lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Vastavalt
lg-le 1 tuleb väljaspool majandus- või kutsetegevust antud laenult maksta intressi, kui see on kokku lepitud.
lg 1 lubab lepingus ette näha, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule.
lg 1 ja § 143 lg 1 kohaselt kohustub tarbijakäenduslepinguga käendaja põhivõlgniku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt
lg-le 1 vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.
lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses ning kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise maksmise eest. Kostjate esialgse vastuväite kohaselt oli 10.07.2003.a leping nr 3/03 (tl 6) sõlmitud laenuandja ja xxx vahel ja kostja xxx kirjutas sellele väidetavalt alla xxx juhatuse liikmena (tl 27). 04.04.2006.a toimunud eelistungil muutis kostja xxx oma seisukohta ja kinnitas, et ta ei ole 10.07.2003.a sõlmitud lepingut nr 3/03 üldse alla kirjutanud (tl 51 pöördel). Samuti väitsid kostjad, et xxx ei ole kunagi allkirjastanud käenduslepingut (tl 7) laenuandjaga (tl 27). Nimetatud väidete kontrollimiseks viis kohus kostjate taotlusel läbi käekirja ekspertiisi (tl 6869). 27.11.2006.a koostatud ekspertiisiakti nr DK-0374-06/6177 kohaselt on ekspertiisi läbi viinud eksperdid jõudnud kategooriliselt jaatavale arvamusele, et 10.03.2003.a sõlmitud laenulepingule nr 3/03 on alla kirjutanud kostja xxx ja samal kuupäeval sõlmitud käenduslepingu on allkirjastanud kostja xxx (tl 82). Peale ekspertiisi tulemuste selgumist, on kostjad 12.04.2007.a toimunud kohtuistungil asunud seisukohale, et 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingu nr 3/03 järgi on laenuvõtjaks 3 siiski xxx, kuid nimetatud lepingu alusel on laenusumma kantud ilma laenusaaja nõusolekuta üle xxx (tl 119 ja 120). Seega taandub vaidlus küsimustele, kas 10.07.2003.a laenulepingu nr 3/03 sõlmimisel oli lepingupoolte vahel kokkulepe selle kohta, et laenatud rahasummad kantakse üle xxx arveldusarvele. Kohtu hinnangul tuleb nimetatud küsimusele vastata jaatavalt. Asjaolule, et xxx ja kostja xxx vahel oli kokkulepe selle kohta, et 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingu nr 3/03 alusel kostjale laenatud rahasummad kantakse üle xxx arveldusarvele, viitab kohtu arvates esmalt poolte vahel vaidlustamata asjaolu, et xxx on kandnud xxx üle kolme osamaksena kokku 200 000 krooni ja viidanud tehtud maksekorraldustes 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingule nr 3/03 (tl 8). Väiteid või tõendeid selle kohta, et tehtud makseteks oleks olnud peale laenulepingu nr 3/03 muu alus, ei ole kohtule esitatud. Lisaks selle kinnitab xxx kasuks sõlmitud kokkulepet ka asjaolu, et xxx ei ole üheltpoolt laenusaajana ja teiselt poolt xxx juhatuse liikme ja osanikuna esitanud mingeid vastuväiteid raha laekumisele äriühingu arvele. Raha on kasutatud ettevõtte majandustegevuses ega ole väidetavalt alusetu ülekandena laenusaajale tagastatud. Kostjad ei ole vaielnud vastu hageja väitele, et xxx majandusseis ei olnud laenu andmise hetkel kiita ning seetõttu nõustus hageja laenama raha üksnes tingimusel, et selle tagastamiseks on väljaspool laenuandja ja xxx vahelisi suhteid kohustatud isiklikult xxx ning seda kohustust käendab kostja xxx. Eelneva põhjal ei ole kohtu jaoks veenvad xxx paljasõnalised väited, et 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingu nr 3/03 p-le 1 lisatud käsikirjaline tekst ei kajasta lepingupoolte tegelikke kavatsusi. Tehingu asjaolude välja selgitamiseks muude tõendite kogumisega ei ole pooled soostunud. Eeltoodu põhjal kuulub kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele põhivõlgnevus 200 000 krooni. Kuna pooltevaheline laenuleping oli tähtajaline, on hagejal õigust nõuda kostjalt intresside tasumist üksnes kuni kokkulepitud laenu lõpliku tagastamise tähtajani 09.07.2004.a. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Laenu kokkulepitud ajaks tagastamata jätmisel kaotas kostja laenatud raha kasutamise aluse ja on rikkunud lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest ei ole hagejal enam intressi arvestamiseks õiguslikku alust ning tuleb kõne alla üksnes viivise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega kuulub kostjatelt 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingu nr 3/03 p 3 ja 10.07.2003.a sõlmitud käenduslepingu p 3 alusel solidaarselt intressidena väljamõistmisele 20 000 krooni. Kostjate poolt viiviste väljamõistmisele esitatud vastuväidetega kohus ei nõustu ning kostjatel tuleb tasuda viiviseid hageja poolt nõutud määras. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenu tagasimakse kohustust on rikutud ning et selle eest oli laenulepingu p-s 3 ette nähtud viivise arvestamine 0,75% päevas (tl 6). Kostjad ei ole ka väitnud, et nad rikkumise eest ei vastuta. Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ei ole vaidluse all. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivise kokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Viivis võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni, mille kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Hagejapoolse viivise arvestuse kohaselt moodustavad 10.07.2003.a sõlmitud laenulepingu nr 3/03 järgi maksmisele kuuluvad viivised kokku 1 600 000 krooni (tl 115). Hageja on 4 sissenõutavate viiviste summat vähendanud ja palub mõista kostjatelt viivistena välja 400 000 krooni. Kostjad ei ole hagejapoolse viiviste arvestuse õigsust kahtluse alla seadnud. Arvestades seda, et 10.07.2003.a esialgselt üheks aastaks antud 200 000 krooni suurune laen on kuni tänaseni täies ulatuses tagastamata, ei ole 400 000 krooni suurune viivis hageja eeldatava kahjuga võrreldes kohtu hinnangul ülemäära suur ning kohus ei näe seetõttu alust kasutada
Andmeid võlasuhte osaliste varalise olukorra või ühegi muu tähelepanuvääriva huvi arvesse võtmiseks ei ole kohtule esitatud. Asjaolu, et kostjad on kantud maksehäire registrisse (tl 103-105), ei väljenda kostjate varalist olukorda, vaid võetud kohustuste täitmise distsipliini. Arvestades seda, et hageja on lepingu järgi tegelikult sissenõutavaks muutunud viivist oluliselt vähendanud, kuulub hageja nõue kostjatelt 400 000 krooni suuruste viiviste välja mõistmiseks rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006.a alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Arvestades hageja nõude lõplikku suurust, kuulub hagi rahuldamise tõttu kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 60 lg 1 alusel kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõistmisele hagi esitamisel tasutud riigilõivust 32 000 krooni. Iko Nõmm kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.