Obsah (13)

§ 29§ 6§ 195§ 362§ 101§ 367§ 5§ 42§ 127§ 139§ 145§ 76§ 100

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Iko Nõmm Otsusese tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2007.

§-st 100 ning § 101 lg. 1 punktist

1. 4 Pooltel on õiguslik vaidlus eeskätt küsimuses, kas ja millises ulatuses on kostjad kohustatud hüvitama hagejale väidetava kahju, mis seisneb vara võõrandamisest saadud 7000 krooni ja kapitalirendilepingu järgse vara jääkmaksumuse 234.690, 20 krooni vahes. Samuti on kostjad vaidlustanud kohustuse hüvitada hagejale vara realiseerimisega kaasnenud väidetav kulu 700 krooni. Menetluse käigus on tõusetunud vaidlus ka küsimuses, kas OÜ Plasteks Est on pärast kapitalirendilepingu ülesütlemist tagastanud hagejale lepingu esemeks olnud asja, s. t., kas liisinguvõtja poolt on liisinguandajale üle antud kapitalirendilepingu ese. Hageja väidab, et OÜ Plasteks Est poolt tagastatud termoplastautomaat osutus hilisemal uurimisel ebaõigeks varaks. Nimelt oli tegemist lepingu objektiks olnud seadmest vähemalt 10 aastat vanema, Odessa KPO tehases toodetud seadmega.
2. mail
3. a. sõlmitud lepingu objektiks olnud valupress-termoplastautomaat KuASY olevat kostja poolt senini hagejale tagastamata. OÜ Plasteks Est on iseenesest möönnud, et vahetas välja lepingu objektiks olnud seadme raami (lisas teise tehase raami), kuid see toiming pigem parendas asja ning faktiliselt oli üleantud seadme näol tegemist sama masinaga. Igal juhul oli seade selle hagejale tagastamise hetkel töökorras. Nimetatud asjaolu kinnitavad muu hulgas nii vara üleandmise-vastuvõtmise akt kui hindamisakt. Ka tunnistaja R. W. Nava on oma ütlustes pidanud võimalikuks, et tegemist võis olla sama seadmega, kuid sellel oli tehtud muudatusi. Vaidlus puudub selles, et OÜ Plasteks Est poolt tagastati hagejale töökorras seade. Seade on hageja poolt
4. detsembril
5. a. märkusteta vastu võetud.
6. detsembri
7. a. hindamisakti kohaselt on selle vääruseks hinnatud 95.000 krooni ning hageja on asunud sama seadet kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti
8. 17 alusel müüma.

§ 29lg.

5 p. 3 kohaselt tuleb lepingupoolte õiguste ja kohustuste määratlemisel muu hulgas arvestada ka lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Lisaks peavad võlausaldaja ja võlgnik vastavalt

§ 6lõikele 1 käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel heas usus tulenes ka enne

1. juulit
2. a. kehtinud TsÜS § 108 lõikest
3. Eelnenut arvestades ei ole põhjendatud lähtuda vaidluse lahendamisel seisukohast, et kostja ei ole hagejale tagastanud kapitalirendilepingu objektiks olnud valupress-termoplastautomaati KuASY, kuna lepingu mõlemad pooled on seda varasemalt lepingujärgselt tagastatud varana (lepingu punkt
4. 5) aktsepteerinud. Lisaks puuduvad tõendid selle kohta, et OÜ Plasteks Est poolt seadmel tehtud muudatus oleks selle väärtust vähendanud. Lähtudes
5. juulil
6. a. jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RakS) §-st 11 kohaldatakse enne

1. juulit
2. a. tekkinud võlasuhtele enne

RakS jõustumist kehtinud seadust. Samas näeb

RakS § 12 lg. 1 ette, et enne

1. juulit
2. a. sõlmitud kestuslepingutele kohaldatakse alates
3. juulist
4. a. tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) ning

-is sätestatut.

RakS § 12 lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne

1. juulit
2. a. Kestuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
3. juulit
4. a., kohaldatakse senikehtinud seadust. Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu näol on tegemist kestuslepinguga (

§ 195lg.

3). Kuivõrd kostjate vaidlusaluste kohustuste teke on seotud lepingu ülesütlemisega, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt toimus 22. augustil 2002. a., kuulub kohaldamisele

-is sätestatu. Kooskõlas

§-ga 361 kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel (

§ 362lg.

1). Vastavalt

§-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kooskõlas

§ 101lõikega 1 nõuda muu hulgas kohustuse täitmist ning ka kahju hüvitamist.

5 Poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu üldtingimuste punktist 5. 17 tuleneb, et kui liisinguandja (tuginedes lepingu XI osa punktidele) lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, s. o. lepingu esemeks oleva asja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale tekkinud kahju (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse ülevõtmine, vara hoidmine ja vara müügikõlblikuks seadmine). Nimetatud lepingutingimus on osaliselt vastuolus kapitalirendilepingu ülesütlemise hetkel kehtinud

§ 367

lõikega 3, mis nägi ette, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale, arvatakse pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast maha ka liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest.

§ 367lg.

3 iseenesest ei keela liisinguandjal pärast lepingu erakorralist ülesütlemist liisinguesemeks olevat asja võõrandada, kuid kohustab arvestama liisingueseme jääkväärtusega. Samas ei ole

§ 367lg.

3 näol tegemist imperatiivse sättega, seega on võimalikud lepingupoolte seaduses sätestatust kõrvale kalduvad kokkulepped (

§ 5

). Kostjad ei ole oma vastuväidetes tuginenud asjaolule, et kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5. 17 näol oleks tegemist tühise tüüptingimusega (

§ 42ja § 44). Ts

MS § 4 lg. 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise ning vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kostja OÜ Plasteks Est ei ole kapitalirendilepingu üldtingimuste punkti 5. 17 alusel kohustatud hüvitama kahju hageja poolt nõutud ulatuses. Kõnealuse kahjunõude analüüsimisel tuleb arvestada ka kahju hüvitamise üldiste eeldustega. Vastavalt

§ 127

lõikele 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127lg.

4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Puudub vaidlus, et kostja on kapitalirendilepingut rikkunud ning et hageja on seonduvalt lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kandnud kahju. Kostja lepingurikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel eksisteerib ka põhjuslik seos conditio sine qua non tähenduses, s. t. kapitalirendilepingu ennetähtaegse lõpetamise ja lepingu esemeks oleva seadme müümise vajaduse tingis kostja lepingurikkumine. Lepingu üldtingimuste punkti 5. 17 sisu põhjal pidi OÜ Plasteks Est taolise kahju olemasolu ja võimalikku suurust ka ette nägema (

§ 127lg.

3). Kuivõrd liisingulepingu näol on olemuslikult tegemist krediteerimislepinguga, ei peaks hageja liisinguandjana igal juhul kandma riski, mis tuleneb asja liisingulepingujärgse jääkväärtuse mittevastavusest selle turuhinnale. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb

§ 367lg.

1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused, millisteks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Alust ei ole välistada kahju hüvitamise kohustust osaliselt või täielikult

§ 127lg.

2 alusel. Samas näeb

§ 139lg.

1 ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt kohaldatakse esimeses lõikes sätestatut ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kahju, mille hüvitamist hagis lepingu punkti

1. 17 alusel nõutakse, on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Samuti ei nähtu kogutud tõenditest, et hageja oleks olnud piisavalt aktiivne tekkinud kahju vähendamisel. Selles puudub vaidlus, et kostja tagastas hagejale kapitalirendilepingu objektiks olnud seadme
2. detsembril
3. a. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka vara üleandmise-vastuvõtu aktiga.
4. detsembril
5. a. hageja tellimusel koostatud hindamisaktist nähtuvalt on asjatundja seadme väärtuseks 6 hinnanud (ilma käibemaksuta) 95.000 krooni. Hageja on seadme müünud
6. a. oktoobri lõpus hinnaga 7000 krooni. Ebamõistlik ja vastuolus hea usu põhimõttega (

§ 6lg.

2) oleks, kui OÜ Plasteks Est peaks liisinguvõtjana vastutama selle eest, et liisinguandja võõrandab 7000 krooni eest seadme, mille väärtuseks on varasemalt hinnatud 95.000 krooni. Isegi kui eeldada, et 2003. a. oktoobris ei olnud võimalik seadet kõrgema hinnaga müüa, ei kuulu eseme väidetav turuhinna langus pärast selle liisinguandjale tagastamist üksnes kostja riskisfääri. Pärast kapitalirendilepingu objektiks olnud eseme liisinguandjale tagastamist ei olnud kostjal võimalik seadme müügiprotsessi vahetult mõjutada. Kahjuhüvitise vähendamisel omab tähtsust ka asjaolu, et hageja ei ole kasutanud AS-iga Lepe sõlmitud tagasiostugarantiid. Nimetatud tagasiostugarantii tingimused ei ole teada, kuid tõenäoliselt oleks tagatise realiseerimine võimaldanud tekkinud kahju vähendada. Iseenesest ei tulene lepingust hagejale kohustust tagasiostugarantiid kasutada, kuid

§ 139

lõigete 1 ja 2 kohaldamisel on selle tagatise realiseerimata jätmine arvestatavaks asjaoluks. Hageja väidetest ega tunnistaja R. W. Nava ütlustest ei selgu üheselt, miks garantii jäi kasutamata ning kas OÜ Plasteks Est poolt tagastatud seadet üldse AS-ile Lepe tagasiostuks pakuti. Tunnistaja R. W. Nava on küll andnud ütlusi selle kohta, et Enn Jänes OÜ Plasteks Est seadusjärgse esindajana lubas ka ise seadme müügiga tegelda, kuid tunnistaja mäletamist mööda ostjaid ei leidnud. Nimetatud tõik ei muuda siiski ülaltoodud järeldusi. OÜ-l Plasteks Est ei olnud kohustust seadmele ostja leida. Põhjendatud on OÜ Plasteks Est vastutus osas, mis jääb kapitalirendilepingu objektiks olnud seadme jääkmaksumuse 234.690, 20 krooni ja tagastamise hetkel selle eeldatava turuväärtuse 95.000 krooni vahele. Samuti peab OÜ Plasteks Est kapitalirendilepingu punkti 5. 7 kohaselt kandma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel vara realiseerimisega seonduvad otsesed kulud. Samasisuline kohustus tuleneb ka

§ 367lõikest 4.

Hageja väitel on ta kandnud kulusid 700 krooni, milleks on OÜ Balti Realiseerimiskeskus makstud tasu tema poolt osutatud müügiteenuse eest. Kulud on hagis nõutavas ulatuses mõistlikud ja põhjendatud. OÜ Balti Realiseerimiskeskus on vaidlustamata asjaolude kohaselt korraldanud seadme transpordi ning tegelenud selle müügiga. Kulude kandmine on hageja poolt ka piisavalt tõendatud. Kostja Enn Jänes on tsiviilasja menetluse käigus ühtinud põhivõlgniku poolt hageja nõuetele esitatud vastuväidetega ning ei ole omalt poolt esitanud täiendavaid vastuväiteid. Hageja ja Enn Jänese vahel on

1. mail
2. a. sõlmitud käendusleping, millega Enn Jänes kohustus tagama hageja ja OÜ Plasteks Est vahel sõlmitud kapitalirendilepingust tulenevate rentniku kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Lepinguga on käendaja vastutust piiratud 46.016, 27 euroga. Käenduse kehtivuse lõpp on seatud sõltuvusse kapitalirendilepingust tulenevate nõuete täitmisest rentniku või käendaja poolt. TsK § 207 lõikest 1 tuleneb, et kohustise täitmata jätmise korral vastutavad võlgnik ja käendaja võlausaldaja (kreeditori) ees kui solidaarsed võlgnikud, kui käenduslepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Ka

§ 145

lõikes 1 sätestatu kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Võttes aluseks eeltoodu, kuulub kostjatelt hageja kasuks solidaarselt väljamõistmisele

1. mail
2. a. sõlmitud kapitalirendilepingu järgsete rendimaksete võlg 74.076, 07 krooni ning lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tingitud kahju 140.390, 20 krooni, mis koosneb lepinguobjekti jääkväärtuse ja eeldatava väärtuse vahest lepingueseme hagejale tagastamise hetkel summas 139.690, 20 krooni (234.690, 20 – 95.000) ning lepingu lõpetamisega seonduvatest lisakuludest summas 700 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse osaliselt tühistada ning uue otsusega mõista vastustajatelt välja apellandi kasuks täiendavalt 88.000 krooni. Menetluskulud palub apellant jätta vastustajate kanda. 7 Lepingu üldtingimuste punkti
3. 17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant (tuginedes lepingu XI osa punktidele) lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (s. t. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (s. h. vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine).

§ 76lg.

1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja kooskõlas

§ 101lg.

1 punktiga 1 nõuda kohustuse täitmist. Samas, vaatamata asjaolule, et lepingu punktis 5. 17 on vara müügihinna ja jääkmaksumuse vahet kokkuleppeliselt nimetatud kahjuks, ei tule apellandi nõude analüüsimisel võtta automaatselt aluseks

-i kahju hüvitamise sätteid. Vara müügihinna ja jääkmaksumuse vahe kuulub vastustajatelt väljamõistmisele just kohustuse täitmise sätete alusel. Kohus on kohaldanud ka

-i kahju hüvitamise sätteid ning põhjendamatult laiendanud nende sätete sisu lepingu punktile

2. Maakohus on asunud seisukohale, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest ning apellant ei ole vara realiseerimisel olnud piisavalt aktiivne. Samas ei ole kohus tuginenud tõenditele ega analüüsinud, milline on taolise vara müügi tavapärane või piisavalt aktiivne müük ja millise müügistrateegia valikul oleks konkreetse vara lõplik realiseerimishind erinevaks kujunenud. Asjas kogutud tõendid näitavad, et apellant on esimesel võimalusel teinud kõik endast oleneva, et taastada vara valdus ning see võimalikult parema hinna eest realiseerida, s. h. on müügiprotsessi kaasatud vastustajad. Kohus hindas esitatud tõendit ebaõigesti, leides, et vara hindamise aktis toodud vara hind kajastab vara reaalset väärtust tagastamise hetkel. Hindamisaktis on toodud vara väärtus ennekõike hinnanguline, kuid mitte konkreetse vara tegelik turuväärtus. Asjaolu, et hindamisaktis on määratud hinnaks 95.000 krooni, ei tähenda, et OÜ Plasteks Est tagastas apellandile vara nimetatud summa väärtuses. Hindaja on määranud vara hinnaks 95.000 krooni, et selle hinnaga alustada vara müügiprotsessi, vara reaalne turuhind selgus siiski alles müügiprotsessi käigus, kus vara realiseeriti 7000 krooniga. Seega tagastas vastustaja vara väärtusega 7000 krooni ning vastupidine on ka vastustaja poolt tõendamata (näiteks, kas turul oleks leidunud isik, kes oleks kallima hinnaga soovinud vara omandada). Asjas kogutud tõendid näitavad, et isegi vastustajad ei suutnud leida varale kallima hinnaga ostjat. Vastustaja seisukoht Vastustuses vaidleb Enn Jänes apellatsioonkaebusele vastu. Tagasiostugarantii realiseerimata jätmine on määravaks asjaoluks. AS-i Lepe tagatis oli sellise iseloomuga, mida tuli lepingu rikkumisel OÜ Plasteks Est poolt kasutada esimesena. Kui AS Lepe oleks keeldunud jääkväärtuse suuruse summa tagastamisest, alles siis oleks seda saanud nõuda vastustajatelt. Apellant ise on tekitanud olukorra, kus tal on tekkinud kahju ning seetõttu ei ole põhjendatud kahju sissenõudmine vastustajatelt. Vastustaja OÜ Plasteks Est ei ole kirjalikku vastust apellatsioonkaebusele esitanud. Kohtuistungil vaidles vastustaja apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldas. Seega ei kontrolli kolleegium kooskõlas TsMS § 651 lõikega 1 otsuse seaduslikkust ja põhjendatust selles osas. Ka ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebus maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus ebaõigesti tõlgendanud liisingulepingu punkti
3. 17, kui pidas selles sisalduvat kohustust kahju hüvitamise kohustuseks, millele kohalduvad

-i kahju hüvitamise sätted. Osundatud lepingupunktis on tüüptingimust kasutanud hageja ise märkinud, et tegemist on kahju hüvitamise kohustusega, kusjuures ka oma sisult vastab selles lepingupunktis märgitud 8 kostja kohustus kahju hüvitamise kohustusele. Lepingupunktis 5. 17 märgitud kahju hüvitamise kohustusele järgnevas sulgudesse asetatud lauseosas on vaid seletatud, mida kahju all mõistetakse. Asjaolu, et pooled on liisingulepingus kokku leppinud kostja kahju hüvitamise kohustuses lepingu rikkumise puhuks, ei muuda hageja poolt kahju hüvitamiseks esitatud nõuet lepingu täitmise nõudeks

§ 101lg.

1 p. 1 ja § 108 mõttes: nende sätete mõttes võib kohustuse täitmise nõudega tegemist olla, kui nõutakse lepingu esemeks olevate kohustuste täitmist, mitte nende täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. Asjaolu, et pooled on lepingus kokku leppinud, mida kahju all mõistetakse, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus võinud seda lepingupunkti hea usu põhimõttest lähtuvalt tõlgendada. Vastasel juhul ei oleks välistatud olukord, mil liisinguandja lepingueseme võõrandamiseks üldse midagi ei tee ja oma tegemata jätmise tulemusena saab õiguse nõuda liisinguvõtjalt liisingueseme kogu jääkväärtuse tasumist vaatamata sellele, et liisingulepingu ese tagastati temale. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu ei oleks maakohus piisavalt põhjendanud oma järeldust, et kahju on osaliselt tekkinud hagejast endast tingitud asjaoludest. Nii on maakohus oma sellekohast järeldust üksikasjalikult põhjendanud: maakohus märkis otsuses, et kostja tagastas liisingulepingu eseme juba

1. detsembril
2. a., et hageja hindas selle väärtuseks
3. detsembril
4. a. 95.000 krooni, kuid ca 10 kuud hiljem müüs selle kõigest 7000 krooni eest, et ainuüksi kostja ei saa vastutada hinna languse eest ajavahemikul, mil ese oli hageja valduses, et kostjal ei olnud võimalik sel ajal müüki mõjutada, et AS Lepe oli andnud esemele tagasiostugarantii, et hageja ei olnud seda kasutanud ega olnud ka mõistetavalt selgitanud, miks ta seda ei kasutanud. Faktilisi asjaolusid, millele kohus oma järelduste alusena tugines, ei ole apellant vaidlustanud ka apellatsioonkaebuses, seega ei ole aga asjakohane apellandi väide maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamise kohta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse järeldused on kooskõlas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks apellant esimesel võimalusel teinud kõik endast oleneva, et taastada vara valdus ja see võimalikult parema hinna eest realiseerida, on üld- ja paljasõnaline: kaebuses ei ole apellant täpsustanud, milliseid konkreetseid tegusid ta silmas peab, millal need tehti ja kuidas need müüki mõjutasid, aga samuti, millised on need tõendid, mis apellandi väiteid kinnitavad. Ka hageja poolt koostatud vara hindamise aktile antud hinnangut ei pea kolleegium võimalikuks muuta. Vara väärtuse määramine asjatundja poolt on oma olemuselt hinnanguline, sellest ei tulene aga, nagu ei oleks võimalik sel teel turuväärtust määrata. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu ei oleks hageja tellimusel BRC Vallasvara töötaja Randel Nava poolt vaidlusaluse eseme kohta koostatud hindamisaktil tähendust vara turuväärtuse määramisel: aktist nähtub, et vaidlusaluse eseme omapära arvestades on spetsialist selle väärtuseks hinnanud 95.000 krooni; samas ei ole hindamisaktis märgituga seostatav apellandi väide, nagu sisaldaks hindamisakt soovituslikku hinda, millega müügiprotsessi alustada. Apellant ei ole ka esitanud tõendeid selle kohta, kellele ja millise hinnaga vaidlusalust pressi müüa pakuti, aga samuti, millistel asjaoludel kujunes selle müügihinnaks 10 kuud pärast eseme apellandile üleandmist 7000 krooni. Apellant ei ole kaebuses konkretiseerinud, milliste tõendite alusel oleks maakohus pidanud tuvastama, et kallima hinnaga kui 7000 krooni ei õnnestunud pressile ostjat leida. Apellant on palunud mõista vastustajalt välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 4750 krooni. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellandi taotlus kooskõlas kuni
5. detsembrini
6. a. kehtinud TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv tema enda kanda. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse menetluskulu jaotamist taotlenud. Margo Klaar Iko Nõmm Malle Seppik