Obsah (5)

§ 136§ 142§ 143§ 135§ 167

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2007.

) § 137 lg. 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.

1. Seega lõppes pooltevaheline leping
2. veebruaril
3. a. kell 24.
4. Tulenevalt

§ 136

lõikest 3, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Seega aegus pooltevahelises suhtes VÕS § 338 lõikest 1 (koostoimes lõikega 2) tulenev üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõue

1. augustil
2. a. kell 24.00 ehk pooltevahelise lepingu lõppemise päevast möödunud kuuenda kuu vastaval päeval. Hagiavaldus postitati kohtule edastamiseks
3. augustil
4. a., seega kolm päeva peale nõude aegumistähtaja möödumist. Tulenevalt

§ 142

lõikest 1 võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja on esitanud kohtule taotluse hageja nõude suhtes aegumise kohaldamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikele 3 võib kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Apellatsioonkaebuse nõuded ja põhjendus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja jätta rahuldamata kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks. Allrendileping poolte vahel lõpetati

1. veebruaril
2. a. sõlmitud kokkuleppega. Kokkuleppe punkti 2 kohaselt pidi allrentnik
3. veebruaril
4. a. tema kasutuses olnud ruumid vabastama ja need koristatult allrendiandjale üle andma.
5. veebruaril
6. a. algatas Pärnu Maakohus Merkel Kaubanduse OÜ pankrotimenetluse ja pankrot kuulutati välja
7. märtsil
8. a. Pankrotihaldur alustas läbirääkimisi AS-i Trükk esindajatega rendilepingu jätkamiseks Xruumides. 4
9. märtsil
10. a. saavutati suuline kokkulepe selles, et Merkel Kaubanduse OÜ (pankrotis) jätkab rendipinnal tegevust kuni
11. juunini
12. a. Tulenevalt kokkuleppest esitas pankrotihaldur Merkel Kaubanduse OÜ (pankrotis) võlausaldajate esimesel koosolekul
13. aprillil
14. a. võlgniku tervendamiskava. Tervendamiskava seisnes selles, et hageja jätkab tegevust renditud pinnal ning tehakse tasaarveldus kostjale tasutava rendi ja hoones tehtud parenduste vahel. Tervendamiskava alusel jätkas apellant renditud pinnal toitlustamist.
15. juunil
16. a. saatis kostja hageja pankrotihaldurile teate, milles paluti ruumid vabastada
17. juuliks
18. a.
19. juulil
20. a. andis pankrotihalduri poolt volitatud isik Eve Moor rendiruumid kostjale üle. Rendilepingu lõppemise tagajärjel tervendamiskava ebaõnnestumise tõttu otsustas võlausaldajate üldkoosolek
21. augustil
22. a. võlgniku lõpetamise ning
23. augustil
24. a. esitas pankrotihaldur kostja vastu hagi rendipinnal tehtud parenduste eest hüvitise saamiseks. Aegumise kohaldamisel on kohus ebaõigesti kohaldanud

-i sätteid. Kohus on jätnud tähelepanuta

§ 135

lõikes 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse ning asjaolu, et veebruarikuus ongi 28 kalendripäeva ning

1. kuupäev on käsitletav kuu viimase päevana, mis annab võimaluse kuudes arvestatava tähtaja määramisel lugeda 6-kuulise tähtaja lõpuks augustikuu viimase kuupäeva ehk
2. augusti. VÕS § 338 lg. 2 näeb ette, et üürniku nõuete aegumise tähtaeg algab lepingu lõppemisest, seega algab aegumine

§ 135lõike 1 alusel 1.

märtsist

1. a. kella 00.00-st ning
2. augustil
3. a. ei olnud 6-kuuline tähtaeg möödunud. Kuna ruumid anti üle
4. juulil
5. a., mitte
6. märtsil
7. a., ei saanud hagi parenduste nõudes
8. augustil
9. a. aeguda. Kohus ei ole tuginenud otsuse tegemisel VÕS §-le 29, jättes tähelepanuta hageja seisukoha lepingu lõppemise kohta
10. märtsil
11. a. ning kostja seisukoha, et leping võis lõppeda
12. märtsil
13. a. Samuti on kohtu poolt jäetud tähelepanuta asjaolu, et ruumid anti tegelikult üle
14. juulil
15. a. Taotluse hagi aegumise kohta esitas kostja üllatuslikult kohtuistungil
16. detsembril
17. a., lähtudes asjaolust, et hagi esitati
18. septembril
19. a. ning tsiviilasja juures ei olnud postiümbrikku
20. augusti
21. a. ehk postitamise kuupäevaga. Pooltevahelise rendisuhte lõpetamise asjaolude kindlaksmääramisel rakendub veel

§ 167lg.

1, mille kohaselt nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Kuna läbirääkimiste sisuks oli rendisuhte võimalik jätkumine ning uue rendilepingu sõlmimine selliselt, et tasaarvestataks tulevased rendimaksed ja hageja poolt rendiruumidesse tehtud parenduste maksumus, ning kostja lõpetas läbirääkimised

1. juunil
2. a., tuleb ajavahemikku
3. märtsist
4. juunini
5. a. lugeda ajaks, mis peatas nõude aegumise. Rendilepingu tegeliku lõppemise kohta saab anda tunnistajana ütlusi Eve Moor. Kohus on rikkunud ka kolmanda isiku õigusi, kuna aegumise kohaldamise taotluse lahendamine toimus kolmanda isiku kohalolekuta ja tema teadmata. Kuigi pooltel olid erinevad seisukohad aegumise ja tähtaegade osas, jättis kohus taotlusega seonduvad tõendid hindamata ja ei andnud asjaoludele õiguslikku hinnangut. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
6. veebruari
7. a. kokkuleppe punktis 2 on pooled sõnaselgelt väljendanud oma tahet lõpetada allrendileping
8. veebruaril
9. a., seega alates
10. märtsist
11. a. allrendileping enam ei kehtinud. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik ei pea apellatsioonkaebust õigeks. Hagi on esitatud kolm päeva pärast aegumistähtaja möödumist. 5 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 656 lõikega 2 saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, siis ei tuvastanud ta asja sisu kohta käivaid asja lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asjas uut otsust teha. Apellatsioonimenetluses esmakordsel suures ulatuses vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel rikutaks poolte õigust otsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei oleks sel juhul pooltel võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Vaidlust ei ole selle üle, et
12. aprillil
13. a. sõlmisid kolmas isik ja kostja lepingu, mille nimetasid rendilepinguks ja mille järgi esimene andis teise kasutusse Pärnus X asuvad kontori-, tootmis- ja laohooned. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
14. märtsil
15. a. sõlmisid hageja ja kostja lepingu, mille nimetasid allrendilepinguks ja mille kohaselt kostja andis hageja allkasutusse osa X asuva hoone ruumidest.
16. veebruaril
17. a. sõlmisid hageja ja kostja kokkuleppe
18. märtsi
19. a. lepingu lõpetamiseks. Lepingu punkti 1 kohaselt leppisid pooled kokku lõpetada leping alates
20. märtsist
21. a. ja lepingu punktis 2 leppisid pooled kokku, et teistsuguse kokkuleppe puudumisel kohustub allrentnik hiljemalt lepingu lõppemise päeval, s. o.
22. veebruaril
23. a., ruumid vabastama ja allrendileandjale üle andma. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et lepingu lõpetamise kokkuleppest järeldub, et lepingu kehtivuse viimane päev oli
24. veebruar
25. a. ning leping lõppes sel päeval kell
27. Hagi on hageja esitanud tema kasutuses olnud ruumidele tehtud kulutuste hüvitamiseks. Hageja peab end üürnikuks, kellel on õigus nõuda ruumidele tehtud parenduste hüvitamist VÕS § 286 lg. 1 alusel. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et niisuguse nõude aegumine on sätestatud VÕS §-s
28. Osundatud paragrahvi lõikest 1 tuleneb, et üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud, ja lõike 2 lause 2 kohaselt algab üürniku nõuete aegumistähtaeg lepingu lõppemisest. Seega on tegemist kuudes arvutatava tähtajaga. Kuna kuud on erineva pikkusega, siis võib kuudes arvutatav tähtaeg olenevalt selle algushetkest tegelikkuses päevade arvult erineda.

§ 135lg.

1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuna vaidlusalune leping lõppes

1. veebruaril kell
2. 00, mil ühtlasi lõppes veebruarikuu, ja aegumistähtaja algus on määratud selle ajahetkega, siis algas aegumistähtaja kulg
3. märtsil kell 00.00 ja kuus kuud lepingu lõppemisest sai täis
4. augustil
5. a.

§ 136lg.

3 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Sättes ei ole täpsustatud, mida lugeda vastavaks päevaks. Kolleegium leiab, et augustikuu viimast päeva saab lugeda osundatud sätte kohaseks veebruarikuu viimasele päevale vastavaks päevaks. Kuna aegumistähtaja kulg algas

1. märtsil ja aegumistähtaja hulka ei langenud ühtegi veebruarikuu päeva, siis ei oleks põhjendatud 6-kuulise tähtaja esimese kuu pikkuseks lugeda 28 päeva, nagu maakohus seda tegi, sest aegumistähtaja esimeseks kuuks olevas märtsis on 31 päeva ja veebruarikuu päevade arv seda ei mõjuta. Maakohtu poolt sättele antud tõlgendus ei oleks ka kooskõlas hea usu põhimõttega, sest ei tuleneks otse õigusnormist ega oleks seetõttu äratuntav, samas piiraks see võlausaldaja võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. Maakohus on otsuses tuvastanud, et hageja postitas oma hagi
2. augustil
3. a. Kui aga nii, siis ei olnud hagi aegunud, sest eespool esitatud põhjendusel oli hagi aegumistähtaja viimane päev
4. august
5. a. ja sel ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 41 lg. 5 lause 1 kohaselt loeti dokument tähtajal esitatuks, kui see oli sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella
7. Seega, kui hageja postitas oma hagi
8. augustil
9. a., siis esitas ta hagi aegumistähtaja jooksul. 6 Peale selle selgitas hageja
10. veebruari
11. a. eelistungil, et pärast lepingu lõpetamist pidasid pooled pikalt läbirääkimisi lepingu jätkamise üle, kuid kostja nõukogu lepingu jätkamisega ei nõustunud ja
12. a. juunis tuli kostja tegevus seetõttu lõpetada (tl. 114). Apellatsioonikohtu istungil eitas kostja esindaja küll hagejaga läbirääkimiste pidamist, kuid kinnitas samas, et hageja pöördus kostja poole pärast lepingu lõpetamise kokkuleppe sõlmimist lepingu jätkamise sooviga, et hageja juhatuse liige kostja esindajale ütles, et seda küsimust ei saa ta ise otsustada, vaid seda peab otsustama nõukogu, ning et hageja nõukogu lepingu jätkamisest keeldus.

§ 167lg.

1 lause 1 kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Kuna VÕS § 286 alusel esitatava nõude puhul on muuhulgas oluliseks asjaoluks lepingu lõppemine, siis võib hagi aegumine lepingu jätkamise üle läbirääkimiste pidamise ajaks peatuda. Kolleegium leiab, et poolte poolt kirjeldatud asjaolud võivad viidata sellistele läbirääkimistele, mis võivad olla aluseks hagi aegumise peatumisele, maakohus ei ole nendele asjaoludele aga mingit tähelepanu pööranud ega ka mingit hinnangut andnud. Hagi aegumise kohaldamine kirjeldatud asjaoludele hinnangut andmata ei olnud põhjendatud. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik