lg 2 ja
lg 1 järgi, jättes talle Tallinna Linnakohtu 14.05.2004 otsusega mõistetud 3-aastase vangistuse ja ärakandmata 2 aasta 11-kuulise vangistuse muutmata. Ringkonnakohus määras
lg 1, 2, 3 alusel kohesele ärakandmisele 11 kuud vangistust, ülejäänud 2-aastast vangistust ei pöörata tingimuslikult täitmisele, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
V.J. esitas 2006. a novembris Tartu Vangla direktorile avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks. Tartu Vangla direktori 29.11.2006 käskkirjaga nr 6-30/199-1 jäeti avaldus rahuldamata ja lõpetati selle menetlus. Käskkirja järgi on kohus juba karistuse määramisel asunud seisukohale, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine kogu ulatuses ei ole otstarbekas ning on otsuse tegemisel määranud kindlaks mõistetud karistusest koheselt ärakandmisele kuuluva osa ja tingimuslikult kohaldatava osa ehk on juba vabastanud süüdimõistetu karistuse kandmiselt
V.J. esitas vaide käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja uue otsuse tegemiseks, mille Justiitsministeerium jättis 02.02.2007 vaideotsusega nr 4-1-08/78 rahuldamata. 20.02.2007 esitas V.J. halduskohtule kaebuse, milles taotles Tartu Vangla direktori 29.11.2006 käskkirja nr 6-30/199-1 ja Justiitsministeeriumi 02.02.2007 vaideotsuse nr 4-1-08/78 tühistamist, Justiitsministeeriumi poolt vaidele mittetähtaegse vastamise õigusvastaseks tunnistamist ning Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemist. Kaebuse kohaselt ei ole käskkiri ja vaideotsus õiguspärased ja piisavalt põhjendatud. Võtmata on jäetud seisukoht
Õigusliku alusena on vääralt viidatud
lg 2, mis reguleerib esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isikuid – kaebaja ei ole esimese astme kuritegu toime pannud. Vaideotsus on tehtud mittetähtaegselt. Süüdimõistev kohtuotsus kaebaja suhtes jõustus 04.05.2005 Riigikohtu määrusega nr 3-7-1-1-127, millega kassatsioonkaebusele ei antud menetlusluba. Kuna vangistuse täideviimine kaebaja suhtes lükati edasi, asus ta koheselt täitma linnakohtu 14.05.2004 otsuse punktis 6 nimetatud kohustusi ja kontrollnõudeid. Kriminaalhooldusega määratud kohustusi täitis kaebaja alates 04.05.2005 kuni reaalse vangistuse alguseni 04.08.2006, s. o 1 aasta 3 kuud. Ka see on karistuse kandmine. Vangistuses on kaebaja olnud käesoleva ajani 7 kuud (1 kuu eelvangistuses + 6 kuud vangistuses). Seega kokku on karistusajast ära kantud 2 aastat. Kuna kaebaja on poole karistusajast ära kandnud, esineb
Alates 01.01.2007 jõustus vangistusseaduse § 76 uus redaktsioon, mille kohaselt kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks edastab vangla pärast kinnipeetava poolt
§-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta. Tartu Vangla direktor ei ole kaebaja suhtes seda teinud, mistõttu palus kaebaja teha kohtul Tartu Vangla direktorile ettekirjutus VangS § 76 ettenähtud materjalide edastamiseks kohtule kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. 2. Tartu Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Õige on kaebaja märkus, mille kohaselt viide
lg 2 ei ole asjakohane, ent see ei riku kaebaja õigusi ega põhjusta haldusakti õigusvastasust. Kaebajale mõistetud karistusliigiks on vangistus pikkusega 3 aastat, millest loeti ärakantuks eelvangistuses viibitud aeg 1 kuu. Koheselt ärakandmisele kuulus 11 kuud vangistust. Kriminaalhooldusametniku järelevalve ja kontrollnõuete täitmise näol ei ole tegemist karistusega, vaid käitumiskontrolliga. Kohus on kaebajale karistuse mõistmisel juba 2 võtnud arvesse karistusest tingimisi vabastamise aluseid ning asunud seisukohale, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine kogu ulatuses ei ole otstarbekas ning on otsuse tegemisel määranud kindlaks mõistetud karistusest koheselt ärakandmisele kuuluva osa ning tingimuslikult kohaldatava osa. Vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on põhjendatud ja õiguspärased ning ei riku kaebaja õigusi ega piira vabadusi. Rahuldamisele ei kuulu ka taotlus Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja puhul ei ole võimalik kohaldada
, kuna kaebajale on jäetud mõistetud karistusest, s.o 2 aasta 11 kuu pikkusest vangistusest osa tingimuslikult kohaldamata ning ärakandmisele kuuluv 11 kuu pikkune karistus on lühem
o vähemalt poolest mõistetud karistusajast. 3. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Isikut, kellele on
alusel mõistetud nn šokivangistus, st osa mõistetud vangistusest pööratakse täitmisele kohe ning osa vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, ei ole võimalik omakorda sellest koheselt täitmisele pööratud vangistusest tingimisi vabastada. Selline põhimõte on kirjas ka karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes. Vaideotsuses on eksikombel märgitud kuue kuu asemele kaks kolmandikku, kuid kogu järgnev põhistatus põhineb eeldusel, et ära peaks kandma vähemalt poole ning mitte vähem kui kuus kuud. Seega on üheselt aru saada, et kaebaja puhul on tegemist teise astme kuriteos süüdimõistetud isikuga. Vaideotsus on tehtud 1-päevase hilinemisega, mis ei too endaga kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist ega haldusakti saajale kahju tekkimist. Tegemist ei ole tahtliku viivitusega. HALDUSKOHTU LAHEND 4. Tartu Halduskohus tunnistas 23.05.2007 otsusega õigusvastaseks Justiitsministeeriumi poolt V.J. i vaide mittetähtaegse menetlemise. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt
lg 1 (kuni 01.01.2007 redaktsioon) järgi võib kohus teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud. Kaebaja oli süüdi mõistetud teise astme kuriteos, seega kuulub tema suhtes eelduslikult kohaldamisele
lg 1, mitte lg 2.
käsitleb vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist, mitte karistusest ennetähtaega vabastamist. Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2005 otsusega oli kaebajale 3-aastasest vangistusest kohesele ärakandmisele määratud 11 kuud vangistust ning ülejäänud 2-aastasest vangistusest oli ta vabastatud tingimusel, kui ta 3-aastase katseaja kestel ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab
Seega oli ringkonnakohus kaebaja suhtes kohaldanud
lg 1, 2, 3 ja vabastanud ta osaliselt vangistusest tingimisi katseajaga ning allutanud ta sel ajal käitumiskontrollile. Kohus leidis, et
lg 1 ei ole võimalik rakendada juhtudel, kui isikut on juba karistuse määramisel osaliselt vangistusest vabastatud ja talle on määratud katseaeg.
lg 1 kohaldamine kaebaja suhtes tähendaks sisuliselt kohtu poolt määratud katseaja pikenemist, mida antud paragrahv aga ette ei näe. Tulenevalt vangistusest ennetähtaega vabastamise mõttest, saab
lg 1 reguleerida kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist ainult tähtajalise vangistuse kandmisest. Seega ei ole võimalik
lg 1 kohaldamise juures arvestada enne reaalse vangistuse kandmist käitumiskontrollile allutatud aega. Vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamist ei ole võimalik kohaldada lühiajaliste, nn šokivangistuste korral, kus isik on juba osast vangistusest vabastatud. Šokivangistusena teatud aja kohesele ärakandmisele määramine tähendabki, et 3 isikul tuleb see aeg ka koheselt ära kanda, mis puhul
Asjaolu, et kaebaja asus reaalselt vangistust kandma hiljem kui oli kohtuotsusega määratud, ei saa seada teda kergemasse olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks koheselt asunud vangistust kandma. Seega on Tartu Vangla õiguspäraselt tõlgendanud
lg 1 kohaldamise võimalusi kaebaja suhtes ning alus vangla käskkirja ja Justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamiseks puudub. Nii Tartu Vangla kui Justiitsministeerium on põhjendatult viidanud J. Sootaki ja P. Pikamäe poolt karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes esitatud seisukohale: „Ennetähtaegset vabastamist ei saa kohaldada süüdlasele, kelle puhul jäeti mõistetud vangistus § 73 lg 2 või § 74 lg 2 alusel tingimisi täitmisele pööramata osaliselt. Kuna nimetatud sätete rakendamisel otsustatakse süüdlase reaalne karistamine ning tema tingimuslik vabastamine kohe karistuse mõistmise raames, siis puuduvad sel juhul § 76 kohaldamise alused“. Ka kehtivas VangS § 76 lg 1 kehtib sama põhimõte, mis kuni 01.01.2007 kehtinud VangS § 76 lg 1, s.o et vangla saab edastada kohtule materjalid kinnipeetava enne tähtaega vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt
Alates 01.01.2007 kehtiv
ei anna selle paragrahvi kohaldamiseks teistsugust käsitlust kui eespool välja toodud. Seega ka alates 01.01.2007 ei ole võimalik ennetähtaegset vabastamist kohaldada kinnipeetava suhtes, kes karistuse mõistmisel on juba osaliselt vangistusest tingimuslikult vabastatud. Kuna Tartu Vanglal puudub seadusest tulenevalt kohustus materjalide edastamiseks kohtule kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks, puudub kohtul õiguslik alus vanglale vastava ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja vaie registreeriti Justiitsministeeriumis 02.01.2007 ja vaie tuli VangS § 11 lg 5 järgi lahendada hiljemalt 01.02.2007. Vaideotsus on tehtud 1 päev hiljem ehk 02.02.2007. Seega on Justiitsministeerium toiminud õigusvastaselt. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. V.J. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti kaebus rahuldamata ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtu seisukoht, mille kohaselt ei kuulu
kaebaja suhtes kohaldamisele, seaduslik ja põhjendatud.
lg 1 sätestab, et teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui kuus kuud. Kaebajale mõisteti Tallinna Ringkonnakohtu 08.02.2005 otsusega karistuseks 3-aastane vangistus, millest reaalselt ärakandmisele kuulus 1 aasta vangistust. Ülejäänud karistuse kandmisest oli kaebaja tingimisi vabastatud. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli kaebaja ära kandnud reaalset vangistust 9 kuud. Samuti oli kaebaja pikka aega enne vangistuse kandma asumist olnud allutatud kriminaalhooldaja kontrollile, mistõttu ta oli ka talle mõistetud kogu karistusest ära kandnud üle poole.
ei tulene, et nimetatud sätet oleks võimalik kohaldada üksnes nende süüdimõistetute suhtes, kellele kogu mõistetud vangistus on määratud ärakandmisele. Tõlgendus, mille kohaselt
kuulub kohaldamisele üksnes nende isikute suhtes, kellele vangistus on määratud täies ulatuses, võib panna isiku, kellele osa karistust on mõistetud tingimisi, kehvemasse olukorda kui on isik, kes peaks kohtuotsusega mõistetud vangistuse reaalselt ära kandma. Näitena võib siin tuua olukorra, kus ühele isikule mõistetakse 3-aastane vangistus ja teisele 3-aastane vangistus, millest reaalselt ärakandmisele kuulub 1 aasta 7 kuud. Esimesel juhul on isikul võimalik vabaneda, olles ära kandnud 1 aasta 6 kuud vangistust, teisel juhul peab isik ära kandma 1 aasta 7 kuud vangistust. Kui veel 4 arvestada, et alates 01.01.2007 on elektroonilise valve kohaldamisega nõustumise korral võimalik ennetähtaegselt vabaneda ka pärast 1/3 mõistetud karistusaja ära kandmist, siis on isikud, kelle suhtes kohus on juba karistuse mõistmisel kohaldanud tingimisi vangistusest vabastamist, veelgi kehvemas olukorras. Osaliselt tingimisi mõistetud karistus on kergem karistus kui sama pikk reaalselt mõistetud vangistus. Seega kohaldatakse tingimisi karistuse mõistmist siis, kui kuritegu ei ole väga raske ja süüdimõistetud isiku suhtes ei ole otstarbekas täies ulatuses reaalset vangistust kohaldada. Vastustaja ja kohtu seisukohtadest tulenevalt võib tekkida olukord, kus isik, kes kohtuotsusega on saanud nö raskema karistuse, saavutab läbi
kohaldamise kokkuvõttes kergema karistuse kui isik, kelle suhtes kohus pidas kohe võimalikuks karistuse määramist osaliselt tingimisi.
ei näe ette ühtegi piirangut selles, et süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud katseajale lisandub katseaeg, mis tuleneb sellest, et isik vabastatakse ennetähtaegselt (reaalse) vangistuse kandmisest. Nn täiendava katseaja mõistmiseks ei ole vaja eraldi regulatsiooni, kuna see toimub samadel alustel isikutega, kellele ei ole varem katseaega määratud. Vahe on üksnes selles, et ühel juhul tuleb juba mõistetud katseajale lisa juurde ja teisel juhul tuleb arvestada üksnes ennetähtaegse vabastamisega seotud katseajaga. Tulenevalt
ebaõigest kohaldamisest on kohus ebaõigesti jätnud rahuldamata ka nõude Tartu Vangla direktorile ettekirjutuse tegemiseks. 6. Tartu Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on halduskohus materiaalõiguse normi õigesti kohaldanud. Vastustajad on
Sootaki ja P. Pikamäe Karistusseadustiku kommentaarist, mille kohaselt ei saa ennetähtaegset vabastamist kohaldada süüdlasele, kelle puhul jäeti mõistetud vangistus § 73 lg 2 või § 74 lg 2 alusel tingimisi täitmisele pööramata osaliselt. Kuna nimetatud sätete rakendamisel otsustatakse süüdlase reaalne karistamine ning tema tingimuslik vabastamine kohe karistuse mõistmise raames, siis puuduvad
7. Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja viitab J. Sootaki ja P. Pikamäe Karistusseadustiku kommentaaridele ning leiab, et kohus on õigesti tõlgendanud karistusseadustiku sätteid, mis reguleerivad vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Isikut, kellele on
alusel mõistetud nn šokivangistus, st osa mõistetud vangistusest pööratakse täitmisele kohe ning osa vangistust ei pöörata tingimisi täitmisele, ei ole võimalik omakorda sellest koheselt täitmisele pööratud vangistusest tingimisi vabastada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ennetähtaegset vabastamist ei saa kohaldada süüdlasele, kelle puhul jäeti mõistetud vangistus § 73 lg 2 või § 74 lg 2 alusel tingimisi täitmisele pööramisele osaliselt. 5 Kuna nimetatud sätete rakendamisel otsustatakse süüdlase reaalne karistamine ning tema tingimuslik vabastamine kohe karistuse mõistmise raames, siis puuduvad sel juhul
Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2005 otsusega karistati apellanti 3-aastase vangistusega, millest reaalselt ärakandmisele määrati 1 aasta vangistust. Seega on apellandi puhul tegemist isikuga, kelle suhtes ei kuulu kohaldamisele
Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse seisukohaga, et tegemist on võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega, kuna isik, kellele mõistetakse reaalne vangistus ja tal on õigus vabanemisele
sätete kohaldamisega on paremas olukorras, kui isik, kelle suhtes mõisteti vangistus reaalselt osaliselt ja osa vangistust jäeti tingimuslikult kohaldamata. Niinimetatud šokivangistuse puhul on tegemist vangistusega, mis on lühiajaline võrreldes teiste vangistustega. Isiku ka sellest lühiajalisest vangistusest tingimisi vabastamine
Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellandi poolt kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 6 Agu Timmi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.