lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud
lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele.
lg 2 p 2 tähenduses saab kindlustusjuhtumi toimumisele mõjuda eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi toimumist, k.a, kas kindlustusvõtja rikkus mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Seega ei mõjuta
Hageja täitis oma kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega ole 2
tähenduses tüüptingimused,
lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Sõiduautode vargus, kasutades selleks eelnevalt varastatud võtmeid, on levinud. On tavapärane ja mõistlik, et kindlustuslepingu sõlmija eeldab, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse. Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt puudub kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kontekstis on mõistetamatu, miks pandi kindlustusvõtjale p-s 23.8 kohustus mitte hoida võtmeid kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust, kui olenemata nimetatud sätte järgimisest kindlustushüvitist ei maksta. Kindlustusjuhtum toimus ja kostjal tekkis kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise kohustus. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustussumma 328 000 krooni ja varguse puhul omavastutus 15 % kahjust. Sõiduki rahaliseks väärtuseks on kindlustussumma, millest tuleb lahutada omavastutus 15%. Kindlustushüvitise suurus on seega 278 800 krooni. Kostja keeldus alusetult kindlustushüvitise maksmisest ja hageja on õigustatud nõudma alates 14.09.2004
Hageja palus kostjalt kindlustuslepingu järgi soodustatud isiku AS-i Hansa Liising Eesti kasuks välja mõista kindlustushüvitise 278 800 krooni ja viivised 18 059,27 krooni ning kohtukulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Üldtingimuste p-s 5 ja selle alapunktides määratleti kindlustusjuhtum
lg 1 mõttes ja kindlustatavad riskid
Nimetatud tingimused sätestavad, et kahjud, mis tekivad seoses sõiduki võtmete väljumisega seaduslikust valdusest, ei ole kindlustusjuhtumid. Sõiduki võtme seaduslikust valdusest väljumise asjaolud ei oma tähtsust. Kindlustusvõtja ei kindlustanud end riski vastu, kui sõiduk varastatakse selliselt, et sõiduki kasutamist võimaldav võti väljub sõiduki seadusliku valdaja käest ning sellega pannakse toime sõiduki vargus. Juhtumi asjaoludest tuleneb, et sõiduk varastati eelnevalt varastatud võtmeid kasutades. Teistsugused varguse toimumise asjaolud ei ole kinnitust leidnud. Üldtingimuste p-de 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 koostoimes tõlgendades nähtub, et varguse riskiks sõidukikindlustuse lepingus on sõiduki äravõtmine selliselt, et selleks ei kasutata sõiduki juurde kuuluvaid süütevõtmeid ja immobilisaatori pulte. Kuivõrd sellist kindlustusjuhtumit ei toimunud, ei kuulu kindlustushüvitis väljamaksmisele. Juhtumi asjaoludest nähtub, et sõiduki BMW 530I A registrimärgiga xxx xxx käivitamiseks kasutati eelnevalt varastatud originaalvõtmeid. Seega on ilmne, et kahjujuhtumi toimumise hetkel ei olnud kõik võtmed omaniku ega seadusliku valdaja valduses. Hageja väitest, et ta ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt tal puudub kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada, võib järeldada, et sõiduki kasutaja ei ole lepingu tingimustega piisavalt põhjalikult tutvunud. Kui kindlustusvõtja ei ole lepingu poolena olnud tähelepanelik lepingu tingimustega tutvumisel ei tähenda, et faktilist asjaolu või olukorda reguleeriv tüüptingimus jääb kohaldamata. Vaidlusalused tüüptingimused on üheselt mõistetavad ja arusaadavad ning kuuluvad kohaldamisele. 3
lg-le 1, § 423 lg-le 2, § 452 lg 2 p-le 1, §-le 35, § 37 lg-le 3, § 39 lg-le 1, kuid ei viidanud, kuidas nimetatud normid reguleerivad vaidluse esemeks olevaid asjaolusid ning kuidas jõudis kohus norme tõlgendades järeldusele, et hagi tuleb rahuldada. Maakohtu otsus ei ole põhjendavas osas jälgitav, mistõttu ei ole võimalik viidata, millist konkreetset normi kohus rikkus. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses kõigile tema poolt maakohtu menetluses esitatud vastuväidetele. Vastus apellatsioonkaebusele Citygraaf OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Citygraaf OÜ apellatsioonkaebuse põhjendused Citygraaf OÜ palus otsuse tühistada põhjendavas osas ja osas, milles kohus jättis Salva Kindlustuse AS-ilt välja mõistmata TsMS § 367 alusel veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel ning mõista välja Salva Kindlustuse AS-ilt viivis alates 30.08.2006 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused, tõendid, millele kohus tugines ning seadused, mida kohus kohaldas, mis on TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise alus olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Kohus leidis, et kindlustusjuhtum toimus, kuid ei tuvastanud järelduse tegemise aluseid, otsuses puuduvad viited järelduse aluseks olevatele materiaalõiguse normidele, kohus ei ole oma järeldust piisavalt põhjendanud ega võtnud seisukohta üldtingimuste p-des 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatu kohta. Kui poolte tahteks oli kindlustusriski täpsustamine kahjujuhtumite osas, mis toimuvad sõiduki seadusliku valdaja valdusest väljunud võtmeid kasutades, oleks tulnud seda sõidukikindlustuse lepingus sätestada. Kindlustusriskiks
Asjaolus, et vargus toimus, vaidlust ei ole. Sõiduautode vargus eelnevalt varastatud võtmeid kasutades on levinud ning kindlustuslepingu sõlminud isik saab mõistlikult eeldada, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse. Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte (p-d 5.5.4 ja 5.5.9), mille kohaselt puudub tal kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Riigikohus rõhutas lahendis nr 3-2-1-120-04, et kindlustuslepingus kokku lepitud kindlustushüvitise maksmisest keeldumine võib teatud juhtudel olla hea usu põhimõtte vastane. Sel juhul võib kohus tõkestada kindlustusandjal selle õiguse kasutamise ja mõista vaatamata kindlustushüvitise lepingus sätestatud maksest keeldumise õigusele välja. Isegi, kui üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 kohaselt ei saa lugeda kindlustusjuhtumiks kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete vargusest või kaotsiminekust, on kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumine ja kindlustusjuhtumi toimunuks mitte lugemine
kohaselt hea usu põhimõtte vastane, kuna taoline säte annaks kindlustusandjale õiguse lugeda kindlustusjuhtum mitte toimunuks ja keelduda hüvitise välja maksmisest sõltumata sellest, kas isik oli rikkumises süüdi ning ei arvesta kindlustusvõtjast olenevaid asjaolusid. 5
lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud
lg 2 tähenduses või ta on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Mainitust kõrvalekalduvatele kokkulepetele ei või kindlustusandja tugineda ja see on
Sõiduki üldtingimuste p 5.5.4 tähendab, et kõik sõiduauto mehaanilised ja elektroonilised võtmed on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses ja võtmete vargusest või kaotsiminekust tingitud kahjujuhtumit ei loeta p 5.5.9 järgi kindlustusjuhtumiks. See tähendab sisuliselt, et kuigi on toimunud vargus, millise riski vastu sõiduauto on kindlustatud, ei ole tagatud kindlustuskaitse varguse vastu. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-59-05, et
lg 2 p 2 tähenduses saab kindlustusjuhtumi toimumisele mõjuda eelkõige kindlustusvõtja käitumine enne kindlustusjuhtumi toimumist, k.a kas kindlustusvõtja on rikkunud mõnda kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi toimumisele. Nimetatud tähenduses ei saa kindlustusjuhtumi toimumist mõjutada ainuüksi fakt, et sõiduauto võtmed ei ole omaniku või valdaja valduses. Kohus tuvastas õigesti, et kostja ei tõendanud, et hageja oleks rikkunud mõnda sõidukikindlustuste üldtingimustes toodud kohustust. Kostja sellele vastu ei vaielnud ning kinnitas, et ei tugine asjaolule, et hageja oleks kindlustuslepingut rikkunud. Otsuses puudub tuvastatud asjaoludele vastav järeldus. Kohus ei sisustanud tuvastatud asjaolusid kostjal tekkivate kohustustega. Kindlustulepingu tingimuste täitmisel kindlustusvõtja poolt on kindlustusandjal
MS § 367. Hageja palus TsMS § 367 alusel mõista kostjalt välja 30.08.2006 veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise
lg 1 ja § 94 sätestatud määras protsendina põhinõudelt aastas kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis põhjendamatult hageja nõude selles osas rahuldamata ega põhjendanud, miks ta ei pea TsMS § 367 kohaldamist otstarbekaks. Vastus apellatsioonkaebusele Salva Kindlustuse AS ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kindlustushüvitise väljamõistmise osas on lõppjäreldustes õige, kuid nõude rahuldamisel tuleb arvestada ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Õiged on apellatsioonkaebuste väited, et maakohtu otsus on puudulikult põhjendatud, jääb selgusetuks, millist materiaalõiguse normi kohaldatakse ja pole vastatud kostja vastuväidetele. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi viivise väljamõistmisel ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohtul on võimalik viivise väljamõistmise osas teha uus otsus. Vaidlust ei ole poolte vahel järgmistes asjaoludes: 6
Tekkinud kahju oli 328 000 krooni, millest lahutati omavastutus 15% , seega hüvitise summa on 278 800 krooni. Kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustusvõtjale tekkinud kahju juhul, kui kahju tekkis riski toimel, mille vastu ei olnud kindlustatud (
lg 2) või tekitas kindlustusvõtja kahju tahtlikult (
lg 1) või on kindlustusvõtja rikkunud kokkulepitud kohustusi ja rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (
Pooled vaidlevad asjaolu üle kas tegemist oli
Kostja tugines sõidukikindlustuse üldtingimuste p-dele 5.5.4 ja 5.5.9, mille kohaselt loeti vargus kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses. Vaidlust ei ole selles, et sõidukindlustuse üldtingimused SÜ-03 on
Hageja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mida ei saa lugeda lepingu osaks.
lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Kolleegium leiab, et kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata selliste tingimuse olemasolu. Tavapäraselt kindlustab kindlustusvõtja ennast sõiduki varguse riski vastu. Üheks viisiks, kuidas turvaseadmetega varustatud sõidukeid varastada, on varastada eelnevalt auto võtmed. Kolleegium leiab, et kindlustusvõtja ei pidanud autot varguse vastu kindlustades eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse juhul, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja valduses. Kusjuures sõiduki vargus võtmeid kasutades ei ole sõidukikindlustuse üldtingimuste järgi kindlustusjuhtum olenemata sellest, kas kindlustusvõtja oli rikkunud kindlustuslepingu tingimusi või mitte. Puntide 5.5.4 ja 5.5.9 sisu tuleb hinnata ka koosmõjus teiste sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 punktidega. Punkti 23.8 järgi on kindlustusvõtja kohustatud hoidma sõiduki võtmeid kohas ja viisil, mis ei võimalda nende vargust, ja kohustuse rikkumisel on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest. Eeltoodud punkt viitab pigem kindlustusvõtja hoolsuskohustusele, mitte aga sellele, et eelnevates üldtingimuste punktides on sõiduki võtmete omaniku valdusest väljumise tõttu toimunud vargus välja arvatud kindlustusriskide hulgast. Kolleegiumi arvates on selliselt sõnastatud tüüptingimused mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud ning kindlustusvõtja ei võinud eeldada selliste tingimuste olemasolu lepingus. Arvestades kindlustussuhte sisu ja poolte kohustusi ning samuti seda, et kindlustuslepingu osapoolte suhe põhineb usaldusel, on kolleegiumi arvates õige hageja poolt tuginemine
§-le 6. Kolleegiumi arvates ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas kindlustusandja tegutsemine viisil, kus 7
lg 3 järgi ei saa lugeda kindlustuslepingu osaks kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 p 5.5.4 osas, kus on sätestatud, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mistahes kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust. Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja vastuväide, mille kohaselt on hageja käitunud hooletult, jättes lepingutingimused läbi lugemata. Kuna tegemist oli tüüptingimustega, mida pooled ei rääkinud eelnevalt läbi, siis pärast lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvumine ei anna kindlustusvõtjale enam võimalust mõjutada juba sõlmitud lepingut. Seoses eeltooduga leiab kolleegium, et sõiduki BMW 5301 A registrinumbriga xxx xxx vargus 25.06.2004 oli kindlustusjuhtum
Seoses kindlustusjuhtumi saabumisega on kostja kohustatud
Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamisega. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 29.3 sätestas, et kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju kahe kuu jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise asjaolude põhjal on kindlaks tehtud, et tegu on kindlustusjuhtumiga ja kui kindlustusandja on kahju suuruse välja selgitanud ning kindlustusvõtja on täitnud kõik oma kohustused kindlustusandja ees. Hageja on oma kindlustuslepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei ole vastuses hagile ega ka teatises kahju hüvitamisest keeldumise kohta tuginenud
lg-tes 1 ja 2 ning sõidukikindlustuse üldtingimuste p-des 23-25 sätestatud kindlustusvõtja rikkumistele, mis vabastavad kindlustusvõtja hüvitamise kohustusest. Kolleegium märgib, et auto võtmete ja signalisatsioonipultide kaotamine ja selle tõttu varguse toimumine võiks olla asjaoluks, mis annab aluse keelduda kindlustusandjal oma kohustuse välja maksta hüvitis täitmisest, kuid käeolevas asjas ei ole kostja hagejale ette heitnud, et ta oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust ja hoidnud auto võtmeid ja signalisatsioonipulte hooletult. Kostja oma kohustust välja maksta hüvitis täitnud ei ole ja 13.09.2004 teatas hagejale keeldumisest. Poolte vahel ei ole vaidlust hüvitamisele kuuluva summa osas, milleks on 278 800 krooni (kindlustussumma 328 000 krooni – omavastutus 15% ). Selles osas kostja hagile vastuväiteid esitanud ei ole. Kindlustuspoliisi ja kindlustusavalduse kohaselt oli soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti, kellele kuulus sõiduk. Kuna kostja ei ole hüvitist välja maksnud, siis on maakohus õigesti hüvitise välja mõistnud AS-le Hansa Liising Eesti. Hageja palus kostjalt välja mõista
Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja mõistis välja viivise 18 059,27 krooni seisuga 30.08.2006. TsMS § 367 kohaldamine ei olnud maakohtu arvates otstarbekas. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega.
ei kohaldata, kui pooled on lepingus kokku leppinud kohustuse rikkumisel suurema viivise maksmises, kui tuleneb seadusest. Poolte vahel sõlmitud kindlustuslepingu lisaks olid kostja kindlustuse üldtingimused, mille p 15.7 kohaselt pidi kindlustusandja kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel maksma viivist 0,1 % päevas väljamaksmisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.