Obsah (5)

§ 173§ 191§ 192§ 231§ 194

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Reet Allikvere, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2007, Tallinn Tsiviilasja number 2-05-9

).

§ 173

lg 1 järgi tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seadusele või lepingule. Hagimaterjalist nähtuvalt on poolte vahel 02.11.2000 sõlmitud Q GSM leping, mille alusel kostja kasutas telekommunikatsiooniteenust ja kohustus selle eest tasuma. Hagile on lisatud allkirjastamata väljatrükk lepingu lõpetamise 05.02.2001 teatest. 20.04.2005 saldo kinnituse kohaselt on leping kostjaga ühepoolselt lõpetatud 02.03.2001. Saldo kinnitusest nähtuvalt on kostjale väidetavalt 11.04.2001 esitatud lõpparve, milles on põhivõlaks arvestatud telefonimaksed 766,33 krooni, kõneteenused 4243,18 krooni ja leppetrahv 1000 krooni. 7.

§ 191

lg 1 kohaselt loetakse leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Seega ei ole leppetrahv põhivõlg, vaid õiguskaitsevahend, mida kreeditoril on õigus kohustise täitmata jätmisel seaduse või lepingu alusel nõuda.

§ 192

kohaselt peab kokkulepe leppetrahvi (trahvi, viivise) kohta olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kohtule esitatud Q GSM-i mobiiltelefonsideteenuste kasutamise tingimused leppetrahvi ei kajasta, seega on leppetrahvi nõue põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus leidis, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg tasumata telefonimaksete ja kõneteenuste eest 668,12 krooni.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt tekkis kostja võlg juba
2. aastal, kuid hagi võla väljamõistmiseks on esitatud alles juunis 2005, seega ebamõistlikult pika aja jooksul, kusjuures viivis on arvestatud põhivõlalt kuni hagi esitamiseni. Kohtu hinnangul ei ole hageja siinjuures oma tsiviilõiguste teostamisel lähtunud hea usu põhimõtetest.
3. Kohus leidis, et on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg tasumata kõneteenuste eest kokku summas 4421,66 krooni, kuna mobiiltelefoni ei ole kostja hagejalt ostnud.
4. Kohus leidis, et viivis kuulub kostjalt väljamõistmisele

§ 231

lg 1 alusel, mille kohaselt on kohustiste täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga pole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivised 543,86 krooni ulatuses (3 % x 4421,66 krooni x 4,1 aastat). Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 3 11. OÜ Aktiva Finants palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt viivise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi 4421,66 krooni viivise saamiseks. 12. Apellant leiab, et kohus mõistis ebaõigesti kostjalt viivise välja

§ 231

lg-s 1 sätestatud määras (3% aastas), jättes tähelepanuta, et poolte vahel oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune viivisemäär. Seega kohus kohaldas kohtuotsust tehes materiaalõiguse normi vääralt ja kohtuotsus põhineb õigusnormi rikkumisel.

1. Hageja tugines viivisenõuet esitades mobiilsideteenuste kasutamise tingimuste p-le 7.4, mille kohaselt pidi kostja maksmisega viivitamise korral tasuma viivist 0,5% tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest, kokku vähemalt 60 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust lepingu sõlmimise, selle lahutamatuks lisaks olevate mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimuste ja nendega kindlaksmääratud viivise protsendimäära osas. Kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis poolte kokkuleppe viivise protsendimäära kohta arvestamata. Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli lepingus ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas (Q GSM lepingu tingimuste p 7.4). Hageja vähendas viivisenõuet põhisummani, seega käitus ta viivise arvestamisel heauskselt ja mõistlikult. Põhjendatud on viivise väljamõistmine maakohtu tuvastatud põhivõla suuruses, so 4421,66 krooni.
2. Kostja apellatsioonkaebusele vastust ei saatnud. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg-le 1 kontrollis ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas, so viivisenõude osalise rahuldamata jätmise ja menetluskulu väljamõistmise osas. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessinormi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. 16.

§ 191

lg 1 järgi loetakse viiviseks seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasumma, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja viivise

§ 231lg 1 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Vaidluse all ei ole asjaolu, et antud juhul oli Q GSM lepinguga kindlaks määratud teistsugune protsendimäär – 0,5% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte vähem kui 60 krooni. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta jättis kokkuleppe viivise suuruse kohta arvestamata, millega rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut. 17. Maakohus leidis kohtuotsuses küll seda, et hageja ei lähtunud oma tsiviilõiguste teostamisel hea usu põhimõttest, kui esitas 2001. aastal tekkinud võla väljamõistmiseks hagi juunis 2005, kuid kohus ei seostanud eeltoodut lepingus kokkulepitud viivisemäära arvestamata jätmise ega

§ 231lg 1 kohaldamisega.

Kohtupraktikas on viivise alandamise põhjusena tunnustatud muu hulgas seda, kui viivisenõue või arve jäeti esitamata mõistliku aja jooksul (

§ 194

lg 1), kuid see asjaolu ei anna iseenesest alust jätta lepingus kokkulepitud viivisemäär arvestamata. 4 Maakohus ei lugenud viivise kokkulepet tühiseks, mille tulemusena võiks tõusetuda seadusejärgse viivise väljamõistmise küsimus. 18. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud juhul oli kokku lepitud

§ 231

lg-st 1 erinevas viivise suuruses ja see kokkulepe on kehtiv, tuleb viivisenõude lahendamisel võtta aluseks leping. Et hageja vähendas viivisenõuet põhivõla suuruseni, tuleb kostjalt välja mõista viivisevõlg maakohtu tuvastatud põhivõla – 4421,66 krooni suuruses. Kostja viivise vähendamise taotlust ei esitanud. 19. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS 60 lg-te 1, 8 ja 11 alusel peab kostja hüvitama hagejale kohtukulud – hagi rahuldatud osalt tasutud riigilõiv 700 krooni, apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 250 krooni ning TsMS § 61 lg 1 alusel õigusabikulud, arvestades seaduses sätestatud 5% piirmäära, mis hõlmab kõiki kohtuastmeid, so 442 krooni. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista menetluskulud 1392 krooni. G. Kivinurm R. Allikvere A. Tänav