TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2490 Otsuse kuupäev 28.mai 2007 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi XXX kaebus ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 13.09.2006 otsuse peale Asja läbivaatamise kuupäev 10.mai 2007 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja XXX ja tema esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar ning vastustaja ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni esindaja Karin Künnapuu Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon tunnistas 24.031993 otsusega nr 10-2528 Kõo valla Koksvere Villemi 79-a talu õigusvastaselt võõrandatud maa osas õigustatud subjektiks täies ulatuses XXX. Talu õigusvastase võõrandamise aegne omanik oli Ann Seiboth, kaebuse esitaja ema. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon jättis 24.03.1993 otsusega nr 10-97 rahuldamata XXX taotluse tema tunnistamise kohta õigustatud subjektiks Kõo valla Koksvere Mallaste 78-a talu osas, kuna ta ei kuulunud ORAS § 8 ja MRS § 5 nimetatud pärijate hulka. Talu õigusvastase võõrandamise aegne omanik oli Aleksander Seiboth, Ann Seibothi abikaasa, kes suri 27.12.
- ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon tunnistas 26.10.2005 otsusega nr 145-10080 XXX õigustatud subjektiks Koksvere Mallaste 78-a talumaa suhtes. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 24.03.1993 otsuse nr 10-97 muutmise aluseks oli XXX poolt maakonnakomisjonile esitatud abieluvaranduse lahutamise leping, mis sõlmiti Ann ja Aleksander Seibothi vahel 29.09.1933 ning mille kohaselt kuulus Koksvere Mallaste 78-a talu ainuomanduse alusel Ann Seibothile. 05.07.2006 esitas XXX Viljandi maakonnakomisjonile avalduse ja palus uuesti läbi vaadata varemtehtud otsused ning tunnistada teda õigustatud subjektiks Koksvere Mallaste 78-a ja Koksvere Villemi 79-a taluhoonete suhtes. Maakonnakomisjon asus 13.09.2006 otsuses seisukohale, et Eesti NSV seadusandlus, mis reguleeris maa tagasiandmist talupoegadele, ei tõenda taluhoonete õigusvastast võõrandamist Ann Seibothilt. XXX taotlus jäeti rahuldamata, kuna ei olnud tõendatud hoonete võõrandamine Ann Seibothilt. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS XXX esitas kohtule kaebuse, taotledes ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 13.09.2006 otsuse tühistamist ja enda tunnistamist õigustatud subjektiks Kõo valla Koksvere Mallaste 78-a ja Koksvere Villemi 79-a taluhoonete suhtes. Kaebuse esitaja väidab, et uueks asjaoluks, mis tingis varemtehtud otsuste uuesti läbivaatamise, on avaldaja arvamuse kohaselt Eesti NSV seadused (Eesti NSV Ülemnõukogu 17.09.1944 seadus, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 16.10.1944 määrus nr 189, 28.03.1944 määrus nr 265, 14.12.1944 määrus nr 380 ning Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissari 17.10.2944 juhend). Kaebaja on seisukohal, et taluhooned võõrandati Ann Seibothilt juba tema eluajal, mida tõendavad ka avalduse juurde lisadena esitatud Eesti NSV seadused. Kaebaja möönab, et juhul kui leiaks tõendamist, et hooned ei olnud Ann Seibothi eluajal võõrandatud, siis on need õigusvastaselt võõrandatud tema pärijalt XXX ilt, kuid maakonnakomisjon ei ole kaalunud võimalust antud asjas kohaldada tõendamise lihtsustatud korra seadust. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta XXX kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kogutud tõenditega on tõendatud, et Ann Seiboth oli kuni surmani 13.05.1946 Mallaste 78-a ja Villemi 79-a hoonete omanik ning kui omanik elab ja sureb omas talus, siis ei saa rääkida hoonete õigusvastasest võõrandamisest. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra seadus kohaldatav, kuna XXX ei olnud sel ajal Mallaste 78-a ja Villemi 79-a talude omanik, kes oleks võinud eelnimetatud seaduse mõttest tulenevalt põgeneda repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, samuti ei olnud Ann Seibothi pärand XXX ile üle läinud, mistõttu ei saa rääkida XXX ist kui vara pärijast. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS 2 Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Antud asjas on vaidlus selle üle, kas Mallaste 78-a ja Villemi 79-a taluhooned on võõrandatud Ann Seibothilt õigusvastaselt. ORAS § 6 lg 1 sätestab vara õigusvastase võõrandamise mõiste, milleks on omaniku tahte vastaselt temalt vara äravõtmine või tema panek olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma või maha jätma, kui normatiivaktid, mille alusel vara võõrandati, on tunnistatud ebaseaduslikuks või kui vara võõrandati ebaseaduslike otsuste alusel või ametiisikute omavoli tõttu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkt 16 kohaselt peab maakonnakomisjon kontrollima, kas vara õigusvastase võõrandamise fakt on tuvastatud. Vara õigusvastase võõrandamise toimumist tõendatakse normatiivaktide alusel. Sama punkti lõige 4 sätestab, et kui vara on võõrandatud hiljem ebaseaduslikuks tunnistatud normatiivaktide alusel, tuleb maakonnakomisjonil näidata, millise normatiivakti alusel vara võõrandati ning millal ja kelle poolt on see normatiivakt tunnistatud ebaseaduslikuks. Asja materjalidest nähtuvalt lapsendas Ann Seiboth kaebuse esitaja XXX 16.02.
- Ann Seiboth suri 13.05.1946 ja tema viimane elukoht oli Koksvere Mallaste 78-a talus. Maa natsionaliseerimine 23.07.1940 ei võtnud Ann Seibothilt Mallaste talumaa kasutamise õigust. Kõo valla TK 09.06.1945 protokolliga nr 206 (tl 13) jäi Ann Seibothi kasutada pärast 1,8 ha eraldamist Alviine Nõmmele maa suurusega 28,41 ha. Vaatamata maa vähendamisele, ei võõrandatud Ann Seibothilt protokolli nr 206 kohaselt Mallaste 78-a hooneid. Viljandi Maa-arhiivi poolt 13.09.2005 väljastatud Koksvere Mallaste 78-a majapidamisraamatu väljavõtte kohaselt asus Ida Anvelt Koksvere Mallaste 78-a majapidamisse elama juulis 1946, seega pärast Ann Seibothi surma ja astus 18.04.1949 põllumajanduslikku artelli, andes ühistatud vara põllumajanduslikule artellile üle. Kohtule esitatud maa põlise pidamise aktide väljaandmise nimekirja (tl 35-36) kohaselt kuulus Ida Anvelt uusmaasaajate ja suurtalunike kõrval eksisteerinud „vähendatud talundite“ maakasutajate hulka. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt asub kohus seisukohale, et Ida Anvelt ei olnud uusmaasaaja, kellele jagati võõrandatud vara. Teise Viljandi Maa-arhiivi poolt 13.09.2005 väljastatud teatise kohaselt sai uusmaasaaja Albert Lääne Koksvere Villemi 79-a taluhooned enda kasutusse 28.12.1946, seega samuti pärast Ann Seibothi surma. 28.12.1946 aasta aktis (tl 20) kinnitab Albert Lääne, et kasutab Villemi 79-a talu hooneid ning on osaliselt tasunud saadud karjainventari eest, millest võib järeldada, et Albert Lääne ei pidanud ka pärast Ann Seibothi surma ennast hoonete omanikuks, kinnitades, et on omanikule maksnud saadud inventari eest. 3 Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nii nagu ei tõenda Ida Anvelti elamine Mallaste 78-a talus, ei tõenda ka Albert Lääne elamine Villemi 79-a renditalus, taluhoonete õigusvastast võõrandamist Ann Seibothilt tema eluajal. Kohus asub seisukohale, et taluhoonete õigusvastast võõrandamist omandireformi aluste seaduse mõttes ei toimunud, kuna kogutud tõendite kohaselt läksid majapidamised Ann Seibothi valdusest välja alles pärast tema surma. Ida Anvelt ja Albert Lääne elamine Ann Seibothile kuulunud taludes ei lõpetanud Ann Seibothi omandiõigust. Arvestades eeltoodut on kohus seisukohal, et Ann Seiboth oli kuni oma surmani 13.05.1946 hoonete omanik ning antud juhul ei saa rääkida hoonete õigusvastasest võõrandamisest Ann Seibothilt. Kaebaja väide, et juhul kui leiaks tõendamist, et hooned ei olnud Ann Seibothi eluajal võõrandatud, siis on need õigusvastaselt võõrandatud tema pärijalt XXX ilt ja maakonnakomisjonil oleks tulnud kaaluda antud asjas kohaldada tõendamise lihtsustatud korra seadust, ei ole õige. Tulenevalt ORAS §-de 6 lg 1 ja 17 lg 6 ning tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttest loetakse vara maha jäetuks reaalse repressiooniohu tõttu ning seega õigusvastaselt võõrandatuks ilma nimetatud asjaolu kohtuliku tuvastamiseta üksnes juhul, kui on tõendatud, et vara omanik põgenes repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, ja et selle põgenemise tõttu sunnitult jättis omanik oma vara maha ehk lõpetas omaniku õiguste ja kohustuste teostamise temale kuulunud vara suhtes lõplikult ja pöördumatult. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 lg 1 kohaldamise eelduseks on omandi äravõtmine ametivõimude poolt. Kuna antud asjas ei ole tõendatud omandi äravõtmist haldusaktiga või ametiisiku toiminguga, siis ei saa antud asjas eelnimetatud seadust kohaldada. Asja materjalidest nähtuvalt olid XXX bioloogilised vanemad Villemi 79-a talu rentnikud aastatel 1941-1944 ning läksid seejärel tagasi Järvamaale Nõmme külla, neile kuulunud asunikutallu. XXX ei olnud sel ajal Mallaste 78-a ja Villemi 79-a talude omanik, kes oleks võinud tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttest tulenevalt põgeneda repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast. Vastustaja väide, et kuna Ann Seibothi pärand ei olnud XXX ile üle läinud, siis ei saa ka rääkida XXX ist kui pärijast, on õige, sest igasugust eemalviibimist oma elukohast või vara asukohast ajavahemikul 16.06.1940 kuni 01.01.1954 ei saa lugeda vara õigusvastase võõrandamisega võrdsustatud pagemiseks. Arvestades eeltoodut jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata. Maare Aloe kohtunik 4 5