KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 28.05.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2248 Haldusasi A.N.´i kaebus Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirja nr 525-d tühistamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja A.N.; vastustaja esindajana Angela Heinsaar. RESOLUTSIOON Jätta A.N. kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 17.11.2006.a. esitas A.N. kaebuse Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirja nr 525-d tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse oma 21.11.2006.a. määrusega menetlusse. KAEBAJA SEISUKOHAD Kaebaja palub tühistada Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkiri nr 525-d, millega määrati kaebajale karistuseks noomitus, alljärgnevatel põhjendustel. Käskkiri ei ole õiguspärane, kuna esiteks on käskkiri antud põhjendusel, et kaebaja rikkus Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 2, mille kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Ta käitus õiguspäraselt, kuna vastavalt VangS § 67 p 3 oli ta kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Sündmuse ajal elas ta kambris nr 402, kuhu paigutati lisaks 18.09.2006.a. kinnipeetav A.T.. Tallinna Vanglasse toodi samal päeval vahistatud R.V. ja R.K., kes paigutati kõrvalkambrisse nr 404 (kamber, kus varem viibis A.T.). Ta on selles kambris viibinud pikka aega ning seal on teostatud korduvalt läbiotsimisi ning midagi ei ole leitud. Kaebaja selle tõttu leiab, et detaili said kambrisse jätta üksnes vanglaametnikud. 19.09.2006.a. peale õhtusöögi jagamist kõrvalasuvast kambrist R.V. hõikas läbi akna kaebaja kambrikaaslast kinnipeetavat A.T. ja küsis, kas T. on jätnud midagi kambrisse nr 404, kui teda viidi üle teise kambrisse. Asjana nimetas R.V. elektroonilist detaili. A.T. vastas, et ta ei ole midagi kambrisse nr 404 jätnud. Peale seda vestlust hakkasid kaebaja ja A.T. tegema oma kambris koristustöid ning selle käigus kaebaja leidis laeplafoonilt tundmatu elektroonilise detaili. 19.10.2006.a. õhtuse loenduse ajal kell 20.05 näitas ta O.Romanovskile leitud tundmatut elektroonilist detaili ja küsis, mis see võiks olla. O.Romanovski arvas, et see näeb välja nagu pealtkuulamise seade ning palus see anda enda kätte, mida kaebaja ei teinud, kuna soovis selle saata KAPO-sse; sellisest soovist teavitas ta ka O.Romanovskit. Selle peale O.Romanovski lahkus. O.Romanovski tuli 21.30-21.35 ajal tagasi ja avas kambri ukse ning küsis kaebajalt ja A.T.lt, kuidas nad selle elektroonilise detaili leidsid. Kaebaja ja A.T. andsid eelkirjeldatud seletuse, et leidsid selle koristuse käigus laeplafoonilt tolmu pühkides. Seejärel O.Romanovski palus detail üle anda ning ütles, et kui nad seda ei tee, siis korraldatakse läbiotsimine ja võetakse see igaljuhul ära. Selle tõttu ta andis eletrondetaili üle. Vestluse ajal korrapidaja O.Romanovskiga ei kasutanud kaebaja ega ka A.T. kordagi sõna nagu “naljatamine või lollitamine”, seda väljendit kasutasid vanglaametnikud oma huvides, et mitte tunnistada oma vigu ning lõppeks tehti alusetult süüdlaseks kaebaja, seejuures esitati süüdistus vanglaametnike häirimises. Selline tegevus ei ole õige, kuna ta oli kohustatud vastavalt seadusele tundmatust esemest teavitama ja selle välja andma. 19.09.2006.a. koostatud läbiotsimise akt on koostatud valesti ning sellele juhtis kaebaja ja A.T. O.Romanovski tähelepanu kohe peale distsiplinaarprotokolli läbilugemist. Nimelt O.Romanovski ise leidis, et see detail näeb välja nagu pealtkuulamise seade, mitte aga kaebaja. Kaebaja küsis hoopis, mis asi see on. Seda O.Romanovski ütlust ei ole märgitud üheski ettekandes ega seletuskirjas, mille on esitanud O.Romanovski ja vanemvalvur Viktor Suits. Samal ajal ei ole kirjutanud vanemvalvur Aleksei Rumjantsev, et kaebaja või A.T. oleks kasutanud sõna “naljatamine või lollitamine”. O.Romanovski ei ole oma seletuskirjas, ega ka lisaseletuskirjas kusagil märkinud, et ta helistas Tallinna Vangla direktori asetäitja Andres 2 Kurele seoses kaebaja ja A.T.ga toimunud intsidendiga. Teadaolevalt ka kõrvalkambris leiti elektrooniline detail. Lisaseletuskirjas 25.09.2006.a., so peale kaebaja ja A.T. seletuskirjade saamist, korrapidaja O.Romanovski väidab, et kaebaja ja A.T. “naljatasid ja lollitasid”. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks muudeti seletuskirjad hiljem ära ja tema muutus asjas peategelaseks. Vanemvalvur A.Rumjantsevi 20.09.2006.a. seletuskirja kohta lisab kaebaja, et sealt tuleb välja, et kui A.Rumjantsev avas kambrite 402 ja 404 uksed, siis kinnipeetavad ütlesid, et leidsid tundmatu eletroonilise detaili, vist pealkuulamise seade. Seda oli aga öelnud korrapidaja O.Romanvoski oma vastuses kinnipeetava küsimusele, mis see olla võib. Seega leiab kaebaja, et on tõendatud, et kinnipeetavad mitte ei kinnitanud, et see on pealtkuulamise seade ega ka öelnud, et see on muusikakaardi sisemus, vaid oletasid seda korrapidaja suulise selgituse põhjal. Tallinna Vangla tegevus on vastuolus VangS-se õiglase ja õiguse põhimõttega. Nimelt saab järeldada antud intsidendist, et kui täita VangS § 67 p 3, siis selle eest saab Tallinna Vanglas karistada. Vaidlustatud käskkiri on ebaõiglane ja tegelikkusele mittevastav, kuna ta ei ole süüks pandavat tegu sooritanud ja seega on karistamine alusetu. Tema seletuskirjaga, ka märkustega distsiplinaarmenetluse protokollile, korrapidaja O.Romanovski ja vamenvalvur V.Suitsu seletuskirjadega on tõendatud, et kaebaja ei ole süüks pandavat tegu sooritanud. Vaidlustatud käskkiri rikub kaebaja õigusi, kuna Tallinna Vangla saab sellele viidata kui kehtivale rikkumisele. Viidates Riigikohtu lahenditele 10.10.2002.a. nr 3-3-1-66-03 ja 06.11.2002.a. nr 3-3-1-62-02, millede kohaselt haldusakti faktilises motiveeringus peab olema ära toodud asjaolud, mis haldusakti andmise põhjendatuks teevad, peab sellest selguma, et haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki asjaolusid ja huvide kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Diskretsiooni reeglite rikkumine võib toimuda ka diskretsiooni mitte kasutamises. Tegemist on olukorraga, kus haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kaaluda. Kaebaja viitab ka Riigikohtu 19.03.2002.a. lahendile nr 3-3-1-13-02, mille kohaselt on oluline faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja haldusaktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad kaasa just sellesisulise otsuse tegemise. Veel viitab kaebaja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-4-02, kus on rõhutatud, et distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades. Seejuures tuleb tagada, et karistatav teaks, mille eest on teda karistatud. Kaebaja märgib, et karistust ei tohi määrata ammu toime pandud tegude eest ja karistus peab olema õiglane. Vaidlustatav käskkiri on motiveerimata ja seetõttu ebaseaduslik ka motiveerimatuse põhjendusel. Haldusakt peab vastama Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 nõuetele. Käesoleval juhul vaidlustatav käskkiri ei sisalda haldusakti andmise aluseks olnud faktilist ja õiguslikku alust. 3 12.12.2006.a. vastuses kohtunõudele märgib, et väide nagu oleks kaebaja ise demonstreerinud, et tegemist oli muusikakaardi sisemusega, ei ole õige. Kohapeal ei olnud võimalik kontrollida, mis seadmega oli tegemist. Kaebaja ei nõustu V.Suitsu ettekandega, sest kaebaja ei ole demonstreerinud mitte midagi ning temale on tänaseni teadmata, mis elektrondetailiga võis olla tegemist. Väide nagu oleks kaebaja ise hiljem tunnistanud, et tegemist on naljaga, ei vasta samuti tõele. Kaebajale on tänaseni arusaamatu, miks esitati sellised väited nagu “lollitamise ja nalja” tegemise kohta. Kui tegemist oli muusikaardi sisemusega, siis kuidas sattus see kambrisse? Samas on tänaseni tõendamata, kas tegelikult oli tegemist muusikakaardi sisemusega või muu asjaga. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja on alates 30.01.2006.a. kestvalt viibinud Tallinna Vanglas valdavalt kambrites 402 ja 404, kaebuses toodud ajal kambris
- 18.09.2006.a. kuni 26.09.2006.a. viibis kambris 402 ka kinnipeetav A. T. Tallinna Vangla direktori 18.10.2006.a. käskkirjaga nr 525-d karistati kaebajat vangistusseaduse § 67 p 2 rikkumise eest noomitusega. Käskkirja kohaselt seisnes kaebaja distsipliinirikkumine selles, et tema 19.09.2006.a. kell 20.00 tahtlikult pettis vanglaametnikke – ütles, et leidis kambrist pealtkuulamise seadme, kuid teadis, et see on muusikakaardi sisemus. VangS § 67 p 2 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud mitte takistama vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Distsiplinaarmenetluse aluseks olevate materjalidega on tõendatud kaebaja distsiplinaarsüütegu, mille eest teda eelnimetatud Tallinna Vangla direktori käskkirjaga on karistatud. O.Romanovski poolt intsidendi toimumise järgselt koostatud 19.09.2006.a. ettekandes on märgitud, et kell 20.00 kambris nr 402 eluaegset karistust kandvad kinnipeetavad A.N. ja A.T. näitasid talle tundmatut elektrondetaili ja selgitasid, et see on pealtkuulamise seade, mille nad leidsid laeplafooni seest. Samuti on O.Romanovski seletuskirjas märgitud, et kell 21.30, olukorra täpsustamise ajal, kinnipeetavad A.N. ja A.T. andsid talle elektrondetaili ja ütlesid, et see on muusikakaardi sisemus ja nad mängisid lolli. Märgitud on ka, et A.N. oma tegevusega tekitas ohtu vangla julgeolekule. Nimetatud ettekandele on tunnistajatena alla kirjutanud vanemvalvur V.Suits ja vanemvalvur A.Rumjantsev. Kaebaja distsiplinaarrikkumise aluseks olevad asjaolud ilmnevad ka O.Romanovski 25.09.2006.a. seletuskirjast, kus on märgitud, et kell 20.00 õhtuse üleloenduse ajal kambrist nr 402 eluaegset karistust kandev kinnipeetav A.T. näitas talle tundmatut elektrondetaili. A.N. selgitas, et see on pealtkuulamisseade, mille nad leidsid laeplafooni seest. Edasi on seletuskirjas märgitud, et kell 21.30, kambrisse nr 402 sisenemisel kinnipeetav A.N. andis talle elektrondetaili ja ütles, et see on muusikakaardi sisemus ja nad mängisid “lolli”. A.T. viibis kõrval. Seega ilmneb O.Romanovski seletuskirjadest kaebaja vahetu tegutsemine. 4 V.Suitsu 20.09.2006.a. ja 25.09.2006.a. seletuskirjadest ilmneb samuti, et kambris 402 eluaegsed kinnipeetavad näitasid korrapidajale elektrondetaili ja selgitasid, et see on pealtkuulamisseade. 1 tund ja 30 minutit hiljem andsid korrapidajale elektrondetaili ja ütlesid, et see on muusikakaardi sisemus ja nad mängisid “lolli”. Oma 25.09.2006.a. seletuskirjas on V.Suits toimunu asjaolusid täpsustanud ning märkinud, et kell 21.30 kambrisse 402 sisenemisel kinnipeetav A.N. demonstreeris, kuidas tegutseb see seade (mängis muusikat). Ka vanemvalvur A.Rumjantsevi 20.09.2006.a. seletuskirjast ilmneb, et kambris 402 asuvad kinnipeetavad A.N. ja A.T. ütlesid, et leidsid laevalgusti sees pealtkuulamisseadme ja annavad selle üle ainult KAPO töötajatele. Seega on distsiplinaarmenetluse algatamiseks koostatud ettekanded ja menetluse käigus on võetud mitmelt isikult seletuskirjad. Tõendatud on, et kahes kõrvuti asuvas eluaegsete kambris enamvähem samaaegselt anti valvuritele üle tundmatu samasugune elektrondetail, mille kohta väideti, et see on pealtkuulamisseade. Hilisemalt avaldati, et tegemist oli naljaga ja demonstreeriti seadme tegelikku otstarvet. Kaebaja rikkumine seisnes vanglaametnike teenistuskohustuste takistamises ja töö häirimises. Asjaolu, et sealhulgas kaebaja poolt toime pandud intsident häiris vanglaametnike tööd, kinnitab ka direktori asetäitja Andres Kure 13.10.2006.a. ettekanne. Nimetatud ettekande põhjal ilmneb, et
- septembri õhtul kella 20.00 ja 22.00 vahel helistas Andres Kurele koju peaspetsialist korrapidaja O.Romanovski ning kandis ette, et kambritest nr 402 ja 404 on kinnipeetavad avastanud pealtkuulamisseadmed. Samuti on ettekandes märgitud, et umbes tunni aja pärast helistas korrapidaja uuesti ja kandis ette, et kinnipeetavad andsid mingid elektroonilise seadmed kambrist välja ja lisasid, et need on muusikakaardi sisemusest võetud seadmed ning et nad (s.o kinnipeetavad) tegid lihtsalt nalja. A.Kurg on märkinud, et nimetatud „nali“ häiris teda tema vabal ajal, kuna esmase info peale asus ta konsulteerima ja välja selgitama võimalikku pealtkuulamise juhtumit Tallinna Vanglas. Samuti oli sellega häiritud järelevalvetoimkonna töö (eriti vangla korrapidaja töö) kuna „nalja“ tõttu oli muud teenistusülesannete täitmised raskendatud ning tähelepanu oli koondunud kambritele 402 ja
- Seega ilmneb distsiplinaarkaristuse aluseks olevatest materjalidest kaebaja distsiplinaarrikkumine. Kaebaja „nalja“ tõttu oli häiritud vangla järelevalvetoimkonna töö, sest peaspetsialist korrapidaja täitis tolle õhtuse vahetuse ajal korrapidaja-abi puudumise tõttu ka teise ametniku ülesandeid (peaspetsialist korrapidaja-abi tööülesannete hulka käivad ka õhtused kontrollringkäigud). „Nalja“ tõttu oli korrapidaja sunnitud korduvalt käima kambris 402, selgitama võimaliku pealtkuulamise juhtumi asjaolusid, informeerima korduvalt asedirektor A.Kurge toimunud intsidendist tolle kodus, mis põhjuslikus seoses kaebaja poolt tehtud „naljaga“ häiris ka asedirektorit tema vabal ajal. Nn nali häiris lisaülesannete tekitamisega vangla igapäevast tööd, tekitas vanglaametnikele põhjendamatu pingeseisundi ja sellisena ohustas vangla julgeolekut. Vangla toimimine VangS §-le 6 vastava asutusena eeldab ranget distsipliini nii kinnipeetavatelt kui ka vanglaametnikelt ning seab ranged julgeolekunõuded. Intsidendid, mille puhul kinnipeetavad arvavad, et võivad lubada endale vanglaametnike arvel nalja, esitades tahtlikult tõe pähe tõestena näivaid, kuid valesid väiteid, takistavad tööülesannete täitmist, millega kaasneb omakorda oht vangla julgeolekule. 5 Seletuskirjade põhjal on ilmne, et kaebaja oli vanglaametnikele pealtkuulamisseadmest teatamise ajal teadlik, et tegemist ei ole nimetatud seadmega ning ta eksitas vanglaametnikke väära informatsiooniga tahtlikult. Eelkäsitletud tõendid välistavad kaebaja versiooni juhtunust, nagu oleks elektrondetail antud üle VangS § 67 p 3 sätestatud kohustuse täitmiseks. Kaebaja distsiplinaarrikkumine on tõendatud distsiplinaarmenetluse materjalidega: O.Romanovski, V.Suitsu, A.Rumjantsevi ja A.Kure seletuskirjadega ning distsipliinirikkumise eest karistuseks määratud noomitus on proportsionaalne karistus kaebaja poolt toime pandud rikkumisele. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistajate O.Romanovski, A.T., V.Suits ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Käskkirja kohaselt karistati A.N.it põhjusel, et ta 19.09.06.a. kell 20.00 ajal viibides kambris 402 häiris vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel. Häirivaks ja süüks pandavaks teoks on tahtlik tegevus, mille kohaselt ta pettis ametnikku, kui andis korrapidajale üle muusikakaardi detaili ja samas väitis, et see võib olla ka pealtkuulamise seade, kuna on selle sarnane. Vangla leiab, et kaebaja tegelikult teadis, et see on muusikakaardi sisemus. A.N. sai karistada noomitusega, kuna VangS § 67 p 2 kohaselt kinnipeetav on kohustaud mitte häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Seega ei saa kohus nõustuda kaebaja seisukohaga, et käskkiri on motiveerimata ning sellest ei selgu asjaolud ning vastustaja seisukohad. Kohus möönab, et kaebuse arutamisel tekkis vastustaja vastulause ja mõne selgituse tõttu eksitavaid olukordi, kuid see ei ole käskkirja puuduseks. Vaidlus ei ole tõusetunud mitte vastulause tõttu, vaid kaebaja esitatud kaebusest konkreetsele haldusaktile. Kaebaja leiab, et tegelikult oli see provokatsioon, mille kavandasid vanglatöötajad. Kohus märgituga ei nõustu, kuna asja arutamisel ei ilmnenud märke, et vangla oleks saanud ettekavatsetult tegutseda, et karistada kinnipeetavaid. Kinnipeetavad ise käivitasid sündmuste ahela ning seega järeldab kohus, et sündmus algas sõltumatult vangla tegevusest. Asja materjalid kinnitavad, et kinnipeetavad kahest kambrist teatasid ametnikele, et nad leidsid tundmatu detaili, seejuures A.N. hakkas ametnikke sisuliselt ähvardama, kui ei andnud detaili uurimiseks ja ähvardas selle anda üle uurimiseks KAPO-le. Kaebajal ei olnud alust ise otsustada, kuidas leitud asjaga käituda, see tuli ära anda, seda enam, kui ta väidetavalt ei teadnud, mis detailiga on tegemist. Kinnipeetav ei otsusta ametniku eest, kuidas leitud esemega talitada. Kaebuse arutamisel ei ilmnenud ka motive ega ajendeid, miks ametnikud pidid panama kambrisse sellised detailid, mis kinnipeetavad olid leidnud. Ka ei ole võimalik ettekavatsetud tegevust tuletada faktist, et läbiotsimise akt parandati. Kuna sündmused kahes kambris toimusid ajaliselt järjestikku, siis pidi vangla koostama läbiotsimise akti koheselt ja vastustaja kinnitab, et ametniku eksituse tõttu märgiti ühes aktis valesti, et kambris 404 oli detail leitud valgusplafoonilt. Tegelikult oli kambris 402 leitud detail valgusplafooni pealt ja seda kinnitab oma selgitustega käesolevas kaebuses ka kaebaja. Akt parandati kinnipeetavate seletuste alusel, kui selgus viga ning kinnipeetavate teadmisel. 6 Teadaolevalt kirjutasid seletuskirjad kahest kambrist kõik kinnipeetavad. Kadunuks on jäänud R.K. seletuskiri kambrist nr 404 ja A.T. seletuskiri kambrist
- Samas olid kõigi seletused võetud ajaks, kui kaebajale määrati distsiplinaarkaristus. Seega saab järeldada, et direktorile olid kõigi kinnipeetavate seisukohad ja seletused karistuse määramise ajaks teada. Kõik kinnipeetavad väidavad enam-vähem ühesuguselt, et nad soovisid täita VangS § 67 p 3 tulenevat kohustust ega tunnista süüd. Käesolevas asjas on A.N. jäänud seisukohale, et tema ei esitanud vanglaametnikele eksitavat informatsiooni, kuna ta olevat korranud ametniku väite alusel, et tegemist on pealtkuulamise sarnase esemega. Kohus möönab, et tunnistaja O.Romanovski ütlustest saab järeldada, et ta oli viidud eksitusse ning mingi aja vältel ametnik ei välistanud, et tegemist võiks olla pealtkuulamise sarnase esemega, vastupidiselt ei oleks ta hakanud tegutsema ega uurima vangla juhtkonna kaudu, kas selline juhtum võib olla tõene. Samas tuleb aga märkida, et ametnik alustas uurimist mitte selle tõttu, et ta ise oleks leidnud detaili, vaid ikkagi jutajamise põhjal, milles kaebaja ise võis õhutada kahtlust leitud detaili suhtes. Vastavalt on ka kaebaja väitnud, et nad kambrikaaslasega ei nõustunud seda välja andma ja esitasid tingimuse, et soovivad esitada selle üksnes KAPO-le, et arutataks juhtkonna tegevust. Kaebaja oma kaebuses märgibki, et kui ta kuulis O.Romanovsilt, et see on pealtkuulamise seadme moodi, siis ta keeldus selle üleandmisest, kuna ähvardas selle anda üle KAPO-le. Samas nähtub kaebusest, et kaebaja kuulis, kui O.Romanovski ütles, et see näeb välja nagu pealtkuulamise seade. Seega ei saa isegi kaebuse põhjal kaebaja väita, et O.Romanovski väitis midagi kindlat või kinnitas, et see ongi pealtkuulamise seade. O.Romanovski ei välistanud sellega, et detail on temale tundmatu. Kui detail on teadmata ja tundmatu ese, eeldab see asjaolu, et hakatakse uurima, millega on tegemist. A.N. ei märgi, et ta püüdis hajutada O.Romanovski kahtlusi, et detail tegelikkuses ei ole tundmatu ese ning et see on vaid muusikakaardi sisemus. Kohus nõustub väitega, et vanglal ei õnnestunud üheselt välja selgitada, kelle vahendusel sattus detail kambritesse, kuid vangla ei ole karistust määranud A.N.ile põhjusel, et tema vahetult organiseeris selle detaili kambritesse. Kahtlusi ei ole faktis, et enam-vähem ühtemoodi detailid olid kahes kõrvutiasetsevas kambris ja need on säilinud. Kohus on võrdluseks ostnud muusikakaardi ning esitas selle sisemuse tutvumiseks kohtuistungil. Visuaalsel võrdlemisel nähtub, et detailid kaardi sees on äravahetamiseni sarnased. Kohus lülitas toimikusse uuritud kaardi, mille alusel saab teha võrdlust, täiendavateks uuringuteks puudub vajadus. Kohus on juba arutanud R.V.u kaebust haldusasjas nr 3-06-2239 ja selles asjas ei kahelnud kaebaja, et säilinud detailid on sarnased, mis oli leitud R.V.u kambris. Käesolevas asjas arvas A.N., et säilinud detailid on sarnased selle detailiga, mis oli leitud kaebaja kambrist, va väitis kaebaja, et nende kambrist leitud detailil oli üks juhtmetest teist värvi. Kohus leiab, et juhtme värvuse võis kaebaja unustada, kuid kinnitus, et säilinud detailidega leitud detail sarnanes, kinnitab kohtule täeindavalt, et detaile eraldi uurida ei ole vaja ning kohtul ei ole jäänud kahtlusi, et kambris oli muusikakaardi sisemus ja mitte pealtkuulamise seade. Vangla oma selgitustes kohtule ei välistanud võimalust, et detailid võisid sattuda kambritesse kas R.V.u või R.K. vahendusel; välistatud ei ole ka võimalus, et hoopis A.T. jättis ühte kambrisse sellise detaili, kui ta viidi üle teise kambrisse. Kui A.T.l oli olemas kaks muusikakaarti või selle sisemust, siis võis A.T. korraldada asjad nii, et detailid sattusid kambritesse ühel ajal ning seda võimalust ei välistanud ilmselt ka R.V., kui ta algatas vestluse A.T.ga teemal, kas A.T. midagi maha ei ole unustanud. Võimalik, et R.V. soovis jätta mulje, et A.T. kaudu sattusid detailid kambritesse. Vaidlust ei ole küsimuses, et A.T. vahetas kambrit ja tema asju ei olnud ametnikud 7 vahetult enne sündmusi kontrollinud. Ehkki see jäi üksnes oletuste tasandile, ei ole sellel määravat tähtsust ja kohus selgitab seisukohta alljärgnevalt. Kaebaja leiab, et tema ei ole tahtlikult petnud ametnikku, vaid ta täitis oma kohustuse vastavuses VangS § 67 p –ga 3, kui teatas leitud detailist ametnikele ning lõppeks andis ka selle üle. Kohus leiab, et kaebaja ei saa viidata oma kohustuse täitmisele, kui süüd välistavale asjaolule antud juhtumi korral. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavate tahtlus ei olnud suunatud kohusetundlikule käitumisele, vaid selgus, et kinnipeetavad teadsid eelnevalt, et tegemist ei ole pealtkuulamise seadmega ning et selliselt käitudes võib ametnikke häirida. Seejuures sai kaebaja isegi ähvardada vastustajat KAPO-ga. Käskkirjas nr 525-d ei loeta kaebaja süüteoks mitte detaili üleandmist või siis esmalt üleandmata jätmist, vaid asjaolu, et kaebaja osales tahtlikult tegevuses, mis häiris ametnike tööd. Vangla ei lugenud usutavaks, et kaebaja ei teadnud detailist teatamise ajaks, et kinnipeetavad olid ühisel teadmisel esitanud selle detaili ametnike töö häirimiseks, kes pidid hakkama tõrjuma kahtlusi detaili tegelikus olemuses. Ametnikud ka hakkasid uurima, kas tegemist võib olla pealtkuulamise sarnase esemega. Kui kaebaja oleks detaili üle andes kinnitanud, et see on teadaolevalt muusikakaardi sisemus, ei oleks teda üheski süüteos saanud süüdistada. Kaebaja ei erinenud oma käitumises teistest kinnipeetavatest ega avaldanud O.Romanovskile või mulle ametnikule, et tegemist on oletatavalt muusikakaardi detailiga ning et kinipeetavad panid ametnikud nn proovile, et näha nende reaktsiooni või tegevust. Kaebaja on järjepidevalt eitanud süülist käitumist – ta ei ole soovinud petta ega ka häirida korrapidajat, veel vähem teisi isikuid. Kohus juba märkis, et vastustaja esindaja vastulause ja istungil algselt esitatud seisukohad olid vastuolulised ja tekitasid istungi käigus lisaargumente, mis olid eksitavad ja tekitasid lisatööd kohtule. Kahes kambris enam-vähem ühel ajal toimusid sarnased sündmused ning vastutusele võeti kummastki kambrist vaid üks isik, märgitu tõttu tekkiski küsimus, mille alusel jäeti kummaski kambris üks kinnipeetavatest karistuseta. Vastustaja esindaja A.Heinsaar leidis, et kummaski kambris oli märgatav aktiivuse vahe kinnipeetavate käitumises. Kohus uuris selle selgituse kaudu kinnipeetvate tegevusi ning juhtis esindaja tähelepanu asjaolule, et selline selgitus viiks meelevaldse tulemuseni. Vastustaja esindaja vahetumisel R.V.u kaebuse arutamisel E.Oisalu selgituste kaudu selgus, et vastustaja karistas kinnipeetavatest R.V.ut ja A.N.it põhjusel, et nii R.V.ul kui ka A.N.il on kehtivad distsiplinaarkaristused. Seega ei jäänud osa kinnipeetavatest karistamata mitte põhjusel, et nad ei oleks samamoodi soovinud häirida ametnikke. Kui keegi kinnipeetavatest oleks soovinud ametnikke mitte häirida, oleks ta avaldanud detaili üleandmisel, et nad ei mõtle tegelikult, et leidsid pealtkuulamise seadme. Kohus mõistab lõppastmes karistamise käskkirja vastavuses selles märgituga. Vastustaja asja arutamisel ei osanud esile tuua üheselt, et käskkirjaga karistamise põhjustas mitte see, kes oli nn aktiivsem suvaliste kriteeriumide alusel, vaid süüdlasteks peeti siiski kõiki kahes kambris viibinud kinnipeetavaid. Kuna kinnipeetavad ise ei ole avaldanud, kes neist tõi kambritesse nn tundmatu elektroonilise detaili, ei saa vastustaja suulistest selgitustest teha ebaõigeid järeldusi direktori otsuse kohta. Direktor on lähtunud temale antud diskretsiooniõigusest ja jätnud karistuseta isikud, kellel puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused või kellel oli neid vähem ja kelle suhtes oli alust arvata, et piisab isikutega vestluse läbiviimisest. Selliselt märgiti ära ka käskkirjas nr 525-d, et kaebajal on kehtivad karistused. Seega suhtub kohus kriitiliselt vastustaja esindajate mitmesugustesse selgitustesse küsimuses, kas üks või teine isik oli aktiivsem põhjusel, et andis detaili üle, kui korrapidaja küsis seda oma kätte või kes seletas teisest rohkem. Direktor ei saanud käskkirja välja andes pidada silmas seda, et A.N.i karistamise tingis eseme 8 üleandmine. Karistuskäskkirjas on märgitud, et kaebaja teadis, et kambrist leitud ese ei ole pealtkuulamise seade. Pettus seisnebki selles, et kaebaja tegelikult oli aru saanud või vähemalt pidi aru saama, et see, mis ametnikule öeldi, oli vale ning kinnipeetavate käitumine ning seletused üksnes eksitavad ametnikku ja ametnik on sunnitud tegutsema. Kohus nõustub kaebajaga, et lõppastmes kirjalikult kogutud materjalidega on tahetud rõhutada kambris olnud kinnipeetavate võrdse aktiivsusega detaili kohta seletuste andmisel ning selle üleandmisel ning ei oma tähtsust, kes kambritest konkreetselt andis korrapidaja nõudmisel detaili üle. Oluline on, et kumbki kinnipeetavast kambrist 402 ei tunnistanud, et tegelikult sai neile selgeks, et tegemist võib olla muusikakaardi sisemusega või et üleandmisel olid nad teadlikud, et see ei ole midagi muud, kui muusikakaardi sisemus. Kuid kaebaja ja A.T. jätsid selle asjaolu avaldamata, mille tõttu järgnesid vangla töökorraldust häirivad sündmused. Tunnistaja O.Romanovski selgitas, et kui nad kirjutasid V.Suitsuga ettekanded, siis ei eristatud ühe või teise kinnipeetava erinevat aktiivsust, nii, et mingil suvalisel kriteeriumil lugeda üks või teine suuremaks süüdlaseks. Kinnipeetavad tegutsesid tema arusaamisel kogu protsessi vältel ühel meelel ja talle oli selge, et mõlemas kambris on kinnipeetavad võrdselt aktiivsed ehk võrdselt süüdi selles, et nad käitusid tööd häirivalt ja ükski kinnipeetavatest ei tunnistanud, et tehakse sisuliselt halba nalja. Kui kohus uuris ettekandeid, siis kinnitus, et O.Romanovski avaldas ettekandes (tlk 25), et kinnipeetavad A.T. ja A.N. näitasid tundmatut elektroonilist detaili. Sama on märgitud R.V.u ja R.K. suhtes. Ettekandes märgitakse, et kell 21.30 olukorra täpsustamisel A.N. ja A.T. andsid mulle elektrondetaili, oma tegevusega A.N., A.T., R.K., R.V. tekitasid ohu vangla julgeolekule. Ka V.Suits seletuskirjas (tlk 27) märgitakse samuti, et A.N. ja A.T. andsid kell 21.30 detaili välja ja ütlesid, et see on muusikakaardi sisemus. Läbiotsimise aktis on samasugused andmed (tlk 28) ning sellest ei erine seletuskiri A.Rumjantsevilt (tlk 29). Mõnevõrra täpsem on O.Romanovski seletuskiri vangla direktorile 25.09.06.a. (tlk 30), kuid O.Romanovski kinnitas asja arutamisel, et tema veendumuseks oli siis ja on ka käesoleval ajal, et kinnipeetavad teadsid, millega nad tegelesid ning sõltumata, mida üks või teine isik ütles teisest rohkem, ei püüdnud neist keegi ära hoida seda, et ta pidi tegelema kinnipeetavate poolt väljamõeldud probleemi lahendamisega. Kohus peab oluliseks märkida, et tunnistaja O.Romanovski istungil antud seletusest jäi selge arusaam, et ta tõepoolest ei välistanud, et tegemist on kahtlase detailiga ning mingil hetkel pidas ta seda detaili pealtkuulamise seadmega sarnaseks esemeks. Seega kaebaja selgitused ja seisukohad, et O.Romanovski ka ise kohapeal ei osanud selgitada, mis detail see tegelikult on, vastavad tõele. O.Romanovski sattus sellest juhtumist ärevusse ja seda kinnitab ka tema järgnev käitumine: ta helistas koheselt sündmuse järgselt 19.09.06.a. õhtul koju A.Kurg`ile ja kandis ette, et avastati detailid ning ta ei välistanud, et need võiksid olla väidetavalt pealtkuulamise seadmed. Tunni aja võrra hiljem helistas ta uuesti ning selgitas, et need on muusikakaardi sisemused. Et A.Kurg on seda oma ettekandega ka hiljem kinnitanud, ei tähenda, et see niimoodi ei olnud. O.Romanovski kinnitas kohtule, et ta talitas selliselt ja et tema kohustuseks on talitada märgitud viisil, so nii, et ta kannab erakorralistest sündmustest ette juhtkonnale. O.Romanovski kinnitas, et talle tundusid kambritest leitud detailid olevat sarnased pealtkuulamise seadmetega. Seega nähtub asja materjalidest, et O.Romanovskit oli võimalik eksitada. Seega loeb kohus tõendatuks, et ta helistas ja kandis ette sündmusest nii nagu tema neid oskas seletada. Olukorra tõsidust kinnitab ka see, et O.Romanovski tuli tagasi kambritesse ning valmistus tegema fotosid, koostas akti, valmistus kinnipeetavaid ära viima kambrist, et säilitada sündmuspaik puutumatuna, kuniks olukorda uuritakse või antakse instruktsioon, kuidas talitada edasi. Tegevusse oli haaratud ka V.Suits ning kaebaja ei saa väita, et see poleks toonud kaasa ametnikele lisatööd ja vaeva; 9 lõppastmes häiris see ka vangla direktorit A.Kurg ja tõi kohustusi veel ka K.Grüngergile, kes andis omakorda juhtnööre. Et kinnipeetavad ise lõpetasid selle olukorra tunnistades, et tegemist on muusikakaardi detailiga, siis ei järgnenud ümberpaigutamisi ning veelgi keerukamat ja aeganõudvamat uurimistegevust. Teises eelnevalt märgitud kohtuasjas olid R.V.ule esitatud fotod detailidest ja kohtuistungil sai ta uurida säilinud detaile vaatluse teel ja R.V. ning tunnistajana kohtus olnud R.K. ei välistanud, et detail oli patareiga, koosnes kahest osast ning näeb välja niisugune nagu kambrist äravõetud ja säilitatud detail. Kokkuvõttes ei välistanud R.V. ja R.K., et säilinud detailid leiti nende kambrist, mistõttu ei olnud R.V.u kaebuse kohtuasjas kohtul alust kahtlustada, et leitud esemed pole samad, mis vangla säilitas ja esitas kothule tutvumiseks. Käesolevas asjas kaebaja tundis detailid ära, ehkki märkis, et üks juhe võis olla teist värvi. Kaebaja sai võrrelda kohtu poolt poest ostetud muusikakaardi sisemust ja võrrelda detailiga, mis oli tema kambris ehk veenduda, et kambrist välja antud detailid on samauguse ehitusega, kui seda on poest ostetud muusikakaardi sisemus. Seega ei ole õiged kartused, et kambrist leitud detailid on tegelikult pealtkuulamise seadmed. Kohus ei pea vajalikuks kontrollida enam muul viisil, mis detailid võeti ära kambritest, kuna visuaalne võrdlus on antud juhul piisav meetod, et kinnitada vastustaja seisukohta, et leitud asjad olid muusikakaardi sisemuse detailid. Küsimus, kas kaebaja pidi teadma, et tegemist on muusikakaardi sisemusega, leiab kohus järgmist. Kohus püüdis selgitada vastustaja vahendusel, kas detailid võidi tuua kambrisse kaebaja või R.K. poolt või hoopis A.T. poolt, kuid selget vastust ei saanud. A.T. ja kaebaja ütlustega on leidnud kinnitust, et kaks kambrit, so 404 ja 402, said omavahel suhelda. Kuuldavus kambrite tehniliste erisuste tõttu on normaalne, samuti saab suhelda läbi akna hõigates valjumal häälel. Tunnistajad O.Romanovski, V.Suitsu ja vangla olusid tundev vastustaja esindaja kinnitavad, et paraku valitseb Tallinna vanglas olukord, et kaks märgitud kambrit kostavad tehniliste lahenduste tõttu läbi, suhelda saab ka läbi akna ning välistatud ei ole, et kambri avatud luugist kostab läbi juttu ka siis, kui valvur vestleb teise kambri kinnipeetavaga kambri avatud ukse kaudu. Kaebaja märkis, et R.V. küsis, kas T. ei ole midagi maha jätnud ja kuna nad olid erinevates kambrites, siis teineteisega vetlus sai toimuda järelikult ajal, mil kinnipeetavad asusid erinevates kambrites. 20.08.06.a. esitas koheselt peale sündmusi oma seletuskirja A.N. ja selles ta märkis, et R.V. küsis A.T.lt, kas viimane ei unustanud midagi maha ning et A.T. temale ka vastas. Tunnistaja A.T. avaldas kohtule, et kambrite vaheline kuuldavus on hea ning toimus vestlus.V.Suits kinnitas, et seekord ei kuulnud valvurid kinnipeetavate omavahelist konkreetset jutuajamist, kuid nad on kogemuse kaudu teadlikud, et paraku on ka valvuri samme kaugelt kuulda ning kui enne seda oli kuulda kinnipeetavate vestlust, siis sammude lähenemisel vestlus katkes. Seega on teada, et kinnipeetavad vestlevad omavahel, kuid kuni vangla kapitaalse remondini ei saa sellist tegevust takistada. Kohtul ei ole põhjust arvata, et kaebaja ja kinnipeetavad ning vangla töötajad selles küsimuses eksivad. Et aga kaebaja arusaamatul kombel väidab, et ta ei teadnud detailist midagi arvata ja avaldas selle kohta arvamuse Romanovski seletuse alusel, näitab, et kaebaja ei soovi avaldada kohtule tõde. Teises haldusasjas tunnistaja R.K. ütlustest nähtus, et tema tegi ettepaneku detaili üleandmiseks, teises kambris, ta leidis, et kuna seadmel puudus patarei, siis nad seda katsetada ei saanud, kuid R.K. lisas, et teisel korral olid nad asja kaalunud ja arvasid ka ise, et see võib olla muusikakaardi sisemus. R.K. kinnitas kohtule veel, et ta tunneb elektroonikat. Seega on kohtul põhjendatult alust arvata, et vähemalt üks kinnipeetavatest oli suuteline aru saama, millega on tegemist, kuivõrd vastupidiselt ei oleks tekkinud kahtlus, et tegemist on muusikakaardi sisemusega. Kahtluse märkimine tähendab kinnipeetavate vahelist 10 arutelu, kinnipeetavad ka arutasid teises kambris seda küsimust. Suhteliselt hea kuuldavusega kambrites ei saanud ükski kinnipeetav jätta tähelepanuta, mis üks või teine arvas. Seejuures detailide leidmise ajast möödus küllaltki pikk aeg, kuniks detailidest avaldati ametnikele. Selle aja kestel oli võimalik kambrite vahel suhelda ning on väheusutav, et kui detailid leiti, siis omavahel asja ei arutatud. Kohus leiab, et vastustaja õigesti järeldas, et kinnipeetavatel oli võimalik läbi arutada, mis detail see on ning oli võimalus ka kokku leppida, missuguse versiooni nad esitavad ametnikule. Seega oli kaebajal võimalus avaldada O.Romanovskile detailist kõneledes ka version, et tegemist võib olla muusikakaardi sisemusega, juhul kui ta ise ei saanud aru või tegelikult ei teadnud, mis asjaga on tegemist. Kaebaja pidi aru saama, kas esitada tõe pähe üks või teine versioon ning kui kaebaja ei soovinud tegutseda ühiselt teistega, sai ta avaldada ametnikule oma versiooni. Tegemist on kodanikujulguse küsimusega ja kui kinnipeetaval ei ole sellist julgust, ei saa ta väita, et ta ei teadnud asjast midagi või ei saanud avaldada oma teadmisi ja arusaamu. Et aga vastustajal on põhjust arvata, et kõigile kinnipeetvatele sai teatavaks tõde, et tegemist ei ole pealtkuulamise seadmega, siis piisanuks kaebajal avaldada, et tegelikult see on muusikakaardi sisemus. Seega oleks ta vabanenud vastutusest. A.N. ei väida, et ta avaldas selliseid kahtlusi. A.N. vastupidiselt hoopis ajas asja ärevamaks, ähvardades detaili anda üle ainult KAPO-le, seejuures süüdistusega, et neid kuulatakse pealt ehk vangla tegevus on lubamatu. A.N. asus ebaõiges olukorras alusetult rünnakule, mis kahtlemata häirib tegevust ning selgelt kinnitab, et ta ei ole soovinud avaldada tõde. Kaebaja suutis tekitada O.Romanovskile ja V.Suitsule lisatöö, kes hakkasid välja selgitama, mis asjaga on tegemist, et välistada igasugused kahtlused ja hilisemad pahandused. Kaebaja ei avaldanud ka kohtus, missugune jutuajamine toimus pika aja vältel kõrvalkambriga, kui ta leidis detaili. Kuna kaebaja ja ka teise kambri kinnipeetavad rõhutavad, et asjad leiti, kuna hakati koristama, siis viitab see soovile kokkulepitult jätta mulje, et leid oli ootamatu. Kaudselt viitab aktiivsus koristamisel, et selle tegevuse tulemusel nn ootamatu leid võimaldas järgnevad sündmused. Midagi sarnast ei oleks juhtunud, kui kaebaja ei oleks esitanud detaili väites, et tegeletakse lubamatu tegevusega. Kaebasja pidi olema teadlik oma süüdistuse alusetusest ja ilmselgelt eeldas, et sellise väite ja pretensiooni esitamisel võib midagi juhtuda, st lootus oli suunatud ametniku eksitamisele või segadusse ajamisele. Kohus leiab, et kaebaja pidi olema teadlik ja sai välja selgitada, missuguse detailiga oli tegemist ning ta eksitas ametnikku, tekitades temale lisatööd. Kaebaja vastupidine väide ei ole usutav ning puudub mõistlik selgitus, miks ühel ajal kaks detaili asusid kambris ja et need leiti põhjusel, et kinnipeetavad hakkasid koristama. Koristamine on siin kunstlik ettekääne ja ilmne liialdus. Kohus usaldab siinkohal tunnistaja O.Romanovski selgitust, et ta sai vaistlikult aru, et kinnipeetavad olid kogu aeg olnud teadlikud, et tehakse halba nalja ning et nad tegutsesid ühisel eesmärgil ja püüdsid teha kõik selleks, et nn ametnikke üle trumbata. Kinnipeetavad, sh kaebaja, avaldasid selle tõe alles siis, kui ta juba oli tegutsenud ning teavitanud sündmustest juhtkonda. O.Romanovski jääb selle juurde, et kinnipeetavad avaldasid temale ja juuresolevatele ametnikele tõe teisel korral, kui ta läks tagasi kambritesse ning teavitas, et sai juhtkonnalt juhtnöörid nad umber paigutada, jäädvustada olukord ning et see võttis kinnipeetavad tõsisemaks ehk siis alles kinnipeetavate käitumine muutus ning oli näha, et nad ei eeldanud ka ise, et asi sedavõrd kaugele areneb, mistõttu püüdsid nad koheselt asjaolusid leevendada ning ütlesid välja tõe. Puudub alus kahelda tunnistajate O.Romanovski ja Suits ütlustes, et lõpuks kinnipeetavad ka avaldasid, et püüti teha nalja ning tõsisemalt võtsid kinnipeetavad asja alles siis, kui sai teatavaks, et ametnikud viisid asja ka vangla juhtkonnani. Kuigi asja arutamisel tekkis küsimus, kas kasutati sõna nali ja lollitamine, ei ole kohtu arvates määravat tähendust, missugusi sõnu kasutati. Ilmselt tekkis probleem termini 11 kasutamisest jällegi vastustaja ebaselgest vastulausest. Kui ametnikud soovisid direktorile selgitada, et tegelikult ei olnud tegemist pealtkuulamise seadmetega ning et kinnipeetavad tegid halba nalja, siis peeti siinkohal eeskätt silmas kogu situatsiooni olemust- kinnipeetavad soovisidki ametnikke nn „üle mängida“ või „üle trumbata“ ja selline rumal käitumine või “naljategemine” kahjuks ka õnnestus. Et hajutada kinnipeetavate võimalikud süüdistused, siis võtsid ametnikud ka asja tõsiselt, kuivõrd kaebaja ähvardas pöörduda KAPO-sse ning ilmselt O.Romanovski ei saanud ka olla teadlik, kas võidakse toimetada pealtkuulamist või mitte. Asja tõsiselt uurimata oleks muuhulgas hiljem olnud raske tõendada, et Tallinna vangla kaebajat ja teisi kinnipeetavaid pealt ei kuulanud. Tunnistajate ütluses ei ole kahtlusi ka põhjusel, et kui kinnipeetavad ei oleks teinud teatavaks, et tegemist oli nn sisuliselt halva naljaga, ei oleks olnud O.Romanovskil põhjust loobuda kavandatud plaanist- viia kinnipeetavad üle teise kambrisse, säilitada sündmuskoht puutumatuna, loobuda fotografeerimsiest jms ettevalmistatud tegevusest ehk loobuda saadud juhtnööride kasutusele võtmisest. Selleks andis põhjuse selge veendumus, et kinnipeetavad ise loobusid nn “halvast naljast” ja alusetutest süüdistustest, et neid kuulatakse pealt. Kuna ühes võis teises küsimuses ilmutasid aktiivsust kõik kinnipeetavad, siis oli see niimoodi esile toodud ka ametnike ettekannetes ja kaebaja ei saa väita, et süüdlaseks peeti alusetult teda. Küsimus, kas karistama oleks pidanud mõlemat kinnipeetavat kambrist 402 ja 404, on kohtu poolt eelnevalt vastatud. Kui direktor otsustas jätta samasuguse tegevuse juures karistuseta A.T., siis seda mitte põhjusel, et tema suhtes on alust arvata, et tema asjast üldse midagi ei teadnud. Käskkirjas märgitakse, et kaebaja oma süüd ei tunnista. Kaebajale määrati karistuseks noomitus, mis ei ole eriti ränk karistus ning kui direktor otsustas sellise karistusmäära valiku, siis oli see tema õigus. Kohus kinnitab vastustaja seisukohta, et määratud karistus on proportsionaalne arvestades sündmust ja selle asjaolusid. Seega nõustub kohus põhimõtteliselt kaebajaga selles, et nn aktiivsete tegevuste erinev nimetamine erinevates kohtule esitatud materjalides jäi süsteemituks ning üksnes ähmastas kohtuasja materjali jälgimist, kuid kohus juba märkis, et lõppastmes ei muuda see direktori käskkirja õigusvastaseks. Ka leiab kohus, et menetlus viidi läbi normidekohaselt ning ei vasta tõele, et ei kontrollitud kinnipeetavate seisukohti või siis teises kambris olnud kinnipeetavate seletusi ja et juba ette võeti hoiak ühe või teise kinnipeetava kahjuks või kasuks. Kui kaebaja ise ei soovinud esitada üksikasjalisemaid selgitusi ning ta püüab salata, kes tegelikult oli aktiivsem algatamise mõttes, siis peab ta vältimatult leppima sellega, et ei õnnestunud välja selgitada, kes oli tegelikult asja plaaninud ja kes tõi detailid kambritesse. Kuid kaebaja ei saa väita, et ta sündmuses ei osalenud ning et ta tõendas, et polnud tegelikest asjaoludest teadlik. A.N. ei hoidunud tahaplaanile vaid aitas aktiivselt kaasa segadusele, sh esitas alusetult pretensioone ametnike süüdistamiseks ja vastutusele võtmiseks nende pealkuulamise motiivil. Muusikakaardi sisemust ei olnud põhjust paigutada kinnipeetavate kambrisse ametnikel, et teha mingi provokatsioon või kuulata neid pealt. Kui ametnikud oleksid tahtnud neid pealt kuulata, siis oleks paigaldatud selleks ka sobiv aparatuur ning hangitud vastav luba. Kohtule ei ole asja arutamise kestel kaebaja esitanud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks kaebust rahuldada. Vastustaja kohtukulu nõuet ei esitanud. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest I astmes vabastatud maksujõuetuks tunnistamise tõttu HKMS § 91 lg 1 alusel. Kuna kaebus jääb rahuldamata ja vastustaja kohtukulunõuet ei esitanud, siis ei teki küsimust menetluskulude väljamõistmisest kaebajalt. 12 Karin Kalmiste Kohtunik 13 14