Obsah (5)

§ 76§ 101§ 94§ 396§ 619

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 20

§ 76lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule lasus kostjal kohustus tasuda laensumma tagasi hiljemalt 21. märtsil 2003.a koos kokkulepitud intressidega. Nimetatud kohustust kostja täitnud ei ole, millest tulenevalt on hagejal õigus nõuda kohustuse täitmist vastavalt

§ 101

lg 1 p 1.

§ 94

lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaadeldaval juhul on pooled leppinud kokku intresside tasumises vastavalt sõlmitud lepingule. Hageja vähendab omapoolselt kostja poolt lepingu alusel tasumisele kuuluvat intressi ja palub kostjalt välja mõista intress osaliselt. Kostjalt tuleb välja mõista laenusumma 17 450 USA dollarit ehk 241 911,095 krooni ning intressid osaliselt – 2550 dollari ulatuses ehk 35 350, 905 krooni. USA dollari väärtus Eesti kroonides kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud kursi alusel oli
3. märtsil 2003.a 13 8631 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Hageja on meelevaldselt nimetanud temale üle antud kinnituskirja laenulepinguks. Poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut, mille järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. (

§ 396

). Nagu hageja esindaja seletas kohtuistungil, palus tema esindatav paigutada tema raha Liberty Panga fondidesse. Sellise toimingu puhul ei ole tegemist laenulepinguga, vaid hea tuttava (kellena hageja kostjale oli enne hagiavalduse esitamist) palvega, mida kostja ka täitis (mittetäielik kohustus). Seejuures esitas hageja kohtule valetõlke, mis on eksitusse viiv. Antud tõlge puhul on tegemist tegelikkuse moonutamisega, kuna Svetlana Urjupina kinnitas raha vastuvõtmise fakti, mitte seda, et tema võttis raha vastu. Antud kinnituskirjaga on tegemist kostja 3 aruandega, kes kinnitas, et Pangale oli üle antud teatud summa ning deponeeritud vastavalt kirjeldatud tingimustele. Kostja kirjutas ka lahti, millised intressid, mis perioodi kohta oli panga - mitte kostja - poolt lubatud. Ebaõigest tõlkest juhindudes järeldas hageja ekslikult, et kostja on võtnud endale kohustuse tagastada summa 49 938 USA dollarit. Kostja ei andnud ka garantiid raha tagastamise kohta. Mingit hüvitist raha üleandmise eest kostja ei saanud, kuna tegemist oli hea tuttava palvega. Seega on hageja nõude alusetu ning õiguslikult põhjendamatu. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

1. märtsi 2007.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis Svetlana Urjupinalt välja Ljudmila Frolova kasuks võla 277 262 krooni ja kohtukulud. Esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja ja kostja sõlminud
2. aprillil 2003.a laenulepingu, mille kohaselt hageja laenas kostjale 14 750 USA dollarit, kostja on seda oma allkirjaga tõendanud ja kinnitanud, et koos protsentidega on hagejale lõplikult tagasimakstav summa 49 938 USA dollarit. Investeerimislepingust nähtuvalt on hageja Ljudmila Frolova kandnud 20.000 USA dollarit Liberty Panka
3. detsembril 2004.a. Õige on kostja vastuväide ja et antud asjas ei puutu Liberty Pank asjasse, kuna hageja laenas raha kostjale ja kuhu edaspidi laenatud raha kostja paigutas, ei ole antud vaidluse teemaks. Seega kuulub rahuldamata jätmisele kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks, sest Liberty Pank ei ole antud asjas menetlusosaline ja nende vastu ei saaks hagi esitada. Hagi kuulub rahuldamisele esitatud

§ 76lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 93, § 94 lg 1 alustel.

Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellant palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Maakohus on valesti hinnanud esitatud dokumentaalset tõendit ning tõlgendanud seda laenulepinguna, jättes kohaldamata

§ 396

. Apellant juhtis kohtu tähelepanu sellele, et allkirja sõnastus ei kinnita vastustaja väidet, et tema andis apellandile laenu. Allkirjas puudub viide sellele, kelle poolt oli raha üle antud ja kelle poolt vastu võetud. Tekstis fikseeritud „tagasimakse summa“ ei tõenda ega kinnita seda, et apellant oleks võtnud endale kohustuse tagastada vastustajale 49 938 USD. Väljamakse summa ja võlg on erinevad mõisted ning väljamakse summa fikseerimisega ei tunnistanud apellant oma võlga vastustajale. Samuti puudub allkirjal vastustaja allkiri, mistõttu ei saa tegemist olla lepinguga formaalses mõttes ehk tehinguga kahe või enama isiku vahel. Maakohus ei hinnanud allkirja sisu ja vormi objektiivselt, vaid võttis tõendina hagiavalduses toodud väidet, et pooled sõlmisid laenulepingu. Maakohus ei arvestanud ka apellandi seletust, et raha anti selleks, et kostaja investeeriks selle ja mõlemad pooled saavad tulu. Kohus ei ole lepingu tõlgendamisel välja selgitanud poolte tegelikku ühist tahet. Kohus on rikkunud TsMS § 232 lõiget

1. Apellant on esitanud Liberty Panga investeerimislepingu 20 000 USD kohta, milles on soodustatud isikuna märgitud vastustaja. Investeerimislepingu esitamisega on kinnitust leidnud vastustaja seletus, et allkirjas nimetatud raha pidi vastavalt tema soovile olema deponeeritud Libery Panga fondidesse. Investeerimislepingu eiramisega rikkus kohus TsMS § 272 lõike 2 nõuet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Ebamõistlikult suur on allkirjas sisalduv intressimäär 84% 7-päevase perioodi kohta, kui oleks 4 tegemist kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud lepinguga, kuid selline intressimäär on mõeldav, kui tegemist oleks mingi investeerimisprogrammi või börsitehinguga. Maakohus jättis rahuldamata apellandi taotluse kuulata üle tunnistajad ning hageja vande all. Sellega on kohus rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Taotluse rahuldamata jätmisega põhiistungil asetas kohus apellandi olukorda, kus tal puudus võimalus esitada muid tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks. Tunnistajate ütlustega soovis apellant tõendada muuhulgas seda, et allkirja andmisel ei toimunud raha üleandmist. Allkirja andmise kuupäev on
2. aprill 2003.a. Juhul kui leping sõlmiti aprillis, kuidas oleks võimalik, et intressi arvutamine toimus alates
3. märtsist 2003.a ning apellant võttis endale kohustuse tagastada laen alates
4. märtsist 2003.a, ehk enne raha vastuvõtmist. Antud asjaolu kinnitab apellandi väidet, et allkirja näol on tegemist allkirjastatud seletuskirjaga, kus apellant kirjutas lahti, millised intressid olid vastustajale lubatud panga poolt, mitte kohustuse võtmisega. Vastustaja seisukoht Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulu 31250 krooni. Maakohus on vaidlust lahendades tõendeid valesti hinnanud ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Poolte vahel on vaidlus asjaolus, kas 13.04.2003.a kinnituskirjast (tl 42) tulenevalt on poolte vahel laenusuhe ja kas kostja on võtnud endale kohustuse tagastada 49 938 USA dollarit. Vaidlust ei ole selle üle, et kinnituskirjale kirjutas alla kostja. Hageja väitel sõlmisid pooled 13.04.2003.a laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 14 750 USA dollarit. Samas leppisid pooled kokku, et laenusaaja kohustub tasuma intressi laenuperioodi 11.-17.03.2003.a eest 84% ja laenuperioodi 17.-21.03.2003.a eest 84% ning lõplikult tagastamisele kuuluv summa moodustab 49 938 USA dollarit. Kostja väitel poolte vahel laenulepingut sõlmitud ei ole. Kolleegium leiab, et poolte vahel puudus laenuleping või muu võlasuhe ja hageja ei ole tõendanud, et 13.04.2003.a kinnituskirja näol on tegemist laenulepinguga. Maakohus on ebaõigesti hinnanud kohtule esitatud dokumentaalset tõendit (tl 42)- kinnituskiri (vene keeles raspiska) koos selle tõlkega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 230 lg 1 lausele 1 pidi hageja tõendama, et kostjal on võlg, mille tasumist hageja hagiga taotleb. Võla puhul eeldab see tõendamist, millal ja millise laenulepingu alusel on laenusaaja oma kohustused täitmata jätnud. Kui hageja oleks tõendanud, et kostjal oli võlg tekkinud, siis oleks kostjal olnud kohustus tõendada, et ta on võla tasunud. Hageja ei ole kostjal võla olemasolu tõendanud.

§ 396

lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Maakohus eksis, leides, et hageja andis 13.04.2003.a kostjale laenu, mida kostja on oma allkirjaga tõendanud ja kinnitanud, et koos protsentidega on hagejale lõplikult tagasimakstav 5 summa 49 938 USA dollarit. Kolleegium leiab, et kinnituskirja (tõlge vene keelest) sõnastusest nähtuvalt kinnitas apellant raha vastuvõtmise fakti, mitte laenu võtmist ega raha saamist hagejalt. Kolleegium märgib veel, et kinnituskirjas puudub viide selle kohta, kelle poolt raha oli üle antud ning kelle poolt vastu võetud ja puudub tagasimaksmise kuupäev. Üksnes kinnituskirja tekstis fikseeritud tagasimakse summa 49 938 USA dollarit ei tõenda kolleegiumi arvates millegagi apellandi võlga ega kohustust tasuda see summa hagejale. Maakohus jättis tõendite hindamisel arvestamata hageja kohtuistungil antud seletuse (tl 23), mille kohaselt „raha anti, et kostja selle investeeriks ja mõlemad pooled saaks oma tulu“ ja välja selgitamata poolte ühise tegeliku tahte, milleks poolte endi seletuste järgi ei olnud mitte laenu andmine/võtmine e. laenusuhte loomine, vaid hageja raha paigutamine Liberty Panga fondidesse. Kuidas hageja oma raha paigutamise investeerimisfondi korraldab, on tema riisiko. Apellant garantiid raha tagastamise kohta andnud ei ole ja hageja pole seda temalt ka nõudnud. Tsiviilasja juurde lisatud investeerimislepingust nähtuvalt on hageja kandnud 20 000 USA dollarit Liberty Panka (tl 34-37). Eeltooduga loeb kolleegium tõendatuks hageja tegeliku tahte- oma raha deponeerimise kostja poolt Liberty Panka-, mitte laenusuhte loomise. Kinnituskirja võib käsitleda käsunduslepinguna (

§ 619), kuna kostja on talle antud käsundi (raha paigutada) täitnud.

Formaalses mõttes e. tehinguna kahe või enama isiku vahel ei saa vaadelda vaidluse all olevat kinnituskirja laenulepinguna juba seetõttu, et sellel puudub teise poole e. hageja allkiri. Apellant on esitanud taotluse hagejalt menetluskulu väljamõistmiseks. Kostja menetluskuluks on õigusabikulu kokku 17000 krooni (sealhulgas esimeses astmes 2000 krooni ja apellatsiooniastmes 15000 krooni) ning apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 14250 krooni. Taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastaspoolelt tuleb kooskõlas TsMS § 162 lõigetega 1 ja 2 rahuldada täielikult. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et hagi jääb rahuldamata, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu kokku 31250 krooni. Urmas Reinola Gaida Kivinurm Iko Nõmm