) § 230 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Hageja ei ole tõendanud, et korteriomand ei vasta lepingutingimustele. Hagejale on korteriomand, mille reaalosa üldpind on 73,9 m² üle antud. Esitatud tõendite kohaselt vastab korteriomand lepingutingimustele. Hageja väidab, et tegi ostuotsuse lähtudes projektist, mis oli kooskõlas korteri tutvustamisel kogetuga ning et oluliseks kaheksandal korrusel asuva korteri ostu mõjutavaks teguriks oli läbi klaasseina avanev vaade XXXkirikule. Samas ei ole hageja avaldanud võlaõiguslikus lepingus, et tema huvi korteriomandi ostmise vastu sellisel hinnal on seotud eeldusega, et on olemas konkreetsete kaasomandis olevate hoone osade kasutamise võimalus ja läbi klaasseina avanev vaade Kaarli kirikule. Seega puudus kostjal võimalus ja kohustus sellega arvestamiseks. Kostja vastuväidetest ja kohtule esitatud projektist nähtub, et algselt ei olnud terrass projekteeritud selliselt, et terrassi peal saaks regulaarselt käia. Algse plaani kohaselt projekteeriti vaidlusalune terrass sarnaselt maja katusega pehmest kattematerjalist. Seega oli tegemist katuse mitte terrassiga. Asjaolule, et tegemist oli katuse, mitte terrassiga viitab asjaolu, et projekti kohaselt ei ümbritsenud terrassi tara ega käsipuu. Käsipuu ümbritses laudisega kaetud rõdusid. Kui algsel projektil võrrelda väidetava terrassi ja rõdude kattematerjale, on näha erinevused. Väidetaval terrassil on pehmed kihid (minaraalvill) betooni peal, samas kui rõdu puhul pehmeid kihte betooni peal ei ole ning rõdu pind on kaetud laudisega. Seega on rõdud kõvast kattematerjalist. Lõppprojektis, mis valmis pärast hagejaga võlaõigusliku lepingu sõlmimist, muudeti kattematerjalide järjekorda ning terrass kaeti plaatidega. Kattematerjali muutmine seoses projekti muutmisega teatud korterite käidavate rõdude suurendamisega nähtub kaheksanda korruse plaanidelt. Kasutusloa kohaselt oli korteriomandeid oli majas kokku 99, 89 eluruumi ja 10 mitteeluruumi. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on vaidlusalune korter nr XXX XXX mõttelist osa maatükist ja selle oluliseks osaks oleva ehitise osast, mis ei ole ühegi korteriomandi reaalosaks. AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkukeppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. KOS § 10 lg 2 kohaselt on korteriomanikul õigus kasutada kaasomandi eset vastavalt selle otstarbele. KOS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on korteriomanik kohustatud hoiduma kaasomandi eset kasutades tegevusest, mille toime teisele korteriomanikule ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Seega juhul, kui katus oleks jäänud kõigi korteriomanike kaasomandisse, oleks selle kasutamine käinud kõigi korteriomanike kokkuleppe alusel. Väidetav terrass oli hagejaga võlaõigusliku lepingu sõlmimise ajal planeeritud mittekäidav ehk tegemist oli katusepinnaga. Kuna tegemist ei olnud käimiseks mõeldud pinnaga, vaid katusega, siis ei oleks korteriomanikud saanud katuse terrassina kasutamises kokku leppida ja ka hageja poleks saanud katusel käia. Ebaõige ja seadusele vasturääkiv on hageja arusaam, et väidetav terrass oleks sel juhul vaid kaheksanda korruse korterite omanike ühiskasutuses. Seega ei saanud hagejal tekkida arusaamist, et tegemist on terrassiga, mis on mõeldud kõigi 89 korteri ühiskasutuseks. Hageja väited kostja töötajate poolt tehtud tutvustuste ja nende sisu kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja väitel ei ole tema töötajad selliseid kinnitusi andnud. Lepingu punkt 10.5 sätestas, et lepingus on ette nähtud lepingu kõik tingimused ning lepinguosalised ei loe lepingu osaks oma varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus, v.a ostja poolt müüjale enne lepingu sõlmimist esitatud soovid lepingu eseme siseplaneeringu ja siseviimistluse osas, mis jäävad kehtima. Seega väidetavalt hagejale eelnevalt antud suuline info terrassi kohta ei olnud pärast võlaõigusliku lepingu sõlmimist pooltele siduv, mistõttu hageja väited kostja töötajate poolt tehtud tutvustuste kohta ei ole asjakohased. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et võlaõiguslikule müügilepingule lisatud plaani kohaselt oli väidetavale terrassile viiv sein osaliselt klaasist ehk tegemist oli suure aknaga. Nii oma hinna alandamise avaldustes, hagiavalduse kui poolte vahel sõlmitud asjaõiguslepingu punktist 1.7.6 tuleneb, et tegemist oli trepikoja aknaga, mis hiljem oli kaetud mitteläbipaistva kattematerjaliga. Kostja ehitas vaidlusalusesse kohta klaasseina, kuid see kaeti valgust läbilaskva valge kattematerjaliga. Võlaõigusliku müügilepingu lisaks oleval plaanil ei ole märgitud, kas tegemist on läbipaistva või läbipaistmatu klaasiga. Muid tõendeid hageja esitanud ei ole. Kostja on ehitanud klaasseina. Seega ei ole kostja rikkunud võlaõiguslikku müügilepingut ka selles osas. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et kostja andis üle lepingutingimustele mittevastava korteri VÕS § 217 lg 1 ja § 217 lg 2 p 1 mõttes, mistõttu hagejal ei ole õigust kasutada õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda hinna alandamist vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 5. Kuna kohus jõudis järeldusele, et kostja ei ole lepingut rikkunud, siis tuleb hagi jätta rahuldamata ning puudub vajadus analüüsida hinna alandamise ulatuse põhjendatust. Kohtukulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 tuleneb, et enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Võttes arvesse hagi hinda, asja keerukust ja seaduses sätestatud piirangut leidis kohus, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista vajalik ja põhjendatud tasu esindaja poolt osutatud õigusabi eest, mis kohtu hinnangul on 8828,00 krooni.
lg 1 ja 4 sätestavad, et tunnistaja- ja eksperditasu, samuti paikvaatluse tegemise kulud, postikulud ja kutsete kättetoimetamise kulud tasub ette see pool, kes esitas taotluse, millega kulud kaasnevad. Kui taotluse on esitanud mõlemad pooled või kui tunnistajad ja eksperdid kutsutakse välja või paikvaatlus tehakse kohtu algatusel, tasuvad pooled kulud võrdselt. Kui pool, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku paragrahvis 60 sätestatut. Hagejalt kuulub väljamõistmisele kohtukulu postikulu 92.20 riigituludesse Rahandusministeeriumi kontole nr. XXX SEB Eesti Ühispangas või nr. XXX Hansapangas, viitenumber XXX, selgitusse märkida kulu liik ja tsiviilasja number. Kohtunik:/allkiri/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.