KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-1823 (endine nr 2/24-10421/04) Otsuse kuupäev 11.05.2006.a. Tallinn Kohtunik Ene Tsefels Kohtu

§ 211p 2 järgi kostja käendajana ei vastuta, sest nõue on aegunud, tol ajal kehtinud Ts

ÜS § 113 lg 2 ei luba aegumistähtaega poolte kokkuleppel muuta. Laenust summas 26000 kr kostja ei olnud teadlik. Korterit ega muud ühisvara sel ajal ei soetatud. Kostja ei tea, millise eesmärgiga N. A laenu võttis. Laenu ei võetud perekonna huvides, seega viide PkS § 20 lg 2 ei ole asjakohane. Teatised laenu tagastamise kohta on saadetud aadressil, kus kostja ega NAei elanud juba 1998.aastast. N. A suri . Enne pärandi vastuvõtmist on läbi viidud inventuur. Inventuuri läbiviimise momendil 03.04.2003.a. tehti kindlaks pärandvara ja pärandaja rahaliste kohustuste väärtus. Kostja päris vara kokku 380 000 kr vääruses ja kohustusi kokku summas 389978,48. Seega pärandaja kohustused ületasid pärandvara väärtuse. Tuginedes PäS § 130 lg 3 on kostja seisukohal, et ta ei ole kohustatud tasuma pärandaja võlgasid oma vara arvelt. Pärandvara oli väiksem, kui pärandaja kohustused. Tuginedes asjaolule, et intressi esimese laenulepingu järgi on arvestatud kuni 16.01.1998.a. ja teise laenulepingu järgi 16.01.1996.a., väidab kostja, et laen on hoopiski kustutatud. Kostja palus kohtukulud , so kulud õigusabile summas 5000 kr , jätta hageja kanda. Kohtu põhjendused Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega kuuluvad kohaldamisele laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi (

) vastavad sätted. TsMS (kehtib alates 01.01.2006.a.) § 232 lg 1 järgi kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta, lg 2 kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

§ 272

lg 1 kohaselt laenulepingu järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa tagastama, lg 2 järgi laenuleping loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. 2 Asjaolu, et NA ja KP E pank vahel oli lepinguline võlasuhe, on tõendamist leidnud laenulepinguga nr 1a, milline oli sõlmitud XXX summas 26000 kr, laenu tagastamise tähtajaga 31.03.1996.a. Lepingu p 2 kohaselt sai laenaja laenu korteri ostmiseks, p 3.

1. kohaselt laenaja kohustus laenu kasutama sihtotstarbeliselt. PkS § 20 lg 1 kohaselt oma varalise kohustuse eest vastutab abikaasa oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel, lg 2 järgi perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Hageja, tuginedes osundatud lepingu p 2 ja 3.
2. väidab, et laen on võetud perekonnahuvides. Kostja hageja väitega ei nõustunud ja väitis, et tema abikaasa poolt võetud laenust teadlik ei olnud. Kohus on seisukohal, et seda, kas kohustus on võetud perekonna huvides, on fakti küsimus ning selle kindlakstegemisel on oluline kohustuse võtmise tegelik eesmärk, s.t kas kohustus on ka faktiliselt perekonna huvides võetud. Tuginedes TsMS § 230 lg 1 lasub hagejal so võlausaldajal kohustus tõenda, et kohustus võeti perekonna huvides, ainuüksi laenulepingu p 4 märgitud laenu sihtotstarve ei tõenda kohustuse võtmist kogu perekonna huvides. Kuna PKS § 20 lg 2 mõtte järgi vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse eest solidaarselt ka siis, kui üks abikaasa ei teadnud teise abikaasa poolt laenu võtmisest, peab abikaasade ühise vastutuse tekkimiseks olema kohustus faktiliselt ka perekonna huvides võetud. Seda asjaolu aga hageja tõendanud ei ole. Eelneva alusel asub kohus seisukohale, et asjaolu, nagu oleks laenulepinguga nr 1a XXX alusel võetud laen summas 26000 kr võetud kogu perekonna huvides, asja kohtuliku arutamise käigus piisavat tõendamist leidnud ei ole ja järelikult kostja hageja ees NA poolt võetud kohustuse eest PkS § 20 lg 2 alusel ei vastuta. Kohus leiab, et nimetatud kohus tuleb lugeda NA(pärandaja) oma kohustuseks (PkS § 20 lg 1). PäS § 130 lg 1 (redaktsioonis, milline kehtis 11.02.2002.a.) sätestas, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna, lg 3 järgi, kui pärandvarast ei piisa pärandaja kõigi võlgade tasumiseks ning ei ole tehtud pärandvara inventuuri, ega pärandvara eraldatud, on pärija kohustatud tasuma pärandaja võlad ka oma vara arvelt. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et kostja NA, (surnud . 7 t lk 50) pärijana on viimase pärandvara vastu võtnud pärandvara inventuuriga (t lk 51-52) XXX, millest nähtuvalt pärandvarast ei piisanud pärandaja kõigi võlgade tasumiseks, leiab kohus, et pärandaja ei ole kohustatud oma lahusvara arvelt tasuma pärandaja laenulepingust nr 1a XXX tulevat kohustust, milline hageja nõude kohaselt moodustab 35 000 kr (põhilaen summas 26000 kr). Seega on õige kostja seisukoht selles, et ta ei ole kohustatud pärandaja võlga oma vara arvelt tasuma. Asjaolu, et NA ja ETAPank vahel oli võlasuhe, on tõendamist leidnud laenulepinguga nr 101 XXX summas 40 000 kr, laenu tagastamise tähtajaga 06.04.1996.a. Osundatud laen on tagatud kostja käendusega, millist asjaolu tõendab XXX sõlmitud käendusleping. Käenduslepingu p 4 kohaselt käendusleping kehtib kuni laenu ja laenuprotsentide täieliku tagastamiseni. TkS § 173 lg 1 sätestab, et kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, § 174 keelab kohustise ühepoolse täitmata jätmise. Asjaolu, et NA on saadud laenust 2000 kr tasunud, on tõendamist leidnud 13.12.1996.a. sularaha sissemakse maksekorraldusega (t lk 85). Seda, et NA oleks oma laenulepingu p 3.
3. tuleneva kohustuse laen ja laenuprotsendid tagastada hiljemalt 06.04.1996.a. täitnud, asja kohtuliku menetluse käigus tõendamist leidnud ei ole.

206 lg 1 järgi käenduslepingu järgi kohustub käendaja teise kreeditori ees vastutama selle eest, et see teine isik täidab kohustise kas täielikult või osaliselt, § 207 lg 1 tuleneb, et kohustise mittetäitmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja krediitori ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti.

§ 211

p 1 sätestab, et käendus lõpeb käendusega tagatud kohustise lõppemisega ja p 2, et kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu; kui kohustise tähtpäeva ei ole määratud või on määratud nõude esitamise momendiga, siis teistsuguse kokkuleppe puudumise korral lõpeb käendaja vastutus ühe aasta möödumisega käenduslepingu sõlmimise päevast. 3 Käendaja on käenduslepingu p-s 4 kokku leppinud, et käendus kehtib kuni kõigi panga nõuete rahuldamiseni, seega on käenduslepingu p-ga 4 pooled välistanud

§ 211

p-s 2 ettenähtud võimaluse, et käendus lõpeb juhul, kui kreeditor kolme kuu jooksul arvates kohustise täitmise tähtpäeva saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu. Selline lepinguline kokkulepe ei olnud

§-ga 211 keelatud. Eelnevat arvestades on ainetu kostja seisukoht hageja nõude aegumisele

§ 211p 2 järgi.

Asja kohtuliku arutamise käigus on tõendamist leidnud, et vaatamata meeldetuletustele (t lk 17,18,19,20) NA ei ole osundatud laenulepingust tulenevat kohustust kogu ulatuses täitnud, seega ei ole hageja nõudeid rahuldatud. Kõik meeldetuletused ( 06.12.1996, 04.08.1997, 16.09.1997, 28.01.2004.a.) on saadetud aadressil XXX. Kostja vastuväide, et ta ei elanud sellel aadressil 1998.a. on ainetu, sest käendaja kohustus käenduslepingu p 3 kohaselt teatama pangale uue elukoha aadressi.

§ 188

lg 1 järgi solidaarse kohustuse korral on kreeditoril õigus nõuda täitmist nii kõikidelt võlgnikelt ühiselt kui ka igaühelt neist eraldi võlga täies ulatuses kui ka osaliselt. Seega on hageja õigustatud nõudma kohustise täitmist XXX laenulepingu järgi kostjalt kui käendajalt kogu ulatuses. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et hageja nõue 65000 kr ulatuses sh põhivõlg 38000 kr kostja kui käendaja vastu, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostja vastuväide, et kuna kõnealuste laenulepingute alusel on intresside arvestamine lõpetatud, on järelikult võetud laenukohustus täidetud, on paljasõnaline ja kohus jätab selle vastuväite tähelepanuta. Menetluskulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kooskõlas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-de 46 p 1, 60 lg 1 jätab kohus poolte kohtukulud poolte endi kanda, kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt. Osaliselt tühistatud Ene Tsefels Kohtunik 4