Obsah (5)

§ 272§ 173§ 174§ 191§ 231

Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-14838 (2/27-7428/05) Otsuse teatavakstegemise 25.10. 2007. a, kohtukantselei kaudu aeg ja koht Harju Maakohtu Epp Haabsaar Kentmanni kohtumaja ko

§ 272lg 2 tähenduses sõlmitud, sest raha (laenu) ei ole talle üle antud.

Hageja väidetel on raha (laen) kantud kostja laenukontole ning kostjal oli selle käsutamise õigus. Kohtuotsuse põhjendused : Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RS) § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002. a, enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Tulenevalt eeltoodust lähtub kohus otsuse tegemisel tsiviilkoodeksi (

) vastavatest sätetest.

§ 272

lg 2 kohaselt loetakse laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Vaidlusaluse laenulepingu nr I-96 järgi laenas Põja-Eesti Panga Vanalinna filiaal (hageja õiguseellane) 29.08.

1. a kostjale 60 000 krooni. Ekspertiisiakti nr DK0367-06/6013 kohaselt on kostja laenu saamise avaldusele, pandikohustusele ning eelnimetatud laenulepingule alla kirjutanud (toim lk 117 kuni 120). Järelduvalt nimetatud laenulepingust (algdokument toim lk 32) kanti laen kostja laenukontole nr
2. Laenukonto olemasolu järeldub ka kassa väljamineku orderist nr 729, memoriaalorderist nr 1932 ja kassa väljamineku orderist nr
3. Analüüsitavad dokumendid on vormistatud Põhje-Eesti Panga Vanalinna filiaali plangile, dokumentidel on panga pitsati originaaljäljend. Kostja ning panga kontrolöri allkirjad (samuti maksest puudutav tekst) on pangadokumendile kantud läbi kopeeri (toim lk 137,139 ja 140). Kohus arvestab, et pangadokumendid on vormistatud 1994 või
4. a, mil Eesti Vabariigi pangandus ning selle asjaajamine oli kujunemisjärgus. Oluline on märkida, et kassa väljamineku orderi nr 1161 järgi on kostja lepingu täitmiseks intressi tasunud. Analüüsitavaid tõendeid kogumis hinnates on järeldatav, et laen kanti kostaja laenukontole, olles

§ 272lg 2 mõttes seega raha ülendamisega ning lepingu sõlmimisega samastatav.

Analoogilise seisukoha on ka Riigikohus võtnud (kohtuasi nr 3-2-1-92-02). Muuhulgas kohus tõdeb, et kostja esialgne väide, nagu ei oleks lepingul tema allakiri, oli eksitav. Arvestades laenu suurust ning sellele seatud tagatist (panti, toim lk 39) pidi kostja laenu mäletama. Eeltooduga on kostja TsMS § 200 lg 1 sätestatud heausksuse põhimõtet oluliselt rikkunud.

§ 272

lg 1 järgi annab üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandisse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama.

§ 173

lg 1 kohaselt tuleb kohustis täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele.

§ 174

järgi on ühepoolne kohustise täitmisest keeldumine ja kohustise tingimuste muutmine lubamatu. Järelduvalt laenulepingust pidi kostja 6 kuu jooksul laenu tagastama ning laenu tagastamise tähtaeg oli 28.02.

1. a. Laenu tagastamise teatise järgi (toim lk 10) on hageja laenu tagastamise tähtaega kuni 30.11.
2. a pikendanud. Asjaolu osas, et vaidlusalust laenu ei tagastatud, vaidlus puudub. Samuti on pank vastavad konto numbrid, kuhu laen tagastada, kostjale asjakohaselt teatavaks teinud (toim lk 67). Eeltoodust järelduvalt on lepingujärgse kohustuse täitmise nõue õigustatud ning 60 000 krooni tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

§ 191

alusel on võlgnik kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral kohustatud kreeditorile tasuma leppetrahvi (viivist). Samas tuleb arvestada, et viivise protsenti 29.08.

1. a sõlmitud laenulepingus kokku ei lepitud. Laenuleping sõlmiti ning laen tuli tagastada enne
2. juulit
3. a. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest (kohtuasi nr 3-2-1-137-06) tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata seega VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne
4. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast
5. juulit
6. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. Seega on kohtul võimalik kostjalt välja mõista

§ 231lg 1 sätestatud viivis, s.o.

kolm protsenti aastas ehk 0,0082 protsenti päevas. Arvestatuna 60 000 kroonisest põhivõlast teeb see 4,9 krooni päevas. Hageja andmetel on kostja põhivõla tasumisega 3 090 päeva viivitanud. Järelikult kuulub viivise nõue osaliselt rahuldamisele ning kostjalt tuleb 15 141 kroonine viivis välja mõista ( 4,9 x 3 090 = 15 141 krooni) . Ekspertiisiakti järgi ei ole kostja 20.01.

1. a laenulepingu uuendust tõenäoliselt allkirjastatud. Samuti avaldust, kus ta palus laenusummat suurendada (algdokument toim lk 37). 23.01.
2. a maksekorraldus (toim lk 138), mille järgi MV(sulgudes märgitud KA) kandis laenukontolt 58 793 krooni AS kontole, on kaudne tõend. Samuti ei järeldu ülejäänud tõenditest, mis asjaoludel on KA nimi maksekorraldusele märgitud. Kohtule esitatud volikirja järgi oli VV, mitte KAl 20.01.
3. a antud volitus kostja pangaarveid käsutada. Oluline on märkida, et kostja allkiri oli maksekorraldusele läbi kopeeri kantud. Allkirja samasuse tuvastamise ekspertiise ei ole allkirja mistahes kuvandi kaudu üldteadaolevalt võimalik läbi viia. Kohus hindab analüüsitavaid tõendeid seega koostoimes ning leiab, et laenulepingu uuenduse sõlmimine, millega laenu summat väidetavalt suurendati ning viivise protsent kokku lepiti, jäi tõendamata. TsMS § 273 lg 5 kohaselt, kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Kostja konto väljavõtte ärakirja kui tõendisse (toim lk 66) suhtub kohus kriitiliselt, kuna see ei vasta raamatupidamisdokumendi elementaarsetele nõuetele. Eeltoodust järelduvalt jõudis kohus kokkuvõtva järelduseni, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ning 75 141 krooni (põhivõlg ja seadusjärgne viivis) tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kohtukulude määramisel lähtub kohus TsMSRS § 3 järgi kuni
5. a kehtinud seadustikust, mille TsMS 60 lg 1 järgi, kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus on seisukohal, et riigilõiv hagiavalduselt jääb nimetatud proportsiooni alusel kostja kanda. Kohtukulude nimekirja järgi tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista riigilõiv, mis rahuldamisele kulunud nõudelt on 4 000 krooni. Kostja kasuks tuleb hagejalt välja mõista esindaja tasu, mille suurus 6 711 krooni. Esindaja tasu määramisel kohus arvestab, et asi oli arutusel alles esimese astme kohtus. Samuti asja raskusastet. Eksperdi tasu jätab kohus poolte endi kanda, sest nimetatud tõend tuvastas asjaolusid nii nõude kasuks kui ka kahjuks. Kohtukulude väljamõistmisel teeb kohus tasaarvestuse, jõudes seisukohale, et hagejalt tuleb kostja kasuks kohtukuludena 2 711 krooni välja mõista (6 711 – 4 000 = 2 711 krooni). Kohtunik Epp Haabsaar