← Eesti

2-06-26760/15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-06-26760 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2007. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Gaida Kivinurm, Margo

§ 13

sätestas autori varaliste õiguste kataloogi, seega peaks õiguste üleandmisel lähtuma nimetatud kataloogist ja kontrollima, kas lepinguga on üle antud ka levitamisõigus

§ 13lg 1 p 2 mõttes.

Samas on ka lepingu p 1.3.6. sätestatud õigus näidata teose esitamise vaheajal reklaame. Sellist õigust ei ole

§ 13esitatud autori õiguste kataloogis sätestatud.

Seega nähtub lepingust, et pooled on kasutanud lepingus seadusest erinevaid või seaduses puuduvaid termineid ja õigusi. Kohus leidis, et lepingus võivad pooled kasutada seaduses kasutatavaid termineid ka teises tähenduses kui seadus seda ette näeb ja kui pooled neid üheselt mõistavad. Kohus, tõlgendades 16.02.2006 lepingut ja hinnates tõendeid, leidis, et antud juhul võib eeldada, et õigused teostele anti üle selleks, et litsentsisaaja saaks üle antud õigusi kasutada oma äritegevuses. Juhul, kui äriühingule oleks üle antud vaid õigus teose reprodutseerimisele ilma selle levitamisõiguseta, oleks äriühingu äritegevus takistatud. Teosest koopiate valmistamisel ilma õiguseta neid hiljem võõrandada või muul moel kasutada, puudub majanduslik mõttekus. Seega ei saa ZAO Central Partnership ja Linkwood Worldwide Corporation vahelist lepingut tõlgendada nii, et Linkwood Worldwide Corporation´ile anti üle vaid teose reprodutseerimisõigus, mis ei hõlma endas teose levitamisõigust. Seega tuleb 21.06.2006 sõlmitud lepingu tõlgendamisel lähtuda asjaolust, et äriühingul Linkwood Worldwide Corporation oli õigus hagejale üle anda teose levitamisõigus. Kohtule esitatud e-kirjavahetusest nähtub, et kostja ja David Dishdishyani (ZAO Central Partnership) vahel peeti läbirääkimisi lepingu sõlmimiseks teose levitamiseks kinos ja videolevis. Samas tõendab e-kirjavahetus vaid läbirääkimiste pidamist, mitte lepingut ennast. David Dishdishyani poolt allkirjastatud 14.12.2006 kirjast nähtub, et leping sõlmiti siiski vaid kinos levitamise õiguse, mitte videoõiguste osas. Seega ei ole kostjal õigust teose levitamiseks videolevis. Kostja väited selle kohta, et varasemalt sõlmitud lihtlitsentsileping jääb kehtima ka pärast hilisema ainulitsentsilepingu sõlmimist on iseenesest õiged, kuid kuna kostjale ei antud lihtlitsentsilepinguga videoõigusi üle, ei saanud need ka pärast ainulitsentsilepingu sõlmimist kehtima jääda. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise, samuti oluliste asjaolude ebaõige 2 tuvastamise tõttu. Apellant nõustub maakohtu seisukohaga, et e-posti vahendusel sõlmitud leping on sõlmitud püsivalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning seega on tegemist

§ 49lg-s 1 sätestatud vormi järgiva lepinguga.

Kohtu järeldusest edasi minnes saab asuda seisukohale, et kostja esitatud e-kirjad kinnitavad, et kostja sai vaidlusaluse filmi videoõigused lihtlitsentsina. Neist kirjadest nähtuvad nende vastastikku saatjad – Central Partnership ja V&K Holding, esindajad vastavalt David Dishdishyan ja Ivar Vendelin. 11.04.2006 e-kirjadest nähtuvalt andis litsentsiandja kostjale vaidlusaluse filmi videoõigused. Sellest nähtuvalt olid pooled kokku leppinud videoõiguste andmises ja nimetatud õiguse kasutamise alguses. Kohus leidis ebaõigesti, et leping sõlmiti vaid kinos levitamise õiguse, mitte videoõiguste osas. Kohus on järelduse tegemisel videoõiguste mitteandmise kohta tuginenud eelkõige ZAO Central Partnership 14.12.2006 kirjale ega ole arvestanud teisi tõendeid (poolte poolt vahetatud e-kirjade sisu). Kohus ei põhjendanud, miks ta loeb käsitletavaid kirju ainult läbirääkimisteks, aga mitte kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus on otsuse põhjendavas osas vaid märkinud, et e-kirjavahetus ei tõenda lepingut ennast. Samuti on kohus märkinud, viitega 14.12.2006 kirjale, et leping sõlmiti siiski vaid kinos levitamise õiguse, mitte videoõiguste osas. Juhindudes TsMS § 238 lg-st 5 oleks kohus pidanud jätma 14.12.2006 kirja kui ilmselt ebausaldusväärse tõendina arvestamata. Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega reprodutseerimisõiguse sisu osas. Kohus asus seisukohale, et kuigi 16.02.2006 lepingus ei ole otseselt mainitud levitamisõigust, sisaldub levitamisõigus reprodutseerimisõiguses, milline on lepingus kajastatud. Niisugune seisukoht on otseses vastuolus autoriõiguse seaduse vastavate sätetega. Kohtuotsusest tulenevalt on lepingus sätestatud õigus näidata teose esitamise vaheajal reklaame samuti üks varalistest õigustest. Kohtu niisugune seisukoht on otseses vastuolus autoriõiguse seaduse mõtte ja sätetega. Filmi katkestamiseks loa andmine ei ole hinnatav eraldi varalise õiguse andmisena, vaid konkreetse õiguse, s.o teose edastamise õiguse raames teose kasutamise viisi ja korra täpsustamisena. Seega polnud kohtul ka alust asuda seisukohale, et pooled on kasutanud 16.02.2006 lepingus seadusest erinevaid või seaduses puuduvaid termineid ja õigusi, seonduvalt varaliste õigustega. Apellant nõustub põhimõtteliselt kohtuga selles, et ainult reprodutseerimise õiguse saamine ei oleks litsentsisaajale majanduslikult mõttekas. Samas ei saa nõustuda, et reprodutseerimisõigus sisaldab endas levitamisõigust. Õigus teose reprodutseerimisele ja õigus teose levitamisele on eraldiseisvad varalised õigused, millised on ka eraldi sätestatud

§ 13lg 1 p-des 1 ja 2.

16.02.2006 lepingu alusel ei saanud Linkwood Worldwide Corporation äriühingult ZAO Central Partnership videoõigusi vaidlusaluse filmi suhtes ning kohtu seisukoht, et äriühingul Linkwood Worldwide Corporation oli õigus hagejale üle anda levitamisõigust, on ekslik. Apellant on jätkuvalt ka seisukohal, et kuna lihtlitsents on omandatud enam kui kaks kuud enne ainulitsentsilepingu sõlmimist, jääb kostja lihtlitsents ainulitsentsi suhtes kehtima. Kohtuotsuse resolutsioonis kohustati kostjat lõpetama mängufilmi „16 kvartalit" reprodutseerimine ja levitamine ½ PAL kasseti, DVD või CD kujul Eesti Vabariigi territooriumil. Kostja on seda filmi reprodutseerinud ja levitanud vaid DVD ja VHS salvestuskandjatel, antud filmi reprodutseerimise ja levitamise peatas kostja koheselt pärast hagiavalduse kättesaamist. Seega kogu kohtumenetluse toimumise kestel ning kohtuotsuse tegemise ajal pole kostja väidetava ainulitsentsisaaja õigusi rikkunud. Nimetatud asjaolule kohus oma otsuses tähelepanu pööranud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja peab maakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ühtlasi palub hageja jätta kohtukulud kostja kanda. Kohus hindas tõendeid õigesti, leides, et kohtule esitatud e-kirjavahetus ei kinnita kokkulepet videoõiguste kostjale üleandmise kohta. 3 Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning kaevatav kohtuotsus tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 on ringkonnakohtul võimalik teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et tuvastamaks hageja õiguste rikkumist vajab analüüsimist ZAO Central Partnership ja Linkwood Worldwide Corporation vahel 16.02.2006 sõlmitud leping, s.o millised õigused anti selle lepingu alusel üle Linkwood Worldwide Corporation´ile: seega, milliseid õigusi sai viimane üle anda hagejale. Kohus leidis, et kuigi 16.02.2006 lepingus (p-d 1.3.1 – 1.3.6) ei ole otseselt märgitud teose levitamisõigust, on lepingut tõlgendades võimalik järeldada, et lepinguga anti üle ka see õigus. Kohus põhjendas oma järeldust asjaoluga, et juhul kui äriühingule oleks üle antud vaid õigus teose reprodutseerimisele ilma selle levitamisõiguseta, oleks äritegevus takistatud: teosest koopiate valmistamisel ilma õiguseta neid hiljem võõrandada või muul moel kasutada puudub majanduslik mõttekus. Seega võis eeldada, et õigused teosele anti üle selleks, et litsentsisaaja võiks neid oma äritegevuses kasutada. Samuti tugines kohus oma seisukoha põhjendamisel asjaolule, et lepingu pooled on varaliste õiguste üleandmisel kasutanud

§-s 13 sätestatust erinevaid termineid ja õigusi (tavapärasest teises tähenduses), mis võimaldab järeldada, et reprodutseerimisõigus hõlmas endas ka levitamisõigust. Selle käsitlusega kolleegium ei nõustu. 16.02.2006 lepingut nr T B-06-009 ei ole võimalik tõlgendada ülalmärgitud viisil. Lepingupoolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamisel VÕS § 29 lg 1 tähenduses tuleb lähtuda eelkõige lepingu sõnalisest väljendusest (sõnade üldlevinud tähendusest). Antud juhul on lepingupooled lepingu p 1.3 kuues alapunktis leppinud täpselt kokku õigustes, mis on Linkwood Worldwide Corporation´ile üle antud. Leping p-st 1.3.3 nähtuvalt on litsentsisaajale antud üle õigus teha filmidest koopiaid (reprodutseerimise õigus).

§ 13

lg-s 1 loetletud varalised õigused ei võimalda järeldada, et õigus teose reprodutseerimisele (§ 13 lg 1 p 1) võiks eneses hõlmata õigust teose levitamisele (§ 13 lg 1 p 2).

§ 13

lg 1 p 1 kohaselt loetakse reprodutseerimiseks teosest või teose osast ühe või mitme ajutise või alalise koopia otsest või kaudset tegemist mis tahes vormis või mis tahes viisil; levitamiseks § 13 lg 1 p 2 tähenduses loetakse teose või selle koopia omandiõiguse üleandmist või üldsusele kasutada andmist mis tahes viisil, sealhulgas rentimist ja laenutamist. Lepingu p 1.3.3 ei sisalda ühtegi viidet teose võimalikule levitamisele

§ 13lg 1 p 2 mõttes.

Maakohtu tuginemine reprodutseerimisõiguse ja levitamisõiguse vahelistele seostele ei ole seaduse mõttega kooskõlas.

§ 13

lg 1 p 1 sätestatud õigus teha teosest üks või mitu koopiat ei eelda õigust neid levitada, vaid võib näiteks olla tingitud vajadusest filmi korduvalt ja erinevate vahendajate kaudu televisioonis näidata.

§ 13

lg 1 p-s 2 sätestatud levitamisõigus on aga üheselt suunatud teose või selle koopia omandiõiguse üleandmisele või üldsusele kasutada andmisele. Seda, et lepingu p-s 1.3.3 ei peetud silmas mingeid täiendavaid tingimusi, kinnitavad ka p 1.3 ülejäänud alapunktid: litsentsisaajale anti õigus näidata (edastada) filmi televisioonis. Kolleegium nõustub apellandiga, et edastamisõiguse realiseerimine ei eelda teose omandiõiguse üleandmist, rentimist või laenutamist. Õigus teose reprodutseerimisele ja õigus teose levitamisele on eraldiseisvad varalised õigused, mistõttu esimesest tuletada teist ei ole võimalik. Eeltoodust nähtuvalt ei saanud Linkwood Worldwide Corporation 16.02.2006 lepingu alusel ZAO-lt Central Partnership vaidlusaluse teose väidetavaid videoõigusi (õigust teose levitamisele), mistõttu ei olnud tal õigust neid ka 21.06.2006 sõlmitud lepinguga hagejale üle anda. Kaudselt kinnitab seda ka ZAO Central Partnership ja kostja vahel sõlmitud kokkulepe (kirjavahetus aprillis 2006), millest nähtuvalt pidas ZAO Central Partnership ennast sel ajal levitamisõiguse (litsentsi) käsutajaks. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nimetatud kirjavahetust ei saa hinnata lepingu sõlmimiseks

§ 49

lg 1 tähenduses (lihtlitsentsi andmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis). Kostja esindaja 11.04.2006 e-kirjas esitatud küsimusele filmi DVD 4 väljaandmise kohta („Kas võime seda teha kohe, kui kinodes näitamine on lõpetatud?“) vastas ZAO Central Partnership esindaja, et seda võib teha kohe pärast esilinastust („Mis puutub videosse, siis jah, võid selle kohe pärast esilinastust välja lasta.“) – (tl 60-61). Isegi juhul, kui tegemist oli vaid lepingueelsete läbirääkimistega, ei saaks sellest tuleneda hageja nõude rahuldamist. Hagis väidetud hageja õiguste rikkumist ei ole asjas võimalik tuvastada ning üksnes seetõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Hageja ei ole antud juhul isikuks, kelle õigusi võiks kostja filmi „16 kvartalit“ levitamisõiguse kasutamise teel rikkuda. Kohus ei pea võimalikuks arvestada hageja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohta, et lepingud, mille pooleks on OÜ Sonatiin, on seotud Vene Föderatsiooniga, mistõttu ei saa neid käsitada vaid Eesti Vabariigi autoriõiguse seaduse järgi. Hageja ei ole varem väitnud, et Eesti Vabariigis kehtiv autoriõiguse regulatsioon oleks erinev nimetatud välisriigi seadusest ning kohaldada tuleks teise riigi seadust. Ka hagiavalduses on hageja ise tuginenud Eesti Vabariigi autoriõiguse seadusele. Pealegi tuleneb ülaltoodud põhjendustest, et antud vaidluse lahendamiseks ei ole vajalik hinnata hageja ja Linkwood Worldwide Corporation vahel 21.06.2006 sõlmitud lepingut. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab esimese astme kohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ü. Jänes G. Kivinurm M. Klaar 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.