3-06-1855 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht
- oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1855 Haldusasi M.K. i kaebus Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 2-4-272 peale Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 15.05.2007 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus M.K. i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- oktoober 2007 Menetlusosalised Apellant (kaebuse esitaja) – M.K. , esindajad advokaadid Viive Kaur ja Peeter Kutman Vastustaja (haldusorgan) – Otepää Vallavalitsus, esindaja advokaat Kalju Kutsar Kolmandad isikud – H-R.K. , esindaja M.H. , K.H. , M.H. RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- mai 2007 otsus muutmata. Apellandi menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 30.10.
- MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED M.K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 24-272 peale. Kaebuse kohaselt on M.K. i omandis ehitised (suvila ja majandushooned) asukohaga Otepää vald, K küla. Nimetatud hooned asuvad endise J A306 talu maadel. ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni 24.05.1995 otsusega nr 8866 tunnistati endises Pühajärve vallas K külas asunud J A306 talu maa suhtes õigustatud subjektideks H.K. , Härni H. ja Jaan H. igaüks 1/3 mõttelises osas. H. H. loovuta maa tagastamise nõudeõiguse pojale M.H. ile ja J. H. loovutas oma nõudeõiguse pojale K.H. ile. Otepää Vallavalitsus tegi 17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 ettepaneku määrata Otepää vallas K külas asuva J A306 tagastamisele kuuluvatel maadel asuvale M.K. i omandis olevate hoonete kompleksi teenindamiseks vajaliku maa suuruseks ligikaudu 0,15 ha vastavalt plaanile. M.K. esitas Otepää Vallavalitsusele vaide. 15.08.2006 teatas Otepää Vallavalitsus oma kirjaga nr 4-3/1574-1, et kaebuse esitaja poolt soovitud ulatuses maa määramine suvila juurde ei ole põhjendatud, sest järvele juurdepääs ja vee võtmine järvest on võimalik lahendada ka kokkuleppel maaomanikuga. Otepää Vallavalitsus ei muutnud 17.05.2006 korraldusega nr 2-4-272 tehtud maa määramise ettepanekut. Kaebuse esitaja leidis, et vallavalitsus ei ole maa teenindamiseks määratava maa ulatuse ja piiride ettepaneku puhul arvestanud asjaoluga, et järvele juurdepääsu mittevõimaldamise ja ehitiste juurde vaid 0,15 ha määramisega on tehtud võimatuks ehitiste sihtotstarbeline kasutamine, hooldamine ja ohutu ekspluateerimine. Vallavalitsus ei ole kaevatava haldusakti vastuvõtmisel järginud maakorralduse nõudeid ega teostanud kaalutlusõigust. Otepää Vallavalitsus vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt lähtus Otepää Vallavalitsus M.K. ile kuuluvatele hoonetele teenindamiseks vajaliku maa määramisel sellest, et M.K. il oleks võimalus talle kuuluvaid hooneid sihtotstarbeliselt kasutada, samas ei tohi talle kuuluvatele hoonetele määratud teenindusmaa liigselt kahjustada tagastatava maa omanike huve. Kaebuse esitajale eluks vajaliku veevarustuse tagamine on võimalik lahendada teiste abinõudega, sest lahtisest veekogust vee võtmine ei saa olla ainukeseks võimaluseks joogi- ja tarbevee saamiseks. Kolmas isik M.H. leidis, et M.K. i õiguslik maakasutus ei ole kunagi P järve veepiirini ulatunud. P järv on kantud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus jättis
- mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on M.K. ile hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramine õiguspärane. Ostueesõigusega erastatav maa peab vastama maakorralduse nõuetele ning olema piisav ehitise sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi Kord) p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel tuleb arvestada maakorralduse nõudeid, määrates ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ehitusaluse ning ehitist ümbritseva vähima tarviliku ja piisava koguse maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Maareformiseaduse (MaaRS) § 221 lg 6 kohaselt määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi 2 Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Maakorraldusseaduse (MaaKS) § 5 lg 2 sätestab maakorralduse tingimused, millised tulenevad seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest, milliste täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Nimetatud sätte kohaselt määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa kooskõlas maakorralduse nõuetega arvestades, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisalune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. M.K. i õiguslik maakasutus ei ole kunagi P järve veepiirini ulatunud. Kaebuse esitajale kuuluv ehitis on suvila, mida on võimalik kasutada ka aastaringseks elamiseks, kuid nii ajutine kui alaline elamine ei eelda vahetut juurdepääsu veekogule. Eluks vajaliku veevarustuse tagamine on võimalik lahendada teiste abinõudega. Vee võtmine järvest on võimalik lahendada kokkuleppel maaomanikuga, samuti ei saa lahtisest veekogust vee võtmine tänapäeval olla ainukeseks võimaluseks joogi- ja tarbevee saamiseks. Ostueesõigusega erastataval maal asub M.K. ile kuuluv kaev, mis tuleb kaebuse esitajal taaskasutusse võtta. Vaidlustatud korralduse lisaks olevalt plaanilt nähtub, et vallavalitsus on hoonete teenindamiseks vajaliku maa ligikaudse suuruse ja asendi määramisel arvestanud hoonete ning juurdepääsutee paiknemist, samuti tulevase kinnistu terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamise vajadust. Vallavalitsuse poolne ettepanek võimaldab M.K. il hooneid kasutada ilma, et see tekitaks uusi konflikte tagastatava maa omanikega ning samas kahjustaks võimalikult vähe nende huve. Teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku, millele on tagatud ligipääs. Seega puudub vastuolu MaaKS § 5 lg 2 p-de 1, 5 ja 6 ning vaidlustatud korralduse vahel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED M.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
- mai 2007 otsuse ning teha uue otsuse, millega tühistada Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduse nr 2-4-
- Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole apellandil õnnestunud sõlmida kohtuvälist kokkulepet maa tagastamise õigustatud subjektidega mitmete aastate vältel enne 17.05.2006 korralduse nr 2-4-272 vastuvõtmist. Ilma veeta ja juurdepääsuta järvele ei ole apellandil võimalik tema omandis olevaid ehitisi kasutada. Apellandi suvilat on varustatud veega P järvest üle kahekümne aasta. Välja on kujunenud ka tänane reaalne maakasutusviis - suvilast läheb jalgrada järveni, järve äärde on rajatud sild nii ujumiseks kui ka paadi hoidmiseks, vee pumpamiseks on viidud järveni elekter ja veetorn. M.K. on hooldanud maad ja metsa suvila ja järve vahel, milline kohustus pandi talle enam kui kakskümmend aastat tagasi Valga Rajooni RSN TK otsusega nr 240 p
- Ehitise sihipärane kasutamine on seega vahetult ja otseselt seotud juurdepääsuga P järvele. Apellant saab järvest tarbevee, mis on vajalik nii elamiseks kui ka ehitise ohutu ekspluateerimise ja säilimise tagamiseks. Suvila juurde aastaid tagasi rajatud kaev on tänaseni kuiv. Kaevu sügavuseks on 17,6 meetrit, s.o 22 raket, samas kui keskmiselt on Eestis rajatavate puurkaevude sügavuseks 6-7 raket. Kaevu ei ole võimalik taaskasutusse võtta. Uue kaevu rajamine on apellandile koormav. Vaidlustatud korralduses märgitud piiride kohaselt maa erastamisel on ehitise sihipärane ekspluateerimine võimatu. Korra p 4 sätestab, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel arvestatakse muuhulgas ka vajadust, et ehitise teenindamiseks vajalik maa peab tagama ehitise sihtotstarbelise 3 kasutamise, hooldamise (remont jne), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste-, tuletõrje- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Endise suvilakooperatiivi „Tornijärv“ liikmetele, kelle suvilad asusid apellandi naabruses ja P järve ümber, on erastatud suvilate juurde ostueesõigusega maad tunduvalt suuremas ulatuses kui apellandile ja seejuures ka juurdepääsuga järvele. Seega on Otepää Vallavalitsus varem olnud teiste maa ostueesõigusega erastamist taotlenud isikute puhul seisukohal, et suvila sihtotstarbeliseks kasutamiseks on vajalik maad enam kui seda on ainult ehitisealune ja ehitist ümbritsev mõne meetri raadiusega õuemaa. Kinnistu katastriüksusega 63601:002:1150 suuruseks on 5975 m2 ning kinnistu katastriüksusega 63601:02:1140 suuruseks on 9831 m2, mõlemal kinnistul on juurdepääs järvele. Kõigile P järve ümbruses asuvatele kinnistutele on piirid määratud juurdepääsu tagamisega järvele, piirid on selged ja arvestavad senist maakasutust, maastiku omapära ja looduslikke piire. Vaidlustatava piiride ettepaneku kohaselt jääks apellandile kinnistu, mis oleks kolmest küljest ümbritsetud tagastatava endise kinnistuga, neljandal küljel asub paari meetri kaugusel ehitisest Mesila kinnistu. Otepää Vallavalitsus ei ole apellandile ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel järginud looduslikke piire ning kinnisasja terviklikku ja otstarbekat kuju. Maa asub sihtkaitsevööndis ja käsitletavat kitsast maariba ei ole maa tagastamine õigustatud subjektidel võimalik kasutada. Seega ei kaalu maa tagastamise õigustatud subjektide huvid üle apellandi õigusi ja huve. 22.04.2002 kirjas nr 4-3/771 „Hoonete teenindusmaa määramise ettepanek“ tegi Otepää Vallavalitsus apellandile ettepaneku, mille kohaselt pakkus teenindusmaa määramist viisil, et piir kulgeks piki valla piiri P järveni, edasi 10-15 meetrit piki järve kallast. Apellant nõustus kohaliku omavalitsuse eelkirjeldatud ettepanekuga. Kohalik omavalitsus teatas aga 15.08.2006 kirjas nr 4-3/1574-1, et 22.04.2002 esitatud ettepanekule vaidles vastu õigustatud subjekt, mistõttu varasem ettepanek vaadati ümber. Nimetatud kirjast ega 17.05.2006 korraldusest nr 2-4-272 ei nähtu kaalutlusõiguse teostamine. Otepää Vallavalitsus ei ole haldusaktis motiveerinud, miks loeti kaalukamaks maa tagastamise õigustatud subjekti vastuväide. Otepää Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt sätestavad MaaKS § 5 lg 2 p-d 1, 5 ja 6, et maakorralduse läbiviimisel tuleb lähtuda eelkõige omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamisest, lihtsate ja selgete piiride loomisest ning looduslike piiride arvestamisest, samuti tuleb vältida kinnisasja kiildumise ja ribasuse põhjustamist. Otepää Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus vastab kõigile eeltoodud nõuetele. Ehitiste omaniku taotlust on arvestatud ulatuses, milles see ei kahjusta maa tagastamise õigustatud subjektide õigusi ja huve. Ehitiste teenindamiseks vajalik maa moodustab ühtse terviku, sellel on olemas selged ja lihtsad piirid ning välditud on kinnisasja kiildumist. Sihtkaitsevööndis kehtivad kõigi jaoks ühesugused piirangud ning hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei saa lähtuda vaid ehitiste omaniku huvidest. Kõigile õigusvastaselt võõrandatud maal asuvatele ehitistele tuleb määrata teenindamiseks vajalik maa lähtudes konkreetsetest asjaoludest ning pidades silmas antud valdkonda reguleerivaid õigusnorme. Eeltoodust ei saa vältimatult tuleneda, et kõigile ehitiste omanikele tuleb tagada ligipääs järvele. M.K. ile kuulub suvila koos kõrvalhoonetega, mille kasutamine ei eelda vahetut ligipääsu veekogule. M.K. ile kuuluvate ehitiste juures asub kaev, mille seisukorra ja kasutamise võimaluste kohta ei ole M.K. tõendeid esitanud. Vaidlustatud haldusakt on piisavalt motiveeritud. M.K. ile kuuluvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse ning piiride määramisel pidi Otepää Vallavalitsus arvestama nii M.K. i kui ka maa tagastamise õigustatud subjektide õiguste ning huvidega. 4 Kolmas isik M.H. toetab Otepää Vallavalitsuse 15.05.2006 korralduse nr 2-4-272 tühistamist, kuid ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud põhjendustega. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige apellandi väide, et tal ei ole õnnestunud maa tagastamise õigustatud subjektidega maa erastamiseks õiguslikust maakasutusest suuremas osas kokkulepet sõlmida. J A306 õigustatud subjektid on alati olnud avatud läbirääkimisteks ja lahenduse otsimiseks, millest on korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult teavitatud nii Otepää Vallavalitsust kui ka maade erastamise taotlejaid; 2) on ebaõige apellandi väide, et talle on Valga Rajooni RSN TK 22.10.1985 otsusega nr 285 pandud kohustus hooldada suvila ja järve vahelist maa-ala. Valga Rajooni RSN TK 22.10.1985 otsuse nr 285 alusel 08.05.1985 koostatud maa looduses eraldamise akti nr 17 p 13 alusel on suvilakooperatiiv Tornijärv kohustatud hooldama suvilatega piirnevat maaala 50 m raadiuses. M.K. il ei ole kunagi olnud kohustust hooldada maad suvila ja järve vahel; 3) on arusaamatu apellandi väide tarbevee võtmise vajadusest P järvest. P järv on kantud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja ning kõigile Eesti elanikele on tagatud nimetatud veekogu kasutamise võimalused. Avaveekogust puhastamata vee tarbimine on ohtlik nii kasutaja tervisele kui ka veekogu ökoloogilisele seisukorrale. Juhul kui M.K. vajab vett suuremates kogustes, siis on selleks vajalik vee erikasutusloa taotlemine, samuti on vajalik reovee puhastussüsteemi rajamine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
- mai 2007 otsus muutmata. HKMS § 34 lg 2 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist:
- Põhjendatud ei ole apellandi väide, et halduskohus on vaidlustatud otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnorme ja rikkunud menetlusnorme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Halduskohus on põhjendatult otsuse tegemisel lähtunud MaaRS §-dest 221 lg 6, 20 lg 12, MKS §-st 5 lg 2 ning Korra p-st 4 ja jõudnud õigele järeldusele, et vallavalitsus toimis M.K. i hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramise ettepaneku tegemisel seaduspäraselt ja järgis teenindusmaa määramisel arvesse tulevaid seadusesätteid. Asjaolu, et halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud ka seda, et vallavalitsus oli pädev tegema ettepanekut hoonete teenindamiseks vajaliku maa määramiseks, kuigi see küsimus otseselt vaidluse esemeks ei olnud, ei anna iseenesest alust halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Halduskohus on põhjendatult asunud ka seisukohale, et kuna M.K. i õiguslik maakasutus ei ole asja materjalidest nähtuvalt kunagi ulatunud P järve veepiirini ning kaebajale kuuluva ehitise kasutamine nii ajutiseks kui alaliseks elamiseks ei eelda vahetut juurdepääsu veekogule, siis ei olnud vallal teenindusmaa määramise ettepaneku tegemisel vajadust arvestada kaebuse esitaja sooviga määrata teenindusmaa selliselt, et see ulatuks järveni. Asjaolud, et maa tagastamise õigustatud subjekti M.H. i ja kaebuse esitaja ning valla vahel on ka varem olnud vaidlusi ja ei ole õnnestunud sõlmida kokkuleppeid maa tagastamise 5 õigustatud subjektide ning maa erastamise õigustatud subjektide vahel, ei saa ringkonnakohtu arvates olla sellisteks alusteks, mida oleks vallavalitsus pidanud teenindusmaa määramisel otseselt arvestama ja seetõttu määrama teenindusmaa kuni järveni, et vältida edaspidiseid võimalikke vaidlusi kaebuse esitaja ja M.H. i vahel. Asja materjalidest nähtuvalt on M.H. selgitanud, et ta on nõus isikliku kasutusõiguse seadmisega kaebaja kasuks järvest vee võtmise tagamiseks juhul, kui see ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Samuti ei saa halduskohtu otsuse muutmise või tühistamise aluseks olla apellandi väide, et suvilat on varustatud P järve veega üle 20 aasta ning kaebuse esitaja on hooldanud maad ja metsa suvila ning järve vahelisel alal. Nagu juba märgitud, tuli vallavalitsusel vaidlustatud korralduse tegemisel ning halduskohtul selle õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda neist MaaRS, MKS ja Korra sätetest, mis reguleerivad maa erastamisel teenindusmaa määramist ning arvestada Korras märgitud põhimõtet, et ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitusealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et Otepää Vallavalitsuse 17.05.2006 korralduses märgitud teenindusmaa ligikaudne suurus 0,15 ha tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise ning asjaolu, kuidas on veekasutus senini toimunud ning kas ja kui suurt maad on kaebuse esitaja senini hooldanud, ei anna iseenesest alust määrata suuremat teenindusmaad, kui see on vajalik ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ja füüsilise säilimise tagamiseks. Halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka apellandi väited, et sisuliselt ei ole kunagi olnud vaidlust selle üle, et kaebaja peaks ka joogivee saama järvest ning halduskohus on vaidlustatud otsuses alusetult ja oma arvamust põhjendamata esitanud seisukoha, et kaebuse esitaja peaks joogivee saamiseks uuesti kasutusele võtma suvila juurde aastaid tagasi rajatud kaevu, arvestamata seda, et see kaev on olnud aastaid tühi ja uue kaevu rajamine on kaebajale koormav. Iseenesest on õige apellandi väide, et teenindusmaa suuruse küsimuse osas (teenindusmaa ulatumine järveni) ei ole tähtsust sellel, kas kaebaja saab kasutada oma hoonete juures asuvat kaevu või mitte, sest joogivett ei ole kaebaja kunagi toonud järvest, kuid samas ei anna see alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Asja materjalidest ja ka esimese astme kohtuistungi protokollist nähtuvalt on suvila juures kaevu olemasolu tõusetunud seoses küsimusega, kas suvilat on võimalik kasutada vastavalt selle sihtotstarbele ja halduskohus on oma otsuses märkinud, et see on võimalik, kuna vee (tarbevee) võtmine järvest on lahendatav kokkuleppel maaomanikuga ning lisaks sellele asub erastataval maal kaev. Halduskohtu otsuse põhjendavas osas märgitud seisukohast, et kaebajal tuleb olemasolev kaev kasutusele võtta, ei tulene kaebajale sisuliselt kohustust seda teha ja seega ei ole asjakohased apellandi väited, et kaevu rajamise võimaluse väljaselgitamine ja uue kaevu rajamine on kaebajale koormavad. Põhjendamatu on apellandi väide, et kaebajat ei ole koheldud võrdselt kõigi teiste P järve ümbruses maad erastada saanud isikutega, kuna mõnedele neist on maad erastatud rohkem kui 0,15 ha ning tagatud erastatud maa kaudu ka juurdepääs järvele. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti staatus Otepää vallas P järve piirkonnas ei saa olla selliseks ühtseks näitajaks, mille alusel võrrelda sellesse gruppi kuulujaid omavahel sellest seisukohast, kas neid on maa erastamisel võrdselt koheldud või mitte. See, kuidas ja millises ulatuses ühe või teise hoone või hoonetekompleksi juurde on võimalik maad erastada, ei saa toimuda absoluutse võrdsuspõhimõtte alusel, vaid selleks on MaaRS-s, MKS-s ja Korras sisalduvad sätted ja nõuded, mida igal konkreetsel juhul eraldi kohaldatakse, arvestades iga konkreetse juhuga seotud asjaolusid ja kaaludes iga asjaga seotud isikute õigusi ja huve. 6 Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud MKS § 5 lg 2 p 1, 5 ja
- Lähtudes vaidlustatud korraldusest ja sellele lisatud plaanist nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendusega, et M.K. i hoonete juurde määratud teenindusmaa moodustab ühtse terviku, sellele on tagatud ligipääs avalikult kasutatavalt teelt ning võimalus kasutada hooneid eesmärgipäraselt ja maaüksus on otstarbeka kuju ning lihtsate ja selgete piiridega, kusjuures on välditud ka kinnisasja kiildumist ja ribasust. Samuti ei ole õige apellandi väide, et halduskohus on viidatud materiaalõiguse normi põhjendamatult kitsalt tõlgendanud, arvestades MKS § 5 nõuete täitmist üksnes M.K. ile erastatava maa puhul, kuid jättes arvesse võtmata kõik ümbritsevad kinnistud ja nende piirid. MKS § 7 lg 1 kohaselt on maakorralduse osaliseks kinnisasja omanik, kelle õigusi maakorraldus puudutab ning selle sätte alusel on vallavalitsus kaebaja hoonete juurde teenidusmaa määramisel ja selleks maakorralduse läbi viimisel sisuliselt õigesti arvestanud nii maa tagastamise kui ka maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide huvisid. Asjaolu, et mõnede kinnistute puhul on nende piir määratud P järveni, ei tähenda seda, et ainult sellisel juhul oleks tegu tervikliku kinnisasjaga, lihtsate ja selgete piiridega ning looduslike piiride arvestamisega. Põhjendatud ei ole apellandi väide, et vaidlustatud korraldus on motiveerimata, kuna selles ei ole põhjendatud, miks loobus vallavalitsus oma esialgsest, 22.04.2002 kirjas nr 4-3-/771 märgitud ettepanekust, et teenindusmaa piir kulgeks piki valla piiri P järveni jne. Asja materjalidest nähtuvalt on viidatud
- a ettepanek saadetud ka maa tagastamise õigustatud subjektidele ning M.H. esitas vastavalt Korra p-le 9 sellele ettepanekule omapoolsed vastuväited. Lähtudes 22.04.2002 kirja sisust ja vormist ning asjaoludest, et ka pärast
- aastat ja enne 17.05.2006 korralduse tegemist on vald osapoolte jaoks sobiva lahenduse leidmiseks arutanud erinevaid võimalusi ja pakkunud välja teisi lahendusi (toimiku lk-d 64-66), ei ole alust väita, et 22.04.2002 kirjas märgitud ettepanek tuleks lugeda selliseks haldusaktiks või toiminguks, mis oleks tekitanud asjaosalistele õigusi ja kohustusi ning millest kaebuse esitajal oleks saanud tekkida õiguspärane ootus, et selle ettepaneku järgi talle ka maa erastatakse. Seega ei pidanud vallavalitsus vaidlustatud korralduses motiveerima ja esitama kaalutlusi selle kohta, miks ei määratud M.K. i hoonete juurde
- a teenindusmaad
- a kirjas märgitud suuruses ja piirides. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad tulenevalt HKMS §-st 92 lg 1 apellandi menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ja kolmandad isikud apellatsioonimenetluses menetluskulude väljamõistmise taotlust ei esitanud. Viivi Tomson Agu Timmi 7 Maili Lokk