3-06-2185/20

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Erlike Karjus Otsuse tegemise aeg ja koht 6.september 2007, Tallinn Haldusasja number 3-06-2185 Haldusasi Rene Vainiku kaebus Murru Vangla tegevuse mängukonsooli Sony Playstation 1, mänguplaadi, mälukaardi, adapteri ja lisaadapteri- äravõtmise õigusvastasuse tuvastamiseks ja tagastamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 9.aprilli

1. a. otsus haldusasjas nr 3-06-2185 Menetluse alus ringkonnakohtus Rene Vainiku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 3.september 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Rene Vainik RESOLUTSIOON
2. Tallinna Halduskohtu otsus 9.aprillist 2007.a. jätta muutmata.
3. Rene Vainiku apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest
4. septembril
5. Kassatsioonkaebus peab hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (tsiviilkohtumenetluse seadustiku uue redaktsiooni § 62). 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 06.11.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Murru Vangla tegevuse pealemängukonsooli äravõtmisel õigusvastasuse tuvastamiseks ja mängukonsooli koos lisadega tagastamiseks. 08.11.2006.a. määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. 08.11.2006.a. kõrvaldas kaebaja kaebusest puudused ning 13.11.2006.a. võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja palus kaebuses tuvastada Murru Vangla tegevuse, pealemängukonsooli äravõtmine, õigusvastasus ja ettekirjutuse tegemist tagastada äravõetud asjad. Kohtuistungil 05.03.07.a. kohus palus täpsustada äravõetud ja tagasisoovitud asjade loendit ja R.Vainik nimetas asjadena: mängukonsooli Sony Playstation 1, mänguplaati, mälukaarti, adapterit ja lisaadapterit (05.03.07.a. istungiprotokoll lk 1). 19.09.2006.a. esitas kaebaja taotluse Murru Vangla direktorile tagastada kaebajale ebaseaduslikult äravõetud mängukonsool koos lisadega. 17.10.2006.a. vastas Murru Vangla kaebaja taotlusele eitavalt. Tallinna Halduskohtu rahuldamata. otsusega 9.aprillist 2007.a. jäeti Rene Vainiku kaebus Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) VangS § 39 lg 2 kohaselt võib kinnipeetaval olla vangla direktori loal vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid. Selliste esemete erandkorras lubamine on ette nähtud ka Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorra eeskirja § 39 lõikes
6. Märgitud sätteist ei saa teha järeldust, et ainuüksi tingimuste täitmisest, et eseme kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kasutamise kulud kannab kinnipeetav, tuleks kinnipeetavale anda õigus esemete kasutamise loa andmiseks. Vangla sisekorraeeskirja § 39 lg 2 tuleneb, et elektriseadme kasutamise luba tähendab kinnipeetavale üldreeglina võrreldes soodustava erandi tegemist. Sellise erandi tegemisel tuleb vaadata, kas kinnipeetavale mõne soodustuse erandina lubamine toob kaasa positiivse efekti kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega tulenevalt VangS § 6 lg
7. Vaba aja veetmise vahendeid peab direktor võimaldama, kui sellest on kasu karistuse eesmärgi saavutamiseks. Seega peab eseme kasutamiseks eelnema kaebaja taotlus eseme kasutamiseks ning direktori otsustus, kas eseme kasutamine täidab vangistuse täideviimise eesmärke. R.Vainik kinnitab, et ta ei ole esitanud sellist taotlust Murru vanglas. Samas kinnitas ta, et ajal, kui ta oli Keskvanglas ning temale väljastpoolt vanglat toodi pakiga Sony Playstation lisadega, ei kehtinud korda, et ta oleks pidanud taotlema asjade kasutamiseks eraldi luba. Antud juhul ei ole kaebaja eseme kasutamiseks ettenähtud korras luba taotlenud, mida kinnitavad kaebaja esitatud väited. Asjaolu, et R.Vainiku kasutada oli Murru vanglasse saabumisel Sony Playstation ning et see jäi tema kätte, ei ole samatähenduslik olukorraga, milles eseme kasutamine toimub saadud loa alusel. 3 Sõltumata sellest, kas R.Vainik sai esemed enda kätte enne Murru Vanglat või alles Murru vanglas, tuleb tal eseme kasutamiseks esitada taotlus direktorile, kes otsustab seaduses ettenähtud korras eseme kasutamiseks lubamise. R.Vainikul oli selline kehtiv kord Murru Vanglas teada. Samas märgib kohus, et puuduvad tõendid, et seade oli kaebuse esitajal kaasas, kui ta saabus Murru Vanglasse. Väide, et kui kaebaja saabus Murru Vanglasse 17.12.2002.a., siis spordisaalis toimunud vastuvõtul lubati kaebajal mõistlikus koguses esemeid kaasa võtta ja viia oma kambrisse ning ta võttis koheselt Sony Playstation I endaga kaasa kambrisse ja alates 17.12.2002.a. – 23.08.2006.a. oli see kaebaja kambris, on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kaebaja ei ole nimetanud, kes töötajatest kontrollis tema asju ning viide, et 17.12.2002.a. oli Murru Vangla asedirektoriks hr Toomas Ernits, kes on käesoleval ajal Murru Vangla direktor ning kes samuti viibis 17.12.2002.a. spordisaalis, kui kaebaja saabus Murru Vanglasse, ei selgita, et direktor andis loa. Kaebaja väidet, et temal oli kaasas Sony Plystation I, on ümber lükatud vastustaja kogutud tõenditega, mille kohaselt kasutasid seda asja teised kinnipeetavad. Kohus peatus neil tõenditel allpool. 2) R.Vainiku väidetel sai ta esemed väljastpoolt vanglat, Murru vangla väidetel aga vanglast vabastatud kinnipeetava asjadena. Kui uskuda kaebaja kinnitust, et ta sai esemed Keskvanglas kinnipeetav A. N vahendusel, kes lasi väljastpoolt vanglat vabaduses viibiva tuttava kaudu tuua paki vanglasse, omakorda vahendas ja abistas esemete saamisel teda ka R.K, siis ei ole eset ostetud R.Vainiku poolt vangla poest. Loata kasutamisel olevat eset ja vangla poest mittesoetatud eset ei saa hoida ringluses, mistõttu oli vanglal õigus see ära võtta. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et vangla töötajad kleebistasid kaebaja palvel kasutuses olevad esemed ning ei osanud adekvaatselt käituda, mille tõttu olid asjad kaebaja kasutuses. Sisuliselt ei jäänudki vaidlust küsimuses, et ilma vastava loata eset kasutusse ei saa anda. Kaebaja sellest aspektist esitatud kohustamisnõue ei kuulu rahuldamisele. 3) Kuna asja menetluse kestel asus kaebaja seisukohale, et tema sooviks on asjade paigutamine tema asjade hulka hoiulaos ning keelduv vastus rikub tema õigusi, siis uuris kohus, missuguse vastuse kaebaja oma taotlusele sai. Kaebajale väljastatud vastuses 17.10.06.a. ei märgita otseselt, mis äravõetud asjadest saab. Vastustaja vastulausest ja asja arutamisel antud selgitustest nähtub, et vangla ei ole neid esemeid kandnud kaebaja kaardile ning ei ole paigutanud neid kaebaja asjade hulka hoiulattu. Murru Vangla leiab, et Sony Playstation ei ole „Vangla sisekorraeeskirja" §-s 58 sätestatud kinnipeetavale lubatud asjade nimekirjas. Seega võib kinnipeetaval Sony Playstation vanglas olla vaid vangla direktori loal. Murru Vangla direktor ei ole Rene Vainikule andnud luba Sony Playstationi kasutamiseks. Seega oli Sony Playstation kaebaja jaoks keelatud ese, mille äravõtmine oli kooskõlas vangistusseaduse § 68 lg 2, mille kohaselt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kohus nõustub selle seisukohaga ning kaebaja kohustamisnõuet ei saa rahuldada, kuna asjad võeti ära kui keelatud esemed. 4 Käesoleval ajal on teada, et vangla ei tagasta asju mitte üksnes põhjusel, et nende täpne kuuluvus ei ole teada. Vastustaja on küll jätnud asjad senimaani hävitamata, kuid võib seda teha, kuna seade koos lisadega on vanglas keelatud esemed. Kaebaja soov, et esemed kantaks tema kaardile ja paigutatakse hoiulattu tema asjadena, ei ole realiseeritav. Kui kaebaja soovib edaspidi algatada vaidluse omandiküsimuses, siis ta peab algatama märksa keerukama õigusliku vaidluse. Sisuliselt tuleb tal läbida hagimenetlus pädevas maakohtus, kui ta leiab, et asjad kuuluvad temale omandiõiguse alusel ja ta soovib need jätta hoiulattu või anda väljapoole vanglat, kui ta ei saa nende kasutamise luba. Halduskohus ei otsusta tsiviilõiguslikke küsimusi, sh ei määra, kes on asja tegelik omanik. Kuid kohus märgib siinkohal, et asjad võeti ära läbiotsimise käigus ning äravõtmise põhjuseks on asjade lubamatu ringlus ning kui tegemist on keelatud asjaga, siis sõltumata, kas asjal on omanik, võib selle ära võtta ja keelatud esemena ka hävitada. Murru vangla kontrollis asjade äravõtmise otsustamisel nii kaebaja väiteid, kirjalikke allikaid kui ka kleebistamise asjaolusid. Kaebaja kaardile vaidlusaluseid asju ei olnud kantud; vastavalt on kaebaja ka ise selgitanud, et vara andmete korrastamist elektroonilise süsteemi sisseviimisega alustati alles lähiajal. Isegi kui nõustuda väitega, et olemasolevad kaebajale kuuluvate asjade kaardid võivad olla andmetelt puudulikud, ei ole vastustaja lähtunud vaid kaardile kantud andmetest. Vangla sai ajendi täiendavalt uurida asjade päritolu, kui valvur V.B andis oma seletuse, et esemed võivad pärineda vabanenud kinnipeetavalt R.U. Väheusutav, et valvur ise oleks suutnud välja mõelda sellise selgituse, kui tegelikkuses hiljem ka selgus, et R.U kaardile on sellised asjad ära märgitud. Vastustaja kontrollis käesolevalt täiendavaid andmeid ja tegi kindlaks, et esemed liikusid kaebajani kas vabanenud R.U või E. V asjade hulgast. Vastustaja selgitas lahti kaebaja tegevuse, miks Vainikul võis olla huvi kleebistada asjad. V.B seletused on vastustaja arvates usutavad, arvestades selles kontekstis ka seda, et R.Vainiku kaardil ei ole isiklike asjadena kirjas tema poolt tagasinõudmiseks soovitud esemeid, tal võis tekkida vajadus saada esemed oma arvele. Kohus nõustus vastustajaga, et Murru vangla kodukorra p 30 ap 1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Kui asjad liikusid R.Vainiku kätte kas R.U kasutada olnud asjadena või siis E.V kasutuses olnud asjadena, ei tohtinud kaebaja neid kodukorra märgitud normi kohaselt kasutusele võtta. Asjad ei saanud kaebaja saabumisest Murru vanglasse liikuda vahepeal kaebajalt teiste iskute kätte, kuna R.Vainik ise ei ole selliselt asjaolusid selgitanud. R.U vara kaardilt (tlk 62) nähtub, et temal on olnud kasutada PS mäng seadme nr-ga C2482263 seisuga 09.07.03.a., Sony
8. E.V kasutuses oli konkreetse seeria nr-ga Playstation 2004.a. ja kleebistamise andmed märgivad, et kleebised kandsid nr 375043 ja
9. R.U oli kasutada 2005.a. sama seerianumbriga PS kleebistega nr 795624 ja
10. Säilinud ja olemasolev seade, mida kaebaja peab temale kuuluvaks asjaks, on markeeritud nende andmetega. Sama seade pidi jõudma R.Vainikuni, mil seadmele 5 pandi kleebised nr 940633 ja 940634, kuna seerianumber kattub. Kleebistamise registratsioon viitab, et numbrid suurenevad ajalises järjestuses ning sama seade pidi liikuma R.Vainikuni. Juhul, kui kaebaja oleks jäänud väite juurde, et see seade ei ole olnud tema kasutuses ning hoiul olev seade ei ole seesama seade, mille kasutamist ta nõuab, siis puuduks vanglal seade, mida tagastada. Läbiotsimise protokoll, millega fikseeriti kaebajalt seadme äravõtmine, nimetab äravõetud asja nr-tena 940634; 633 ehk numbrid kattuvad nende nr-ga, mis turvakleebiste registreerimise raamatu kohaselt olid paigaldatud R.Vainiku kasutada olnud seadmele. Sealt nähtub ka selliste kleebiste paigutamine seadmetele numbriga SCPH-102, C
11. See seade on hoiul vangla laos. Üldine seeriate number on kattuv ja tegemist on sama seadmega. Sellest sai vangla järeldada, et kõnesolev PS ei saanudki olla kaebaja kasutuses kambris alates 17.12.02.a. Kaebaja leidis, et seerianumber ei ole usaldusväärne. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja märkus seerianumbri ühe tähe kirjapildis on käekirja loetavuse probleem ja otsitud motiiv. Kuna teist sama seerianumbriga eset ei ole leitud, siis saab olemasolev asi olla ikka seesama, mis võeti ära kaebajalt ning kui kaebaja ikkagi leiab, et temalt äravõetud ese puudub, ei saa ta olemasolevat seadet üldse tagasi nõuda. Kaebaja sattus kohtuistungil oma väidetega vastuollu, mistõttu nõustuski, et seade on siiski sama, mis võeti temalt ära ja on alles. Tlk 72 on Tallinna vangla faks R.Vainiku kambrikaardi kohta, see on võetud tema isiklikust toimikust. Isikuasjade nimekiri seisuga 18.09.06.a. märgib ära SP, mälukaardi jm asjad, R.Vainik tutvus kaardiga 18.09.06.a. Tlk 79 on kaebaja palvel Tartu vanglast välja nõutud R.K asjade nimekiri ajast, mis seati sisse arvates nn kambrikaartide kasutuselt eemaldamist. On veel nimekiri asjadest, mis olid R.K saabudes Tartu vanglasse 06.11.06.a. ja II nimekiri, mis oli saabudes Tartusse 14.02.07.a. Nende kaartide põhjal ei saa tuvastada, et R.K käes on olnud vaidlusalused esemed.Seega ei ole kaebajal andmeid, et asjad olid R.K kasutada. Isegi kui asjad on kunagi olnud R.K kasutuses, ei tähendaks see, et nad ei saanud olla R.U või E.V kasutuses. Toimikusse on esitatud fotod lk 89-91 ja 93 millest nähtub olemasoleva eseme seerianumber, kleebised jm identifitseermist võimaldavad muud andmed ning kohus ei pidanud vajalikuks eset eraldi uurida istungil selle esitamisega kohtus. Fotode abiga sai kaebaja piisava informatsiooni selle kohta, missugune asi võeti ära ja on olemas. Kaebaja seisukoht, et kohtule kättesaadavaks tehtud arhiivist väljastatud Keskvangla kodukord ei hõlma perioodi, mil kaebaja väidetavalt sai omale väljaspoolt vanglat vaidlusalused asjad, ei oma määravat tähendust, kuivõrd eeskirjadest tulenevalt saab kaudselt prognoosida, kuidas oli võimalik asjade soetamine, mitte aga seda, kas kaebaja sai need asjad enne Murru Vanglasse tulekut või kas need on tema omandis või seaduslikus kasutuses. 6 Antud olukorras tuli vanglal asjad ära võtta. VangS § 15 lg 2 annab asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, ka hoiule võetakse asju, mis on lubatavad; kui kaebajal õnnestuks ka tõendada, et asjad on tema omand, siis tekib vältimatult küsimus, miks asjad olid vahepeal teiste kinnipeetavate käes, kui kaebaja ei oleks Murru vanglasse saabudes tohtinud neid edasi anda. Kuna aga kaebaja ei väidagi, et ta andis temale kuuluvad asjad teiste kätte, siis asjaolud kogumis kinnitavad, et asjad liikusid kinnipeetavalt kinnipeetavale ning asjaolu, et endine vangla juhtkond ei ole asju ringlusest kõrvaldada suutnud, ei anna õigust pidada neid vanglas lubatud asjadeks. Justiitsministri 30.11.200.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjad § 61 lg 2 kohaselt kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ja lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Kohus juba märkis, et isegi juhul, kui asjaajamine ei ole selles vallas olnud korrektne, on kaebajal olnud pikkade vangistusaastate jooksul võimalik kontrollida toimiku andmeid ning ta ei väida, et asjade osas on ta soovinud teha täpsustusi, kuis sellest keelduti. See viitab kaudselt, et kaebaja on tema isikutoimikus olevate andmetega, sh vara kaardi andmetega, leppinud. Kaebaja isikukaardile tehti kaebajat huvitav kanne 08.05.06.a. ja selle tegemise asjaolud kinnitasid, et ametnikud ei oleks tohtinud sellist kannet teha. Sellest kandest ei tulene kaebajale õigust asju kasutada ega ka nõuda asjade üleandmist tema laos olevate asjade juurde. Seega ei saa lugeda usutavaks kaebaja väidet, et asjad on tal olnud kasutuses Murru Vanglas 3 a 8 kuud sest vastupidiselt ei oleks neid asju saanud kasutada E.V 10.11.04.a. Turvakleebiste registreerimise raamatu kanne nr 118 aga kinnitab, et E.V kasutusel oleva seadmena sai selle kleebistamist paluda asja kasutava isikuna E.V ja mitte muu isik. Kaebaja väide, et isiklike asjade kaardil 08.05.06.a. seisuga märge näitab, et mängukonsool oli lubatud asi, kuna see on kaardile kantud, ei ole eelnevalt äratoodud asjaoludel õige, seda enam, et kande taga puudub töötaja allkiri. E.V kohta esitatud isikukaart tlk 108 kinnitab, et ta oli E 09 II sektsioonis 25.04.06-27.04.06; 27.04.0629.05.06 ja vabastati 18.09.06.a. Tlk 107 oleva E. Valge kleebise ja seadme number SP kohta ühtib fotol oleva seadme numbritega ja ehkki pole teada, kui mitu korda peale Valge vabanemist asjad liikusid käest kätte, pidi Vainiku kasutusse jõudma asi läbi selle ebaseadusliku ringluse. Kohus oli eelnevalt märkinud, et isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja võttis asjad kaasa Keskvanglast ning Murru vanglasse saabumisel ei võetud esemeid ära või neid ei kantud kaardile, võib direktor sellised esemed ära võtta kui keelatud esemed ka siis, kui need avastatakse kinnipeetava juures hilisemalt. Vangla Sisekorraeeskirja § 61 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval asjad, mida ta saab hoida laos ja mis antakse temale kasutamiseks kambrisse. Kaebaja suhtes puuduvad andmed, et ta oli saanud loa võtta asjad kambrisse. Kaebaja oli pikka aega teadlik, missugused eeskirjad nõuavavad teatud asjade kasutamiseks eraldi luba. Kaebaja teadis, et tal sellist luba ei ole. Isegi kui kaebaja suudaks tõendada, et direktor nägi asju, mis ta väidetavalt võttis kambrisse, pidi ta arvestama, et need võidakse temalt ära võtta, kuna asjade nägemine ei tähenda direktori luba. Kaebaja ei saakski üldjuhul eeldada, et kui vangla direktorid näevad mingeid asju kinnipeetavate vastuvõtmisel, et nemad isiklikult kontrollivad, mis 7 kinnipeetavate kaardile kantakse. Kohus senimärgitule lisaks viitab, et kaebaja ei olegi avaldanud, et ta ise mingil konkreetsel ajavahemikul andis oma asjade kaardile allkirja selle kohta, et kaardil oleks kanne SP omamise kohta ja et direktor nägi selliselt deklareeritud kaarti, mis oleks määratlenud asjade kuulumist kaebajale. 4) R.Vainik ei tohtinud vastu võtta temani liikunud asja. Kui kinnipeetavad annaksid tasu eest või tasuta üle üksteisele asju ning selle alusel tuleks lugeda asjad kaebajale lubatud esemeteks, kaotaks loa taotlemise kord oma mõtte. Kuna Murru vangla kodukorra kohaselt ei tohi kinnipeetavad üle anda ega vastu võtta teise kinnipeetava käest asju ja kui niisugune üleantud ese on sattunud mingitel asjaoludel R.Vainiku kätte, siis tuleb tal see ära anda. R.Vainik hoidis asjad enda juures ega andnud ära. Seega ei ole asjade äravõtmine temalt toimunud õigusvastaselt. 5) Vastustaja väidetel ei anta asju R.Vainikule tagasi ei kambrisse ega ka tema isiklike asjadena lattu ning kuuluvad hävitamisele. Kuna asjad on kontrollimatult liikunud teise kinnipeetava asjadena kaebajani, siis on tegemist kasutamiseks keelatud asjadega. Asjade jõudmine kaebaja kätte ei tähenda, et tal oli nende omamiseks õiguslik alus. Neid ei saa temale selle tõttu ka tagastada. Kohtu järeldust ei väära ka muud kaebuse arutamise käigus esiletoodud väited. Kaebaja seisukohad, et kinnipeetav ei ole süüdi selles, et ese on jäetud kinnipeetava asjade kaardile kandmata, on antud juhul ainetud, kuivõrd kaebajat ei ole karistatud esemete kaardile kandmata jätmises. Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud, et ta jättis asjad kaardile kandmata, vaid ta soovis viidata, et kui asjad oleksid olnud tõepoolest kaebaja kaasa toodud Keskvanglast, siis ta oleks ilmselgelt kandnud hoolt, et nad oleksid arvel. Kuivõrd loata soetatud või teiselt kinnipeetavalt saadud asjade kandmine kaardile ei annaks nende kasutamise õigust ja ei muudaks antud olukorras midagi, siis ei ole vastustaja selline seisukoht ka kaebajat eksitav. Kaebaja märkis ära rida tunnistajaid, kes võiksid kinnitada, et asjade arvele võtmisel tehti vigu vms, kuid kohus jääb seisukohale, et tunnistajate need ütlused, mida märkis kaebaja nende ärakuulamise põhjustena, ei oleks asjakohased. Kui kaebaja sooviks algatada omandivaidluse, võib ehk kirjalike andmete kõrval pädeval kohtul tekkida vajadus üle kuulata tunnistajaid, kuid antud juhul kaebaja palus kontrollida, kas asjade äravõtmine oli seaduslik. Kohus leidis, et see oli seaduslik. Sellest nõudest tulenevalt ei teki vastustajal veel kohustust asjad tagastada. Ebaseaduslikus ringluses olevad asjad kõrvaldatakse ning selle toimingu juures ei omagi omandiküsimus määravat tähendust. Kui omanik laseb kasutada asja õigusvastaselt, siis peab ta arvestama, et jääb asjast ilma. Kaebaja väited sellest, et kui kinnipeetavad, kelle kasutada olid mingid asjad, lahkuvad vanglast, siis on välistatud, et nad neid kaasa ei võta. Kohus selgitab, et paraku ei võta kinnipeetavad alati kõiki asju kaasa ja kui nad jätavad need kaasa võtmata ning korraldused asjade suhtes andmata, siis peavad nad arvestama, et asjad võidakse hävitada. R.Vainik ei olnud kunagi Murru Vanglas esitanud direktorile taotlust temalt äravõetud esemete kasutusse lubamiseks, mistõttu ei ole direktor teinud otsustust, kas R.Vainik 8 peaks vaba aja veetmise vahendina saama õiguse kasutada äravõetud Sony Playstationi. Otsus tehti R.Vainiku taotluses lubada soetada Sony Playstation II, millel on kaebaja väidetel erinev funktsioon võrdluses tema käes olnud Sony Playstation I-ga. Kaebaja ei saanud luba soetada Sony Playstation II. Vastustaja leidis, et kaudselt võis olla tegemist katsega seadustada teiste kinnipeetavate kaudu liikunud esemete kasutamine. Kohus leiab, et sellist tahet ei saa välistada. Kaebaja väited sellest, et V.B sunniti kirjutama seletuskirja, et esinevad vastuolud seletustes vms, ei muuda kohtu ülaltoodud seisukohta. V.D seletuses ei ole tõepoolest märgitud, et ametnik sooviks esemete jätmist kaebajale põhjusel, et siis R.Vainik oleks rahulik ja ei rikuks reziimi. Selline seletus oli antud V.B poolt. Kui kaebaja soovib vaidlustada ametnike tegevust ja esitada süüdistuse solvamises, siis saab seda teha eraldi kaebusega, kuid antud kaebuse eseme raames kohus seda küsimust ei pea arutama. Vastustaja on selgitanud õigesti, et ametnikud ei tohtinud kleebistada esemeid ja kui nad seda tegid, ei anna see alust lugeda, et kaebajal on õigus jätkuvalt neid esemeid kasutada. 6) Kohus leidis, et direktoril oli õigus esemed ära võtta. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on nõudeõigus esemete tagastamiseks. Seega ei saa antud juhul kohus teha ettekirjutust asjade tagastamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse Rene Vainik. Apellant ei nõustu halduskohtu otsusega järgmistel põhjendustel.
12. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et tegemist oli keelatud esemega, sest saabudes Murru vanglasse lubati tal koheselt võtta mängukonsool kaasakambrisse, mida võib tõendada vangistusosakonna juhataja Heldin Vahtra.
13. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et puuduvad tõendid, et seade oli tal kaasas, kui ta saabus Murru vanglasse. Seadme kuulumist temale võivad tõendada mitmed tunnistajad, kellede kutsumist ta taotles halduskohtusse, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Apellant esitab apellatsioonikohtule taotluse tunnistajate ülekuulamiseks apellatsioonikohtus.
14. Õige ei ole halduskohtu seisukoht, et tema ei ole nimetanud, kes töötajatest kontrollis tema asju. Kohtuistungi protokolli teisel leheküljel on selgelt kirjas, et seda tegid operatiivtöötajad G ja Š.
15. Arusaamatuks jääb asjaolu, et alguses väitis vastustaja, et seade on R.U omand ja hiljem, et see on E.V omand. Apellant leiab, et tegemist on vassimise ja valetamisega kuna tegelikult on seade tema oma. Kohus ei ole sellisele vastuolule tähelepanu pööranud.
16. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastustaja otsesel süül on hävinenud kambrikaardid, mis olid kasutusel kuni 22.07.05.a. tema aga kannab karistust alates 1996.a.
17. Juhib apellatsioonikohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohtu kohtuistungi protokolli 2.leheküljelon kirjas, et vastustaja on öelnud „ eraldi ei ole tuvastatud väidetava mänguplaadi päritolu. Kui kinnipeetav on need soetanud ja need 9 tõepoolest kuuluvad temale, siis kuuluvad need tagastamisele. Mänguplaadi kuulumist apellandile võib tõendada A.N tunnistus.
18. Kohus ei ole enda otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu sellega, et mänguplaat, mälukaart, pult ja lisa adapter kuuluvad apellandile. Ülaltoodud väiteid arvestades taotleb apellant halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega tema kaebuse rahuldamist. Samuti taotleb vanglalt tema poolt kantud kohtukulude väljamõistmist ja tunnistajate – A. P, H. V, V. D , V. B, A. N, A. T ja R. K ülekuulamist ringkonnakohtus. Murru Vangla märgib oma vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebuse vastuvõtmisel ei ole järgitud HKMS prg. 32 lg 4 sätteid. Tunnistajate kaasamisel apellatsioonimenetluses tuleb märkida, miks neid ei saadud üle kuulata varem ja mida soovitud tunnistajatega soovitakse tõendada. Murru vangla ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu.
19. VangS prg. 31 kohaselt võinuks kinnipeetaval olla isiklikud kaebuses märgitud esemed, kuid seda vaid tingimusel, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorra eeskirju ega häiri teisi isikuid.
20. Halduskohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid selle kohta, et 23.08.2006.a. ära võetud seade oli apellandil kaasas, kui ta saabus Murru Vanglasse. Selline apellandi väide on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega, mis kinnitavad, et ära võetud Playstation Sony oli varem olnud E.V ning R.U kasutuses.
21. Põhjendatult jättis halduskohus rahuldamata apellandi taotluse, millise ta esitas halduskohtule tunnistajate ülekuulamiseks. Tunnistajate ütlustega ei saa tõendada, kas konkreetse numbriga ja kleebistega seade kuulus apellandile.
22. Apellandi väitel ei ole kohus põhjendanud, miks playstationi mänguplaat, mälukaart, pult ja lisaadapter ei kuulu apellandile. Halduskohus märkis selle kohta, et omandiküsimuses tuleks algatada õiguslik vaidlus maakohtus, kui apellant leiab, et asjad kuuluvad temale omandiõiguse alusel. Halduskohus ei otsusta tsiviilõiguslikke küsimusi sealhulgas ei määra , kes on asja tegelik omanik. Vastustaja nõustub sellekohase halduskohtu seisukohaga. Samuti on vastustaja seisukohal, et vanglas täidab kinnipeetava isiklike asjade nimekirikontrolli eesmärki ning piirab asjadega kauplemist ja üleandmist teistele kinnipeetavatele. Põhjendatud ei ole apellandi väited, et playstationi kasutamiseks vajalikud mälukaart, pult ja lisaadapter võiksid kuuluda apellandile. Tegemist on seadme juurde kuuluvate osadega. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et ebaseaduslikus ringluses olevad asjad kõrvaldatakse ning selle toimingu juures ei oma määravat tähendust omandiõiguse küsimus. Kui omanik laseb kasutada asja õigusvastaselt, siis peab ta arvestama, et jääb asjast ilma. Põhjendatult kaheldav on ka apellandi väide, et ära võetud seade oli kogu aja tema kambris. Vastupidist ei tõendaks ka seadme nimekirjas olek kuna nimekirja kantud ese võib tegelikkuses olla mõne teise kinnipeetava kambris või sootuks ära antud. Samas seadmete kontrollimisel ja turvakleebiste paigaldamisel märgitakse üles ka seadme seerianumber ja kinnipeetav kelle kasutusse seade antakse. 10 Eeltoodud põhjendustel on Murru vangla seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kohtukolleegium leiab, et Tallinna Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja esitanud uusi, halduskohtule mitteteadaolevaid asjaolusid. Kaebuse põhimotiiv on halduskohtu järeldustega mittenõustumine. Kohtukolleegium leiab, et halduskohus on äärmise põhjalikkusega uurinud kõiki esitatud tõendeid , hinnanud neid kogumis ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et Rene Vainikult vaidlusaluste esemete äravõtmine oli seaduslik ning kaebaja ei ole tõendanud nende asjade tagastamise nõudeõigust. Halduskohtu otsuses on ümber lükatud kõik Rene Vainiku poolt esitatud väited , halduskohtu seisukohad on põhjalikult motiveeritud ning kohtukolleegium nõustudes täielikult halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja juhindudes HKMS §-s 5 ja TsKMS §-s 654 lg-s 6 sätestatud õigusest, ei pea vajalikuks otsuse kogu põhistust korrata. Põhjalikult ja selgelt on halduskohus oma otsuses ka selgitanud, miks Rene Vainiku poolt taotletud tunnistajate ülekuulamine kohtus ei ole vajalik ega põhjendatud. Rene Vainiku poolt apellatsioonkaebuses loetletud tunnistajad ei saa oma ütlustega ümber lükata halduskohtu seisukohti, millised rajanevad usaldusväärsetel kirjalikel tõenditel. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS prg. 46 lg1 p.1 sätetest, jätab kohtukolleegium Tallinna Halduskohtu otsuse 9.aprillist 2007.a. muutmata ja Rene Vainiku apellatsioonkaebuse rahuldamata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Ivi Kesküla