2-06-21886/36

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-06-21886 Tsiviilasi L.S. hagi U.S. vastu elatise väljamõistmiseks ning U.S. vastuhagi L.S. vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2007 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.S. määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2007 määrus muutmata. L.S. apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta tema kanda. Määrus on lõplik. ASJAOLUD Tartu Maakohtu menetluses on L.S. hagi U.S. vastu abielu lahutamiseks ja elatise väljamõistmiseks ning U.S. vastuhagi ühisvara jagamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt taotleb U.S. mõista Võrus X asuv kinnistu poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Vastuhagist nähtuvalt väidab L.S. , et poolte ühiseks elukohaks olnud kinnistu on tema lahusvara ning ta on U.S. le rääkinud ka kinnistu müügi kavatsusest. Kinnistu müügi korral võivad U.S. huvid jääda kaitseta ning see võib raskendada võimaliku kohtuotsuse täitmist. AÕS § 631 lg 1 kohaselt võib hagi tagamisena kinnistusraamatusse kanda eelmärke, mis ei sega kannete tegemist, st ka kinnistu müümist ning seega ei ole koormava iseloomuga. Samas on vastuhagi rahuldamise korral U.S. l kindlus, et hagetav asi on alles. Neil asjaoludel taotleb U.S. kinnistule, registriosa nr 961041, asukohaga X Võru, tema kasuks eelmärke kandmist omandiõiguse ½ mõttelise osa tagamiseks. Tartu Maakohus kandis
4. oktoobri 2007 määrusega hagi tagamiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Võru jaoskonna registriossa nr 961041 L.S. le (isikukood XXXXXXX) kuuluva kinnistu ½ mõttelisele osale eelmärke omandiõiguse tagamiseks U.S. (isikukood XXXXXX) kasuks. Määruse kohaselt kuulub U.S. taotlus hagi tagamiseks rahuldamisele, kuna taotluse rahuldamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Eelmärke kandmine ½ mõttelisele osale L.S. le kuuluvale kinnistule koormab teda üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada U.S. õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Hagi tagamise eesmärgiks on tagada kohtuotsuse täitmise võimalus, juhul kui hagi rahuldatakse. Samas ei või hagi tagamine olla kostjale põhjendamatult koormav. Eelmärke kandmiseks kinnistusraamatusse ei ole nõutav, et märke kandmist nõudev isik oma õiguste rikkumist või nende rikkumise ohtu tõendaks. Esitatud hagiavaldusest nähtuvalt soovib U.S. jagada poolte ühisvara ning mõista kinnistu aadressil X Võrus poolte kaasomandisse võrdsetes osades. Kinnisturaamatu väljavõtte kohaselt on nimetatud kinnistu omanikuks L.S. . Taotluse kohaselt on L.S. kostjale rääkinud kinnistu müügi kavatsusest ning see võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. AÕS § 63 lg 1 p 1 ja § 631 lg 2 kohaselt tagab eelmärge asjaõiguse omandamise või kustutamise või selle õiguse sisu või järjekoha muutmise nõuet, sealhulgas tulevast või tingimuslikku nõuet ning eelmärke võib kinnistusraamatusse kanda ka hagi tagamise määruse alusel. Vastuhagi põhjendatuse kohta saab kohus anda seisukoha asja sisulise arutamise käigus. Hagi tagamist taotlenud pool peab hüvitama TsMS §-s 391 sätestatud alustel hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED L.S. taotleb määruskaebuses Tartu Maakohtu
5. oktoobri 2007 määruse tühistamist. Vaidlusalune kinnistu on määruskaebuse esitaja lahusvara kinnistusraamatu kandest lähtuvalt. L.S. on selle omandanud kinkena, mis PKS § 15 lg-st 1 lähtudes ühisvara staatuse välistab. Vastustaja on esitanud kinnistuga seoses ainult ühisvara jagamise nõude. U.S. on keeldunud esitamast iseseisvat nõuet kinnistu omandamise kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks ja/või kinnistu ühisvaraks tunnistamiseks PKS § 14 lg 2 alusel. Vastuhagis formuleeritud nõue lähtub selgelt eeldusest, et hageja käsitleb kinnistut ühisvarana. Kuivõrd vastavaid iseseisvaid nõudeid ei ole esitatud, ei saa kohus ühisvara jagamise nõude raames neid nõudeid sisuliselt menetleda ja peab ühisvara nõude lahendamise käigus vara õigusliku staatuse üle otsustamisel lähtuma kinnisturaamatu kandest. PKS § 14 lg 2 ütleb selgesõnaliselt, et vastavate tingimuste olemasolul võib kohus lahusvarana omandatud vara ühisvaraks tunnistada. Selline ühisvaraks tunnistamise menetlus peab eelnema ühisvara jagamise menetlusele ja eeldab TsMS §-st 368 lg 1 lähtudes iseseisva tuvastusnõude esitamist. 2 Vastustaja on esitanud taotluse hagi tagamiseks nõude osas, mida ta ei ole nõudena esitanud. Taotlust esitades on vastustaja rikkunud TsMS § 382 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt tuleb hagi tagamise avalduses põhistada nõuet, mille tagamist soovitakse. Lahusvara omandiõiguse võimalik muutumine ühisvara jagamise menetluse käigus ei saa raskendada kohtuotsuse täitmist või seda võimatuks teha, kui ühisvaraks tunnistamise nõuet selle vara suhtes ei ole esitatud. Kuigi AÕS § 63 lg 2 sätestab, et hagi tagamise määruse alusel eelmärke kinnistusraamatusse kandmiseks ei ole nõutav, et eelmärke kinnistusraamatusse kandmist nõudev isik tõendaks eelmärkega tagatava nõude täitmise raskendamise või võimatuks muutumise ohtu, eeldab hagi tagamise avalduse rahuldamine siiski, et nõue iseenesest oleks olemas. Kuna sellist nõuet ei ole, siis ei ole ka hagi tagamine ning selle põhjendusena kohtu poolt AÕS § 631 lg-le 2 viitamine põhjendatud. Kohus on vaidlustatavas määruses hagi tagamise põhjendusena konstateerinud, et U.S. on taotlenud vastuhagis poolte ühisvarana X kinnistu jagamist ning et kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kinnistu omanikuks L.S. . Samas ei selgu määrusest, et kohus oleks hagi tagamise otsustamisel arvestanud U.S. taotlust kinnistu ühisvaraks tunnistamiseks. Samuti ei ole põhjendatud, kuidas takistaks hagi tagamata jätmine ühisvara jagamise nõudes võimaliku kohtuotsuse täitmist. Seega on kohtumääruse põhjendused formaalsed ja neist ei ole väljaloetav TsMS § 377 lg-s 1 sätestatud hagi tagamise aluste olemasolu U.S. poolt esitatud hagi tagamise avalduse rahuldamiseks. Põhjendamatu on vastustaja väide, et eelmärke näol on tegemist mitterahalise nõudega, millest lähtuvalt on tasutud kautsjon. Tagatava nõude olemuse määratlemisel tuleb lähtuda nõude sisust, mitte vormist, milles tagamist taotletakse. Käesolevas asjas on taotletud kinnistu ½ omandiõiguse tagamist, st taotletakse õigust tagada ½ kinnistu omamist. Seega on ka nõue omandiõiguse tagamiseks rahalise nõudega hagi tagamise avaldus, mille puhul kautsjoni määramisel tuleb lähtuda TsMS § 141 lg-s 1 sätestatust. Hagi tagamise vorm (eelmärge) ei muuda sisuliselt rahalist nõuet mitterahaliseks. Eeltoodust lähtudes on kohus rahuldanud hagi tagamise avalduse vastuolus TsMS § 149 lg-s 3 sätestatuga, mille kohaselt enne seaduses sätestatud suuruses kautsjoni tasumist ei tehta kautsjoniga seotud menetlustoiminguid. VASTUSTAJA VASTUVÄITED U.S. vaidleb määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kinnistu näol tegemist lahusvaraga, esitatud on ka alternatiivne nõue. U.S. on üheselt väljendanud seisukohta, et ta soovib ühisvara jagamisel arvestada ka kinnistut ning nõue on selles osas selge. Hagi tagamisega saavutatakse olukord, kus nõude rahuldamise korral on reaalselt võimalik selle täitmine. Arvestades, et apellant kinnitab, et ei soovi kinnistut müüa, ei koorma eelmärke tegemine kuidagi tema õigusi. Antud juhul täidab eelmärge tagamise instrumendina oma eesmärki − kui hagi rahuldatakse, on õiguse realiseerimine tagatud, kui mitte, siis eelmärge kustutatakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
6. oktoobri 2007 määrus muutmata. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski selles esitatud väide ei anna põhjust vaidlustatud määruse tühistamiseks. 3 Iseenesest õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et kuna ta omandas vaidlusaluse kinnistu kinkelepingu alusel, siis on see tema lahusvara. Samas ei välista aga nimetatud asjaolu vaidlusaluse kinnistu tunnistamist ühisvaraks ning hagi tagamise abinõude kohaldamist. PKS § 14 lg 2 kohaselt kohus võib abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud. Vastustaja on nimetatud nõude esitanud ning selle rahuldamise/mitterahuldamise otsustab maakohus asja sisulise arutamise käigus. Määruskaebuse esitaja väide, et ühisvara jagamise menetlusele peab eelnema kinnistu ühisvaraks tunnistamise menetlus või kinkelepingu tühisuse tuvastamise menetlus, on ekslikud ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Eelnevast tulenevalt on ekslik ka määruskaebuse esitaja väide, et taotlus hagi tagamiseks on esitatud nõude osas, mida ei ole kohtusse esitatud. Maakohus on TsMS § 377 lg 1 kohaselt määruses põhistanud, miks ta leidis, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Seejuures juhindus maakohus hagi tagamise avalduses esitatud põhistustest nõude ja selle tagamise aluseks olevate asjaolude kohta. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud AÕS §-de 63 lg 1 p 1 ja 631 lg 2 sätteid ning määruskaebuse vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Eelmärke kandmine kinnistusraamatusse koormab määruskaebuse esitaja õigusi üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega on maakohus poolt kohaldatud hagi tagamise abinõu kooskõlas TsMS §-s 378 lg 4 sätestatud põhimõttega. Põhjendatud on määruskaebuse esitaja see väide, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti TsMS § 141 lg
7. Ühisvara jagamise nõue on rahaline ning maakohus oleks pidanud kautsjoni nõudmisel lähtuma hageja nõude suurusest. Samas ei ole nimetatud rikkumine määruskaebuse rahuldamise aluseks, kuna maakohus tagas hagi ning TsMS § 149 lg 5 kohaselt tuleb kautsjon hagejale tagastada. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega jäävad määruskaebuse esitaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema kanda. TsMS § 390 lg 1 teise lause kohaselt on käesolev määrus lõplik. Üllar Roostoja 4