Obsah (5)

§ 160§ 135§ 84§ 118§ 87

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-1292 Haldusasi M.D.’i kaebus justii

) § 84 punkti 3, § 118 lõike 2 ja 3 ning Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 150 punkti 3 alusel. 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

1. M.D. on esitanud taotluse justiitsministri 25.05.2007 käskkirja nr 212-k seadusevastaseks tunnistamiseks (või tühistamiseks), kaebuse esitaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Nimetatud käskkirjaga vabastati kaebuse esitaja distsiplinaarkaristusena teenistusest.
2. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjast on raske aru saada, millised kaebuse esitaja teod ja nende tagajärjed põhjustasid distsiplinaarkaristuse määramise. Tegemist on väidetavalt kaheteistkümne distsiplinaarsüüteoga, mida kogumis on hinnatud kui vääritut tegu. Samas leiab kaebuse esitaja, et kuna vanglasüsteemi autoriteet ja maine ei ole seaduse kohaselt vaadeldavad distsiplinaarsüüteo objektina, siis ta ei ole saanud neid kahjustada, samuti ei ole ta ennast, kui vanglaametnikku diskrediteerinud.
3. Veel leiab kaebuse esitaja, et avaliku koosoleku seadus (edaspidi AKS), mille ülesanne on AKS § 1 järgi täpsustada põhiseaduse PS §-s 47 toodud põhiõiguse realiseerimise üksikasju, kasutab mõisteid „avalik koosolek” ja „keelatud avalik koosolek”. Kuna sellist mõistet, nagu „rahvakogunemine”, kehtiv seadusandlus ei tunne, ei saa rahvakogunemine kaebuse esitaja hinnangul olla „seaduslik” või „ebaseaduslik” ning järelikult ei saa selles ka osaleda. Kaebuse esitaja kohalviibimist 26.04.2007 kella 17.30 – 00.00 ning 27.04.2007 kella 18.30 paiku Tallinnas Tõnismäel ei saa seetõttu hinnata kui õigusvastast tegu, kuna õigusnormi, millega kaebuse esitaja käitumine vastuolus oleks, ei ole.
4. Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi poolt haldusasjas nr 3-3-1-70-03 tehtud otsuse punktis 16 võetud seisukohale leiab kaebuse esitaja, et tema süüdistamine Ämari vangla diskrediteerimises on paljasõnaline – distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest ei saa teha mingit järeldust, kuidas kolleegid reageerisid kaebuse esitaja väidetavale vääritule teole.
5. Samuti märgib kaebuse esitaja, et Ämari Vangla juhtkond ei algatanud tema suhtes distsiplinaarjuurdlust, vaid teavitas Justiitsministeeriumi kaebuse esitaja osalemisest teatud sündmustes.
6. Kaebuse esitaja hinnangul ei ole ta rikkunud avaliku teenistuse eetikakoodeksit – vaidlustatud käskkirjas välja toodud üleastumisi, mida teoreetiliselt võiks tõlgendada eetikakoodeksi rikkumisena, ei ole seotud konkreetsete eetikakoodeksi punktidega.
7. Ka märgib kaebuse esitaja, et ta oli distsiplinaarjuurdluse käigus aus, ent vaidlustatud käskkirjas püütakse kaebuse esitaja ütlusi moonutada.
8. Paljasõnaliseks jääb kaebuse kohaselt käskkirjas esitatud väide, et kaebuse esitaja ei allunud politsei seaduslikele korraldustele, tõendatud pole kaebuse esitaja väidetav agressiivsus.
9. Kaebuse esitaja ei nõustu käskkirjas tooduga nagu ei oleks ta näidanud üles austust oma kaastöötajate vastu olukorras, kus riigi sisejulgeolekuga tegelevad struktuurid, sealhulgas vanglate relvastatud üksus, kelle koosseisus on ka Ämari vanglas töötavad kaebuse esitaja töökaaslased, oli suunanud oma ressursid avaliku korra tagamisele. Kaebuse esitaja ei olnud teadlik vanglate relvastatud üksuse osalemisest. Vabariigi Valitsuse pöördumist elanikkonna poole kaebuse esitaja väidetavalt kuulnud ei olnud.
10. Viimaks leiab kaebuse esitaja, et distsiplinaarkaristus on määratud ebaseaduslikult distsiplinaarsüüteo koosseisu puudumise tõttu, mingit kaalumist otsustamisel ei ole toimunud. Kaebuse esitaja selgitab, et läks Tõnismäel asunud monumendi juurde tahtlikult ja sihipäraselt, ent PS § 41 kohaselt on igaühel õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et sündmused Tõnismäel tekitasid reaalse ohu Eesti põhiseaduslikule korrale ja ta tuli seda kaitsma rahumeelsel viisil, see on jäänud vaidlustatud käskkirjas aga täielikult kajastamata. 2
11. Kaebuse esitaja märgib, et viibis Tõnismäel eraisikuna, politsei korraldusi hindas oma siseveendumuse järgi, osutades tsiviilvastupanu, tema käitumine oli mittevägivaldne, küll aga kasutas politsei tema vastu täiesti põhjendamatult vägivalda. Kaebuse eistaja rõhutab, et distsiplinaarkaristuse määramine oli ekslik distsiplinaarsüüteo koosseisu ja Ämari Vangla mainele kahjulike tagajärgede puudumise tõttu. Väide, et televisioonis, kui internetis levinud informatsioon kaebaja tegevusest kahtlemata kahjustab ka tööandja mainet, on kaebuse esitaja sõnul paljasõnaline ning vastustaja ei ole suutnud tõendada, et kaebuse esitaja tegevuse tõttu oleks Ämari Vangla mainele tekkinud kahjulikke tagajärgi. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et asjaolu, et kaebuse esitaja ei jaga Vabariigi Valitsuse seisukohta aprillisündmustest, ei andnud justiitsministrile õigust teda teenistusest vabastada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta see rahuldamata.
13. Vastustaja selgitab, et 26.-27.04.2007 pandi Tallinnas Tõnismäel ja selle läheduses toime arvukalt avaliku korra rikkumisi. Distsiplinaarmenetluses kogutud materjalidest nähtub, et avaliku korra rikkumistel osales ka kaebuse esitaja, millele viimane ei ole vastu vaielnud. Asjaolu, et kaebuse esitaja subjektiivse arvamuse kohaselt ei olnud mitte tema, vaid hoopis politseiametnike tegevus ebaseaduslik, ei anna talle õigust takistada politseiametnikke avaliku korra tagamisel. Samuti ei ole kaebuse esitaja pädevuses arvustada talle politseiametnike poolt antud korraldusi, kahelda korralduste õiguspärasuses ning keelduda korralduste täitmisest.
14. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja ei olnud pelgalt sündmuste pealtvaataja, vaid osales aktiivselt ja füüsiliselt politseiametnike korralduste eiramises. Selline tegevus on riigiametnikule (ja antud juhul ei ole tegemist tavapärase avaliku teenistujaga, vaid riigi sisejulgeoleku struktuuris teenistuses oleva vanglaametnikuga) absoluutselt lubamatu ning diskrediteerib ka teda ennast. Tööandja on kohustatud sellisele lubamatule tegevusele reageerima, kuna nii televisioonis kui internetis levinud informatsioon kaebuse esitaja tegevusest kahtlemata kahjustab ka tööandja (kelleks antud juhul oli Ämari Vangla) mainet. See informatsioon jõudis väga paljude isikuteni, kelle hulgas oli nii vanglaametnikke kui ka kinnipeetavaid, kellega kaebuse esitaja oma igapäevatöös vahetult kokku puutus. VangS § 31 lõike 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Kuna kaebuse esitaja igapäevane töö (ametijuhendi punktid 7.10, 7.12 jt; tlk 35) seondus kinnipeetavatega vahetus kokkupuutes, siis peab vanglaametnik olema kinnipeetavatele positiivseks eeskujuks eelkõige oma seaduskuuleka käitumise poolest.
15. Fakt, et kaebuse esitaja ei täitnud politseiametnike seaduslikke korraldusi, annab vastustaja hinnangul tema tööandjale põhjust kahelda kaebaja suutlikkuses täita korraldusi ning käituda adekvaatselt vanglas esile kerkivates kriisisituatsioonides. Sellega võib aga kaebuse esitaja seada ohtu nii oma kaastöötajate, kui ka kõrvaliste isikute elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku.
16. Vastustaja hinnangul on politseiametnike tegevuse takistamine ning politsei korralduste eiramine vääritu tegu. Kuna kaebuse esitaja sellist tegevust kajastati massimeedias (televisioon, fotod internetis) ja vahetult nägi seda kaebuse esitaja endine kolleeg (praegune politseiametnik), kellega kaebuse esitaja rahvakogunemisel vestles, siis kahjustab selline tegevus nii Ämari Vangla, kui kogu vanglasüsteemi mainet. Märkimata ei saa jätta sedagi, et avaliku korra tagamisele oli kaasatud vanglate relvastatud üksus, mille koosseisu kuulus viis Ämari Vangla ametnikku: st viis kaebuse esitaja töökaaslast.
17. Viimaks märgib vastustaja, et vanglaametnik jääb vanglaametnikuks ka teenistusest vabal ajal – ta peab ka teenistusest vabal ajal käituma korrektselt ja ei tohi anda alust arvata, et oma osalemisega ebaseaduslikel rahvakogunemistel, võiks kahelda tema lojaalsuses Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Viitega Riigikohtu seisukohale haldusasjas 3-3-1-38-02, leiab 3 vastustaja, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei oma antud juhul tähendust, kas see pandi toime teenistuses viibides või väljaspool teenistust.
18. Vastustaja möönab, et igal isikul on õigus oma arvamusele, kuid selle arvamuse mitte kokkulangemisel politseiametniku antud korraldusega on ta siiski kohustatud politseiniku korraldusi täitma – politseil on õigus nõuda kodanikelt ja ametiisikutelt avaliku korra järgmist ja korrarikkumiste lõpetamist vastavalt politseiseaduse § 13 lõike 1 punktile
19. Samuti peab vastustaja ekslikuks kaebuse esitaja seisukohta, et teenistusest vabastamise tingis asjaolu, et kaebuse esitaja ei jaga Vabariigi Valitsuse seisukohta aprillisündmustest. KOHTU PÕHJENDUSED
20. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. 21.

§ 160

lõike 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele ja selle toimepanemise asjaoludele ilmselt mittevastava karistusega.

§ 135

lõike 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebuse esitaja ongi esitanud kohtule teenistusse ennistamise ja töölt sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõude eelnimetatud alustel.

1. Seoses sellega märgib kohus, et käesoleva haldusasja esemeks ei ole politseiametnike ja teiste võimuesindajate poolt
2. ja 27.04.2007 Tallinna kesklinna kogunenud rahvahulgale (sh kaebuse esitajale) antud korralduste ja rahvamassi laialiajamiseks kasutatud vahendite õiguspärasus. Seetõttu ei asu kohus hindama kaebuse esitaja väiteid seonduvalt võimuesindajate korralduste õiguspärasusega (sh asjaolu, milline oli rahvakogunemise tähendus ja seos avaliku koosoleku seadusega). Samal põhjusel puudus vajadus nõuda asja materjalide juurde politseioperatsioone kajastavaid dokumente. Kohus lähtub otsust tehes eeldusest, et politsei ja teiste korraldused ja toimingud
3. ja 27.04.2007 olid õiguspärased. Samuti ei asu kohus analüüsima kaebuse esitaja väiteid ja hinnanguid seoses Vabariigi Valitsuse tegevusega Tõnismäelt hauatähise teisaldamisel ja kaebuse esitaja üldisemaid hinnanguid Vabariigi Valitsuse ja selle liikmete kohta. Kaebuse esitaja on esitanud kohtusse nõude teenistuslikus küsimuses ja sellega asja sisuline arutamine piirdub.
4. Haldusasjas ei ole vaidlust selles, M.D. viibis 26.04.2007 kella 17.30 – 00.00 ning 27.04.2007 kella 18.30 paiku Tallinnas Tõnismäel rahvakogunemistel, et ta oli läinud sinna tahtlikult ja ei allunud politseinike korraldustele.
5. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas M.D.i osalemine eelnimetatud rahvakogunemistel on käsitletav vääritu teona

§ 84

p 3 mõttes: millised teod on kvalifitseeritud vääritu teona ja kas need olid vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatud eetiliste nõuetega või diskrediteerisid ametnikku või ametiasutust.

1. Distsiplinaarkaristuse määramisel on justiitsminister teostanud oma kaalutlusõigust Kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 19 lõikega 6 tuleb lisaks kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti formaalse õiguspärasuse kontrollile analüüsida ka seda, kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
2. Kohus leiab, et käskkiri on formaalselt õiguspärane: vastab pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele. Kaebaja on väitnud, et Ämari Vangla juhtkond ei algatanud kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarjuurdlust, vaid teavitas Justiitsministeeriumi osalemisest teatud sündmustes. VangS § 148 kohaselt on justiitsministril õigus määrata distsiplinaarkaristus igale 4 vanglaametnikule. Paragrahvi 149 lõike 1 kohaselt viiakse distsiplinaarsüüteo ja selle asjaolude väljaselgitamiseks läbi distsiplinaarmenetlus. Distsiplinaarmenetluse algatamise õigus on ametiisikul, kellel on vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse määramise õigus. M.D.i suhtes on distsiplinaarasi algatatud justiitsministri 02.05.2007 käskkirjaga nr 184-k (tlk 12). Seega oli distsiplinaarmenetluse algatamine õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise norme rikutud ei ole. Karistuse on määranud pädev isik. Vaidlustatud käskkiri on kooskõlas haldusakti vorminõuetega.
3. Kohus leiab ka, et vaidlustatud käskkiri on materiaalselt õiguspärane. Kaebuse esitaja on pannud toime vääritu teo.

§ 84

punkti 3 kohaselt on vääritu tegu selline süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust. Avaliku teenistuse seaduse lisas 1 kehtestatud eetikakoodeksi punktidest 16 ja 18 nähtuvalt iseloomustab avaliku võimu teostajat ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu ning ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Kohus märgib, et

§ 84

punkti 3 sõnastuse ja mõtte kohaselt piisab ühest loetletud asjaolust (nt ametniku diskrediteerimisest) selleks, et tegu oleks võimalik kvalifitseerida vääritu teona.

1. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjas on kaebaja süüteo asjaolusid kirjeldatud piisava põhjalikkusega. Süüteo asjaolusid, nii rikkumise formaalset külge kui ja teo sisulist külge iseloomustavaid asjaolusid, rikkumise tagajärgi, ametniku suhtumist oma süüteosse ja selle tagajärgedesse kogumis hinnates nõustub kohus vaidlustatud käskkirjas toodud järeldustega, et kaebuse esitaja on süüliselt pannud toime vääritu teo. Seejuures on kaebuse esitaja omistanud liiga suure tähtsuse vaidlusaluste tegude ja nende poolt kahjustatud hüvede detailsele kirjeldusele. Vääritu teo puhul on eelkõige tähtis, kuidas see tegu väljapoole paistab ja kuidas teised isikud ja avalikkus seda tõlgendavad.
2. Käskkirja kohaselt osales M.D. 26.04.2007 kella 17.30- 00.00 ning 27.04.2007 kella 18.30 paiku teenistusest vabal ajal Tallinnas Tõnismäel ja kesklinna piirkonnas toimunud ebaseaduslikel rahvakogunemistel, ilma, et talle oleks antud korraldust sisejulgeoleku tagamise süsteemis töötava riigiametnikuna aidata politseid. Oma tegevusega takistas M.D. teenistuskohustusi täitvate politseiametnike tegevust avaliku korra tagamisel ning eiras korduvalt politseiametnike poolt üheselt mõistetavalt antud korraldusi meeleavalduse piirkonnast lahkumiseks. Korraldustele mitteallumise tõttu kasutasid politseiametnikud M.D.i suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebuse esitaja ei eita, et ta nimetatud kogunemistel osales. Asja materjalide hulgas on kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse käigus antud omakäeline seletuskiri (tlk 38-41), milles ta kinnitab, et osales nimetatud kogunemistel, märkides ühtlasi, et tegi seda teadlikult; tema eesmärk oli jälgida toimuvat, et sellest aru saada; 26.04.2007 sai ta enda kinnitusel vigastada, kui politsei ajas jõuga rahvast Tõnismäelt laiali, ja et teda löödi teleskoopnuiaga; kaebuse esitaja kattis näo rätikuga, kuna politsei kasutas pulberkustuteid. 09.05.2007 täiendavas seletuses (kirja pandud justiitsministeeriumi sisekontrolli talituse teenistuja J. Alla poolt; tlk 43) on kirjas, et 26.04.2007 kui politsei andis korralduse lahkuda, jäi ta siiski kohale, kuna seisis ahelikus teiste inimestega ja hoidis rahvamassi tagasi, et see ei põrkaks kokku politseinikega. Seega ei vaidle ka kaebaja ise vastu sellele, et ta 26.-27.07.2007 korduvalt eiras võimuesindajate korraldusi. Mingeid volitusi rahvamassi tagasihoidmiseks kaebuse esitajale avaliku võimu poolt antud ei olnud.
3. Lisaks on asja materjalide hulgas fotod (tlk 44-47), millel on näha ka M.D. nö eesliinil politseile vastupanu osutamas. Eriti ilmekalt nähtub see fotodelt tlk 44 ja
4. M.D. möönab, et vastustaja poolt osundatud isik oligi tema ise. Nimetatud fotod olid interneti vahendusel avalikkusele pikema aja vältel kättesaadavad. Nimetatud fotode uurimise tulemusena 5 nõustub kohus käskkirjas toodud formuleeringuga, et kaebuse esitaja osales aktiivselt ja sihipäraselt ebaseaduslikel rahvakogunemistel, takistades politseiametnike tegevust avaliku korra tagamisel ning eirates korduvalt nende poolt antud üheselt mõistetavaid korraldusi.
5. Kohus leiab, et kaebuse esitaja eiras süüliselt talle kui riigi jõustruktuuri ametnikule esitatavaid käitumisreegleid. Olles andnud ametivandes tõotuse olla lojaalne ja austada Eesti põhiseaduslikku korda, astus ta vaidlusaluste sündmuste raames tahtlikult, korduvalt ja varjamatult välja avaliku korra vastu. Justiitsminister on õigesti kvalifitseerinud sellise käitumise vääritu teona. Eriti kurioosne on asjaolu, et kaebuse esitaja töökaaslased olid samal ajal vanglate eriüksuste ametis rahutustes osalejate korralekutsumisega. Seejuures ei oma tähtsust asjaolu, kas kaebuse esitaja teadis oma kolleegide teenistusülesannetest või mitte. Oluline on, milline oli riigi korda tagada hoidvate teenistujate kohustus avaliku korra rikkumiste ajal. Kohtu hinnangul on ilmselge, et kaebuse esitaja on seadnud oma käitumisega Ämari Vangla ja vanglasüsteemi tervikuna halba valgusesse. Ilmselgelt on vanglasüsteemi töötajad ja avalikkus häiritud sellisest käitumisest, kus isik, kes töötab riigi sisejulgeoleku struktuurides asus politseile vastuhakkajate poolel. Sel põhjusel ei asu kohus põhjalikumalt analüüsima kaebuse esitaja kahtlusi, kas ja kuidas ta sai diskrediteerida ametiasutust või iseennast.
6. Kohus leiab ka, et kõnealuse väärteo toimepanemiseks ühest episoodist (näiteks vaid ühel päeval kogunemistel osalemisest ja selle kohta ühe foto olemasolust). Et aga kaebuse esitaja ei teinud esimese päeva (26.04.2007) kogemustest veel järeldusi, et rahutustesse ei ole sobilik ilma selleks võimuvolitusteta sekkuda, näitab ainult seda, et kaebuse esitaja sooritas vääritu teo mitte teadmatusest või juhuslikult, vaid tahtlikult. Kohus nõustub käskkirjas tooduga selles, et riigiametnikuna oleks M.D. pidanud äärmise tõsidusega suhtuma ka meedias edastatud Vabariigi Valituse pöördumisele elanikel mitte alluda provokatsioonidele ja mitte osaleda kogunemistel. Seejuures on kaebuse esitaja väide selle kohta, et ta ei olnud pöördumisest teadlik, väheusutav, kuivõrd üldteadaolevalt edastatu vastav teade 27.04.2007 päeva jooksul kõikidele Eesti mobiiltelefonidele. Isegi, kui kaebuse esitaja seda millegipärast ei saanud, ei ole usutav, et seda ei saanud ka keegi kaebuse esitaja lähedastest või isikutest, kellega ta 27.04.2007 suhtles ja et sellest samas juttu ei olnud. Kaebuse esitaja on sisuliselt pannud aga toime mitu samalaadset tegu, millest igaühte üksikuna saaks kvalifitseerida vääritu teona. Justiitsminister on kvalifitseerinud kogu kaebuse esitaja rahvakogunemistel tuvastamist leidnud käitumise väärituks teoks. Kohus leiab, et see ei ole vastuolus

§ 84punktiga 3.

1. Kohus nõustub käskkirjas tooduga, et vanglaametnikule kui riigi sisejulgeolekut ja õiguskorda tagava institutsiooni esindajale on teenistuse iseloomust tulenevalt esitatud ka kõrgendatud nõudmised väljaspool teenistust tema enda õiguskuuleka käitumise osas ning seda enam politsei seaduslikele korraldustele allumisel.
2. Kohus leiab, et haldusakti andmisel on justiitsminister järginud diskretsiooni piire ja selle eesmärki, arvestades olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve.

§ 118

lõige 2 annab võimaluse vabastada ametnik vääritu teo puhul (

§ 84

p 3 tähenduses) ametist ilma, et ametnikul oleks kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega ei ole kaalutlusõiguse piire ületatud. 35. Kohus leiab, et kaebuse esitajale määratud karistus on proportsionaalne.

§ 87

kohaselt kohaldatakse ametnike distsiplinaarasjade menetlusele töötajate distsiplinaarvastutuse (edaspidi TDSV) seadust. TDSV § 8 lõige 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja töötaja eelneva käitumisega. Sisuliselt tähendab see säte, et määratud karistus peab olema proportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 lausest 2, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastav on abinõu, mis on sobiv, vajalik ning mõõdukas. 6 36. Ametist vabastamine oli sobiv abinõu, kuna sellisel moel on edaspidi välistatud, et kaebuse esitada veel oma käitumisega Ämari Vangla (ja vanglate süsteemi tervikuna) mainet kahjustaks. Ametist vabastamine oli ka vajalik, kuna teist karistust, mis tagaks selle, et kaebuse esitaja edaspidi vanglasüsteemi kahjustavaid tegusid toime ei paneks,

ette ei näe. Kohus leiab ka, et ametist vabastamine karistusena oli mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas mõttes. Mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda kaebaja tekitatud kahju Ämari Vangla ja vanglasüsteemi mainele kaebaja isikuõiguste piiramisega. Kohus leiab, et tekitatud kahju kaalub üles kaebuse esitaja õiguse töötada vabalt valitud tegevusalal. Justiitsministril ei olnud võimalik jätta vanemvalvurina tööle isikut, kes on avalikult näidanud oma ebalojaalsust Eesti riigikorrale. Sellisele isikule ei ole võimalik usaldada äärmiselt vastutusrikkaid ja ka vajadusel jõu kasutamist eeldavaid teenistusülesandeid. Kaebuse esitaja asjast nähtuvalt seni positiivne teenistuskäik ei välista tema teenistusest vabastamist asutuse diskrediteerimiseni viinud rikkumise eest. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebuse esitajale määratud karistus ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja kaebuse esitaja eelneva käitumisega. Seega on justiitsministri kaalutlused asjakohased ja ratsionaalsed. Haldusakt on ka piisavalt põhjendatud, nii et kaebuse esitajal oli võimalik ministri kaalutlustest üheselt aru saada.

1. Nõustuda tuleb käskkirjas märgituga, et vanglaametnik on avalik teenistuja, kellele avalikkus esitab kõrgendatud eetilisi nõudmisi ja kes peab oma käitumisega olema eeskujuks avalikkusele nii teenistuses kui ka väljaspool teenistust ning hoidma kõrgel vanglasüsteemi mainet. Oma rolli tõttu ühiskonnas peavad vanglateenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Vanglaametnikuna on M.D. andnud ametivande avaliku teenistuse seaduse § 28 lg 1 kohaselt ja on teadlik eetikanõuete rikkumise eest kaasnevast vastutusest.
2. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et karistuse määramisel oleks tegemist olnud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Kohus leiab, et ebavõrdset kohtlemist ei ole olnud, kuna asjas ei nähtu, et samadel asjaoludel oleks mõni teine sama positsiooni valvur saanud leebema distsiplinaarkaristuse (ei ole väidetud ja ei nähtu, et mõni teine valvur oleks samuti
3. või 27.04.2007 rahutustes osalenud).
4. Justiitsminister ei ole kaebuse esitajat karistades rikkunud ka muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
5. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et distsiplinaarmenetluse raames tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli M.D.i tegevus suunatud politsei tegevuse vastu avaliku korra tagamisel. Justiitsminister on õigesti lugenud sellise tegevuse riigi sisejulgeoleku struktuurides töötava ametniku poolt väärituks teoks. Kohus nõustub vastustajaga selles, et M.D.i poolt toime pandud rikkumine ilmneb eriti olukorras, kus riigi sisejulgeolekuga tegelevad struktuurid, sealhulgas vanglate relvastatud üksus, kelle koosseisus on ka Ämari vanglas töötavad M.D.i töökaaslased, oli suunanud oma ressursid avaliku korra tagamisele. Lisaks oli eelnenust tulenevalt M.D.i tegevus vastuolus ka avaliku teenistuse seaduse lisas 1 kehtestatud eetikakoodeksi punktides 16 ja 18 esitatud eetiliste nõuetega. Samuti oma õigusvastase tegevusega diskrediteeris ta ennast kui vanglaametnikku ja kahjustas nii Ämari Vangla kui ka kogu vanglasüsteemi autoriteeti ja mainet. Ka nõustub kohus vastustajaga selles, et asjaolu, et kaebuse esitaja ei täitnud politseiametnike seaduslikke korraldusi, annab tema tööandjale põhjust kahelda kaebaja suutlikkuses täita korraldusi ning käituda adekvaatselt vanglas esile kerkivates kriisisituatsioonides. Sellega võib aga kaebuse esitaja seada ohtu nii oma kaastöötajate, kui ka kõrvaliste isikute elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku. Teadlikult riigivõimule vastupanu osutav isik ei sobi tööle riigi jõustruktuurides. 7 Menetluskulud
6. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse mõista vastustajalt tema kasuks välja kantud menetluskulud. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole menetluskulude kaebajalt väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 8