KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 08.09.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-18 Haldusasi S.S.´a kaebus Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d õigusvastaseks tunnistamiseks; Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a. käskkirja nr 152-d tühistamiseks ja kahju hüvitamiseks summas 8000 krooni. Asja arutamisel viibisid kaebaja S.S.; vastustaja esindajana Angela Heinsaar.
- Rahuldada kaebaja kaebus osaliselt.
- Tunnistada Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkiri nr 908-d õigusvastaseks.
- Tühistada Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a. käskkiri nr 152-d.
- Jätta rahuldamata kaebaja moraalse kahju hüvitamise taotlus summas 8000 krooni.
- Tagastada kaebajale enammakstud riigilõiv summas 510 krooni.
- Vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja kaebaja poolt tasutud riigilõiv 10 krooni. Ülejäänud kohtukulud jätta poolt kanda. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohus juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikest 2 peab apellatsioonkaebus olema esitatud kohtu kantseleisse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel posti saabumisel kohtusse, mitte aga postitempli kuupäevast. 1 KAEBUSE ASJAOLUD Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirjaga nr 908-d otsustati karistada kinnipeetav S.S.a Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 67 p 1 ja 2 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi TVKK) p 7.1 nõuete rikkumise eest: paigutada kuueks ööpäevaks kartserisse, kuna näitas allumatust vanglaametniku seaduslikele korraldustele - 29.11.2005.a. kell 13.00 lõunasöögile minnes ei allunud vanglaametniku mitmekordsele seaduslikule korraldusele ristata käed seljale ja jääda seisma, oma tegevusega näitas üles allumatust ja seadis ohtu Tallinna Vangla julgeoleku. Kaebaja tutvus käskkirjaga 02.12.2005.a. Kaebaja paigutati kartserisse 03.12.2005.a. kell 10.40, kus ta viibis kuni 09.12.2005.a. kella 10.
- 02.01.2006.a. esitas S.S. kaebuse Tallinna Halduskohtusse Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d õigusvastaseks tunnistamiseks ning kahju hüvitamiseks summas 25 000 krooni (mittevaraline kahju). 23.02.2006.a. tunnistas Tallinna Vangla direktor oma käskkirjaga nr 151-d Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d kehtetuks põhjendusel, et karistuse menetlemise tulemusena tehti otsus ebapiisavalt kontrollitud andmete põhjal. Sama käskkirjaga otsustati vangistusosakonnal viia antud intsidendi suhtes läbi uus distsiplinaarmenetlus. 23.02.2006.a. Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 152-d määrati S.S.ale distsiplinaarkaristus kuus ööpäeva kartserit VangS § 67 p 1 ja TVKK p 7.1 nõuete rikkumise eest. 24.08.2006.a. kohtuistungil laiendas kaebaja nõuet ja palus tühistada Tallinna Vangla 23.02.2006.a. käskkiri nr 152-d. Kohus määras võtta menetlusse nõue käskkirja nr 152-d tühistamiseks ja arutada kaebaja kaebuse nõudeid kahe haldusakti alusel, esimesena esitatud nõudes tuvastada haldusakti õigusvastasus, teisena tühistada käskkiri nr 152-d ja kolmas nõue kahjunõue, mida kaebaja vähendas 25 000 kroonilt 8000 kroonile. KAEBAJA SEISUKOHAD 1) Kaebaja ei ole nõus Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirjaga nr 908-d ja taotleb selle õigusvastaseks tunnistamist ning moraalse kahju hüvitamist. Kaebaja leiab järgmist. 29.11.2005.a. kell 13.00 läks kaebaja koos teiste kinnipeetavatega lõunale, milleks tuli minna läbi vangla sisehoovi ning mööduda spordisaalist. Spordisaalist väljus vanglaametnik koos erariietes naisterahvaga. Kaebaja möödus ametnikust ning liikus edasi söökla poole. Kaebaja kuulis mõne aja möödudes hüüet „käed taskust välja“, millele kaebaja „ei suvatsenud vaadata“ kuna arvas, et keegi kinnipeetavatest kisas või püüdis nalja teha. Seejärel kõlas nimetatud hüüe uuesti koos käsklusega „pea kinni.“ Kaebaja reageeris sellele ja vaatas selja taha ning jäi seisma, kui nägi vanglaametnikku enda poole tulevat. Vanglaametnik fikseeris kaebaja nime ning lahkus. Kaebaja toob seejuures välja asjaolu, et ta ei hoidnud käsi taskus vaid endale ümber seotud vöö/salli küljes, et toetada oma vigastatud selga. Ta oli spordisaalis järjekordselt vigastanud alaselga ja selle tõttu kandis vastavat vööd ja salli selle all, kuna oli vigastatud kohta määrinud salviga ja soovis säilitada soojust. Tal on aasta- tagune treening-õnnetuse vigastus ja et end „üleval hoida sirgena “ tuleb kätega abiks olla. Ta hoidis käsi vöö küljes, läbi avatud jope hõlmade. Samuti märgib kaebaja, et tegemist ei saanud olla seadusliku korralduse andmisega ja mitte täitmisega, kuna kaebaja eemaldus vanglaametnikust ja oli seljaga tema poole, ka ei pöördunud ametnik kaebaja poole nimeliselt. Seejuures kõndisid kaebajaga koos teised kinnipeetavad, kellel olid käed taskus. Seetõttu ei olnud vanglaametniku korraldus edastatud selgelt ja arusaadavalt, nii et seda oleks võimalik täita. Antud juhul oleks vanglaametnik võinud nimetatud korralduse anda ükskõik kellele kinnipeetavatest, kes liikus söökla poole. 2 Eeltoodust tulenevalt on kaebaja seisukohal, et Tallinna Vangla direktor on mõistnud vääralt karistuse ja pannud toime mitmeid VangS-se rikkumisi. Samuti ei ole viidud läbi menetlust, tunnistajaid ei küsitletud ning kaebaja poolseid selgitusi ei arvestatud. Kaebaja paigutati 29.11.2005.a. hoonesse, kus asuvad kartserid, kambrisse nr 89, mis oli kirjade järgi remondis ning ei vastanud eluruumide nõuetele. Kambris viibis veel kinnipeetav M.. Selles kambris pidi kaebaja elama kolm ööpäeva üldrežiimil. Nimetatud kambrisse paigutamise põhjust kaebajale esialgu ei selgitatud, vaid öeldi, et „tuleb puhkusele minna.“ 01.12.2005.a. esitati kaebajale tutvumiseks vanglaametniku Kristo Konksu 29.11.2005.a. ettekanne, mille kohaselt kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele. Kaebaja leiab, et sellega rikkus Tallinna Vangla VangS § 64 lg 2 nõudeid. Kaebaja paigutati kartserisse 03.12.2005.a. kell 10.40, kus ta viibis kuni 09.12.2005.a. kella 10.
- Kaebaja on seisukohal, et kartserisse paigutamisega rikkus Tallinna Vangla ka kaebaja sotsiaalseid suhteid, kuna kaebaja käis paarisuhete kursusel ning mille raames oli ta lubatud väljasõiduseminarile kolmeks päevaks koos elukaaslasega. Seoses karistuse kandmisega kartseris ei saanud kaebaja minna ka väljasõidule, mistõttu on teda karistatud ühe asja eest kaks korda, millega on rikutud VangS § 63 lg 3 nõudeid. Samuti leiab kaebaja, et sellega on rikutud kaebaja sotsiaalseid suhteid elukaaslasega ja takistatud sotsiaalhoolekande eesmärki ning seega on rikutud ka VangS § 23 lg 1 ja § 57 nõudeid. Ka ei ole teda võrdselt koheldud teiste kinnipeetavatega, kuna nemad samamoodi ei hoidnud käsi seljal, vaid taskus või kus iganes. Seaduslik korraldus peab olema edastatud selgelt ning adekvaatselt, et seda täita. Selle korralduse võis anda ükskõik kellele. Kaebaja leiab, et kahjunõue on põhjendatud, kuna kaebajat on solvatud, alandatud ilma põhjuseta kartserisse paigutamisega. Samuti on rikutud sotsiaalseid suhteid ning kaebaja on pidanud viibima eluruumi tingimustele mittevastavas kambris kolm ööpäeva. Kartseris istutud 6 ööpäeva ja 3 ööpäeva „remondikambris“ alandas teda seoses kartseris olnud elamistingimustega. Esitas selle tõttu moraalse kahju nõude summas 25000 kr ja samaväärse väljasõidu asendamiseks ja täpsustatud nõudeks jäi 23.12.06.a. vastuse alusel moraalse kahju nõue märgitud summas. Kaebaja tasus riigilõivu 10 kr ja 750 kr kahjunõude eest. 2) Kohtuistungil kaebaja täpsustas ja laiendas nõuet ning vaidlustas kohtumenetluse ajal välja antud Tallinna Vangla 23.02.06.a. käskkirja nr 152-d ning palus nimetatud käskkiri tühistada. Kaebaja toob välja asjaolu, et sellist lauset ettekandes, et tal pole käsi kusagile mujale panna, ta pole öelnud ning ta ei jõudnud üldse midagi vastu öelda. Kaebaja vähendas kohtuistungil kahjunõude summat 25 000 kroonilt 8000 kroonile ning esitas taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Kahjunõude osas kaebaja selgitab, et tegemist on moraalse kahjuga, kuna kaebaja vabadusi on piiratud, kuna ta paigutati kartserisse ebaõigesti ning ta pole süütegu toime pannud ja seetõttu on kartseri karistus alusetu. Samuti leiab kaebaja, et toimus ebavõrdne kohtlemine, kuna teisi samas situatsioonis ei karistatud. Kaebaja on seisukohal, et moraalne kahju seisneb alusetus vabaduse võtmises; kartseri olmetingimuste küsimuses selgitas, et ta paigutati epilepsikuga ühte kartserisse ja selliselt tekitati talle oht ning pandi temale alusetult vastutus. Kaebaja arvab nimelt, et haige kinnipeetava tervis võinuks halveneda ja haigushoo korral ei oleks tema osanud haiget abistada, kuid teda oleks võidud süüdistada, kui näiteks teise kinnipeetavaga oleks midagi juhtunud või kui kinnipeetav ise oleks end kahjustanud. Kambris oli üks nn haisev auk WC vajaduste rahuldamiseks. Kamber võinuks olla puhtam. Asja arutamisel jäi kaebaja seisukohale, et kartserid ei vasta seaduse nõuetele. Kaebaja viidi nr 89 kambrisse, kus pidi kirjade järgi remont olema. Kaebaja selgitab, et ta oli seal ooterežiimil 3,5 päeva ning selles osas ei ole kaebajal pretensioone, kuid kartseri kohta on. Kaebaja leiab, et kartser oli kasutuskõlbmatu, valgustust ei ole olnud piisavalt, kuigi kartseri kamber peab vastama 3 eluruumide nõuetele. Üks pirn oli ja see põles ööpäev läbi ja üks aken on, aga liiga väike. Kartserikambris nr 71, kus kaebaja oli 1,5 päeva ja seejärel viidi kaebaja üles II korrusele nr 84 kartserikambrisse, kus olid tingimused tavalisest kehvemad. Seejuures pidi kaebaja jagama kartserit kinnipeetav Janek Sauga, kes on epilepsiahaige, kellega koos viibis kaebaja kartseris 3 päeva. Kaebaja leiab, et see oli väljakannatamatu, WC asemel oli lihtsalt 1 auk. Asjaolu, et kinnipeetavad pidid pealt vaatama, kuidas teine seal „asjal“ käib, oli kaebaja sõnul alandav. Kinnipeetav U.V. andis seletuse 22.02.06.a. (tlk 38) ja kinnitas, et temal olid samuti käed taskus, kuid talle ei tehtud märkust. Vangla tõendist (tlk 39) nähtub, et ta on pöördunud arsti poole seljavalu tõttu mitmeid kordi ja tal on diagnoositud lülisamba kaela- ja rindkere radikulopaatia, mis on krooniline protsess lülisamba kõhrelistes diskides. Talle määrati raviks põletikuvastased vahendid. Kodukorraga oli tuttav ja ta andis allkirjalehele tlk 42 vastava allkirja. Oli teadlik, et vangla läks üle reziimile, mis kohustas hoidma käsi seljal ja vaidlust selles küsimuses ei ole. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 1) Vastustaja Tallinna Vangla leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning selgitab alljärgnevat. Tallinna Vangla 02.12.2005.a. käskkirjaga nr 908-d määrati kaebajale distsiplinaarkaristus kuus ööpäeva kartserit, kuna isik näitas allumatust vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Peale kaebaja pöördumist Tallinna Halduskohtusse tühistas Tallinna Vangla direktor oma 23.02.2006.a. käskkirjaga nr 151-d vaidlustatud käskkirja seoses sellega, et distsiplinaarmenetluse raames ei olnud üle kuualatud kõiki tunnistajaid. Viidi täiendavalt läbi uus distsiplinaarmenetlus, mille tulemusena karistati kaebajat sama karistusega. Järelevalveosakonna juhataja K.Konks on 29.11.2005.a. kirjutanud ettekande nr 1802, mille kohaselt 29.11.2005.a. kell 13.00 IV sektsiooni kinnipeetavate saatmisel lõunasöögile ei täitnud kaebaja vanglaametniku seaduslikku korraldust panna käed ristatult seljale ja kinnipeetav kõndis edasi reageerimata vanglaametniku korraldusele jääda paigale, kategooriliselt keeldust täitmast korraldusi, hoides käsi taskus ning käitudes üleolevalt, väitis, et temal pole käsi kuskile mujale panna. Tunnistajaks on märgitud veel vanemvalvur Viktor Grill. Kinnipeetavalt võttis 01.12.2005.a seletuskirja inspektor-kontaktisik Igor Tõrva. 22.02.2006.a võeti kaebajalt täiendavaid selgitusi, mille kohaselt isik jäi oma 01.12.2005.a antud seletuskirja juurde. Menetleja Jarno Jakobson võttis seletuskirjad järgnevatelt tunnistajatelt: Tallinna Vangla vanemvalvurilt V.Grillilt, jurist Margot Oleskilt ning kinnipeetav U. V.lt. Oma 23.02.2006.a seletustes vanemvalvur V.Grill selgitab, et 29.11.2005.a kell 13.00 kaebaja minnes sööklasse ei allunud K. Konksu korraldusele hoida liikumisel käed seljal, samuti ei allunud korraldusele jääda seisma, vaid kõndis edasi söökla poole. Vastusaja on seisukohal, et nimetatud seletusi kinnitavad ka jurist M.Oleski poolt antud seletused, mille kohaselt K.Konksu poolt antud korraldus asetada käed selja taha, kuna kinnipeetava käed olid taskus, oli antud kuuldavalt ning arusaadavalt, kuid kinnipeetav sellele ei reageerinud ning esialgu seisma ei jäänud. Ühel hetkel pöördus kinnipeetav näoga nende poole, K. Konksu ja kinnipeetava vahel tekkis silmside. Nimetatud korraldusi kordas K. Konks mitu korda. Kinnipeetava hoiakutest ja olemusest sai järeldada, et ta kuulis K. Konksu poolt antud korraldusi ja mõistis, et need on temale suunatud, kuid mida ta teadlikult eiras. Kinnipeetav U.V. seletustest selgub, et nimepidi ei kutsutud kedagi. Küll aga selgitab kinnipeetav, et kaebajal olid käed taskus. Tallinna Vangla tervishoiuosakonna juhataja-peaarsti tõendist nähtub, et kaebaja on küll pöördunud seljavalude tõttu arstile, kuid ei nähtu, et oleks kohaldatud kinnipeetavale erirežiimi liikumiseks Tallinna Vangla territooriumil. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna peaspetsialisti J.Jakobsoni poolt 22.02.2006.a., nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Samuti on lisatud vanglaametniku ettekanne ja kinnipeetava seletused. Protokolli on kinnipeetavale 4 tutvustatud allkirja vastu. Karistuse ettepanekuks on toodud kinnipeetava paigutamine 6 ööpäevaks kartserisse, kuna kaebaja takistas vanglaametnikku tema teenistuskohustuste täitmisel, jättes täitmata kodukorras kehtestatud nõude, et käimise ajal käib kinnipeetav käed seljale ristatult. Vastavalt TVKK punktile 7.1 peavad vangla sisejulgeoleku tagamiseks kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga. Vastustaja leiab, et antud juhul kaebaja seda kohustust ei täitnud, mida ta ka kinnitab oma seletuskirjas. Oma kaebuses Tallinna Halduskohtule kinnipeetav möönab, et kuulis korraldust. Vastustaja on seisukohal, et asjaolu, et kaebaja andis sellele hinnangu, et see võib olla teiste kinnipeetavate naljatlemine, ei ole asjakohane, sest kaebaja nägi, et temast möödub vanglaametnik, mistõttu kuuldes korraldust, pidi ta mõistma, et see oli suunatud talle vanglaametniku poolt, mitte teiste kinnipeetavate poolt. K.Konks andis korralduse nii, et tal oli silmside kaebajaga ja kaebaja tulles K.Konksule vastu pidi aru saama, et suheldakse temaga. Kaebaja on vääralt kirjeldanud asjaolusid, kuidas kinnipeetavad liikusid söökla poole. Kaebaja oli suurest grupist kas maha jäänud või liikus muul põhjusel hiljem ja ta kõndis paaris U.V.iga. Seega ei olnud ta suures grupis, pöördumine oli tehtud temale ja asjaolu, et K.Konks ei näinud nende kohakuti jõudmisel, mida tegi teine kinnipeetav, tegi K.Konks märkuse kaebajale. K.Konks andis lisakorralduse valvur V.Grillile, et too peataks kaebaja, kuna kaebaja liikus edasi ega allunud korraldustele peatuda või siis panna käed seljale ehk ignoreeris tahtlikult K.Konksu. Samuti ei ole järelvalveosakonna juhataja huvides koostada ettekannet kinnipeetava kohta, kes tema korraldust tähele ei pannud. Distsiplinaarmenetluse käigus kontrolliti, kas kinnipeetavat on tutvustatud tema õiguste ja kohustustega. Kinnipeetava isiklikus toimikus on allkirjaleht kinnipeetavat signatuuriga selle kohta, et talle on tutvustatud Tallinna Vangla kodukorda 01.08.2005.a. Vastustaja leiab, et seega on kinnipeetava süüline rikkumine leidnud tõendamist. Vastustaja leiab, et kaebaja ärakuulamise järgselt ka istungil on üheselt selge, et kaebaja näitas üles allumatust vanglaametniku seaduslike korralduste täitmisel. Sellise rikkumise eest määras direktor karistuseks 6 ööpäeva kartserit, kuna kaebaja omab samalaadse rikkumise eest kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus-ja vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a käskkiri nr 152-d on õiguspärane. Vastustaja selgitab, et kartserikambris viibimine on erirežiimiks neile kinnipeetavatele, kes oma käitumisega on rikkunud vangistusalaseid õigusakte. Sellest tulenevalt on ka kartserikambris minimaalsed ning askeetlikud tingimused, mis on sätestatud õigusaktides. Tallinna Vangla kartserisektsioonis on kokku 18 kambrit, mille tingimused on vastavuses Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 7 lõikes 2 toodud tingimustele. Nimetatud tingimuste puhul on tegemist minimaalsete tingimustega, mida vangla peab tagama kartserikambris. Vastustaja möönab, et remontimata kambrid vajavad hädasti sanitaarremonti, mistõttu alates 2005.aaasta sügisest kuni 2006.aasta kevadeni remonditakse kõik kartserikambrid. Küll aga leiab vastustaja, et ei olnud remontimata kartserikambri tingimused sellised, mis oleksid inimväärikust alandavad. Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, et millised olid need tingimused, mis tekitasid kaebajale sellist kahju, mille hüvitamist ta kohtu kaudu soovib. Kaebaja üldine rahulolematus, et vanglas võiksid olla paremad tingimused ei anna alust väiteks, et antud juhul tema väärikust alandati. Vangla ruumid järk-järgult renoveeritakse, värvitakse jne ja ruumid, mis määratakse remonti, ei ole sellest kasutamiseks kõlbmatud ruumid. Kinnipeetav koristab enda tagant olmeprahi ja kaebaja ise ka leidis, et nii on vanglas kehtiv kord sisse seatud. Tallinna Vangla sotsiaalosakond koostöös kriminaalhooldusega viis läbi grupitööd ,,Pere - ja paarisuhete hoidmine ning taastamine". Nimetatud kursustel osales üheksa kinnipeetavat, sh ka kaebaja. Kursused kulmineerusid osadele kinnipeetavatele, kellele direktor vastava loa andis, väljasõiduseminariga Harjumaal. Väljasõidule kaasati ka kinnipeetavate kaaslased. Load vormistati 5 lühiajalise väljaviimise käskkirjana. Esialgses nimistus oli ka kaebaja. Küll aga loa andmisel ning vormistamisel käskkirjana sai loa vaid kolm kinnipeetavat, kelle hulgas kaebajat enam ei olnud. Kinnipeetavatel puudub subjektiivne õigus sotsiaalprogrammi raames toimuvatele vanglast väljaviimistele. Tegemist on vangla direktori diskretsiooniotsusega, mille puhul kinnipeetava käitumine vanglas on oluliseks faktoriks valiku tegemisel ning otsuse langetamisel. Kaebaja oma käitumisega ei olnud sellel hetkel enam suure soodustuse ja ühiskondliku usalduse vääriline. Vastustaja leiab, et on vaja tuvastada, kas vangla toimingud on õigusvastased ning kas nende toimingutega on süüliselt rikutud kaebuse esitaja neid isiklikke õigusi, mille puhul Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) kohaselt kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul ei ole Tallinna Vangla õigusvastaselt kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldanud, samuti ei ole Tallinna Vangla kartserihoone kartseri tingimused väärikust alandavad, mistõttu puudub alus kahju hüvitamiseks. 2) Kohtuistungil Tallinna Vangla ei vaidle kaebaja taotlusele laiendada nõuet, tühistada Tallinna Vangla 23.02.2006.a. käskkiri nr 152-d, vastu. Vastustaja leiab kohtuistungil, et vaidlust ei ole intsidendi toimumise kuupäeva suhtes. Asjaoludest täpsustab vastustaja, et Tallinna Vangla andmetel oli situatsioon selline, et grupp läks ees ära ja kaebaja ja U.V. kõndisid eraldi grupis. Teised olid juba söökla juures. Vahemaa eluhoone ja söökla ukse vahel on umbes 30-40 meetrit. K.Konks tuli spordihoone uksest ja nägi kui kinnipeetavad möödusid, samuti nägi ta, et käed olid kaebajal taskus ja andis käskluse. Kuivõrd kinnipeetav ei reageerinud, siis K.Konks hüüdis lisaks veel valvurile, et too astuks kinnipeetava teele ette, et peatada kaebaja liikumine. Ka siis ei allunud kaebaja korraldusele ja ütles, et tal pole käsi kuskile panna. K.Konks ei märganud, et kinnipeetav U.V.l oleks olnud käed taskus. Seega tunnistaja ülekuulamine kohtus kinnitas varem tuvastatu õigsust. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetlust uuendati ja esimene vaidlusalune käskkiri tunnistati kehtetuks, kuna leiti, et tõendeid võiks olla rohkem ning selleks võeti seletuskirjad ametnikelt. Kuivõrd asjad kattusid siis tuginetakse samadele alustele ja kuna karistuse oli kaebaja ära kandnud, siis loeti 23.02.2006.a. karistus kantuks varasema käskkirjaga. Juba esimese menetluse korral oli teada, et valvurilt ja M.Oleskilt oleks võinud võtta seletuskirjad. Vastustaja selgitab, et tol hetkel tundusid asjaolud selged, seepärast ei võetud seletusi neilt kohe. Hiljem leiti, et on vaja käskkirja õiguslikku andmist tõendada veel paari tunnistaja ütlustega, need ka võeti ning need kinnitasid juba varasemalt tuvastatud asjaolusid. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei järginud TVKK punkti 7.1., kuid toob välja asjaolu, et olulisem põhjus distsiplinaarkaristuse määramiseks oli allumatus vanglaametniku korduvatele korraldustele. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebaja näol on tegemist regulaarse spordisaali külastajaga, siis väita, et valu takistas teda asetamast käsi selja taha on väär. Vastustaja toob välja asjaolu, et kaebaja ise ütles, et mugavam oli tal käia nii nagu ta käis. Samuti vastustaja selgitab, et kaebaja pole kordagi pöördunud arsti poole kaebusega, et tal oleks raske panna käsi selja peale, vastupidiselt, kaebaja on regulaarselt treeninud end suurte raskuste tõstmisega ja see kinnitab, et ta ei karda, et võib tekkida oht tema elule ja tervisele. Kui oleks konkreetseks sündmuse ajaks tekkinud oht, siis ta enne sööklasse minekut saanuks teavitada vanglatöötajatele, et tal on tekkinud probleem ja ta ei saa sellel päeval nõuet täita. Ka oleks saanud seda selgitada K.Konksule, valvurile, kuid ta ei selgitanud asja selliselt. Kartseri kambrite osas selgitab vastustaja, et kaebaja viidi eraldi lukustatud kambrisse nr 89 distsiplinaarmenetluse ajaks. Selle kambri osas kaebajal pretensioone kohtuistungil ei jäänud. 03.12.05.12 viibis ta kambris nr
- 05.12.09.12 kambris nr
- Kõik kartseri kambrid on valgustatud mitme lambiga ja akna osa koosneb mitmest aknaruudust. Selle suurus võib olla umbes 6 60 korda 60 cm. Päevasel ajal on loomulik valgus lisaks elektrivalgusele ja kaebaja võis kirjutada elektrivalgusega pimedal ajal ja kui päeval põles lisaks ka lamp, siis ei ole ta asunud pimedas ning sai kirjutada kirju, kaebusi, mida ta soovis. Kõigis kambrites on Genoa tüüpi pott. Vett saab peale tõmmata ja vanglas on olnud need potid kasutusel ning kui riigil tekib võimalusi, minnakse üle järk-järgult kaasaegsematele süsteemidel. Kinnipeetav on kohustatud hoidma oma eluruumid korras ja alati on võimalik küsida koristusvahendeid, kaebaja kinnitas, et ei tehtud mingeid takistusi vahendite saamiseks, kui ta tahtnuks korrastada ruumi. Vastustaja leiab, et on alusetu väita, et tegemist oli musta kohaga, kuid ei ole välistatud, et poti kasutamisel tekib ka hais, mis on iseloomulik ka igale muule WC külastamisele. Kasutatud kambrid vastavad VSkE § 7 lg 2 nõuetele. Vastustaja täpsustab kohtuistungil, et kaebaja väljasõit jäi ära, kuna ei saadud kontakti tema elukaaslasega ja kaebaja sidemed väidetava elukaaslasega olid juba halvad ning katkenud enne programmi algust, seda kinnitas kaebaja ka kohtuistungil. Lisaks kontaktide ja suhete kaardilt (tlk 80) nähtub, et külastuste taotlemisel on märgitud elukaaslasena nii M.J. kui ka M.V.. Kuna kaebaja taotles programmis osalemist ja näitas elukaaslaseks M. V.i ja kinnitas seda ka kohtuistungil ning antud kontaktandemetel isik ei reageerinud, siis taotlusele 21.11.05.a. tehti ka vastavalt kanne (tlk 86) . Väljasõiduseminaril said osaleda isikud koos, lühiajaline väljaviimine ei olnud võimalik ja A.Kurg on 30.11.05.a. nõustunud 3 kinnipeetava väljaviimisega, kuid S.S.a osas ta luba ei andnud. Seega ei vasta tõele, et võimalus suhete parandamiseks kadus selle tõttu, et kaebajat karistati ja ta paigutati kartserisse. Kaebaja väljaviimine ei oleks täitnud programmis seatud eesmärki ning see ei sõltunud vanglast. Palub jätta kaebus rahuldamata. Tunnistaja Kristo Konks ütlused Kaebaja on kinnipeetav Tallinna vanglas 4-s sektsioonis ja tunneb teda seotult töötamisega Tallinna Vanglas. 29.11.05.a. väljus ta koos vanglatöötajaga M.Oleskiga spordisaalist ja neile liikus vastu kaks kinnipeetavat. Nendeks osutusid kaebaja ja kinnipeetav U.V.. nende märkamisel ta kinnipeetavate isikuid konkreetselt nimepidi nimetada ei osanud. Kaks kinnipeetavat liikusid eraldi enne söökla poole liikunud grupist ja olid jäänud neist maha, tema tähelepanu äratas kaebaja, kuna märkas, et kaebajal olid käed mitte selja taga, vaid taskus. Kui ta oleks märganud, et ka teisel kinnipeetaval olid käes taskus või seljale mitte ristatud, siis oleks ta teinud märkuse mõlemale, kuid et kinnipeetavad liikusid ja tema liikus, siis jõuti kohakuti ning teine kinnipeetav jäi S.a varju. S.S. oli temale lähemal ja ta sai jälgida S.a. Kuna nad kohtusid, siis ta tegi märkuse S.S.ale, et käed on taskus, kuid kaebaja ei reageerinud; ütles teist korda, et käed tuleb võtta taskust välja, kuid kaebaja ei reageerinud. Siis andis korralduse jääda seisma, kuid et nad ka seisma ei jäänud, siis hüüdis liikumissuunda jäävale valvurile V.Grillile, et valvur peataks kinnipeetavad. Valvur astus liikumisteekonnal kahe kinnipeetava ette. Tema läks S.a juurde ja kordas korraldust võtta käed taskust välja, fikseeris kinnipeetava nime nimesildi järgi ja koostas selle kohta ettekande. Seljas võis kaebajal olla kapuutsiga riietusese (jope) ja dressipüksid, kuid võib tagantjärgi hilise aja tõttu eksida. Oli selge, et ta sai aru nõudeist ja ei tahtnud reageerida, kuna hakkas vastu küsima, et kuhu siis käed panna ja demonstreeris käsi, need olid riietuse taskutes. Kaebaja väide, et peale seda liikus söökla poole veel kinnipeetavate gruppe, võib olla tõene, kuid see ei puutu asjasse. Kaebajaga tekkis silmside ja kaebaja sai aru, et kõnetada sai üksnes kahte kinnipeetavat ehk teda ja tagantjärgi teadaolevalt U.V.i. Kaebaja kahtlus, et teda kiusatakse taga, on alusetu. Tema täidab vanglas ülesandeid, mis on seotud ka kinnipeetava igasuguse saatmisega, järelevalvega ja kui ta näeb rikkumist, siis ta peab andma korraldused, et rikkumine kõrvaldada. See ei ole kaebaja spetsiaalne kohtlemine ega tagakius ja kaebaja ei tohtinud olla allumatu ning ülbe. Et ta teadis kinnipeetava S.S.a olemasolu, ei tähenda, et ta oleks pidanud oskama nime ja isikut seostada sündmuse ajal. Kui oleks selleks ajaks osanud seostada nime ja isiku, siis oleks ta saanud anda korralduse ka nime nimetamisega. Kui kaebaja vaatas otsa, siis ei saa ta väita, et ei saanud aru, keda kõnetati ja kellele anti korraldused. Korraldused olid antud juba enne seda, kui 7 kaebaja möödus temast ja kui kinnipeetav ei taha aru saada, siis see ei vabasta teda vastutusest. Kinnipeetavaid harjutati nn üleminekuaja kaudu hoidma käsi seljal, neile anti aeg kohanemiseks ja S.S. ei väitnud, et ta ei teadnud nõuet. Kedagi ei karistatud koheselt; üleminekuperiood oli kaks nädalat, kontaktisikud tutvustasid ja selgitasid korra nõudeid. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, tunnistaja K.Konksu ütlused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. 1) Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkiri nr 908d, millega määrati avaldajale karistuseks 6 ööpäeva kartserit seoses allumatuse üles näitamisega vanglaametniku seaduslikule korraldusele ja vangla julgeoleku ohtu seadmisega. Seejuures on viidatud VangS § 67 lg 1, mille kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele; ning TVKK p 7.1, mille kohaselt kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid isikuid liigub territooriumil s.t väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanglaametnikust saatjaga või saateülesande järgi v.a tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga (v.a kui kantakse isiklikke asju või töövahendeid). Kohtuistungil laiendas kaebaja kabust ja palus tühistada Tallinna Vangla 23.02.2006.a. käskkiri nr 152-d, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristus kuus ööpäeva kartserit VangS § 67 p 1 ja TVKK p 7.1 nõuete rikkumise eest. Samuti on kaebaja esitanud moraalse kahju hüvitamise nõude summas 8000 krooni. Käesoleval juhul nähtub haldusasja materjalidest, et vanglaametniku korraldusele mitteallumine ja julgeoleku ohustamine väljendus selles, et 29.11.2005.a. kell 13.00 lõunasöögile minnes ei allunud kaebaja mitmekordsele vanglaametniku K.Konks korraldusele ristata käed seljale ja jääda seisma. 2) Kohus võtab seisukoha Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d õigusvastasuse osas. Tallinna Vangla on nimetatud käskkirja tunnistanud kehtetuks oma 23.02.2006.a. käskkirjaga nr 151-d põhjendusel, et karistuse menetlemise tulemusena tehti otsus ebapiisavalt kontrollitud andmete põhjal ning käskkiri ei olnud selle andmise ajal õiguspärane. Sama käskkirjaga otsustati vangistusosakonnal viia antud intsidendi suhtes läbi uus distsiplinaarmenetlus. Tallinna Vangla asus seisukohale, et nimetatud akt oli antud ebapiisavate tõendite põhjal, mistõttu on Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkiri nr 908-d õigusvastane. Kuna Tallinna Vangla on nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistanud, siis kohus ei analüüsi pikemalt nimetatud käskkirja õigusvastasuse aluseid. Kuna vastustaja pidas menetlusnõuete rikkumist sedavõrd oluliseks haldusakti andmise puuduseks, et tunnistas haldusakti ise kehtetuks, siis kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele ja käskkiri tuleb tunnistada õigusvastaseks. Vastavalt VangS-st § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust (edaspidi HMS), arvestades vangistusseaduse erisusi. HMS § 61 lg 2 kohaselt haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja esitas selle tõttu õigusvastaseks tunnistamise nõude ja mitte tühistamisnõude. Samas tekitas vastustaja olukorra, milles kaebaja paigutati kartserisse 03.12.2005.a., kus ta viibis kuni 09.12.2005.a., ehk Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d kehtivus lõppes, kuid kaebajale määrati karistus uue käskkirjaga, mis kehtib ja kaebajat käsitletakse kui karistatud isikut. Karistuse kehtivuse tõttu võib kaebaja suhtes võtta määratud karistust kehtivana kuni selle kustumiseni ehk kaebajale muude kaasnevate õiguste puhul omab see tähendust, mistõttu kaebaja põhjendatult taotleb lisaks kehtiva käskkirja tühistamist. 8 3) Kohus võtab seisukoha Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a. käskkirja nr 152-d tühistamisnõude osas. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla teinud esialgse käskkirja nr 908-d 02.12.2005.a., kuid mille ta on tunnistanud kehtetuks 23.02.2006.a. Samal kuupäeval on Tallinna Vangla andnud välja teise käskkirja nr 152-d, millega kaebajat karistati 29.11.2005.a. toimunud sündmuse eest. Seega määrati karistus 86 päeva peale distsiplinaarsüütegu. Kohus leiab, et VangS-st ei ilmne, millise tähtaja jooksul tuleb distsiplinaarkaristus määrata, kuid eelnimetatud seaduse § 11 lg-s 1 on sätestatud, et haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust, arvestades vangistusseaduse erisusi. VangS § 11 lõigete 5 ja 6 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest ning vangla haldusakti ja toimingu peale esitatud vaide vaatab läbi ja lahendab Justiitsministeerium. HMS § 5 lg-s 2 on sätestatud, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ning ebameeldivusi isikutele. Sama seaduse ja paragrahvi neljanda lõike kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Seega võiks eelneva regulatsiooni pinnalt järeldada, et kui vaiet lahendatakse 30 päeva jooksul, siis peaks vangla viima distsiplinaarmenetluse läbi ja määrama distsiplinaarkaristuse samuti hiljemalt ühe kuu jooksul. 30-päevane tähtaeg on ka üldine tähtaeg, mida taolistel juhtudel järgitakse. Ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et vanglas on distsiplinaarmenetluse läbiviimine kuidagi keerulisem, pigem peaks olema see vastupidi. Antud juhul ei nähtu distsiplinaarmenetluse materjalist, mis takistas karistuse määramist tavapärase tähtaja jooksul. Vastustaja möönis istungil, et isikud, kes osalesid sündmuses ning kes said anda tunnistusi, olid menetluse läbiviimise ajal teada. Asjaolu, et neilt kõigilt koheselt ei võetud seletusi/tunnistusi, ei anna alust väita, et tekkisid ka uued asjaolud. Kohus leiab, et vastustaja oma tegevusega on kinnitanud, et distsiplinaarmenetlus teostati vigadega ja uue käskkirja andmine ei ole õiguspärane. Kuigi vangla on asunud muutma distsiplinaarmenetluse ja määramise tähtaja regulatsiooni, et arvestada kohtupraktikaga, mis loeb nn menetluse uuendamise ja selliselt tähtaegade pikendamised õigusvastaseks, tuleb ka antud kaebuse puhul kohtul jääda ülaltoodud seisukohale, et karistust ei saanud määrata sedavõrd pikka aega peale teo toimepanemist. Kohtupraktika kohaselt peetakse distsiplinaarkaristuse määramise mõistlikuks ajaks 30 päeva, kuigi VangS otseselt tähtaegu ei reguleeri ja kaebaja suhtes tuleb kohtu arvates talitada samamoodi. Kohus veelkord viitab vastustaja esindaja mööndusele kohtuistungil, et juba esimese menetluse korral oli teada, et valvurilt V.Grillilt ja M.Oleskilt oleks võinud võtta seletuskirjad, kuid tol hetkel tundusid asjaolud selged. Hiljem leiti, et on vaja käskkirja õiguslikku andmist tõendada veel paari tunnistaja ütlustega - need ka võeti ning need kinnitasid juba varasemalt tuvastatud asjaolusid (tlk 98). Seega kui Tallinna Vanglale oli juba varem teada, et sellekohased tunnistused on võimalik võtta, siis kohus ei näe ühtegi põhjust, miks pidi tehtama uus distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri alles 86 päeva möödudes peale rikkumisest teada saamist. Tallinna Vangla tegevusest nähtub, et peale kaebaja poolt kaebuse esitamist kohtusse leiti, et esialgne distsiplinaarmenetlus ei ole läbi viidud piisavalt hoolikalt ja püüti oma viga parandada. Seejuures ei ole järgitud aga haldusmenetluse nõudeid. Uue haldusakti vastuvõtmisega ehk 23.02.2006.a. käskkirja nr 152-d välja andmisega rikkus Tallinna Vangla distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja suhtes rakendatavat üldpõhimõtet, mille kohaselt enam kui kuu aega hiljem ei oleks pidanud ta enam distsiplinaarkaristust määrama olenemata sellest, et karistus oli juba täidetud esimese käskkirja alusel. Kuna karistuse kandis kaebaja ära haldusakti alusel, mis tunnistati kehtetuks, siis on kaebaja kandnud karistust õiigusvastase haldusakti alusel, samas leiab kohus, et kuna ka teisena väljaantud haldusaktiga ei saanud enam määrata karistust ning seadustada ühtlasi karistuse ärakandmist, siis rikub karistuse märgitud viisil määramine kaebaja õigust õiglasele distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja karistuse kohaldamisele. 9 Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a. käskkiri nr 152-d kuulub tühistamisele distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise tõttu. Kaebus selles nõudes kuulub rahuldamisele. 4) Kohus võtab seisukoha moraalse kahju hüvitamise nõude osas summas 8000 krooni. 4.
- Kaebaja leidis, et talle tekitati moraalset kahju, kuna kaebaja vabadusi on piiratud ja ta paigutati kartserisse ebaõigesti ning ta pole süütegu toime pannud ning seetõttu on kartseri karistus alusetu. 4.
- Samuti leiab kaebaja, et toimus ebavõrdne kohtlemine, kuna teisi samas situatsioonis ei karistatud. 4.
- Kaebaja on seisukohal, et moraalne kahju seisneb alusetus vabaduse võtmises ja kartseri olmetingimustes. 4.
- Ühtlasi võeti kaebaja arvates temalt võimalus taastada normaalsed suhted elukaaslasega. Kaebaja märkis asja arutamisel, et eitab rikkumist, seega ei saanud teda karistada ja see alandab teda. Ka alandasid teda kartseri olmetingimused, kuna ta pandi ühte kambrisse epilepsia haigust põdeva isikuga; samuti see, et ruumis oli üks WC koht. Kuigi kambrites viibimisest temaga midagi katastroofilist ei toimunud, alandati väärikust, see oli solvav, kui teine kinnipeetav vaatab pealt, kuidas ta kasutab WC –d. Elukaaslasega M.V.ga oli tuttav enne karistuse kandmisele asumist, neil oli ühine majapidamine ja side katkes, mistõttu kasutas paarisuhte programmi. Et suhted olid enne „kehvad“ ja katkesid lõplikult 2006 alguses, siis oli oluline saada väljaviimisele. Ta jõudis helistada ja paluda teavitada elukaaslast, et kohtumine jääb ära. Selle tõttu leiab kaebaja, et tal on hingeliselt raske, tundis end halvasti. Kaebus oli kirjutatud vahetult peale sündmusi ja selle tõttu emotsionaalsest seisundist määras kahjunõude suuruseks 25 000 kr, nüüd leiab, et mõistlikuks summaks on 8000 kr. 5) Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 järgi on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamise kannatanu ees. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise alused on sätestatud RVS-es, mille § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. RVS § 9 lg 2 kohaselt selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega. Kohus nõustub protsessiosalistega, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (näit. alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure jne) või füüsilistes kannatustes, mida on tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Seega uurib kohus kaebaja väidet, et temale tekitati kahju, kuna teda alandati, ta oli solvunud ja nördinud. Kuna avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi, siis hindas kohus eelnevalt, kas vastustaja määras karistuse õigesti. Erinevalt vastustajast leidis kohus, et karistuse määramise aluseks olevad haldusaktid on õigusvastased. 10 Hingeliste kannatustena on käsitatavad alandus ja solvumine, mis sai kaebajale osaks õigusvastase kartserisse paigutamise tõttu. Isiku õigusvastasel karistamisel võib eeldada isiku alandust ja solvumist ning seda ei ole vaja eraldi tõendada. Kaebaja leidis, et temale tekitati moraalne kahju ja ta oli solvunud. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks peavad esinema järgmised elemendid- seadusega kaitstud õigushüve rikkumise tõttu peab olema kannatanul tekkinud kahju ehk õigusvastase haldusakti või tominguga peab olema põhjustatud hingelisi või füüsilisi kannatusi, mis on käsitletavad mittevaralise kahjuna. Tekkinud kahju peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja tegevusega. Kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt - RVS § 7 lg
- Kaebaja rahulolematus olmetingimustega. Kohtuistungil selgus, et kaebaja ei ole pöördunud sellekohaste pretensioonidega vangla juhtkonna poole. Kaebaja selgitas istungil, et ta kohesel kinnipidamisel viibis ruumis, kus talle säilitati üldised tingimused ehk ta sai istuda magamisnaril, paigutada oma asjad. Et kaebaja viidi kambrisse 89 ja seal pidi ”kirjade järgi” toimuma remont, osutus kaebaja selgitus ebatäpseks. Vastustajal ei ole võimalust kontrollida kaebaja väidet, et S.S. nägi kusagil nn remondiplaani. Isegi juhul, kui kaebaja võis näha nn remondiplaani, on ta hinnanud olukorda ebaõigesti. Kaebaja kirjeldatud asjaoludel ei leidnud ka kinnitust, et kambris toimus remont ja selle tõttu paigutati ta sobimatute tingimustega kambrisse. Kaebaja kirjeldas ise, et neis kambrites, mille tehti remonti, olid seinad ”maha tõmmatud”, kuid kõigis neis ruumides, milles viibis tema, valitses tavaline olukord, seejuures oli värv seinalt mõnes kohas maha kraabitud või koorunud. Samasugune olukord oli ka kambris nr 89, mille suhtes kaebajal oli tekkinud konkreetne väide. Kaebaja ise kinnitas, et ruumis ei olnud värvilõhnu, kemikaale jms., lammutuse jälgi. Kaebaja seisukoht tugines järelikult asjaolule, et ta ei pea üldises mõttes vangla kambreid kaasaegseteks ehk sobilikeks. Seda kinnitab ka kaebaja seisukoht valgustustingimuste üle, kuna kaebaja leidis, et valgus peaks olema vähemalt niisugune nagu see oli istungipäeval kohtusaalis (neoonvalgus ja lisaks 8 lambipirni). Ta väitis, et 6 aastat tagasi määrati talle prillid -1, 5, kuid need jäid Murru vanglasse ja uusi ta ei ole palunud välja kirjutada, kuna pole silmaarsti. Pimedas ruumis ei näe hästi kirjutada ja lugeda, peab eraldi silmi pingutama. Kambri mustuse osas muutis esialgset seisukohta ja kirjeldas, et ruume sai koristada; oli olemas koht, kuhu asetada prügi; oleks saanud küsida vahendeid, et vajadusel koristada; ta teab, et kinnipeetavatel on kohustus koristada enda tagant; pöördumisi selles osas ta ei teinud. Lõppeks jäi kaebaja seisukohale, et kambris 84 olid aga tingimused tavalisest kehvemad. Kambri jagamine epilepsikuga ei ole tema arust õige, kuna haige vajab kaitset ja hooldust, kui midagi juhtub ja kaebajale ei ole õige panna riski ja vastutust, et sellisel viisil ohustada teda. Ohtu selgitab järgimiselt- kui haigega midagi juhtub, siis võidakse teda kahtlustada ja süüdistada, et ta ei abistanud või käitunud õigesti. Ta tegi pöördumise ja talle selgitati, et kaebaja ei vastuta niisugustel juhtudel. 3 päeva sellise isikuga ühes ruumis olekut oli talle väljakannatamatu, kuna ruumis oli vaid 1 WC ”auk”. Samas nähtub protokollist tlk 97, et kaebaja seejärel selgitas, et J.V. WC-pretensiooniga ei ole seotud. WC süsteem on igal pool ühesugune ja niisugusel süsteemil häirib teda haisu sisenemine, ka see, et kui ruumis on kaks inimest, siis teine saab potilolijat jälgida. On harjunud olema kartseris üksinda, kuigi normide järgi on kartserid kahekohalised; tema oli neljakohalises kartseris ja kui teine kinnipeetav viidi ära, siis jäi üksinda. Asja kohtulikul arutamisel ei leidnud seega kinnitust kaebaja väide, et ta paigutati remondis olevasse ruumi. Kaebaja seisukoht, et ruumis oli värv maha kraabitud või koorunud, ei anna alust väita, et ta paigutati ruumi, mis oli kasutamiseks keelatud. Vangla enamus ruume vajavad sanitaarremonti ja neid töid teostatakse vastvalt võimalustele järk-järgult ja kaebaja ise kinnitas, et remonti tehakse. Samas kinnitas ta, et üldisest ruumide olukorrast ei olnud ruumid, kuhu ta paigutati, erinevamad. Ka ei teostatud remonti üheski neis ruumides, kuna kaebaja ei näinud lammutamise 11 jälgi, ehitamise jälgi, ka ei olnud seal pooleli siseremont-tööd, siis jäi kaebaja ka ise sisuliselt seisukohale, et teda ei rahulda hoopis ruumide üldine olukord. Kohus leiab, et kaebaja väide, et teda ei oleks tohtinud paigutada kambrisse 89 või hilisema väite alusel kambrisse 84 ei ole põhjendatud. Kaebaja tervist ei seatud ohtu ning tema olukord ei halvenenud ajaks, mil ta kandis karistust. Kartseriruumide nõuetele mittevastavus ei leidnud kinnitust ja kambrid vastasid VangS tingimustele. Kohus juba märkis, et kaebaja poolt äramärgitud kartseriruumide osas ei ole kaebaja tõendanud, et ruumid olid kas remondis või vastuolus VangS § 45 lg
- Kaebaja leidis, et kinnipeetava eluruum peab vastama eluruumille kehtestatud ehitustehnilistele nõuetele, tervisekaitse – ja hügieeninõuetele. Kohus selgitab kaebajale, et märgitu aga ei ole seotud karistuse määramise küsimusega ehk distiplinaarkaristuse kohaldamine ei halvendanud tema olukorda eluruumide küsimuses. Samas kinnitab vastustaja, et kaebajat ei ole paigutatud remontimisel olevasse ruumi ja koheselt ei ole kaebajalt saabunud ka mingeid pretensioone, et teha kontrollitavaks, mida kaebaja peab silmas, kui leiab, et ruum oli tema teada määratud remonti. Kõik ruumid remonditakse vastavalt vajadusele ja võimalustele. Vastustaja oli läbinud eelnevalt kohtuvaidluse haldusasjas nr 3-05-503, millest sai kinnituse, et vangla ruumid vastavad nõuetele, sh kartseriruum nr
- Käesoleva kohtuvaidluse raames märgib kohus, et kui kaebaja paigutati ruumi, milles remonti ei teostatud, siis ta asus tavalistes vangla ruumides, mis tuleb lugeda vastavuses olevateks VangS § 45 lg 1, Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 (edaspidi Määrus) ja VSkE. Kaebaja väited, et ruumid on mustad, langes ära. Kaebaja kinnitas, et ta teab korda, kuidas ruumide puhastust tehakse ning et talle ei tehtud takistusi vahendite saamisel, kui oli vaja koristada. Kaebaja seisukoht, et ta pidi viibima ühes ruumis koos haigega ja see tegi karistuse talumise raskeks, jäigi vastuoluliseks. Kaebaja oli saanud tema enda selgituste kohaselt vastuse vanglaametnikult, et tema ei vastuta teise kinnipeetava haiguse korral mingilgi määral. Nn ohuolukorra on kaebaja tuletanud siiski ilmselgelt kunstlikult, kuna ei selgunud, et tal oleks selline kogemus, mis näitaks, et teine kinnipeetav vastutab selle eest, et kui ta ei oskaks anda õiget abi, siis järgneb sellele kaebaja vastutus. Kui ruumis viibis ka teine kinnipeetav, siis on normikohased nõuded isikute lubatud arvu osas kaebaja enda väidetel täidetud. Kaebaja ei väitnud, et teised kinnipeetavad teda kuidagi ohustasid mingi konkreetse tegevusega. Kuna aga WC süsteem on igalpool ühesugune, siis ei ole kaebajat samuti pandud karistuse tulemusel teistest ja senisest halvemasse olukorda. Kõigis ruumides, sõltumata kas tegemist on kartseriruumiga või muu ruumiga, on kasutusel üks ja sama WC -süsteem. Vastustaja kinnitas, et vee pealetõmbamise süsteem funktsioneeris ja kaebaja on ebaõigesti kohtule selgitanud, et tegemist oli nn kuivkäimlaga, milles tekib hais selle tõttu, et vett ei ole võimalik ”peale tõmmata”. Kui kohus asja arutamisel täpsustas kaebaja seisukohti, siis kaebaja kinnitas kohtule, et kõigis ruumides, millistes ta viibis, saab peale poti (augu) kasutamist tõmmata kasutamise järgselt ”vett peale” ning niimoodi oli see võimalus ka sellel korral. Vanglas on Genoa –tüüpi WC potid. Seega ei ole kaebaja pretensioon leidnud kinnitamist ja kaebaja õigusi ei rikutud. Kaebaja ei märkinud, et oleks tekkinud avariilist olukorda ja et see jäeti likvideerimata ning avariilisel põhjusel oli kambris talumatu hais. Kaebaja jäi lõppeks ka ise seisukohale, et WC kasutamisel tekib kasutusel oleva süsteemi tõttu vahetult ja vältimatult eritistest iseloomulik lõhn ning mingit erilist olukorda võrreldes tavalisega, ei tekkinud. Ruumide valgustuse küsimuses ei ole kaebaja pretensioonid samuti õigustatud, kuna tavaline valgustus, mis vanglas on, oli garanteeritud. Kaebaja viitas, et karistuse kandmise ajal ei olnud ruumides tagatud piisav valgus. Kohus märgituga ei nõustu. Kaebaja väitis, et aken oli klaasblokkidest ja väga väike ehk 1 bloki suurune. Kaebaja mingeid tõendeid kohtule ei esitanud. Vastustaja selgitas, et aknad on suurustega 60 cm x 60 cm. Kaebaja leidis, et ei olnud piisavat elektrivalgust, vastustaja kinnitas, et valgustust on kontrollitud ja see vastab normidele. Esmalt selgitab kohus kaebajale, et kinnipidamisasutuse kartser /lukustatud kamber ei ole eluruum ja kinnipidamisasutuses tuleb arvestada kinnipidamise eripäraga. Kohus nõustub kaebajaga väites, et kinnipeetavat ei saa aga hoida tingimustes, mis seab ohtu inimese elu või 12 tervise. Vastustaja palus kohtul arvestada, et ta on teises haldusasjas peetud vaidluse tõttu vahetult kursis ja kontrollinud kambrite seisukorda. Tallinna HK otsuse 3-05-503 16.08.06.a. tuvastati, et Tallinna Tervisekaitsetalituse poolt on kontrollitud vanglas 25.09.03.a. seisuga valgustiheduse mõõtmise protokolliga nr 24 valgustuse küsimusi ja mõõdetud on ka mikrokliimat ja koostatud vastav protokoll nr 25, milles toodi välja, et tingimused kartserihoone II korruse kambrites ei sea ohtu inimese elu ja tervist. Kui kaebaja oleks vangla vastu esitanud pretensioone üldruumide olukorra kohta, siis oleks vastustaja toetunud kontrollitud andmetele ja vastustajal on märgitu tõttu ka veendumus, et ta ei ole kinnipeetavate elutingimuste osas seadust rikkunud. Kohtulikult on varasemalt kontrollitud ka kambri 89 ja 84 ruumide olukorda ja kambri 89 osas oli kontrollitud, et seal on pesemeiskoht, aken, ruumi seinad ei ole soditud, on piisav elektrivalgus ning kambris 84 on aken, nurk hügieenitoimingute tegemiseks. Vastustaja oli 16.08.06.a. seisuks kontrollinud kambrite olukorda ja tuvastanud, et kambris 84 puudus üksnes elektriseadme seinakontakt, kuid antud ruum käesolevat kaebust ei puuduta. 14.04.2004.a. on muuhulgas koostatud Tallinna vangla olmetingimuste kohta raport, mis on avalikustatud arvutivõrgus www.vangla.ee/6501 ja milles tehakse kokkuvõte, et Tallinna Vangla olmetingimusi ei saa lugeda piinavateks või ebainimlikeks. Kohus leiab, et selle raporti avalikustatud andmed lükkavad piisavalt ümber kaebaja üldsõnalised etteheited ning kaebaja pretensioonid piinavatest elutingimustest vanglas ei ole selle tõttu põhjendatud. Kohus peab usaldusvääseteks ka vastustaja selgitusi, arvestades, et vastustaja on vahetult olnud sunnitud seotult eelmärgitud kohtuvaidlusega kambrite olukorda. Kui kaebaja leiab, et karistuse ajal koheldi teda õigusvastaselt ruumide küsimuses ühtlasi selle tõttu, et kogu üldine seisukord on piinav, siis ei vasta see raporti andmetele. Vastustaja toetub mitmeid asjaolusid kokku võttes õigesti ka ehitusmääruse p 9, millest tulenevalt ei peagi eluruumis olema eraldi klosetti või külma vee võimalust. Kui eluruum ei vasta nõuetele, siis viiakse see määruse p 12 kohaselt viia vastavusse hoone kapitaalremondi või renoveerimise käigus. Kuna remonti teostatakse, siis paranevad nii üldised olmetingimused kui ka muude ruumide tingimused. Kohus lisab, et Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla Sisekorraeeskirja § 7 kohaselt ei pea kambri ja toa sisustusse vältimatult kuuluma pesemesikoht või WC. Karteseris tuleb tagada joogivee ja kruusi olemasolu. Ehk kaebaja pretensioonidest lähtudes ei ole tema kasutada olnud ruumides neid puudusi, mis võiksid viia järeldusteni, et rikuti ministi märgitud määrusega kehtestatud nõudeid. Kohus selle tõttu leiab, et vastustaja kinnitused ruumide üldise olukorra suhtes on usaldusväärsemad, kui kaebaja paljasõnalised ja üldsõnalised väited olmetingimuste halva olukorra kohta. Kui lamp põles ööpäev läbi, siis oli olemas lähtudes kaebaja enda seletustest öine valgus, mis on eelkõige vajalik kinnipeetavate olukorra kontrollimiseks. Kaebaja ei pea lugema ega kirjutama pimedal ajal, vaid selleks oli tal kasutada päevane aeg. Kui päevasel ajal põles lisaks lambipirn, siis see ei saanud kuidagi ohustada nägemist, sest samal ajal langes ruumi aknavalgus. Vastustaja kinnitas, et kaebaja väide akna suuruses on alusetu, kuna kaebaja kirjeldatud akent ruumides ei ole. Kasutusel olnud ruumides on aken ja lisavalgustuseks elektrivalgus. Kui kaebaja vajab prille, siis tuleb tal teha pöördumine juhtkonnale või vangla arstile, selleks ei pea olema vanglas eraldi silmaarsti, et määrata uued prillid. Kaebaja oma tegevusetuse tõttu ehk pingutab silmi lugemisel ja kirjutamisel, kuid see olukord ei ole tingitud karistuse määramisest. Kaebaja leidis kohtusitungil, et vanglas ei ole sellist valgustust, nagu see on kohtusaalis. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei saa nõuda vanglas samasuguseid valgustustingimusi, nagu äsja remondist tulnud Tallinna HK kohtusaalis ja väide, et tema tingimused olid kartseris viibitud ajal halvenenud, ei ole selles kontekstis õige. Et kohtusaalis on käesoleval ajal enam valgustust ei tähenda, et vangla ruumide valgustus ei vasta VangS nõuetele. Seega on kaebaja väited kartseris valitsenud halbade tingimuste üle paljasõnalised ja tema elukvaliteeti vanglas ei halvendatud ajaks, mil ta kandis distiplinaarkaristust. Ruumide kirjeldatud seisukord on võrdne kõigi kinnipeetavate suhtes. Väide, et tavaliselt on ta kandnud 13 karistust kambris üksinduses, ei kinnita kaebaja õiguste rikkumist. Kuna ta leidis ise, et normidest peeti isikute arvus kinni, siis harjumus või eeldus, et ta alati on saanud olla kartseris üksinda, ei tähenda, et vangla rikkus seadust. Kaebaja seisukoht, et temale tekitati kahju sellega, et võeti võimalus taastada normaalsed suhted elukaaslasega, on alusetu. Esmalt märgib kohus, et kaebaja ise kinnitas kohtuistungil, et elukaaslaseks on M.V. ja mitte tlk 80 märgitud kontaktide ja suhete lehel märgitud M.. kaebaja selgitas asja arutamisel, et 2005.a. andis ta elukaaslase kohta andmed, et osaleda Pere-ja paarisuhte hoidmise ning taastamise programmis (tlk 83). Kaebaja avaldus on kirjutatud 31.08.05.a. (tlk 84). Selles ta isikut eraldi ära ei märgi, kuid kaebaja kinnitab, et andis septembris sotsiaaltöötajale ise M.V.i kontaktandemd, sh mobiiltelefoni numbri. Kuna kaebaja ise suhtles selle numbri kaudu elukaaslasega, siis sai vangla kasutada andmete kontrollimisel seda numbrit ning vastustaja esitas tõendi, millest nähtub, et 15.09.05.a. saateülesandes oli kaebuse esitajaga arvestatud ning ta kuulus IV sektsioonist õppeklassi viimisele (tlk 85), ka arvestati teda taotluses 21.11.05.a. toimetada ta lühiajalisele väljaviimisele 05.12.2005- 07.12.05.a. (tlk 86), kuid 30.11.05.a. on A.Kurg kinnitanud kirjaliku resolutsiooniga, et ta väljasõiduseminari nimekirjast jäeti välja. Põhjuseks on mitte kaebaja karistamine, vaid et S.S.a näidatud elukaaslasega ei ole saadud kontakti. Vastustaja kinnitas, et püüti igati saavutada kaebaja programmi jätkumine, kuid kui partner ei kontakteeru vanglaga, siis ei saa kedagi sundida oslema programmis. Kaebaja seisukoht, et programmis osalemine katkes vastustaja poolt määratud karistuse tõttu ei ole antud juhul õige. Pealegi selgus asja arutamisel, et suhted katkesid ja olid kehvad juba palju varememalt; kui seda mõjutasid kaebaja arvates määratud kartserikaristused, siis said selleks olla kaebaja enda arvates varasemalt määratud karistused (tlk 100 protokoll I lõik) ja sellest vähenenud kokkusaamise võimalus. Ehk kohus selgitaba keabajale, et suhteid ei saanud seega mõjutada hilisemalt määratud karteserikaristus milleks on 6-ööpäevane karistus käskkirja nr 908-d alusel. Kaebaja soovis suhteid taastada, kuid nagu nähtub asjaoludest, ei sõltu partneri osavõtt vastustaja tegevusest. Pealegi sai kaebaja koheselt kartserist väljumisel helistada ja teada, et suhted on lõplikult katkestatud M.V.i soovil ja tal on olemas keegi teine inimene. Seega ei tuvastanud kohus kaebajale mittevaralise kahju (süülist väärikuse alandamist, tervise ohtu seadmist) tekitamist ja kaebus tuleb märgitud põhjustel kahjunõude selles osas jätta rahuldamata. Kohus nõustub kaebajaga, et Tallinna Vangla tegi karistuse määramisel mitmeid menetlusvigu ja karistuse määramist ei saanud seadustada tagantjärgi. Erinevalt kaebajast leiab aga kohus, et kohtuistungil leidis jätkuvalt kinnitust asetleidnud sündmus ning et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikele korraldustele. Kohus ei nõustu kaebajaga, et esitatud nõuded ei olnud asjakohased või et nõue liikuda käed seljal ning täita antud korraldused peatumiseks, on nende eiramise korral on vähetähtsad rikkumised. Nõude liikuda käed seljal eesmärgiks on sisejulgeoleku kaitse, mis muuhulgas kaitseb kaebajat ennast, mitte üksnes vanglatöötajaid. Igasugune käsu eiramine ja allumatus vangla tingimustes on eriti ohtlik, sellest rõhutatakse vajadust täita korraldusi ilma vastu vaidlemata. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et teda on taga kiusatud ja seejuures koheldi teda ebavõrdselt. Tunnistaja K.Konksu ütlustega on kinnitatud, et ta ei ole varem kaebajaga isiklikult kokku puutunud ja ei saanud selle tõttu teda ära tunda ja nimeliselt ei olnud võimalik ka anda korraldusi. Ka kaebaja ise kinnitas, et ta ei ole varem isiklikult K.Konksuga suhelnud (kaebaja väide, et ei tundnud selja tagant ära tema häält). Kohtus leidis kinnitust, et kaebaja kaebus on eksitav osas, et ta liikus nn suures grupis söökla poole ja selle tõttu tekkis arusaamatusi. K.Konksu ütlused veensid kohut, et kaebaja liikus koos U.V.ga teistest eraldi. Kaebaja usaldab ise U. V. seletust tlk
- Ka sellest seletusest nähtub, et kaebaja oli koos U.V.ga ja nad vestlesid omavahel. U.V. märgib küll, et oli ka teisi, kuid ei nimeta nimesid, samas ei ole see vastuolus K.Konksu ütlustega, kuna sööklasse läksid sööma ka teised kinnipeetavad. M.Olesk on andnud seletuse 14 tlk 37, et neist möödusid kaks kinnipeetavat ja K.Konksul oli silmside ühega neist. Et hiljem võis tulla ka teisi kinnipeetavaid, ka selles ei näe kohus vastuolu kaebaja selgitustega ning asjas kogutud distiplinaarsüüdistuse materjalidega. Kaebuse väide, et salgas on kinnipeetavaid ca 75 isikut ja kõik koos lähevad sööma, ei ole täpne või asjakohane, kuna ei ole nõuet minna sööma kõik koos nii, et kinnipeetavad astuvad mingis rivis või kolonnis. Vastupidiselt kinnitas kaebaja ka ise, et võib minna eraldi gruppidena, vestelda jms. K.Konksu ütlustega on usutavalt selgitatud, miks jäi tähelepanuta U.V. poolt nõude – liikuda käed seljal- rikkumine. Kuigi kaebaja leiab, et U.V. ka rikkus nõuet ning tunnistab ise seda, ei tähenda see iseenesest, et muutub olematuks kaebaja poolt kodukorra nõuete mittetäitmine, millele lisaks on leidnud tõendamist, et kaebaja pidi saama aru, et korraldused anti temale. Kaebaja kaebusest ja selgitustest nähtub, et ta isegi kuulis antud korraldusi, kuid pidas seda kellegi naljaks, ei ole tõsiseltvõetavad. Isegi kui ta pidas seda naljaks, on kinnipeetaval kohustus veenduda, kui ta ei näe korralduse andjat, kes oli korralduse andjaks ehk kas tegelikult tehti nalja. Kaebaja märkas K.Konksu ja teadis, kes ta on, ehkki ei ole isiklikult temaga vestelnud, mis tähendab ühtlasi, et tal ei olnud antud olukorras mõistlikku põhjust ka siis, kui ta väidetavalt kuulis selja tagant antud korraldusi, mitte jätta kontrollimata, kas ametnik andis korraldused või tegi nn nalja keegi teine isik. Kaebuses märkis kaebaja, et ta nägi ka seda, et spordisaalist väljus vangla ametnik koos noore naisterahvaga. Ehk enne, kui ta kuulis korraldusi, oli ta teadlik, et seal viibib ametnik. Kohus leiab, et on usutavalt tõendatud, et kaebajal oli silmside K.Konksuga ja ta kuulis korraldust ning pidi aru saama, et need on antud temale. Kaebaja riietuse küsimuses tekkinud kaebaja kahtlused ei muuda olukorda, kuna ka kaebaja väidab, et tal oli kapuutsiga riietusese. Missugused püksid olid kaebajal sellel päeval, ei selgunud, kuid lähtudes kaebaja väitest, et tal olid käed vöö vahel ja ka siis, kui K.Konks oli tema juurde astunud, loeb kohus kinnitatuks, et kaebaja ei liikunud käed seljal ehk nõutud viisil. Kaebaja selgitused, et K.Konks ei pidanud teadma, miks ta hoiab käsi nn vöö vahel kinnitab, et kaebaja teadis, et ametnik ei ole teadlik väidetavast valust või valuohust, mistõttu on igati alusetu loota, et kui ta seda ei ürita selgitada, esitab ametnik sama nõude uuesti. Vaidlust ei ole küsimuses, et korraldused on kooskõlas kehtiva korra ja õigusnormidega. Kaebaja selgitused, miks ta ei saanud täita nõuet liikuda käed seljal, ei ole usaldusväärsed. Kohus leiab, et isegi kui kaebja seletusi uskuda, jättis ta täitmata informeerimise kohustuse sellest, et ta ei saa täita kehtivaid nõudeid. Kui kinnipeetav ei saa täita mingil mõjuval põhjusel kehtivat korda, siis teatab ta põhjusest ja saab vastavalt loa käituda normidest erinevalt, mitte aga vastupidi. Kaebaja väiteid vajadusest panna käed vöö vahele ei pea kohus tõsiseltvõetavaks põhjustel, et vastustaja andmetel ja kaebaja enda seletustest nähtub, et ta vaatamata kunagi saadud vigastusele külastab spordisaali regulaarselt ja jätkuvalt. Arstilt antud tõend tlk 39 kinnitab, et S.S. on pöördunud arsti vastuvõtule aastatel 2003- 2005 6 korral; tal on diagnooositud lülismaba kaela- ja rindkere radikulopaatia, kuid see ei andnud neuroloogilist pataloogiat. Raviks määratud vahendid kupeerisid valusüdnroomid lühikese aja jooksul ehk see näitab mitte eriti rasket protsessi kulgu. Tallinna Vangla kontrollis kaebaja tervislikku seisundit kartserisse paigutamisel 31.12.05.a. ja ta tunnistati terveks (tlk 44). Kaebaja talub spordisaalis raskuste tõstmist ja saadud vigastus ei ole teda takistanud sportimisel. Teistsuguseid andmeid ei kajasta ka meditsiinikaart tlk 88-
- Kaebaja kaebuse väide, et oli äsja sporti tehes selga vigastanud ja et end ”sirgelt hoida” lükkas näpud vöö vahele, on ümber lükatud istungil antud seletusega, mille kohaselt ta kartis, et võib tekkida äkkvalu ja ta hoidis käsi vöö vahel, et selliselt kontrollib olukorda. Seega ei olnud kaebajal liikumise ajal sellist vigastust ega valu, mis takistanuks käsi seljale panna, vaid ta talitas niimoodi väidetult preventiivsest huvist. Kuna kaebaja oli pikka aega tema enda selgituste kohaselt teadlik, et tal võib tekkida muuhulgas ka äkkvalusid, siis saanuks ta seada vööaugud nii, et vöö teda kaitseks. Kaebaja selgitas kohtule, et ta on ise teinud spetsiaalse nahkvöö, mis toetab selga ja kaitseb ootamatuste eest. Kuna vöö peaks olema natuke rohkem pingul, siis ta lükkas näpud vöö vahele. Märgitust järeldab kohus, et eeldades ohtu, oli kaebajal võimalus ennetavalt teha vööle juurde auke, et vöö täidaks toetavat ja ennetavat funktsiooni. Kui kaebajal oli kartus, et midagi võib äkiliselt seljaga juhtuda, siis oli igati mõistlik sellest eelnevalt teavitada ametnikke, et ta ei saa täita nõuet hoida käed seljal liikumise 15 ajal sööklasse. Kaebaja väide, et ka spordisaalist tulnuks tal liikuda pesuruumi käed seljal ja ta seda ei teinud ning seejuures ei tehtud ka märkust, ei anna õigustust jätkuvalt eirata kehtivat nõuet. Sisulist tähtsust ei oma küsimus, kas kaebaja hoidis käsi taskus või vöö vahel. Kaebaja teadis, et ta ei tohi neid hoida taskus ega ka vöö vahel. Kaebaja ebavõrdset kohtlemist antud olukorras ei toimunud. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et kaebaja rikkus haldusaktides märgitud korralduste eiramisega kehtivat korda ja nõudeid ja vastustaja on toetunud oma seisukohtades õigetele õiguslikele alustel. Seega ei ole sündmus ära langenud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kaebuse esitajale moraalse kahju hüvitamiseks välja mõista rahalist hüvitist. Kohus hindab vastustaja haldusktid seadusega kooskõlas mitteolevateks ja tühistab karistuse määramise otsuse. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et õiguste rikkumine ei ole iseenesest piisav alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Ülekohtu heastamiseks on ka muud vahendid. Mittevaralist kahju saab seejuures hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud. Kaebajale põhjustatud füüsilisi kannatusi kohus ei tuvastanud. Hingeliselt oli kaebuse esitaja solvunud, kuna ta paigutati kartserisse õigusvastase käskkirja alusel ja seetõttu on kartseri karistus alusetu, kaebaja pidi viibima kartseri olmetingimustes. Kohus tuvastas, et korraldused, mille kaebaja jättis täitmata, olid seaduslikud ja kaebaja oma hinnangutes eksis. Kui menetlus oleks läbi viidud korrektselt ja haldusakt antud õigel ajal, ei oleks kohus saanud käskkirja tühistada. Kannatanu käitumises esineb süü- ta eiras vangla ametniku seaduslikke korraldusi. Vastustaja süü seisneb menetlusnõuete rikkumises ja see toob kaasa käskkirja tühistamise. Järelikult on piisavaks vahendiks antud juhul käskkirja tühistamine ehk kaebaja rikutud õiguste taastamine osas, milles see on võimalik. Kaebaja kaebuse alusel loeb kohus vastustaja poolt karistuse määramise kahe vaidlusaluse haldusakti alusel õigusvastaseks. Kaebuse esitajale ei saa tühistatud haldusaktist järgneda kaasnevate õiguste suhtes piiranguid ehk vastustaja ei saa lugeda käesoleva kohtuotsuse jõustmisel määratud karistusega, kui kehtiva karistusega. Kaebaja taotlus hüvitada kahju summas 8000 krooni jääb rahuldamata. 5) Kuna kaebuse esitaja oli riigilõivu tasunud kahjunõudes 25 000 krooni eest ning kohtuistungil vähendas kahjunõuet 8000 kroonile, siis tuleb kaebajale tagastada enammakstud riigilõiv summas 510 krooni. Kuna kaebus Tallinna Vangla direktori 02.12.2005.a. käskkirja nr 908-d, õigusvastasuse tuvastamise ja Tallinna Vangla direktori 23.02.2006.a. käskkirja nr 152-d tühistamise nõudes rahuldati, siis tuleb kaebaja kasuks vastustajal välja mõista kaebaja poolt tasutud riigilõiv 10 krooni. Kuna moraalse kahju hüvitamise nõudes jäi kaebus rahuldamata ja vastustaja kohtukulunõet ei esitanud, siis menetluskulud jäävad selles osas vastavalt poolte endi kanda. 16 Karin Kalmiste Kohtunik 17 18