005 Vallavolikogu alatise maakomisjoni istungite protokollide kaustas seda protokolli ei leidunud ja 16.03.04 pole ühtegi maakomisjoni istungit toimunud. Istung nr 7 toimus 27.02.2004, järgmine istung nr 8 on toimunud 23.03.
§-is 233 lg 6 sätestatut, mille kohaselt üks isik võib käesoleva paragrahvi alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad, mille koosseisu võib maakorraldusnõuetest tulenevalt kuuluda kokku kuni 15 ha metsamaad. Kui käesoleva lõike esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Seega nende maade osas, mida teised taotlejad ei soovinud, ei saa E.-M. I. i kinnitamine saajate nimekirja mingilgi määral vähendada tema seadusejärgseid õigusi maatükkide osas, millele oli ka teisi taotlejaid. E.-M. I. it kui FIE-t oleks seadusjärgselt pidanud eelistama vähemalt mõne maaüksuse osas.
lg 6 kohaselt kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse poolt määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Antud juhul Abja Vallavolikogu poolt kinnitatud vaba põllumaa kasutusvaldusse andmise nimekirja tuleb käsitleda Abja Vallavolikogu ettepanekuna maavanemale. Nimetatud otsust tuleb käsitleda maa kasutusvaldusse andmise eeltoiminguna, kuna põllumaa kasutusvaldusse andmine toimub siiski maavanema vastava otsuse alusel. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga (otsusega) või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Juhul, kui E.-M. I. leiab, et teda tuleks eelistada teistele isikutele maa kasutusvaldusse saamisel, siis oleks ta pidanud esitama vastava taotluse maavanemale, mitte halduskohtule. Halduskohus ei saa otsustada, kas maa kasutusvaldusse andmisel tuleks eelistada E.-M. I. it või mõnda teist isikut. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud volikogu otsusega kinnitatud nimekirja kohaselt, kui maavanem nõustub otsusega, saaks E.-M. I. oma kasutusvaldusse 61 ha, kolmandad isikud T.L. 28,8 ha, L.P. 32,28 ha, OÜ L 41,7 ha, OÜ A. 157,5 ha, V.T. 112,7 ha põllumaad. Enam kui E.6 M. I. saaks maad kasutusvaldusse ainult OÜ A. ja FIE V.T. , kellele kuulub Abja valla territooriumil suur masinapark ja aastate jooksul on nad suutnud tõestada, et nad on harinud ja suudavad ka edaspidi nõuetekohaselt maid harida, s. t nad on põllumajandusliku tootmise alal jätkusuutlikud, mida aga ei saa öelda kaebuse esitaja kohta. E.-M. I. i omanduses on Abja vallas Vana-Mõisa Peetri kinnistu suurusega 77,58 hektarit, sellest põllumaad 45,37 hektarit. Eeldusel, et maavanem nõustub Abja Vallavolikogu otsusega ja annab E.-M. I. i kasutusvaldusse 61 ha maad, peaks E.-M. I. harima üles 106,3 hektarit maad; 2) on ebaõige väide, et põllumajandussaaduste tootmisalane jätkusuutlikkus peab olema tuvastatud isikute suhtes, kes kasutavad õiguslikul alusel taotletavat maad, teiste isikute suhtes ei ole jätkusuutlikkus oluline. Selline seaduse tõlgendamine on ekslik ega vasta seaduse mõttele. Õigustatud subjektide valikul on esmatähtsusega põllumajandussaaduste tootmisalane jätkusuutlikkus koos seaduses loetletud muude kriteeriumidega. Kui ühte maaüksust soovivad saada oma kasutusvaldusse mitu isikut, siis tuleb eelkõige kindlaks teha nende põllumajanduslik tootmisalane jätkusuutlikkus, kui mõlemad taotlejad on jätkusuutlikud, siis tuleb vaadelda järgmisi kriteeriume. Võttes arvesse, et kaebuse esitaja ei ole põllumajandusliku tootmise osas jätkusuutlik, siis ei saa tema osas vaadelda ka järgnevaid kriteeriume; 3) on õige väide, et OÜ L ei ole registreeritud äriühinguna Abja valla territooriumil, kuid see ei tähenda, et ta ei ole Abja valla territooriumil tegutsev ettevõte. Vastustaja poolt kohtule esitatud kinnistusraamatu väljatrükkidest nähtub, et OÜ L omas enne 2004 Abja valla territooriumil Nikre, Loodesalu ja Kerneri kinnistuid, mis olid ja on haritud. Vastustajal puuduvad andmed, et nimetatud maaüksused oleksid antud kellelegi rendile või maad hariksid hilisemad omanikud. Samuti on ebaõige väide, et T. L eraldatud maad ei asu tema omanduses oleva maaüksuste läheduses, seega nimetatud maaüksused oleks tulnud anda kaebuse esitaja kasutusse. Vastustaja esitas kohtule Abja valla territooriumil asuvate maaüksuste kaardi, millelt nähtub, et E.-M. I. i omandusse kuuluv maaüksus asub taotletavatest kinnistutest ca 10 kilomeetri kaugusel; kolm taotletavatest maaüksustest asuvad T. L kuuluva kinnistu naabruses, üks kinnistu aga asub ca 3 kilomeetri kaugusel, s.o ca kolm korda lähemal E.-M. I. ile kuuluvast kinnistust. Nii kolmas isik T.L. kui ka apellant E.-M. I. taotlesid maid oma kasutusvaldusse kui füüsilised isikud. Kui halduskohus olekski tuvastanud, et T. Lapi poolt taotletavad maaüksused ei asu tema maaüksuse vahetus naabruses, ei anna see alust halduskohtu otsuse tühistamiseks, kuna ei ole tuvastatud, et apellant oleks põllumajandussaaduste tootmise alal jätkusuutlik. Samuti on ekslik väide, et OÜ A. ei kasuta taotletavaid maid õiguslikul alusel. Halduskohtul ei olnud alust kahelda vastustaja poolt kohtule esitatud ja kolmanda isiku OÜ A. esindaja Liia Igga ütlustes. Nimetatud maaüksused on korralikult haritud, vastustajal puuduvad andmed, et need maad oleks üles harinud keegi teine peale OÜ A. . Ekslik on ka väide, et V. T on antud paremad maad kui E.-M. I. ile. Abja valla maakorraldaja Lauri Sepa poolt koostatud maaüksuste väärtuste võrdlustabelist nähtub, et E.-M. I. ile antavate maaüksuste väärtus on kõrgem V. T eraldatavate maaüksuste väärtusest; 5) on ebaõige väide Abja Vallavolikogu maakomisjoni protokollide võltsituse osas. E.-M. I. i poja Erno I. i avalduse alusel kontrollis Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakond vaidlustatud protokollide võltsituse väidet ja leidis, et kriminaalasja algatamiseks puudub õiguslik alus, kuna dokumendi võltsimine ei leidnud tuvastamist. Kohus hindab tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Antud juhul ei olnud kohtul alust kahelda vastustaja poolt esitatud dokumentide õigsuses; 6) on halduskohus õigesti viidanud Tartu Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-05-799. Antud haldusasjas kohus tuvastas, et E.-M. I. ei vasta
lg 2 tunnustele; 7 7) on ebaõige väide, et antud juhul on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Asjaolu, et apellandi avaldus jäi osaliselt rahuldamata, ei tähenda, et apellanti oleks koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste avaldajatega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
§-ile 233 lg 11 antakse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad käesoleva paragrahvi
lg 5 kohaselt vallavolikogu poolt kinnitatavasse nimekirja ei kanta isikuid, kes ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele. Kuna vallavolikogu on kaebaja nimekirja kandnud ja kaebajale põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist talle kinnitatud maatükkide osas ei ole vaidlustatud, siis ei ole asjakohased vallavolikogu ja ka halduskohtu põhjendused selle kohta, et kaebaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega ning seetõttu oli vaidlusaluste maatükkide osas õige eelistada teisi isikuid. 8 10. Ebaõige on apellandi väide, et
lg 6 kohaselt puudutab põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse tuvastamine ainult neid avalduse esitajaid, kes tegelikult kasutavad erastatavat maatükki õiguslikul alusel. Vastavalt
§-ile 233 lg 6 kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Lähtudes viidatud sätte grammatilisest tõlgendusest, hinnatakse põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust koos kõigi märgitud eelistamise alustega, s. o sama maatüki kasutaja põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik; isiku, kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik ning füüsilisest isikust ettevõtja põllumajanduslik tootmine peab olema jätkusuutlik. Seega on vallavolikogu õigesti asunud hindama koos
§-is 233 lg 6 sätestatud alustega põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust sel juhul, kui ühte maatükki soovis kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei leppinud. 11. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Selline
Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 väljendatud seisukoha kohaselt „Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga“. Ringkonnakohus leiab, et vallavolikogu 19. jaanuari 2006 otsuse nr 39 vaidlustatud osas esinevad sisulised diskretsioonivead. Diskretsiooni teostamisel ei ole kaalutud piisavalt olulisi seisukohti ning seetõttu on tegemist kaalutlusõiguse rikkumisega. Lähtudes
§-st 233 lg 6 kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut, siis on vallavolikogul õigus otsustada, keda eelistada ning vastava otsustuse tegemisel arvestab volikogu eelkõige seda, kas taotleja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kas ta tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kas tema maaomandiga piirneb taotletav maatükk, või kas on tegemist füüsilisest isikust ettevõtjaga. Vaidlustatud otsuses ei ole vallavolikogu märkinud, milliste seadusest tulenevate aluste põhjal ta oma eelistused tegi. Vallavolikogu on eelistanud maatükkide P1, P47, P48, P49 ja P50 osas T.L. i, märkides kaalutluseks, et maatükk asub T. L omanduses oleva kinnistu läheduses.
§-is 233 lg 6 sellist eelistamise alust ei ole sätestatud. Märkimata on kaalutlused selle kohta, kas M.-E. I. omas nimetatud maatükkide suhtes
§-is 233 lg 6 sätestatud eelisõigust ja kui ta ei omanud, siis millisel põhjusel. Samuti ei vasta maatükkide P11 ja P42 osas märgitud kaalutlus, miks on eelistatud L. P T. L ja E.-M. I. ile, seadusele. Maatükkide P14, P22, P23, P24, P26, P28 ja P36 osas on küll ära märgitud seaduses sätestatud kaalutlused, miks eelistati kasutusvalduse saajana V.T. (on FIE ja põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik), kuid kaalutlusi ei ole esitatud selle kohta, miks ei olnud E.-M. I. nende maatükkide osas eelistatud isikuks. Sama 9 kehtib ka maatükkide P8 ja P 25 osas. Maatükkide P2, P27 ja P41 osas nimekirja kantud OÜ L , sest osaühingu põllumajandustootmine on jätkusuutlik, kuid ainuüksi selline eelistus ei tulene seadusest ning samuti on märkimata kaalutlused E.-M. I. i suhtes. Seega lähtudes eeltoodust, vallavolikogu otsuses esitatud kaalutlused tekitavad kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti on lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest. 12. Apellandi väitel ei ole L.P. enam FIE ja seega puudub tal õigus saada põllumajandusmaa kasutusvaldust. Volikogu vastuväite kohaselt juhul, kui isik ei vasta hiljem maa kasutusvaldusesse saamise kriteeriumidele, siis lahendab selle maa kasutusvaldusesse andmise küsimuse maavanem. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamise õiguse säilimiseks peab avalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu menetluse kestel. Põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist korraldav maavanem ei saa kasutusvaldust anda isikule, kes ei vasta
lg 2 nõuetele ning seetõttu kuigi vallavolikogu kinnitas 19.01.2006 põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise nimekirja seisuga 29.03.2004, pidi ta enne nimekirja kinnitamist kontrollima isikute vastavust
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.