TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-384 Otsuse kuupäev 23.05.2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Vahur Jegorov´i kaebus Tartu Vangla direktori 29.11.20

§ 25

lg 2 ja

§ 298

lg 1 järgi, jättes talle Tallinna Linnakohtu 14.05.2004 otsusega mõistetud 3 aastase vangistuse ja ärakandmata 2 aasta ja 11 kuulise vangistuse muutmata. Ringkonnakohus määras

§ 74

lg 1, 2, 3 alusel kohesele ärakandmisele 11 kuud vangistust, ülejäänud 2 aastast vangistust ei pöörata tingimuslikult täitmisele kui ta 3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75lg 1 sätestatud kontrollnõudeid ja Tallinna Linnakohtu poolt määratud kohustusi.

2. Vahur Jegorov esitas 2006 novembrikuus Tartu Vangla direktorile avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks. Tartu Vangla direktori 29.11.2006.a käskkirjaga nr 6-30/199-1 jäeti V. Jegorovi avaldus rahuldamata ja lõpetati selle menetlus. Käskkirja järgi on kohus juba karistuse määramisel asunud seisukohale, et mõistetud tähtajalise vangistuse 1 ärakandmine kogu ulatuses ei ole otstarbekas ning on otsuse tegemisel määranud kindlaks mõistetud karistusest koheselt ärakandmisele kuuluva osa ja tingimuslikult kohaldatava osas ehk on juba vabastanud süüdimõistetu karistuse kandmiselt

§ 74alustel.

1. Vahur Jegorov esitas Justiitsministrile vaide eelpoolnimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse tegemiseks. Justiitsministeerium tegi 02.02.2007.a vaideotsuse nr 4-1-08/78, millega jäeti vaie rahuldamata.
2. 20.02.2007.a esitas Vahur Jegorov kaebuse Tartu Halduskohtule Tartu Vangla direktori 29.11.2006.a käskkirja nr 6-30/199-1 ja Justiitsministeeriumi 02.02.2007.a vaideotsuse nr 4-108/78 tühistamiseks, Justiitsministeeriumi poolt vaidele mittetähtaegse vastamise õigusvastaseks tunnistamiseks ning Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks. Kaebuse põhjendused
3. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla direktori 29.11.2006.a käskkiri nr 6-30/199-1 ja Justiitsministeeriumi 02.02.2007.a vaideotsus nr 4-1-08/78 ei ole õiguspärased, piisavalt põhjendatud ja on osaliselt vigased. Vaideotsus on tehtud mittetähtaegselt. Vaidlusalused haldusaktid rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.
4. Nii vangla direktori käskkirjas kui ka vaideotsuses on jäetud võtmata seisukoht karistusseadustiku (

) § 76 lg l kohaldamise võimalikkuse osas ja seaduse teksti on moonutatud.

§ 76

lg l kuni 01.01.2007.a kehtinud redaktsiooni kohaselt võis teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud. Tartu Vangla direktori käskkirjas ja vaideotsuses on õigusliku alusena vääralt viidatud

§-le 76 lg

1. See on paragrahv, mis reguleerib esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isikuid -kaebaja aga ei ole esimese astme kuritegu kunagi toime pannud. Süüdimõistev kohtuotsus kaebaja suhtes jõustus 4.05.2005.a. Riigikohtu määrusega nr 3-7-11-127, millega kassatsioonkaebusele ei antud menetlusluba. Mõistetud karistusaeg hakkas seega kulgema alates 04.05.2005.a. Kuna vangistuse täideviimine kaebuse esitaja suhtes lükati edasi, asus kaebaja koheselt täitma Tallinna Linnakohtu 14.05.2004.a kohtuotsuse punktis 6 nimetatud kohustusi ja kontrollnõudeid kriminaalhooldaja järelevalve all. Asjaolu tõendab Harju Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kiri 14.12.2006.a nr 6-1/11726-
2. Kriminaalhooldusega määratud kohustusi täitis kaebaja ja oli allutatud kriminaalhooldaja kontrollile alates 04.05.2005.a kuni reaalse vangistuse alguseni 4.08.2006.a, s.o 1 a ja 3 kuud. Kirjast nähtub, et kaebuse esitaja on käinud kriminaalhooldaja juures kümnel korral. Ka see on karistuse kandmine. Vangistuses on kaebaja olnud käesoleva ajani 7 kuud (1 kuu eelvangistuses + 6 kuud vangistuses). Seega kokku on karistusajast ära kantud 2 aastat. Eelpoolöeldu alusel leiab kaebuse esitaja, et ta on poole karistusajast ära kandnud, mistõttu esineb

§ 76lg 1 nimetatud alus tema enne tähtaega vangistusest vabastamiseks.

Nii käskkirjas kui ka vaideotsuses seda arvestatud ei ole, vaid on jäetud selles osas seisukoht võtmata ja seetõttu on need otsused seadusevastased. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Vangla direktori käskkirjast tuleneb ja vaideotsuses on see sõnaselgelt väljendatud, et "isikut, keda kohus on juba osaliselt tingimisi karistanud, ei ole võimalik "teistkordselt" tingimisi 2 vabastada". Mitte ükski seadusesäte, sealhulgas

§ 74

ja § 76 ei keela isikut teistkordselt tingimisi vabastada, kui ta on

§ 76nimetatud karistusaja ära kandnud. 7. Alates 01.01.2007.a jõustus vangistusseaduse (Vang

S) § 76 uus redaktsioon, mille kohaselt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks edastab vangla pärast kinnipeetava poolt

§-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta. Tartu Vangla direktor ei ole kaebaja suhtes seda teinud ja seetõttu on kaebaja sunnitud halduskohut paluma, et tehtaks Tartu Vangla direktorile ettekirjutus VangS § 76 ettenähtud materjalide edastamiseks kohtule Vahur Jegorovi tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.

1. Vaide esitas V.Jegorov Justiitsministeeriumile 18.12.2006.a. Justiitsministeeriumi vastusest teabenõudele nähtub, et ministeeriumis registreeriti vaie 02.01.2007.a ja vaie oleks tulnud lahendada hiljemalt 01.02.2007.a. Nagu nähtub vaideotsusest, ei olnud selleks ajaks vaideotsust veel koostatudki. Vaideotsus koostati alles 02.02.2007.a ja V. Jegorov sai vaideotsuse kätte alles 09.02.2007.a. VangS § 1' lg 5 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. HMS § 5 lg 4 kohaselt peab menetlustoimingud läbi viima viivituseta, kuid mitte hiljem seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebaja leiab, et vaide läbivaatamisel on rikutud menetlustähtaega. Kuna sellisest rikkumisest võivad tekkida materiaalse ja moraalse kahju hüvitamise nõuded Justiitsministeeriumi vastu, palub kaebaja kohtul teha kindlaks Justiitsministeeriumi tegevuse õigusvastasus vaide mittetähtaegsel menetlemisel. Juhul, kui kohus kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastaks, omab tähtsust iga päev, mille võrra võimalik ennetähtaegne vabastamine hiljem toimub, võrreldes sellega, kui materjalid oleksid saadetud kohtusse tähtaegselt. V. Jegorov märgib ka, et Justiitsministeeriumi vaideotsusel puudub justiitsministri allkiri.
2. Lähtudes eelpooltoodust palub Vahur Jegorov tunnistada kehtetuks Tartu Vangla käskkiri 29.11.2006.a nr 6-30/199-1 ja tühistada Justiitsministeeriumi vaideotsus 02.02.2007.a nr 4-108/
3. Samuti palub V. Jegorov teha Tartu Vangla direktorile ettekirjutus VangS §-s 76 ettenähtud materjalide edastamiseks kohtule ja tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi poolt Vahur Jegorovi poolt esitatud vaide mittetähtaegne menetlemine. Vastustaja Tartu Vangla vastuväited
4. Tartu Vangla ei nõustu kaebusega ning palub jätta see rahuldamata.

§ 76

sätestab kohtu võimalust nii esimese kui teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku vangistusest vabastamiseks enne tähtaega. Vaidlusaluses haldusaktis käsitletaksegi üksnes kaebaja ennetähtaegse vangistusest vabastamise teemat, käskkirja 1 punktis on Tartu Vangla direktor selgelt väljendanud, et ei pea võimalikuks kaebajat ennetähtaegselt vabastada. Iseenesest on õige kaebaja märkus, mille kohaselt viide

§ 76

lg-le 2 ei ole asjakohane, ent see ei riku kaebaja õigusi ega põhjusta haldusakti õigusvastasust. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale mõistetud karistusliigiks on vangistus pikkusega 3 aastat, millest loeti ärakantuks eelvangistuses viibitud aeg 1 kuu. Koheselt ärakandmisele kuulus 11 kuud vangistust. Asjaolu, et kaebaja vangistuse täitmisele pööramine lükati edasi ning ta viibis kriminaalhooldusametniku järelevalve all, täites kontrollnõudeid ja kohustusi, ei muuda mõistetud karistuse liiki ega karistusaja pikkust. Kriminaalhooldusametniku järelevalve ja kontrollnõuete täitmise näol ei ole tegemist karistusega, nagu kaebaja ekslikult arvab, vaid käitumiskontrolliga. 3 Kohus on Vahur Jegorovile karistuse mõistmisel juba võtnud arvesse karistusest tingimisi vabastamise aluseid ning asunud seisukohale, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine kogu ulatuses ei ole otstarbekas ning on otsuse tegemisel määranud kindlaks mõistetud karistusest koheselt ärakandmisele kuuluva osa ning tingimuslikult kohaldatava osa. 11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Vangla direktori 29.11.2006.a käskkiri nr 6-30/199-1 ja Justiitsministeeriumi 02.02.2007.a vaideotsus nr 4-1-08/78 on põhjendatud ja õiguspärased ning V.Jegorovi taotlus nende kehtetuks tunnistamiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna need ei riku tema õigusi ega piira vabadusi. Vastavalt VangS § 76 lg-le 1 edastab vangla pärast kinnipeetava poolt

§-des 76 ja 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav enda vabastamist taotleb. Taotluse esitamise õigus ei ole seotud vangla direktori poolt varem välja antud haldusaktidega ehk Tartu Vangla direktori varasemad enne tähtaega vabastamise esildise tegemisest keeldumise otsused ja neis märgitud tähtajad ei oma alates 01.01.2007.a enam õiguslikku tähendust. 12. Rahuldamisele ei kuulu ka Vahur Jegorovi taotlus Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada teda edastama kohtule materjale V.Jegorovi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. V.Jegorovi puhul ei ole võimalik kohaldada tähtajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastamist

§ 76

alusel, kuna V.Jegorovile on jäetud mõistetud karistusest, s.o 2 aasta ja 11 kuu pikkusest vangistusest osa tingimuslikult kohaldamata ning ärakandmisele kuuluv 11 kuu pikkune karistus on lühem

§ 76lg-s 1 märgitud tähtajast, s.o vähemalt poolest mõistetud karistusajast.

Lisaks märgib vastustaja, et

§ 76

mõtte kohaselt võib kohus isiku enne tähtaegselt vabastada, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Seega ei saa antud juhul rääkida kaebaja subjektiivsetest õigustest. Vastustaja Justiitsministeeriumi vastuväited

1. Justiitsministeerium ei nõustu V. Jegorovi kaebusega Justiitsministeeriumi
2. veebruari 2007.a vaideotsuse nr 4-1-08/78 tühistamise ning mittetähtaegse vastamise õigusvastaseks tunnistamise nõudes.
3. Kaebuse esitaja on vääralt tõlgendanud

sätteid, mis reguleerivad vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isikut, kellele on

§ 74

alusel mõistetud nn šokivangistus, st osa mõistetud vangistusest pööratakse täitmisele kohe ning osa vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, ei ole võimalik omakorda sellest koheselt täitmisele pööratud vangistusest tingimisi vabastada. Selline põhimõte on kirjas ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes. Seega on nii käskkirjas kui vaideotsuses sisalduv seisukoht õiguspärane ning V.Jegorovit ei ole võimalik nn teistkordselt tingimisi vabastada.

§ 76lõike 1 sõnastus käskkirja andmise ajal oli järgmine:

§ 74

alusel ning on et sellest tulenevalt V.Jegorovi puhul

§ 76sätted kohaldamisele enam ei kuulu. 18. Vangistusseaduse (Vang

S) kuni 01.01.2007 § 76 lg 1 kehtinud redaktsiooni kohaselt võib vangla direktor vastavalt karistusseadustiku sätetele teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Esildis esitatakse kohtule koos kinnipeetava isikliku toimikuga. Seega nägi VangS § 76 lg 1 ette, et esildise tegemiseks peab olema esmalt täidetud karistusseadustikus kehtestatud tingimused ja seejärel tuleb kohaldamisele VangS § 76 lg 2, ehk seejärel arvestab vangla direktor kinnipeetava käitumist iseloomustavaid materjale.

§ 76

lg 1 (kuni 01.01.2007 redaktsioon) kohaselt võib kohus teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud. Vaidlust selles, et V.Jegorov oli süüdi mõistetud teise astme kuriteos, ei ole. Seega kuulub tema suhtes eelduslikult kohaldamisele

§ 76lg 1, mitte lg 2.

Kohus peab antud juhul oluliseks märkida, et

§ 76

käsitleb vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist, mitte karistusest ennetähtaega vabastamist. Vangistusest vabastamine tingimisi enne tähtaega seisneb kinnipeetava tingimuslikus katseajaga vabastamises enne mõistetud vangistuse lõplikku ärakandmist. 5 Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2005 otsusega oli V.Jegorovile kolme aastasest vangistusest kohesele ärakandmisele määratud 11 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aastasest vangistusest oli ta vabastatud tingimusel, kui ta 3 aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab

§ 75lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Seega oli ringkonnakohus kaebuse esitaja suhtes kohaldanud

§ 74

lg 1,2, ja 3 ning vabastanud ta osaliselt vangistusest tingimisi katseajaga ning allutanud ta sel ajal käitumiskontrollile. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et

§ 76

lg 1ei ole võimalik rakendada juhtudel, kui isikut on juba karistuse määramisel osaliselt vangistusest vabastatud ja talle on määratud katseaeg.

§ 76

lg 1 kohaldamine kaebuse esitaja suhtes tähendaks sisuliselt kohtu poolt määratud katseaja pikenemist, mida antud paragrahv aga ette ei näe. 19.

§ 76

ei reguleeri mitte karistusest enne tähtaega tingimuslikku vabastamist, vaid vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist. Tulenevalt vangistusest ennetähtaega vabastamise mõttest, saab

§ 76

lg 1 reguleerida kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ainult tähtajalise vangistuse kandmisest. Seega ei ole võimalik

§ 76

lg 1 kohaldamise juures arvestada enne reaalse vangistuse kandmist käitumiskontrollile allutatud aega. Vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist ei ole võimalik kohaldada lühiajaliste, nn šokivangistuste korral, kus on juba isik osast vangistusest vabastatud. Šokivangistusena teatud aja kohesele ärakandmisele määramine tähendabki, et isikul tuleb see aeg ka koheselt ära kanda, mis puhul

§ 76lg 1 kohaldamiseks üldse võimalus puudub.

Asjaolu, et V.Jegorov asus reaalselt vangistust kandma hiljem kui oli kohtuotsusega määratud, ei saa seada teda kergemasse olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks koheselt asunud vangistust kandma. Seega on Tartu Vangla õiguspäraselt tõlgendanud

§ 76

lg 1 kohaldamise võimalusi V.Jegorovi suhtes ning alus vangla käskkirja ja ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamiseks puudub. Nii Tartu Vangla kui Justiitsministeerium on põhjendatult oma seisukohtade põhistamisel viidanud ka J.Sootaki ja P.Pikamäe poolt karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes esitatud seisukohale: „Ennetähtaegset vabastamist ei saa kohaldada süüdlasele, kelle puhul jäeti mõistetud vangistus § 73 lg 2 või § 74 lg 2 alusel tingimisi täitmisele pööramata osaliselt. Kuna nimetatud sätete rakendamisel otsustatakse süüdlase reaalne karistamine ning tema tingimuslik vabastamine kohe karistuse mõistmise raames, siis puuduvad sel juhul § 76 kohaldamise alused“. II

1. V.Jegorov on kohtule esitanud ka taotluse, et kohus teeks Tartu Vanglale ettekirjutuse VangS ettenähtud materjalide edastamiseks kohtule tema tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. VangS § 76 kehtib alates 01.01.2007 uues redaktsioonis, mille lg 1 sätestab, et kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks edastab vangla pärast kinnipeetava poolt karistusseadustiku §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel.
2. Kuid ka kehtivas VangS § 76 lg -s 1 kehtib sama põhimõte, mis kuni 01.01.2007 kehtinud VangS § 76 lg-s 1, so, et vangla saab edastada kohtule materjalid kinnipeetava enne tähtaega vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt

§ 76sätestatud karistusaja ärakandmist.

Seega tuleb ka alates 01.01.2007 vanglal enne kohtule materjalide saatmist esmalt kindlaks teha, kas kinnipeetav on ära kandnud

§ -s 76 sätestatud karistusaja. Ka alates 01.01.2007 saab vangla materjale kinnipeetava ennetähtaegselt vangistusest vabastamise otsustamiseks kohtule 6 esitada ainult nende isikute kohta, kes on oma karistuse

§ 76kohaselt ära kandnud.

Kohus on seisukohal, et ka alates 01.01.2007 kehtiv

§ 76

ei anna selle paragrahvi kohaldamiseks teistsugust käsitlust kui kohus otsuse I osas välja tõi. Seega ka alates 01.01.2007 ei ole võimalik ennetähtaegset vabastamist kohaldada kinnipeetava suhtes, kes karistuse mõistmisel on juba osaliselt vangistusest tingimuslikult vabastatud. Kuna Tartu Vanglal puudub seadusest tulenevalt kohustus materjalide edastamiseks kohtule V.Jegorovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks, puudub ka halduskohtul õiguslik alus Tartu Vanglale vastava ettekirjutuse tegemiseks. III

1. Vahur Jegorov taotleb Justiitsministeeriumi poolt tema vaide mittetähtaegse menetlemise õigusvastaseks tunnistamist. Kaebaja leiab, et Justiitsministeeriumi poolt vaide menetlemise 1 päevalisest tähtaja ületamisest võib talle tekkida materiaalse ja moraalse kahju hüvitamise nõuded Justiitsministeeriumi vastu.
2. V.Jegorov esitas vaide Tartu Vangla 29.11.2006 käskkirjale nr 6-30/199-1 18.12.2006.a. Tartu Vangla poolt edastatuna registreeriti vaie Justiitsministeeriumis 02.01.2007.a. VangS § 11 lg 5 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. Kuna V.Jegorovi vaie registreeriti vaiet lahendavas haldusorganis ehk Justiitsministeeriumis 02.02.2007, siis tuli vaie vangistusseaduse järgi lahendada hiljemalt 01.02.2007.a. Justiitsministeeriumis vaideotsus on tehtud 1 päev hiljem, ehk 02.02.2007.a. Seega on Justiitsministeerium toiminud õigusvastaselt, jättes V.Jegorovi kaebuse lahendamata seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebuse esitajal oli seadusest tulenevalt õigus oodata, et tema vaie lahendatakse ka seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Antud juhul on küll tähtaja ületamine toimunud minimaalse tähtaja, ühe päeva võrra, kuid 30 päevane tähtaeg ei tähenda, et vaiet tulebki just seadusega lubatud tähtaja viimastel päevadel lahendada. Antud juhul ei nähtu, et oleks esinenud asjaolusid, mis takistasid vaide kiiremat lahendamist ja vastamist. Eeltoodu alusel kuulub Justiitsministeeriumi poolt V.Jegorovi vaide mittetähtaegne menetlemine õigusvastaseks tunnistamisele. Eda Muts kohtunik 7 8