) § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 alusel. Sissenõutavaks muutunud intressimaksed summas 14 288.96 krooni tuleb kostjalt välja mõista üldtingimuste p-de 2.1 ja 5.3 ning
Viivise 10 443.77 krooni (seisuga 14.02.2007. a) palub hageja välja mõista tuginedes üldtingimuste punktidele 6.1, 6.2 ja 5.3 ning
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le
§-st 100, § 101 lg 1 p-st 1, § 108 lg-st 1 ja § 158 lg-st 1. Leppetrahvi suuruseks on 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt (s.o 100 000 kr x 20%). Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustuvad kulust hageja poolt kostjale saadetud kirjade eest. Nimetatud kulude tasumist on hagejal õigus nõuda
, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ning üldtingimuste punktide 5.3 ja 9.3 alusel, mis viitab hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Kostja on jätnud hagejale tasumata meeldetuletuskirja eest 100 krooni, ülesütlemise hoiatuskirja eest 200 krooni ning ülesütlemisavaldusega kirja eest 400 krooni. Kokku tuleb võla sissenõudmisega seotud kulude katteks kostjalt välja mõista seega 700 krooni. Esitatud kahjuhüvitise nõude 52 000 krooni õiguslik alus tuleneb hagist nähtuvalt üldtingimuste punktist 5.3, samuti
§-st 100, § 101 lg 1 p-st 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lõigetest 1, 2 ja
Hageja on teinud
§-s 402 sisalduvale tarbijakrediidilepingu mõistele on see krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes
lg-st 1 võib laenuandja laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul nõuda laenu kohest tagastamist. Saadud krediidisumma tagastamise kohustus krediidilepingu ülesütlemisel tuleneb käesoleval juhul ka lepingu üldtingimuste punktist 5.
lg-st 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul on pooled lepingu põhitingimustes kokku leppinud aasta intressimääras 25.04% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja ei ole kokkulepitud intressimäära vaidlustanud. Kohtu hinnangul on hageja õigesti arvestanud intressi lepingu ülesütlemiseni. Lepingu ülesütlemise hetkest puudub nii
lg-st 1 kui ka üldtingimuste punktist 5.2 tulenevalt intressi arvestamiseks ja nõudmiseks õiguslik alus. Krediidiandja saab vastavate eelduste olemasolul nõuda üksnes viivitusintressi (
§-le 100, § 101 lg 1 p-le 6 ja § 113 lg-le 1. Viivise määraks on hageja lugenud lepingu põhitingimustes sätestatud intressimäära, s.o 25.04% võlgnetavalt summalt aastas.
lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Tulenevalt krediidilepingu üldtingimuste punktist 6.1 maksab krediidisaaja tarbijaga sõlmitud lepingu puhul viivist seaduses sätestatud määras.
lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
kohaselt on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesoleval juhul ei ole kumbki pooltest väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kohus loeb kostjat
Vastavalt
lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul tuleb
lg 1 kohaldamisel lähtuda
Seega on krediidiandjal vastavalt
lg-le 1 õigus nõuda tarbijaga sõlmitud krediidilepingu puhul krediidisaajalt viivist (viivitusintressi) lepingus kokku lepitud intressimääras.
lg-s 1 kohustuslikult sätestatu eesmärk on kohtu arvates kaitsta tarbijat olukorras, kus tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud viivisemäär on kõrgem lepinguga ettenähtud kasutusintressist, et tarbijakrediidilepingute puhul välistada sellise lepingutingimuse kohaldamine.
1. lõike kolmandas lauses sätestatu mõte peaks olema tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intresse, nagu oli kokku 4 lepitud lepingu täitmise ajal (vt: Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P.Varul jt, Tallinn, 2006, § 113, kommentaar 6). Vastasel korral oleks lepingujärgsete maksetega viivitav krediidisaaja paremas olukorras, kui krediidisaaja, kes täidab oma kohustusi kohaselt. Lähtudes eeltoodust on hagejal õigus nõuda viivist määras, mis vastab lepingu põhitingimustes sisalduvale kokkuleppele (25.04% krediidisummalt aastas). Kostja ei ole nõudnud käesoleval juhul
Kohus leiab, et hagiavalduses toodud viivisearvestus on põhjendatud, mistõttu kuulub viivisenõue summas 10 443.77 krooni (16.15+10 427.62 krooni) rahuldamisele.
lg-st 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
lg-s 2 sätestatu kohaselt kaotaks kahjustatud lepingupool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võimaldab
lg 1 kohtul seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Käesoleval juhul kostja vastavat nõuet leppetrahvi vähendamiseks esitanud ei ole. Kuna hageja näol on tegemist majandus- või kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostjaks on tarbija, tuleb arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega. Kohus peab kohaldama tüüptingimuste regulatsiooni sõltumatult poolte taotlustest. Tulenevalt Riigikohtu lahenditest tuleb tüüptingimuse võimalikku kohaldamist kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (RK otsused nr 3-2-1-111-04, 3-2-1-140-05, 3-2-1-59-05).
lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et üldtingimuste p 6.3 näol on tegemist tüüptingimusega. Hageja ei ole väitnud, et leppetrahvi suurus oleks poolte vahel eraldi läbi räägitud. Poolte vahel sõlmitud lepingu põhitingimustes on viidatud sellele, et lepingule kohalduvad krediidilepingute üldtingimused S ning kostja on tüüptingimusi sisaldava kokkuleppe allkirjastanud, mistõttu on tüüptingimused, k.a kokkulepe leppetrahvi kohta, saanud lepingu osaks. Vastavalt
lg-le 1 on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Arvestades esitatud asjaolusid ja seda, et hageja krediidiandjana ei nõua reeglina krediidisaajatelt kohustuste täiendavat tagamist ning ei teosta oma klientide maksevõime kontrolli teiste krediidiasutustega võrreldavalt, ei ole nõutav leppetrahvi määr hageja riski arvestades kohtu hinnangul ebamõistlikult suur ning antud tingimus tuleb lugeda kehtivaks. Kohus arvestab 5 asjaoluga, et kostja on jätnud nii enne lepingu ülesütlemist oma kohustused olulisel määral täitmata ega ole ka pärast lepingu ülesütlemist teinud hagejale ühtegi tagasimakset. 11. Hageja on nõudnud ka võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 700 krooni. Kostja vastuväidete puudumisel kuulub nimetatud nõue rahuldamisele
Vastavalt osundatud sättele võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kahju hüvitamist.
lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
lg-st 2 tulenevalt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja saatnud kostjale kokku 3 kirja (tl 15-17). Hageja poolt hoiatuskirjade ja ülesütlemisavalduse saatmisega tehtud kulude näol on tegemist otsese varalise kahjuga
Seega kuulub hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamiseks rahuldamisele seaduse alusel mitte aga üldtingimuste p-de 5.3 ja 9.3 alusel, millele hageja on tuginenud. Kohus leiab, et võla sissenõudmisega seotud kulutuste hüvitamist saaks nõuda eelkõige üldtingimuste punkti 9.3 alusel, mille järgi krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist krediidisaajale ja muudele krediidiga seotud isikutele saadetud kirjalike teadete eest vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule juhul, kui antud tüüptingimus oleks saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks.
lg 1 kohaselt saavad tüüptingimused lepingu osaks üksnes juhul, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Poolte vahel sõlmitud krediidilepingu üldtingimustest ei selgu, millist konkreetset krediidiandja hinnakirja on punktis 9.3 silmas peetud. Ka ei anna esitatud tõendid alust järeldada, et kostjal oli võimalus lepingu sõlmimise ajal kõnealuse hinnakirja sisust teada saada. Seetõttu ei ole hageja poolt osundatud hinnakiri saanud poolte vahel sõlmitud krediidilepingu osaks. 12. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude lepingu rikkumisega tekitatud kahju 52 000 krooni hüvitamiseks. Hageja väitel seisneb tema kahju saamata jäänud tulus, milleks on lepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi intress kui tulu, mille saamise võimaluse hageja ülesütlemisel kaotas ning see kahju tuleb krediidilepingu üldtingimuste p-i 5.3 ja
, § 101 lg 1 p-i 3, § 115 lg 1, § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1, 2, 4 alusel kostjalt välja mõista. Kohus leiab, et üldtingimuste p-is 5.3 sisalduv kokkuleppe ei anna alust antud kahjunõude esitamiseks. Vastavalt viidatud lepingupunkti teisele lausele on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tagastama krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et krediidilepingu üldtingimused on vaadeldavad tüüptingimustena
lg 1 tähenduses.
lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Hageja tõlgenduse kohaselt hõlmaks nimetatud punkti sõnastuses märgitud “muud võimalikud kohustused“ krediidisaaja kohustuse hüvitada intress ka peale lepingu ülesütlemist perioodi eest, mil krediidisaaja krediiti kasutada ei saa. Kohus leiab, et keskmisel tarbijal ei olnud võimalik lähtudes mõistlikkuse põhimõttest p 5.3 sisust ilma olulise pingutuseta selliselt aru saada. Eeltoodu ei välista aga hageja õigust esitatud asjaoludel nõuda kahju hüvitamist seaduse alusel.
lg 1 p-st 3 ja § 115 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kahju hüvitamist.
lg-st 1 tuleneb, et krediidiandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on
lg 1 kohaselt kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. 6 Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Vastavalt
Tulenevalt sama paragrahvi neljandast lõikest võib saamata jäänud tulu seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (
lg 5).
lg 3 järgi, kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Osundatud säte välistab hageja õiguse lepingu ülesütlemisel nõuda intressi perioodi eest, mis järgneb lepingu ülesütlemisele. Lepingu ülesütlemise järgselt saab võlausaldaja eeskätt nõuda viivist (
lg 1 p 6 ja § 113).
lg-s 1 sätestatut arvestades on krediidiandjal siiski õigus nõuda tarbijalt ka viivist ületava kahju hüvitamist. Kohus leiab, et hageja ei ole viivist ületava kahju tekkimist ja suurust tõendanud. Kohus on rahuldanud täielikult hageja viivisenõude kokku summas 10 443.77 krooni, mis sisaldab ka tagastamata krediidisummalt arvestatud viivitusintressi krediidilepingu ülesütlemisele järgnenud perioodi eest kuni
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.