3-07-337/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. mai 2007, Jõhvi 3-07-337 H. O. R kaebus Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr. 10 tühistamiseks ja pärimisõiguse tunnistuse tähtaja ennistamiseks
2. mai 2007 H. O. R esindaja Mirja Sarap ja Toila Vallavalitsuse esindaja Hannes Kohtring Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata 2.Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED ÕVVTK Ida-Viru Maavalitsuse komisjoni otsustega 10.01.1995 nr. 52-90 ja 30.05.1995 nr. 32-110 tunnistati Toila valla Uus-Männimõisa 42 talumaa ning sellel asuvate Pikk 31 ja Liiva 7 elumajade tagastamise õigustatud subjektiks G. S (t.l. 44-45). 15.01.2007 võttis Toila Vallavalitsus vastu korralduse nr. 10 (t.l. 35), millega otsustas Uus-Männimõisa 42 talumaa ning Toilas Pikk 31 ja Liiva 7 asuvate elumajade kompenseerimise menetluse lõpetada. Korralduses märgiti, et G. S suri 30.05.1993 ning pärimisõiguse tunnistust Toila Vallavalitsusele esitatud ei ole. 15.02.2007 esitas H. O. R Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus, et kohus tühistaks Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr. 10 ja ennistaks pärimistunnistuse esitamise tähtaja. Kaebuse esitaja väitis, et 08.11.1993 esitas tema 21.06.2006 surnud abikaasa I. M. R õigustatud subjekti asendamise avalduse, maareformi seaduse muutmisest tulenevast pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtajast polnud nad teadlikud, sellekohast teadet ei edastanud neile ka Toila Vallavalitsus ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse lõpetamine sai telefoni teel teatavaks alles peale ajalehes 19.01.2007 ilmunud teadet. Toila Vallavalitsuse kirjalikus vastuses (t.l. 33-34) vaieldi kaebusele vastu ning märgiti seejuures, et vaidlustatud korralduse andmise aluseks on maareformi seaduse § 192 lg. 3, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimistunnistus esitada õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule 1 omavalitsusele üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates. Veel märgiti, et 14 aastat oli piisaval pikk aeg pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ja vastavat tähtaega on võimalik ennistada ainult mõjuvate põhjuste olemasolul. Kohtuistungil jäi H. O. R esindaja Mirja Sarap kirjaliku kaebuse väidete ja nõuete juurde. Haldusmenetluse seaduse § 6 tuginedes leidis ta, et vallavalitsus oleks pidanud õigustatud subjektiga rohkem suhtlema ja teda seaduse muudatustest teavitama. Veel viitas ta pärimisseaduse § 119 ning lisas, et tähtaja ennistamise taotluse põhjuseks on soov hakata vormistama pärimisõiguse tunnistust. Toila Vallavalitsuse esindaja Hannes Kohtring jäi samuti kirjalikult esitatud selgituste juurde, palus kaebust mitte rahuldada ja märkis, et inimene peaks oma vara eest ise hoolt kandma. Ta leidis, et kaebajal pole mõjuvat põhjust tähtaja ennistamiseks ning juhtis tähelepanu asjaolule, et ka käesolevaks ajaks pole ta pärimisõiguse tunnistust isegi mitte taotlenud. KOHTU PÕHJENDUSED Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise alused ja kord on sätestatud omandireformi aluste seaduses, maareformi seaduses ja nende alusel Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud õigusaktides. Alates 02.03.1997 kehtiva omandireformi aluste seaduse § 16’ lg. 1 redaktsiooni kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus sõltumata pärandi avanemise kohast päritav Eesti Vabariigi tsiviilseadustes sätestatud korras. Tagastatava maa ja sellel asuvate ehitiste nõudeõiguse pärimine on täpsemalt reguleeritud maareformi seaduse § 192, mille kolmandas lõikes on kehtestatud, et nõudeõigust pärima õigustatud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. See säte jõustus 27.11.2005 ja oli seega kehtiv, kui I. M. R pärand 21.07.2006 avanes (t.l. 20). Pärimistunnistuse vajalikkusele viitavad ka juba nimetatud omandireformi aluste seaduse § 16’ lg. 1 ja Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr. 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” punkt 17 alates 30.01.1998 kehtivas redaktsioonis. Pärimisseaduse § 140’ lg. 1, 2 ja 3 kehtestatu kohaselt väljastatakse pärimistunnistus pärija nõudel, väljastajaks on notar, kelle tööpiirkonnas pärandvara asub ning tunnistuse väljaandmise aluseks on isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse piisav tõendatus. Kohtule esitatud tõendid (t.l. 36) ja väited (t.l. 72-73) ei välista, et G. S kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigusel võis I. M. R kõrval olla ka teisi pärijaid. Kaebuses (t.l. 1-2) ja kohtuistungil antud seletustes (t.l. 71-72) on kaebaja esindaja omaks võtnud, et tema volitaja polnud enne vaidlusaluse korralduse andmist Toila Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistust esitanud. Kohutistungil kinnitas ta, et kuni käesoleva ajani ei ole kaebaja selle saamiseks veel ka kuhugi pöördunud. See asjaolu välistab kaebuse rahuldamise halduse üldistest põhimõtetest tuleneva uurimiskohustuse rikkumise tõttu, sest selle kohustuse järgimata jätmine saab olla haldusakti tühistamise põhjuseks vaid siis, kui seetõttu jäid välja selgitamata otsustamise seisukohalt olulise tähendusega asjaolud. Ühestki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist reguleerivast õigusaktist ei tulene haldusorganile otsest kohustust teha õigustatud subjektile teatavaks õigusaktidesse sisse viidud muudatused. Kuigi vastavat selgitamiskohustust saab käsitleda ka hea halduse põhimõtetest tulenevana, polnuks selle rakendamine maareformi seaduse § 192 lg. 3 kehtestatud tähtaja ja kaebaja kohustuste osas kuidagi võimalik, sest miski kohtule esitatust ei kinnita, et I. M. R surm, sellest tulenev pärandi avanemine ja kaebaja võimalikud õigused oli Toila Vallavalitsusele enne vaidlusaluse korralduse andmist teada. Lisaks Toila Vallavalitsuse 15.01.2007 korralduse nr. 10 tühistamisele soovib kaebuse esitaja, et halduskohus ennistaks ka pärimistunnistuse esitamise tähtaja. Pärimistunnistuse esitamise tähtaja ennistamise otsustus on haldusmenetluse osa ja tuleb langetada kaalutlusõiguse alusel selle 2 haldusorgani poolt, kes on õigustatud vastavat menetlust läbi viima. Halduskohus ei ole pädev vastu võtma neid otsustusi, mis tuleb teha haldusorganil endal. Ta saab teha vaid ettekirjutuse asja uueks läbivaatamiseks või kontrollida vastava kaebuse lahendamisel otsustuse õiguspärasust ja sedagi üksnes piiratud ulatuses. H. O. R ei oma käesoleval ajal veel pärimistunnistust, ei ole Toila Vallavalitsusele selle esitamise tähtaja ennistamise taotlust esitanud ega tähtaja ennistamata jätmise kohta tehtud otsustust vaidlustanud, pole halduskohtul võimalik hinnata tähtaja ennistamise või ennistamata jätmisega seonduvat või teha ettekirjutust asja uueks läbivaatamiseks. Eeltoodud põhjendustel tuleb järeldada, et H. O. R on oma väidetavate õiguste realiseerimisel olnud ise hooletu ja vaidlustatud korraldus neid seadusevastaselt ei riku. Seega on kaebus põhjendamatu ja tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata jätta. Kuna Toila Vallavalitsuse esindaja kohtukulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 73), jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3