3-06-2490/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2490 Haldusasi M.S. i kaebus ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
2. septembri 2006 otsuse tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
3. mai 2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.S. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Apellant M.S. , esindaja Eha Lillsaar Vastustaja ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu
4. mai 2007 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandi poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest. POOLTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
5. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon tunnistas 24.03.1993 otsusega nr 10-2528 Kõo valla Koksvere V 79-a talu õigusvastaselt võõrandatud maa osas õigustatud subjektiks M.S. i. Talu õigusvastase võõrandamise aegne omanik oli M.S. i ema A.S. . 24.03.1993 otsusega nr 10-97 jättis maakonnakomisjon rahuldamata M.S. i taotluse tema tunnistamiseks õigustatud subjektiks Kõo valla Koksvere M 78-a talu osas, kuna ta ei kuulunud ORAS § 8 ja MaaRS § 5 nimetatud pärijate hulka. Talu õigusvastase võõrandamise aegne omanik oli A.S. i abikaasa A.S. , kes suri 27.12.
6. 26.10.2005 otsusega nr 14510080 tunnistas maakonnakomisjon M.S. i M 78-a talumaa suhtes õigustatud subjektiks. Maakonnakomisjoni otsuse nr 10-97 muutmise aluseks oli esitatud abieluvaranduse lahutamise leping, mis sõlmiti Ann ja A.S. i vahel 29.09.1933, ning mille kohaselt kuulus M 78-a talu ainuomanduse alusel A.S. ile. 05.07.2006 esitas M.S. maakonnakomisjonile avalduse ning palus uuesti läbi vaadata varemtehtud otsused ning tunnistada teda õigustatud subjektiks M 78-a ja V 79-a taluhoonete suhtes. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon jättis 13.09.2006 otsusega taotluse rahuldamata, kuna ei ole tõendatud, et V 79-a ja M 78-a taluhooned võõrandati juba A.S. i eluajal. Kõik arhiivitõendid tõendavad, et A.S. ile kuulunud taluhooneid hakkasid uusmaasaajad I. A. ja A. L. kasutama alles pärast tema surma. A.S. suri 13.05.1946 M 78-a talus. I. A asus majapidamisraamatu väljavõtte kohaselt elama M 78-a majapidamisse juulis 1946 ning A. L. sai arhiiviteatise kohaselt V 79-a taluhooned enda kasutusse 28.12.
7. Mõlemad taluhooned jäid pärast A.S. i surma peremehetuks ning anti Kõo valla TSN Täitevkomitee poolt uusmaasaajatele ja taluhoonete õigusvastast võõrandamist ei toimunud. M.S. esitas halduskohtule kaebuse, taotledes ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 13.09.2006 otsuse tühistamist ning maakonnakomisjonile ettekirjutuse tegemist M.S. i tunnistamiseks õigustatud subjektiks Kõo valla Koksvere küla M 78-a ja V 79-a taluhoonete suhtes. Kaebuse kohaselt võõrandati taluhooned A.S. ilt juba tema eluajal. Juhul kui leiaks tõendamist, et hooned ei olnud A.S. i eluajal võõrandatud, siis on need õigusvastaselt võõrandatud tema pärijalt M.S. ilt, kuid maakonnakomisjon ei ole kaalunud võimalust kohaldada asjas tõendamise lihtsustatud korra seadust.
8. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et I. A. i ja A. L elamine A.S. ile kuulunud taludes ei lõpetanud A.S. i omandiõigust. Kui omanik elab ja sureb oma talus, siis ei saa rääkida hoonete õigusvastasest võõrandamisest. I. A. ei olnud uusmaasaaja, vaid vähendatud talundite maakasutaja. I. A. elas M 78-a talus, sest A.S. vajas talutööde tegemisel abi. Samuti ei tõenda A. L elamine V 79-a renditalus hoonete võõrandamist A.S. ilt. A. L ei pidanud ennast ka pärast A.S. i surma hoonete omanikuks, kinnitades, et on omanikule maksnud saadud inventari eest. Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra seadus ei ole kohaldatav, kuna M.S. ei olnud M 78-a ja V 79-a talude omanik, kes oleks võinud põgeneda repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast, samuti ei olnud A.S. i pärand M.S. ile üle läinud, mistõttu ei saa rääkida M.S. ist kui vara pärijast. HALDUSKOHTU LAHEND
9. Tartu Halduskohus jättis 28.05.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt suri A.S. 13.05.1946 ja tema viimane elukoht oli M 78-a talus. Maa natsionaliseerimine 23.07.1940 ei võtnud A.S. ilt M talumaa kasutamise õigust. Kõo valla TK 09.06.1945 protokolliga nr 206 jäi A.S. i kasutada pärast 1,8 ha eraldamist Alviine N. maa suurusega 28,41 ha. Vaatamata maa vähendamisele ei võõrandatud A.S. ilt protokolli nr 206 kohaselt M 78-a hooneid. Kohus leidis, et I. A. ei olnud uusmaasaaja, kellele jagati võõrandatud vara. Viljandi Maaarhiivi poolt 13.09.2005 väljastatud M 78-a majapidamisraamatu väljavõtte kohaselt asus I. A. M 78-a majapidamisse elama juulis 1946, seega pärast A.S. i surma, ja astus 18.04.1949 põllumajanduslikku artelli, andes ühistatud vara põllumajanduslikule artellile üle. Maa põlise 2 pidamise aktide väljaandmise nimekirja kohaselt kuulus I. A. uusmaasaajate ja suurtalunike kõrval eksisteerinud „vähendatud talundite“ maakasutajate hulka. Teise Viljandi Maa-arhiivi poolt 13.09.2005 väljastatud teatise kohaselt sai uusmaasaaja A. L V 79-a taluhooned enda kasutusse 28.12.1946, seega samuti pärast A.S. i surma. 28.12.1946 aktis kinnitab A. L , et kasutab V 79-a talu hooneid ning on osaliselt tasunud saadud karjainventari eest, millest võib järeldada, et A. L ei pidanud ka pärast A.S. i surma ennast hoonete omanikuks, kinnitades, et on omanikule maksnud saadud inventari eest. Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et nii nagu ei tõenda I. A. i elamine M 78-a talus, ei tõenda ka A. L elamine V 79-a renditalus taluhoonete õigusvastast võõrandamist A.S. ilt tema eluajal. Arvestades eeltoodut taluhoonete õigusvastast võõrandamist omandireformi aluste seaduse mõttes ei toimunud, kuna kogutud tõendite kohaselt läksid majapidamised A.S. i valdusest välja alles pärast tema surma. I. A. i ja A. L elamine A.S. ile kuulunud taludes ei lõpetanud A.S. i omandiõigust. Kaebaja väide, et juhul kui leiaks tõendamist, et hooned ei olnud A.S. i eluajal võõrandatud, siis on need õigusvastaselt võõrandatud tema pärijalt M.S. ilt ja maakonnakomisjonil oleks tulnud kaaluda tõendamise lihtsustatud korra seaduse kohaldamist, ei ole õige. Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 2 lg 1 kohaldamise eelduseks on omandi äravõtmine ametivõimude poolt. Kuna asjas ei ole tõendatud omandi äravõtmine haldusaktiga või ametiisiku toiminguga, siis ei saa nimetatud seadust kohaldada. Asja materjalidest nähtuvalt olid M.S. i bioloogilised vanemad V 79-a talu rentnikud aastatel 1941-1944 ning läksid seejärel tagasi Järvamaale Nõmme külla, neile kuulunud asunikutallu. M.S. ei olnud sel ajal M 78-a ja V 79-a talude omanik, kes oleks võinud tõendamise lihtsustatud korra seaduse mõttest tulenevalt põgeneda repressioonihirmus oma elukohast või vara asukohast. Vastustaja väide, et kuna A.S. i pärand ei olnud M.S. ile üle läinud, siis ei saa ka rääkida M.S. ist kui pärijast, on õige, sest igasugust eemalviibimist oma elukohast või vara asukohast ajavahemikul 16.06.1940 kuni 01.01.1954 ei saa lugeda vara õigusvastase võõrandamisega võrdsustatud pagemiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. M.S. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega tema kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) maakonnakomisjon on jätnud kaebaja avalduse rahuldamata põhjendustega, mis on omavahel vastuolus. Kohus ei ole motiveerinud, miks kohus pidas võimalikuks tugineda maakonnakomisjoni 11.04.2007 kirjas antud selgitustele, mis erinevad oluliselt 13.09.2006 otsuses toodud motiveeringust. Kui 13.09.2006 otsuses komisjon välistab võimaluse, et hooned oleksid läinud välja A.S. i valdusest enne tema surma, siis 11.04.2007 vastuses tugineb komisjon asjaolule, et hooned olid A.S. i valdusest välja läinud enne tema surma tõsikindlalt. Väidete, et I. A. elas M 78-a talus, sest A.S. vajas talutööde tegemisel abi, ning et A. L tuli V 79-a tallu elama A.S. i soovil, esitamiseks ei ole alust ning seetõttu ei ole need arvestatavad. Asjas on küllaldaselt andmeid selle kohta, et kindlaks teha: V 79-a taluhoonete õigusvastane võõrandamine omanikult tahte vastaselt temalt vara äravõtmisega; M 78-a taluhoonete õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt tema panekuga olukorda, kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma. 3 Et suur osa Kõo valla TSN TK dokumente hävinesid
11. a toimunud tulekahju tõttu, siis tuleb analüüsida olemasolevaid dokumente, arvestades üldist ajaloolist tausta; 2) V 79-a seonduvalt on kohus jätnud õigesti hindamata olulise dokumendi – vormi nr
12. Kohus märgib ebaõigesti, et A. L sai V hooned enda kasutusse 28.12.
13. See on kuupäev, millal A. L on vormile nr 1 alla kirjutanud. V 79-a taluhoonete kasutamist A. L poolt enne A.S. i surma on tunnistanud ka maakonnakomisjon. Vorm nr 1 on koostatud valla täitevkomitee protokolli nr 2 alusel, millist ei ole arhiividest leitud. Selleks, et anda hinnang selle protokolli koostamise võimaliku aja ja sisu kohta, on kaebaja esitanud Kõo valla täitevkomitee istungi protokolli nr 206, 09.06.
14. Protokollist nr 206 nähtuvalt on sellised täitevkomitee istungi protokollid olnud aluseks vara võõrandamisel. Protokoll tugineb Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu ja Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee määrusele nr 189, 16.10.1944, ja nr 380, 14.12.1944, mille peamine sisu on maa, ehitiste, põllumajandusinventari ja loomasööda võõrandamine. Täitevkomitee istungi protokolli nr 206 järgi kohustatakse maakonnakomisjoni ja valla täitevkomitee esindajat andma ehitused, loomad ja muu varandus üle akti järgi. On ilmne, et A. L le V talu maade, inventari ja hoonete üleandmine on toimunud samasugusel blanketil koostatud täitevkomitee istungi protokolli järgi. Et sellist üleandmist on selgesõnaliselt nimetatud võõrandamiseks, ei saa olla kahtlust, et V 79-a taluhooned on A. L le üle antud võõrandamise käigus koostatud akti alusel. Oluline on ka see, et vastavalt määrustele nr 189 ja 380 ei tohtinud isik omada kahte talu ega kahe talu hooneid. Et täitevkomitee protokoll on vormi nr 1 aluseks, siis pidi see olema koostatud enne 28.12.
15. Et
16. a kohta valla protokolle ei ole arhiividest leitud, siis olemasoleva protokolli nr 206 järgi, mis on koostatud 09.06.1945, võib paigutada protokolli nr 2 koostamise aja
17. a jaanuarikuusse või vähemalt sama aasta esimestesse kuudesse. See tähendaks, et võõrandamise otsustamine oli tehtud A.S. i eluajal. Samas ei ole protokolli 2 koostamise aja tuvastamine määrava tähtsusega. Võttes aluseks eelduse, et protokoll nr 2 oli koostatud vormikohase vara võõrandamiseks ette nähtud blanketina, siis sai vara üleandmine uusmaasaaja A. L le toimuda ainult võõrandamisena. Vormi nr 1 analüüs lükkab ümber maakonnakomisjoni väited selle kohta, et A.S. ja A. L olid kokku leppinud maa ja hoonete kasutamises. Vorm nr 1 on koostatud uusmaasaajale ning vormi aluseks ei ole kokkulepe, vaid täitevkomitee otsus. Ekslik on väide, et vormi nr 1 järgi on A. L osaliselt karja-inventari eest tasunud omanikule. On küll märge, et tasu karja-inventari eest on osaliselt makstud, kuid millestki ei saa järeldada, et see on toimunud omanikule. Pealgi on omanikuna märgitud A.S. , kes oli juba
18. a surnud. V 79-a pereraamatu sissekannete järgi on A. L perekond elanud
19. a esimesest poolest V talundi majapidamises. Perekonnapeaks on A. L . Majapidamise kohta on esitatud andmed alates 01.01.1946, millest alates on kasutatud põllumajandusinventari. 01.07.1946 on registreeritud, et pere kasutuses on põllumaa, millele on tehtud külvina kartul, nisu, oder, segavili, kasvatatud on 3 veist, kanu. See tähendab, et A. L on elanud perekonnapeana V 79a talus vähemalt
20. a algusest. Maa põliseks pidamise aktide väljaandmise nimekirja järgi on A. L saanud V 79-a maad 23,07 ha. Ka see tõend kinnitab väidet, et A.S. ei andnud V 79-a hooneid A. L le kokkuleppel. Eeltoodu alusel on tõendatud, et V 79-a hooned on võõrandatud A.S. ilt tema tahte vastaselt tema eluajal,
21. a alguses; 3) M 78-a talundi pereraamatus on
22. a tehtud sissekanne, mille järgi
23. a oli M talundi hoones perekonnapeaks I. A. . Hoonetes elavad veel Linda A. ja Peeter S. Viimasena on märgitud A.S. , kes on haige. A.S. i nimi on maha tõmmatud ning järgneb märge, et surnud. I. A. on juba vähemalt
24. a elanud M s, tema nimele on 01.01.1946 seisuga 4 fikseeritud põllumajanduslik inventar, maa, hooned, elumaja, karjalaut, viljakuivati, küün ja kaks aita. See tähendab, et I. A. on elanud hoonetes peremehena juba vähemalt
25. a
26. jaanuarist, seega A.S. i eluajal. A.S. i kohta tehtud märkus “haige” on viide sellele, et tema on olnud kõrvaline isik, mitte omanik. Kui A.S. ilt ei olnud
27. a M 78-a hooneid võõrandatud, siis ei olnud ka põhjust, miks pidi majapidamisraamatuse märkima perekonnapeaks I. A. i, kes on olnud A.S. ile võõras isik. Kuigi I. A. i ei ole maa põliseks pidamise aktide väljaandmise nimekirjas nimetatud otseselt uusmaasaajaks, vaid vähendatud talundi omanikuks, on ta sisuliselt uusmaasaaja, sest selles nimekirjas on I. A. märgitud M 78-a talu maade talunikuks. Et M 78-a talu omanik oli A.S. , siis pidi I. A. i poolt M 78-a talumaade põliseks pidajaks saamine olema seotud temale eelnevalt M hoonete valduse üleandmisega. M 78-a hoonete pidamist enda omandiks I. A. i poolt tõendab ka ühistatud vara vastuvõtmise akt, millega I. A. on üle andnud põllumajanduslikule artellile muu vara hulgas aida, lauda, küüni, elumaja, kuivati elumaja. Aktis ei ole viidet sellele, et tegemist oleks peremehetu varaga. Eeltoodu alusel võib väita, et ka M 78-a hooned on läinud välja A.S. i valdusest tema tahte vastaselt tema eluajal. Võttes arvesse selle aja iseloomulikke protsesse, seda, et maad olid natsionaliseeritud, et A.S. i loeti suurmaapidajaks, siis oli A.S. il põhjendatud hirm repressioonide eest, mille tõttu tema omanikuks olemine lõppes sisuliselt ka elukohast lahkumata. See tähendab, et isegi kui M 78-a taluhooneid ei ole täitevkomitee otsusega võõrandatud, mille olemasolu arhiivide puudulikkuse tõttu ei ole võimalik kontrollida, võib lugeda hoonete äraandmiseks/mahajätmiseks repressiooniohu tõttu ka olukorda, kus omanik jääb küll tallu elama, kuid hoonete valdajaks ja peremeesteks saavad võõrad isikud. Taustaandmete põhjal on võimalik väita, et A.S. ei müünud ega kinkinud oma hooneid uusmaasaajatele vabatahtlikult. Ühelgi tõendil ei ole viidet sellele, et A.S. il oleks olnud võimalus reaalselt vara üle võimu ja omandiõigust teostada. Halduskohus jättis põhjendamatult üle kuulamata tunnistaja V. K, kes oleks saanud anda ütlusi repressiooniohu ja varade võõrandamise kohta.
28. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjon vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakonnakomisjon jätkuvalt seisukohal, et A.S. ilt ei võõrandatud õigusvastaselt M 78-a ja V 79-a hooneid. Maakonnakomisjoni põhjendused ei ole omavahel vastuolus. Kuna M.S. i poolt maakonnakomisjonile esitatud avaldused ja kohtule 21.12.2006 ja 06.03.2007 esitatud kaebused erinevad üksteisest sisuliste põhjenduste ja oletuslike väidete osas, pidi ka vastustaja vastamisel neist lähtuma. Kaebaja oletuslikud järeldused on vastuolus omandireformi aluste seadusega. Valla täitevkomitee protokoll oli eelakt (eelotsustus), millega nähti ette vara edaspidine võõrandamine talupidajalt. Vara tegelik õigusvastane võõrandamine toimus aga konkreetse üksikaktiga, millele andis allkirja vara vastuvõtmise kohta ka uus omanik. Dokumentaalselt on tõendatud (28.12.1946 A. L poolt allkirjastatud vorm nr 1), et taluhooned anti A. L le alles pärast A.S. i surma. Seega ei oma tähtsust, millal võeti vastu eelakt – valla täitevkomitee protokoll nr
29. Oluline on, A. L sai V 79-a hoonete omanikuks 28.12.1946, kui A.S. oli juba surnud, mistõttu ei saa rääkida vara õigusvastasest võõrandamisest endiselt omanikult. Asjaolu, et A. L kasutas A.S. i eluajal V 79-a hooneid, ei muutnud teda veel nende omanikuks. Antud juhul ei ole oluline, kas I. A. elas talus alates 01.07.1946 (tõendatud väljavõttega M 78-a majapidamisraamatust) või alates 01.01.1946 (kaebaja oletuslik väide). Oluline on, et A.S. elas kuni oma surmani M 78-a talus. Kui talu omanik sureb oma talus, ei saa rääkida taluhoonete õigusvastasest võõrandamisest omaniku tahte vastaselt tema panekuga olukorda, 5 kus ta on sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma. Mitte ükski kirjalik dokument ei kinnita seda väidet. Valla täitevkomitee 09.06.1945 protokoll nr 206 nägi ette A.S. ilt 1,8 ha maa, mitte hoonete võõrandamise. Arusaamatuks jääb
30. a repressioonioht A.S. ile. Puuduvad igasugused andmed, et A.S. oleks olnud kantud kulaklike majapidamiste nimekirja, samuti ei viidud sõja lõppedes
31. a maapiirkondades läbi mingisuguseid repressioone ega moodustatud ka veel kolhoose, kuhu astumise kartust võiks pidada repressiooniohuks taluomanikule. Majapidamisraamatute kohaselt andsid nii A. L kui ka I. A. perekonnapeana allkirja alles 01.07.1946, s.o pärast A.S. i surma. Kuna on olemas kirjalikud tõendid, et A.S. ilt ei võõrandatud M 78-a ja V 79-a hooneid, on kohtu otsus jätta tunnistaja V. Koobas üle kuulamata, põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
32. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
33. mai 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 3 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas alusetu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, et asjas on küllaldaselt tõendeid selle kohta, et tuvastada V 79-a taluhoonete õigusvastane võõrandamine omanikult tahte vastaselt temalt vara äravõtmisega. Mingite dokumentidega ei ole tõendamist leidnud, et vara õigusvastane võõrandamine toimus A.S. i eluajal. Vorm nr 1 on koostatud valla täitevkomitee protokolli nr 2 alusel. Valla täitevkomitee protokolli nr 2 ei ole arhiividest leitud. Samuti ei ole arhiivis leitud dokumente, et V 79-a oleks A.S. ilt võõrandatud. Asjaolu, et apellant esitas halduskohtule Kõo valla täitevkomitee istungi protokolli nr 206, mis pärineb
34. juunist 1945, ei anna veel alust väita, et protokoll nr 2 on kindlasti koostatud A.S. i eluajal. Kuna protokolli ei ole leitud, siis analoogia alusel ei ole võimalik anda hinnangut selle sisule. Dokumentaalselt on tõendatud, et taluhooned anti vorm nr 1 alusel A. L le
35. detsembril
36. A.S. suri
37. mail
38. Vormis nr on A. L kinnitanud, et hooned on kasutamisel ja karja-inventari eest on osaliselt makstud. Kohus ei nõustu apellandiga, et pole tõendatud tasumine omanikule. Kuna puuduvad dokumendid, mis tõendaksid vara võõrandamist A.S. ilt, siis on ainuke võimalus, et karja-inventari eest tasuti just temale. Asjaolu, et vara omanikuna oli märgitud A.S. ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest peale tema surma sai vara omanikuks olla ainult Anna S. Seega nähtub vormist nr 1, et A. L ei pidanud end V 79-a hoonete omanikuks, vaid ainult kasutajaks. Seega puuduvad kokkuvõttes dokumendid, mis kinnitaksid V 79-a vara õigusvastast võõrandamist A.S. ilt tema eluajal. Ka V 79-a pereraamat ei kinnita A. L perekonna elamist antud majapidamises 1946 esimesest poolest, vaid kinnitab, et nad elasid seal
39. juulil 1946, kuna
40. jaanuaril 1946 ei ole A. L sisse kantud perekonnapeana. Seega ka see ei kinnita, et ta ei saanud hooneid kokkuleppel omanikuga ja need olid võõrandatud. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et on kindlaks tehtud M 78a taluhoonete õigusvastane võõrandamine omaniku tahte vastaselt tema panekuga olukorda, kus ta oli sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu vara ära andma. Kõo valla täitevkomitee istungi
41. juunist 1945 protokolliga nr 206 otsustati võõrandada A.S. ilt kui suurmaapidajalt 1,8 ha maad. Samas protokollis on ka märkus, et inventari ei 6 olnud võõrandada. Mingit otsust hoonete võõrandamise kohta ei ole tehtud. Ülejäänud maa on jäetud A.S. i kasutusse. M 78-a talundi pereraamatus on küll tehtud sissekanne, et
42. juulil 1946 oli perekonnapeaks I. A. , kuid puudub märge, et ta oli selleks ka
43. jaanuaril
44. Seega puuduvad tõendid, et I. A. oli hoonete peremees juba
45. jaanuarist 1946 nagu on väidetud apellatsioonkaebuses. Kuna A.S. oli juba
46. juuliks 1946 surnud, siis ei olnud teda võimalik perekonnapeaks nimetada. Asjaolu, et pereraamatus on
47. jaanuari 1946 seisuga märgitud ka inventar, hooned, külvid jne ei anna veel alust väiteks, et need kuulusid juba siis I. A. ile. Tegelikult on lihtsalt konstanteeritud talu hetkeseis. Kuna A.S. suri
48. mail 1946 ja I. A. elas selles talus edasi, siis on igati põhjendatud see, et tema andis üle ka talule kuuluva vara põllumajanduslikule artellile. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega ka selles, et A.S. oli sunnitud oma vara ära andma repressiooniohu tõttu. Kõo valla täitevkomitee
49. juuni 1945 protokolliga nr 206 võeti talt ära ainult 1,8 ha maad. Selles ei ole otsustatud tema muu vara, sealhulgas ka hoonete võõrandamist. Ei ole tõendatud see, et enne A.S. i surma toimus repressioone, mille kartusel oli A.S. sunnitud oma vara ära andma. Selle kohta pole apellatsioonkaebuses mingeid tõendeid esitatud. Seega on halduskohus õigustatult leidnud, et A.S. ile kuuluv M 78-a ei väljunud tema omandist tema tahte vastaselt. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Viivi Tomson Maili Lokk 7 Agu Timmi