Obsah (5)

§ 19§ 18§ 14§ 15§ 8

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ele Liiv ja Iko Nõmm Otsusese tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2007. a.

) § 14 lg. 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade poolt omandatud vara ühisvara.

§ 19lg.

1 kohaselt loetakse abikaasade osad ühisvara jagamisel võrdseteks. Hageja seletustes, et ta sai oma vanematelt nendes summades raha, mille eest osteti hagis nimetatud mööbel ja muud esemed ning remonditi korterit, ei ole alust kahelda. Samuti ei ole alust kahelda kostja seletustes, et ta soetas pärast lapsehoolduspuhkusele jäämist saadud rahasummade eest ühiseks kasutamiseks vajalikke esemeid. O. K pangakonto väljavõttest nähtub, et

1. mail
2. a. kandis Harjumaa Haigekassa kontole haigusraha 12.344 krooni ja 21.septembril
3. a. tasus tööandja lõpparve 9359 krooni. Hageja ei ole esitanud tõendeid ühegi enda poolt nimetatud eseme hinna kohta, vaid soovib kostjalt tagasi saada poole oma vanematelt ühisvara ostmiseks saadud rahast. Hageja vanematelt said vara ostmiseks raha nii hageja kui ka kostja, ühisvara ostmiseks antud rahasummad ei saa moodustada aga ühisvara väärtust. Rahasummade saamist hageja vanematelt saab käsitleda kui poolte ühisvarasse võetud rahalist kohustust, mille täitmist pooltelt saaksid nõuda vaid hageja vanemad ise. Neil põhjustel puudub alus O. K hagetavaid summasid välja mõista, vaid tuleb jagada ühisvara
4. a. aprillikuu seisuga. Eeltoodust tulenevalt ei oma asja lahendamisel tähtsust tunnistajate S. T ja N. T, V. B, V. P ja V. K ütlused. 4 Tunnistaja V. N ütlustest nähtub, et ta teab O. K kui oma korteri endise omaniku tütart. Korterisse jäi köögimööbel, mis koosnes seinakappidest, kappidest põrandal ja valamukapist, pesumasin, külmik Snaige, õhupuhasti, ja elektripliit, mille eest tunnistaja tasus lisaks korterihinnale 20.000 krooni. Tunnistaja kasutab neid asju siiani, miski ei ole lagunenud. Tunnistaja O.R, V. N elukaaslase, ütlustest nähtub, et kogu mööbel ja kodutehnika töötab siiani ja on kasutuses. Kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditega on vastuolus kostja väited köögimööbli, pliidi, külmkapi, õhupuhasti ja pesumasina kasutuskõlbmatuiks muutumise ja äraviskamise kohta. Tunnistajate V. N ja O. R ütlustes ei ole alust kahelda, kuna enne korteri ostmist nad O. K ei teadnud ja A. T on nende jaoks täiesti võõras. Kostja väited ja tunnistajate V. B ning V. P ütlused köögimööbli ja kodumasinate halva seisukorra ja korteri müümisel nende eest eraldi raha mittesaamise kohta tuleb lugeda ebaõigeteks. Kostja kirjalikus vastuses olevat väidet köögimööbli ja kodumasinate likvideerimise kohta tuleb käsitleda kui teadvalt valeinformatsiooni esitamist. Pärast kooselu lõppu
5. a. aprillikuus jäid hageja valdusse ja kasutusse köögimööbel, külmkapp, pesumasin, õhupuhasti ja elektripliit. Tegemist oli kostjale jäänud ühisvaraga vaatamata sellele, et esemed asusid teisele isikule kuuluvas korteris. Kinnistusregistri väljavõtte järgi müüs kostja ema korteri V. N ja O. R
6. a. veebruarikuus. Kohtule esitatud ostutšekkide järgi oli külmkapi hind
7. a. juunikuus 3880 krooni, elektripliidi hind
8. a. aprillikuus 3955 krooni ja õhupuhasti hind 1197 krooni, köögimööbli hind oli
9. aprilli 2000.a. arve järgi 11.352 krooni. Hageja poolt esitatud hinnad vastavad ligikaudselt nendele hindadele. Kuna V. N ja O. R tasusid samade esemete eest
10. a. 20.000 krooni, siis tuleb ühisvara jagamisel selles osas ka sama hind aluseks võtta. Kostja poolt esitatud hindu, millised on saadud väljaandes Kuldne Börs olevatest sama liiki esemete pakkumise kuulutustest, aluseks võtta ei saa. Nende esemete turuhinnaks osutus
11. a. veebruarikuus 20.000 krooni. Ei ole alust arvata, et hagi menetlemise ajaks
12. a. on nende väärtus langenud kokku 1400 kroonile, nagu väidab kostja. Kostja poolt esitatud müügikuulutustest ei selgu pakutavate esemete seisukord ega valmistamise aeg. Kuna neid esemeid enam jagada ega hagejale üle anda ei ole võimalik, siis tuleb kostjalt välja mõista hüvitus esemete poole rahalise väärtuse ulatuses, s. o. 10.000 krooni. Hageja loeb oma lahusvaraks
13. a. ostetud sektsioonkapi 4000 krooni väärtuses, puust voodi 2000 krooni väärtuses, teleri Sanyo 7000 krooni väärtuses, muusikakeskuse Kenwood 4000 krooni väärtuses, diivanvoodi öökapid 2 tk. 500 krooni väärtuses, vaiba 500 krooni väärtuses, diivanvoodi 1000 krooni väärtuses, fritüüragregaadi 850 krooni väärtuses, arvuti ja printeri, milliseid on kostja hinnanud vastavalt 6000 krooni ja 1000 krooni. Arvuti ja printer on hageja seletuste kohaselt ostetud tema isa poolt
14. a., seda kinnitab ka N. T oma ütlustes.

§ 18lg.

1 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abikaasade abielusuhete lõppemise aja seisuga. Poolte abielu 13. juunil 2001. a. küll lahutati, kuid nende kooselu kestis edasi.

§ 18lg.

2 räägib abielusuhete lõpust ja ühisvara kindlaks-määramisest abielu kestel, vaidlusalusele olukorrale see säte ei laiene ja

§ 14lg.

1 järgides saaks pärast

1. juunit
2. a. hageja või kostja poolt soetatud vara olla üksnes kummagi poole lahusvara. Kuna pooled elasid pärast abielulahutust koos veel üle kahe aasta ja soetasid ühiseks kasutamiseks asju, siis oleks hageja poolt nimetatud asjade käsitlemine tema lahusvarana vastuolus

§ 19lg.

1 sätestatud poolte võrdsuse põhimõttega vara jagamisel, olenemata ühe või teise poole sissetulekutest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 lubab suhet reguleeriva seadusesätte puhul kohaldada sellele lähedast suhet reguleerivat sätet, milleks

§ 18lg.

2 antud juhul tuleb lugeda. Seepärast tuleb lugeda eespool nimetatud esemed samuti ühisvara hulka. Millegagi ei ole tõendatud O. K väide kuldehete äraviimise kohta hageja poolt ega ümber lükatud hageja väide, et tegemist oli kostjale kingitud ehetega. Kostja ei ole täpsustanud, milliste ehetega oli täpselt tegemist, miks peaksid need kuuluma ühisvara hulka, 5 kust ja millal olid need ostetud. Ehted saaksid

§ 15lg.

1 kohaselt kuuluda kas hageja või kostja lahusvara hulka. Hageja poolt esitatud ühisvara loetelust ei saa tõendatuks lugeda televiisorikapi, ümmarguse laua, toolide, pannide, mikrolaineahju, kastrulite ja muude majapidamisesemete olemasolu. Hageja ei ole esitanud tõendeid nende soetamise aja ega maksumuse kohta, kostja ei ole nende esemete olemasolu tunnistanud. Kokku on hageja nende esemete väärtuseks hinnanud 10.500 krooni. Kostja poolt esitatud ühisvarast ei saa lugeda tõendatuks laste kirjutuslaua olemasolu. Kostja ei ole öelnud, millal see on ostetud ega esitanud tõendeid hinna kohta, hageja ei ole niisuguse eseme enda valdusesse võtmist ka omaks võtnud. Hageja poolt esitatud lahusvarast ei saa lugeda tõendatuks diivanvoodi ja öökappide olemasolu, kuna kostja kinnitab, et niisuguseid esemeid ei ole nende kasutuses kunagi olnud ja neid ei ole ka praegu kostja käes. Hageja ei ole ühtegi tõendit nende soetamise ja kostja käes asumise kohta esitanud. Hageja ei ole lahusvaraks loetud esemete rahalist väärtust tõendanud, mistõttu tuleb lähtuda kostja poolt väljaandes Kuldne Börs

1. a. ja
2. a. avaldatud müügikuulutustest võetud sama liiki asjade hindadest, mille alusel tuleb lugeda on teler Sanyo hinnaks 1000 krooni, muusikakeskuse Kenwood hinnaks 2500 krooni, fritüüragregaadi hinnaks 200 krooni, sektsioonkapi hinnaks 500 krooni ja vaiba hinnaks 1000 krooni. Peale eespool nimetatud köögimööbli, külmkapi, õhupuhasti, elektripliidi ja pesumasina saab poolte seletuste alusel lugeda tõendatuks
3. a. aprillikuu seisuga veel järgmise ühisvara: diivanvoodi ja beeži värvi nahkdiivan (pehme mööbel Frisko – 500 krooni), sektsioonkapp Magnaat (musta värvi mööblisektsioon - 600 krooni), 2 lapse voodit (200 krooni ja 500 krooni), muusikakeskus (2500 krooni), teler Gold Star (1000 krooni), esiku kapp (500 krooni), pehme mööbel (500 krooni) videomagnetoola (900 krooni), magnetofon Philips (700 krooni), teler Sanyo (1000 krooni), muusikakeskus Kenwood (2500 krooni), laste sektsioonkapp (900 krooni), vaip (800 krooni), fritüüragregaat (200 krooni), printer (700 krooni), arvuti (6000 krooni). Kuna hagejapoolsed tõendid esemete hindade kohta puuduvad, siis tuleb võtta aluseks kostja poolt esitatud andmed, millised on saadud väljaandes Kuldne Börs
4. a. avaldatud sama liiki esemete pakkumise kuulutustest. Kokku moodustab loetletud esemete väärtus 19.100 krooni, millest kummagi poole osa väärtus on 9550 krooni. Hageja võtab omaks, et tema valduses on videomagnetoola, magnetofon Philips, muusikakeskus, arvuti ja printer. Kokku on hageja valduses esemeid 10.800 krooni väärtuses. Hageja ei soovi kostja valduses olevaid esemeid endale ja kostja on samu esemeid alates
5. a. aprillikuust kasutanud. Ei ole alust kahelda hageja seletustes, et ta tahtis vahetult pärast kooselu lõppu asju endisest ühisest korterist ära tuua, kuid kostja ei lubanud teda enam uksest sisse. Seepärast tuleb seni kostja valduses olevad esemed jätta kostja omandisse ja hageja valduses olevad esemed hageja omandisse. Enam saadud esemete eest tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista rahaline hüvitus summas 1250 krooni. Põhjendatud ei ole hageja nõue korteri ostmisel 10.000 krooni suuruse ettemaksu ja korteri remondiks tehtud kulutuste 16.200 krooni osas. Poolte seletuste ja kinnistusregistri väljavõtte kohaselt ostis korteriomandi
6. märtsil
7. a. kostja ema V. B, kellele see ka kuni
8. märtsini
9. a. kuulus. Korteri remondiks ja parendamiseks tehtud kulutusi ei saa lugeda seepärast abikaasade ühisvaraks ja tehtud kuludest poole tagasinõudmine endiselt abikaasalt ei vasta seadusele. Kohaseks kostjaks saaks selle nõude osas olla V. B. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohus leidis, et tunnistajate S. T ja N. T ütlused ei oma asja lahendamisel tähtsust. Selline järeldus on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lõikega
10. Kohus 6 ignoreerib nende tunnistajate ütlusi, kuigi teatab, et nende ütlustes ei ole alust kahelda. Seega on kohus rikkunud TsMS § 436, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Hagi puudutab T peresiseseid suhteid ja ainult nemad teavad tõde. Kostja ei ole eitanud T käest nii 25.000 krooni kui ka 10.000 krooni saamist, mis vastavalt TsMS §-le 231 ei vajagi tõendamist. Vastuolus

põhimõttega on kohtu seisukoht, et peale abielu lahutamist omandatud vara on abikaasade ühisvara. Suhteid pärast abielulahutust ei reguleeri

, vaid TsK. Endised abikaasad võivad küll omavahelise kokkuleppe alusel kasutada peale abielu omandatud vara, kuid edaspidi kuulub vara siiski selle soetanud isikule. Kogu vara, mille hageja soetas peale abielulahutust, on tema lahusvara. Seega on maakohtu otsus vastuolus

§ 14

lõikega 1, mille kohaselt on ühisvara vaid see vara, mis on omandatud registreeritud abielu ajal. Kohus jättis hageja ilma nii ühisvara osast, lahusvarast kui ka kaotatud vara hüvitisest. Maakohus ei ole oma otsuses maininud kostja pangakonto väljatrükki, rikkudes TsMS §

1. Sellest ilmneb, et kostjal ei olnud võimalik kasutada dekreetpuhkusele minekul saadud raha 12.344 krooni perekonnale asjade ostmiseks. Kostja on
2. mail
3. a. arvelt sularahas välja võtnud 6000 krooni ja
4. juunil
5. a. 4400 krooni. Kauplustele ostude eest ei ole üle kantud ühtegi senti. Kostjale ei jäänud raha pesumasina, külmkapi, pehme mööbli komplekti Frisko ja mööblikomplekti Magnaat ostmiseks, kuna selleks ajaks oli tema pangakontole jäänud raha summas 1944 krooni. Firma A vallandamisel
6. septembril
7. a. sai kostja 9359 krooni ning kulutas kuu aja jooksul 9619 krooni. Kohus ei ole reageerinud kostja valeütlustele. Pesumasina ja külmkapi ostu tõendavaid tšekke ei ole, kuid vastavalt esitatud ostutšekile on elektripliit ostetud
8. aprillil
9. a., aga dekreedirahad sai kostja kätte
10. mail
11. a. Seega ei ole kohus reageerinud ka tunnistaja V. K ja V. B valeütlustele nimetatud asjade ostmise kohta kostja poolt. Vale on ka kostja tunnistaja V. P jutt kulla kadumisest. Üllatav on maakohtu väide, et kuna hagejal puuduvad asjade ostukviitungid, mis jäid kostja kätte, siis puudub ka võimalus ostetud asjade väärtuse kindlakstegemiseks. Olemas on kaubatundmise ekspertiis, samuti on küsitlemise teel võimalik asjade hind kindlaks teha. Kohus on otsuses asjade vääruse väljaselgitamisel valikuliselt kord kasutanud väljaandest Kuldne Börs sama liiki esemete pakkumise kuulutusi, kord mitte. Asju tuleb hinnata seisuga aprill
12. a., kui asjad olid uued, aga mitte
13. a. lõpu seisuga. Arusaamatuks jääb maakohtu otsusest, milliste üleliigsete asjade eest peab hageja kostjale maksma 1250 krooni ning milline on hagejale kuuluva lahusvara saatus. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ning rikkus menetlusõiguse norme, kohtuotsus tuleb seetõttu tühistada ja tsiviilasi kooskõlas TsMS § 656 lõikega 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Hagis taotles hageja poolte ühisvara jagamist ja kostja valdusse jäänud lahusvara eest hüvitise väljamõistmist. Hüvitise väljamõistmise nõuet põhjendas hageja väitega, et poolte abielu lahutati küll
14. juunil
15. a., kuid pärast seda jätkasid pooled kooselu kuni
16. a. aprilli lõpuni, et asjad, mida hageja oma lahusvaraks peab, ostis ta
17. a. pärast abielu lahutamist ning et need asjad jäid poolte lahkumineku tagajärjel kostja kätte. Maakohus leidis otsuses, et asjad, mida hageja oma lahusvaraks peab, on ühisvaraks sellest tulenevalt, et need on soetatud poolte kooselu ajal, mis kestis edasi pärast abielu lahutamist. Otsuse põhjenduse kohaselt ei laiene niisugusele olukorrale

§ 18lg.

2, kuid teistsugune tõlgendus oleks 7 vastuolus

§ 19lõikega 1.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles osas, et

§ 18lg.

2 ei ole vaidlusalusele olukorrale kohaldatav, kuid ei nõustu sellega, nagu tuleks peale abielu lahutamist soetatud vara pidada poolte ühisvaraks

§ 19lõikest 1 tulenevalt.

Selles normis sätestatakse abikaasade osad ühisvara jagamisel ja norm ei ole kohaldatav ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel, nagu maakohus on ekslikult leidnud. Maakohus on otsuse kohaselt kohaldanud analoogiat

§ 19lõikega 1, ei ole aga põhjendanud, et esineks Ts

ÜS §-s 4 sätestatud alus analoogia kohaldamiseks. Kolleegium leiab, et niisugust alust ei esine juba ainuüksi sellest tulenevalt, et vaidlusalust õigussuhet reguleerivad sätted –

§ 14lg.

1 ja § 15 lg. 1 – on olemas, samuti ei ole tegemist lähedaste õigussuhetega.

§ 18lg.

2 kohaselt, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud, määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kolleegium leiab, et osundatud sätte kohaldamise eelduseks on abielu kestmine. Paragrahvi esimene lause käib olukorra kohta, mil abielu on lahutamata ja ka faktilised abielusuhted kestavad. Teine lause käib olukorra kohta, mil abielu on küll lahutamata, kuid faktilised abielusuhted on lõppenud. Nii saab abielusuhete kestmisest või lõppemisest rääkida üksnes tingimusel, et abielu on lahutamata, sest muidu ei oleks põhjust nimetada kestvaid või lõppenud suhteid abielusuheteks. Teistsugune tõlgendus oleks vastuolus ka

§ 14

lõikes 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt abikaasade ühisvara on nende abielu kestel omandatud vara, samuti

§ 15lõikega 1, milles sätestatakse lahusvara mõiste.

Teisiti – nagu võiks abikaasade ühisvara tekkida ka pärast abielu lahutamist kooselu jätkumise korral – ei saa

§ 18

lõiget 2 tõlgendada lisaks seetõttu, et sel juhul puuduks õigussuhte osalistel endil võimalus kujundada oma varalisi suhteid selliselt, et ühisvara õiguslikku režiimi vältida:

§ 8lg.

1 kohaselt võivad abikaasad erinevalt

3. jaos sätestatust vastastikused õigused ja kohustused kindlaks määrata abieluvaralepinguga, abielu lahutamise korral ei ole aga õigussuhte osalised abikaasad, kes ainsana niisuguse lepingu võiksid sõlmida. Seega tekiks olukord, mil abielu kestel võiksid abikaasad abieluvaralepinguga kindlaks määrata, et neile ei kehti ühisvara õiguslik režiim, kuid nad ei saaks teha niisugust valikut pärast abielu lahutamist juhul, kui nende kooselu jätkuks ning abielu jooksul ei oleks abieluvaralepinguga ühisvara õiguslikku režiimi välistatud. Seega ei anna

§ 18lg.

2 alust pidada endiste abikaasade poolt pärast abielu lahutamist jätkunud kooselu jooksul omandatud vara nende ühisvaraks. Niisugune vara on

§ 14lõikest 1 ja § 15 lõikest 1 tulenevalt abikaasade lahusvara.

Et poolte abielu lahutati

1. juunil
2. a., siis oleks maakohtul tulnud poolte ühisvara koosseis kindlaks määrata selle aja seisuga, maakohus määras selle kindlaks aga
3. a. aprilli seisuga, mil poolte kooselu faktiliselt lõppes. Seega on ühisvara koosseis tuvastatud ebaõigesti. Kohtuotsuses ei sisaldu faktilisi asjaolusid, millest nähtuks iga vaidlusaluse eseme soetamise aeg ja mille põhjal võiks seega järeldada eseme kuulumist või mittekuulumist ühisvara hulka.

§ 19lg.

1 ebaõige kohaldamise tulemusena on vaidluses tuvastamata asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud ja otsus ei vasta TsMS § 436 lõikele 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kuna ka kostja on pidanud kogu poolte kooselu vältel soetatud vara nende ühisvaraks, siis ei ole temagi tuginenud faktilistele asjaoludele, mis võimaldaksid vaidlusaluste esemete kuulumist poolte ühisvara hulka hinnata, kohus ei ole aga TsMS § 392 lg. 1 punkti 3 rikkudes selgitanud välja kostja seisukohta nende hageja väidete kohta, mis puudutasid hageja poolt tema lahusvaraks peetud esemete omandamise asjaolusid. Niisugustel asjaoludel ei oleks apellatsioonimenetluses uute asjaolude esiletoomine TsMS § 652 lg. 3 punktides 1 ja 2 sätestatut rikkumata võimalik. Samuti ei ole kolleegiumil võimalik kõrvaldada otsuse puudusi, sest olulises ulatuses asjas tähtsate faktiliste asjaolude apellatsioonimenetluses esmakordse tuvastamise korral oleks rikutud poolte õigust otsuse peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. 8 Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada poolte ühisvara koosseis abielu lahutamise aja seisuga ning ühisvara poolte vahel jagada. Seejuures tuleb arvestada

§ 19

lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt juhul, kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvitise. Seega tuleb sätte mõtte kohaselt võrrelda kogu kummalegi abikaasale jäävat vara kogumit, sealhulgas nii varalisi õigusi ja kohustusi kui seda vara, mida vara jagamise ajaks ei ole küll enam olemas, kuid mille väärtus tuleb ühisvarana arvesse võtta, kompenseerides vahe abikaasale, kelle varaosa on väiksem. Maakohus on seda sätet rikkudes hüvitise enam saadud vara arvel mõistnud välja pooltelt vastastikku. Samas leidis maakohus õigesti, et ühisvara jagamisel ei ole oluline see, kumb abikaasadest ühisvara hulka kuuluva asja ostis või kellelt saadud raha eest ta seda tegi. Nii on

§ 14lg.

1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara. Seadus ei seo ühisvara tekkimist sellega, kumma abikaasa sissetulekute arvel vara soetati. Võlakohustuste ühisvara hulka arvestamist ei ole hageja taotlenud. Hageja ei ole tuginenud ka asjaoludele, millest nähtuks, nagu oleks pooltel abielu ajal tekkinud mingeid võlakohustusi. Ühisvara jagamisel ei ole reeglina tähtsust sellel, kuidas pooled või kumbki neist abielu ajal raha kulutas, seda aga, nagu esineks mingi seaduses sätestatud alus abikaasade ühisvara jagamisel nende osade võrdsusest kõrvalekaldumist, ei ole hageja väitnud. Sellele ei ole tuginenud ka kostja. Seega ei olnud aga asjakohased tunnistajate ütlused selle kohta, kumb abikaasadest abielu kestel asju soetas või kelle poolt antud raha eest ta seda tegi, kuna need ütlused ei käinud asjas tähtsate asjaolude kohta. Maakohus jättis nimetatud tõendid põhjendatult arvestamata. Õige ei ole ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus ignoreerinud kostja seletust Keila korteri müümisel ühisvara hulka kuulunud asjade väljaviskamise kohta. Nii tuvastas kohus otsuses, et tegelikult jäid külmik, pesumasin, elektripliit, õhupuhasti ja köögimööbel müüdud korterisse ning uus omanik maksis nende eest kostjale 20.000 krooni. Selle summa arvestaski maakohus poolte ühisvara hulka. Kolleegium leiab, et kuna ühisvara jagamise ajaks on nimetatud asjad müüdud, siis on pooled omandi nendele asjadele kaotanud ning asjad ei saa olla poolte ühisvaraks. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, nagu oleks nimetatud asjade maksumus omandi kaotamise ajal ületanud 20.000 krooni, millega maakohus poolte ühisvara jagamisel arvestas. Sellegi vara puhul ei ole oluline see, kumma abikaasa poolt teenitud raha eest asjad osteti ega see, milline oli asjade maksumus ajal, mil pooled asjad omandasid. Põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule osas, mis puudutab asjade väärtuse kindlakstegemiseks kaubatundmise ekspertiisi määramist: apellatsioonikohtu istungil kinnitas apellandi pool, et ei ole niisuguse ekspertiisi tegemist taotlenud. Esile ei ole toodud asjaolusid, mis oleksid tinginud vajaduse määrata ekspertiis kohtu algatusel. Kui hageja ei ole nõus kostja poolt jagatavate asjade maksumuse kohta esitatud tõenditega, on tal võimalik esitada selle kohta omapoolseid väiteid ja tõendeid. Kuldehteid ei ole kohus arvanud poolte ühisvara hulka, samuti ei ole kohus pidanud põhjendatuks kostja väidet selle kohta, nagu oleks hageja need ehted ära viinud. Nende asjade eest ei ole kohus hagejalt hüvitist välja mõistnud ja apellatsioonkaebuse põhjal ei ole võimalik mõista, miks hageja otsusega nende ehete osas ei nõustu. Mis puutub hageja nõudesse kostjalt lahusvara arvel hüvitise väljamõistmiseks, siis leiab kolleegium, et niisugust nõuet ei saa esitada

sätete alusel. Oma omandit saab hageja kaitsta asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel, omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude saab ta esitada olenevalt kahju tekitamise ajast kas tsiviilkoodeksi (TsK)

1. peatüki või võlaõigusseaduse (VÕS)
2. peatüki sätete alusel. Igal juhul eeldab taoline nõue niisuguste faktiliste asjaolude esiletoomist, mis vastaksid materiaalõigusliku normi abstraktse koosseisu tunnustele ja mis tõendatuse korral võiksid anda aluse hagi rahuldamisele. Asja uuel läbivaatamisel tuleb pooltega seda õiguslikku olukorda arutada. 9 Menetluskulu tuleb jaotada poolte vahel vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Ele Liiv Iko Nõmm Malle Seppik