Hageja poolt aluseks võetud tüüptingimus on tühine, kuna kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult ega vasta headele kommetele. Kostja ei pea mõistlikuks lepingu üldtingimust, mille kohaselt tal puudub võimalus kahju vältimiseks, kusjuures võimalikuks kahju tekitajaks on tegelikult hageja. Väidetav kahju tekkis hagejal vara realiseerimise käigus. Kostjal puudus igasugune õigus vara müügi suhtes, mistõttu teda ei saa pidada vastutavaks realisatsioonist tekkinud kahjude osas, st puudub põhjuslik seos. Kostjal ei olnud ka võimalik kahju ära hoida. Sõiduk müüdi väga kiiresti, mis eeldab turuhinnast madalama hinnaga müüki. Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnangust ja ajalehe Kuldne Börs väljatrükist nähtub, et hageja realiseeris sõiduki turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Kostja on tasunud kõik lepingust tulenevad arved. Kostjale on jäänud ka arusaamatuks, millise kindlustusperioodi eest soovib hageja saada 1969,50 krooni ning kuidas on kujunenud 7330,51 krooni suurune nõue. Maakohtu otsus Kohus rahuldas hagi. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et lepingu nr 003324L lahutamatuks lisaks olev kasutusrendi üldtingimuste p 5.19 kahjustaks teist lepingupoolt ebamõistlikult või oleks vastuolus heade kommetega. Analoogiline regulatsioon sisaldub ka
§-s
Kostja möönab, et ta on rikkunud lepingulisi kohustusi, so jätnud õigeaegselt rendimaksed tasumata, kuid väidetav kahju ei ole tekkinud sellest. Kuna kostjal puudusid võimalused kahju tekkimist ära hoida, siis ei saa ta olla vastutav selle korvamisel. Vara esimene rendimakse on 10% vara väärtusest ning ülejäänud maksed on oluliselt väiksemad. Seega tuleb osaliselt lugeda esimest rendimakset ettemakseks, mille eest kostjale renditeenust osutatud ei ole. Üldtingimustes ei ole ka selle osa tagastamist ette nähtud ning
Sõiduki realiseeris OÜ Balti Realiseerimiskeskus, kes oli müümise hetkel panga kontserni kuuluv äriühing. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada OÜ-d Balti Realiseerimiskeskus erapooletuks, sõltumatuks ja asjast mittehuvitatuks isikuks nii sõiduki turuväärtuse hindamisel kui ka müümisel. Üldtingimuste kohaselt oli üksnes rendileandjal võimalus vara hinnata ja realiseerida, seega oli ta sidunud kohustuse asjaoluga, mis sõltus üksnes temast.
Kohus ei ole otsuse tegemisel arvestatud kostja esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi hinnanguga ja väljavõtetega ajalehest Kuldne Börs. Kõigi esitatud tõendite kohaselt oli vara turuväärtus oluliselt suurem sellest, mida hageja näitas hagiavalduses. Samuti puudusid kostjal igasugused võimalused rääkida kaasa vara hindamisel või müügiprotsessis, kui seda teostas kontserni kuuluv isik. Vara realiseeriti ajavahemikul 07.-19.05.2005. Kui arvestada asjaolu, et nimetatud aeg sisaldab sõiduki väidetavat keemilist puhastust, muud müügieelset ettevalmistust, registreerimisi ARK-i büroos, puhkepäevi ja riiklikke pühasid, siis jääb tegelikuks ja reaalseks müügiprotsessi pikkuseks vaid paar päeva. On selge, et nii lühikese aja vältel on võimalik realiseerida ainult oluliselt madalama turuhinnaga vara. Hageja nõuab muuhulgas kahjude korvamist, mis on seotud vara valduse taastamisega summas 7330,51 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskus arvest nähtub, et hageja on kandnud reaalseid kulutusi vaid sõiduki keemilise pesu eest 1610,17 krooni. Hageja ei ole kahju tõendanud hagis nõutud summa ulatuses, va keemiline pesu. 3
§-is 195 lg.3 antud määratlusest kujutab pooltevaheline kasutusrendileping endast kestvuslepingut.
, TsÜS ja RES RakS § 12 lg.1 sätestab, et enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 01.07.2002 tsiviilõiguse üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Seega, kuigi pooltevaheline leping oli sõlmitud 06.02.2002, tuleb hagi lahendamisel kohaldamisele
17. peatükis liisingulepingut reguleerivad sätted.
kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulude kindlaksmääramisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast. Kui liisinguese jääb pärast ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ka ülesütlemisega tekkinud lisakulud. Seega on õiguslikult ebatäpne rääkida kahju hüvitamise nõudest; tegemist on hageja poolt tehtud kulutuste hüvitamise nõudega.
367 tulenevalt on asjakohatud ka apellandi väited liisingulepingu tüüptingimuste tühisusest ja viide
§-le 127 lg.4, nagu ka väide, et esimene liisingumakse (10% vara väärtusest) kujutab endast ettemakset. Hageja sai tagastatud sõiduki müügist OÜ Balti Realiseerimiskeskuse kaudu oma kulutused antud sõiduki kostjale liisimisel kaetuks 114 406, 78 kr. ulatuses, sest müügihinnalt 135 000 kr. tuli tasuda käibemaks. Müügiteenusega seoses kandis hageja kulutusi 5720,34 kr. ja tal tuli tasuda ka auto müügieelse keemilise pesu eest 1610,17 kr. Viimatimärgitud kulutused kujutavad endast
§-is 367 lg.4 märgitud lisakulutusi, mida liisinguvõtja peab liisinguandjale hüvitama.
lg.1 kohane kulutus, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, on hageja poolt kostja eest tasutud kindlustusmakse 1969,50 kr. Apellandi väide, et kindlustusmakse tasuti perioodi eest pärast auto tagastamist, on vastuolus esitatud 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.