Obsah (5)

§ 113§ 116§ 147§ 158§ 146

ÄRAKIRI 2-06-147 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Marika Leimann Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30.juuni 2006.a. Rakvere kohtumaja Tsiviilasja number 2-06

§ 113

lg.1 kuni 01.07.2002 kehtinud redaktsiooni järgi on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata.

§ 116

sästetab, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS,

ja RahvEÕS RakS § 9 kohaselt aegumise kohta

-s ja VÕS-s sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele.

§ 147

lg.1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.

§ 158

lg.1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõige kaks kohaselt nõude tunnistamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Hageja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et aegumine katkes 18.08.2002, kui kostja tasus traktori eest osakuga summas 22 200 krooni, sellega kostja tunnistas oma kohustusi võlgnetava summa osas. 01.07.2002 seisuga kehtiva

§ 146

lg.1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat,

§ 146

lg.4 järgi aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Käesoleval juhul kuulub kohaldamisele aegumistähtaeg 10 aastat, kuna kostja on omapoolseid kohustusi rikkunud tahtlikult. Hageja leiab, et 07.04.1993 sõlmitud leping on tühine ja sellest tulenevalt kehtetu algusest peale. Põllumajandusreformi seaduse § 5 lg.5 kohaselt on likvideeritud või reorganiseeritud ühismajandite tehinguid põllumajandusreformi läbiviimise perioodil lubatud teostada ainult reformikomisjoni loal. Kuna 07.04.1993 leping ei ole reformikomisjoniga kooskõlastatud, on tegemist seadusevastase tehinguga. Vastavalt Viru-Nigula kolhoosi 01.12.1992 protokollile nr. 4 moodustati 2 reorganiseerimiskomisjon, kes oli kolhoosi õigusjärglane. 07.04.1993 lepingusse on märgitud isik, kes tegelikult oli selleks ajaks likvideeritud ja kellel puudus õigus olla tehingu pooleks. Eeltoodust lähtuvalt tekkisid poolte õigused ja kohustused 13.09.1993 sõlmtud müügilepingust, mille järgi toimus ostuhinna tasumine enne 01.10.2005 võlgniku poolt valitud ajal. Kostja poolt esitatud traktoripass ei tõenda omandiõiguse tekkimist, kuna registreerimistunnistuse väljaandmine on haldustoiming. Hagi on esitatud TsK § 242, 173, 177, VÕS § 101, 83 alusel. Kostja vastuväited Kostja poolt, tähtaega eirates, esitatud kirjaliku vastuse kohaselt ta hagi ei tunnista ja leiab, et asjas tuleks menetlus lõpetada. Kostja leidis, et hagi on aegunud. 01.07.2005 aegusid enam kui kolm aastat vanad võlanõuded. Kostja on omandanud 07.04.1993.a. Viru-Nigula kolhoosi esimehe ja kostja vahel sõlmitud ostu-müügi lepingu alusel traktori JUMZ 6 AL ET 9851 ja tõstuki PE 0,

1. 12.04.1993 on EV Põllumajandustehnika Inspektsioon välja andnud traktori passi nr. 1790 kostja nimele. Hagile lisatud 13.09.1993 lepingus puudub müüja allkiri Kohtuliku vaidluse käigus kostja kinnitas, et on tarktori ostnud, kuid seda mitte hagis viidatud 13.09.1993 lepingu, vaid 07.04.1993 sõlmitud lepingu alusel. Kostja poolt esitatud traktori passi järgi on ta traktori omanikuks saanud juba 12.04.1993, ehk et selleks ajaks oli toimunud asjaõiguslik tehing. Vastavalt TsK § 138 sätetele tekib lepingu järgi vara omandajal omandiõigus asja üleandmise momendil. 07.04.1993 lepingust nähtub ka, et ostja tasub müügihinna lepingu sõlmimisel kolhoosi osakutega. Seega tuleb eeldada, et traktori ostuhind on lepingu sõlmimisel juba tasutud. Lepingut ei tee kehtetuks üksnes hageja väide, et see on vormistatud valele blanketile. 13.09.1993 ei ole kostja hagejaga mingit lepingut sõlminud. Kostja ei mäleta, mis asjaoludel tema allkiri lepingu viimasele lehele on sattunud, kostja üksik allkiri lepinguteksti viimasel lehel ei kinnita tahteavalduste vahetamist ja seda ei kinnita ka müüja omapooselt, sest müüja allkiri puudub lepingul üldse. Hageja käsitlus hagi aluseks olevast lepingust kui kestvuslepingust on paljasõnaline ja vastuolus tsiviilõiguse üldtunnustatud põhimõttega. Ei ole tuvastatav, et lisaks võlaõiguslikule ostu-müügi lepingule oleks veel sõlmitud ka laenuleping. Kreeditoril oli õigus nõuda lepingu täitmist igal ajal, seega oli see koheselt sissenõutav ning sellest hetkest hakkas kulgema ka aegumistähtaeg. Ka juhul, kui tegemist oleks kestvuslepinguga, et saaks nõuet maksvusele panna hea usu põhimõttest tulenevalt. Vaatamata väidetavale nõudeõiguse olemasolule, on hageja selle maksmapanekuga viivitanud ligi 13 aastat. Sellega on hageja põhjustanud olukorra, kus vajalike tõendite esitamine on raskendatud. Kostja on seisukohal, et ostis lepingueseme 07.04.1993 lepinguga ning on selle eest lepingu sõlmimisel ka täies ulatuses tasunud. Seega aegus nimetatud nõue 13.09.
2. Hageja viide TsK §-le 177 on asjakohatu, kuivõrd hageja ei ole eristanud mõisteid sissenõutavus, kohustise täitmine ja nõude esitamine. Aegumine hakkab kulgema nõude sisenõutavusest, mitte aga nõude esitamisest. Nõue oli sissenõutav lepingu sõlmimisest, kuivõrd muid kahepoolseid alternatiivseid tahteavaldusi lepingust ei nähtu. Hageja käsitlusee korral oleks võimalik sisse nõuda ka ca 50 aasta vanuseid ilma täitmise tähtajata nõudeid, apelleerides üksnes sellele, et mingil põhjusel pole kreeditor oma nõuet varem lihtsalt esitanud. Kostja on küll tasunud summasid erinevatel hageja poolt viidatud aegadel, kuid oma arusaama kohaselt ei tasunud ta neil kordadel mitte traktori, vaid omandatud veoauto eest. Seega ei ole tegemist antud nõude tunnustamisega. Viimase osamakse tasus kostja 16.08.
3. Isegi kui asuda seisukohale, et aegumine sel hetkel katkes, siis nõue aegus sellest hoolimata

§-st 146 tulenevalt 16.08.2005, so. enne kui hageja hagi kohtusse esitas. Tuginedes riigikohtu 11.12.2002 otsusele nr. 3-2-1-92-02, palub kostja jätta hagi rahuldamata aegumise kohaldamisega. 3 Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Kohus leiab, et hageja väide 01.04.1993 seisuga Viru-Nigula kolhoosi likvideerimise kohta on tõendamata: üksnes koosoleku otsus ei tõenda reaalset juriidilise isiku lõppemist. Kohus leiab, et likvideerimismenetlusel on oma käik, kulg ja omad otsustused, ehk et kui mingi ettevõte kuulub likvideerimisele, siis see dokumenteeritakse vastavate registrist kustutamistega, asjajajamiste üleandmistega jne. Analoogia põhjal ei ole alates 1995. kehtiva ÄS ja

alusel toimuvate ettevõtete/juriidiliste isikute likvideerimine lõppenud selliste otsustuste vastuvõtmisega, vaid sellega, et ettevõte/ äriühing on registrist kustutatud, dokumendid hoiule antud. Iseenesest kogu likvideerimismenetlus võib peale vastava otsuse tegemist võtta veel aega mitmeid kuid ja aastaid. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus põhjendatuks ka hageja väidet, et üksi selle koosoleku protokollilise otsustuse alusel tuleks lugeda Viru-Nigula kolhoos kui juriidiline isik lõppenuks ja et seega polnud ta ka pädev sõlmima 07.04.1993 lepingut. Hagile lisatud Viru-Nigula vallavolikogu 27.05.1993 otsuse nr. 44 tekstist lähtuvalt on Viru-Nigula kolhoos reorganiseeritud ettevõtteks Viru-Nigula Varahoidja. Seega oli vähemalt kuni nimetatud otsuse vastuvõtmiseni Viru-Nigula kolhoos veel toimiv juriidiline isik ja seega oli ka 07.04.1993 sõlmitud lepingus müüjaks asjakohane isik. Ettevõtteregistri andmete kohaselt on Viru-Nigula kolhoosi reorganiseerimiskuupäev 10.06.1993.a., seega 07.04.1993 eksitseeris veel juriidiline isik nimega Viru-Nigula kolhoos. Hageja on leidnud (lähtudes oma väitest, et alates 01.04.1993 ei eksisteerinud enam Viru-Nigula kolhoosi ja lähtudes Põllumajandusreformi seaduse §- st 5 lg.5, mille kohaselt reformitavate majandite otsuseid said vastu võtta vaid reformikomisjonid), et reformikomisjon ei ole 07.04.1993 tehingut heaks kiitnud ja seega on tehing tühine. Kohus leiab, et hageja ei ole vastava komisjoni nõusoleku puudumist tõendanud ja seega väide 07.04.1993 tehingu tühisusest on paljasõnaline. 07.04.1993 lepingu tekstilisel vormistusel vastava lahtri puudumine komisjoni nõusoleku kohta, ei tõenda selle puudumist. Kui hageja väidab, et 07.aprilli 1993.a. leping on tühine, ehk et seda pole olnud, siis puudus hagejal ka õigus vastu võtta kostjalt enne septembris 1993 lepingu sõlmimist toimunud täitmist summas 7710 krooni või kui raha maksmine lepingu esemeks olnud vara katteks võeti vastu, siis tulnuks 13.09.1993 lepingus märkida, et ostja poolt on tasutud 7710 krooni ja tulnuks ka lepingu tõelevastavuse huvides lepingu p,-s 3 fikseerida, et lepingu ese on kostjale juba üle antud. Hageja ei ole 13.09.1993 lepingust juhindumisel tõendanud, millal on selle lepingu alusel lepingu ese kostjale üle antud. TsK § 242 järgi ostumüügi lepingu sõlmimisel kohustub üks pool vara üle andma ostja omandusse ja teine pool kohustub vara vastu võtma ja selle eest tasuma. Kui 13.09.1993 lepingu kohaselt lepingueseme üleandmist pidi tõendama vastav üleandmis-vastuvõtmise akt, siis hageja, nõudes selle lepingu alusel tasumist, pidi ka tõendama, et lähtudes 13.09.1993 lepingu p.-st 4.2 on vormistatud vastav traktori üleandmise- vastuvõtmise akt ja et kostja lähtudes just sellest, 13.09.1993 lepingu alusel sõlmitud aktist, on saanud vara omanikuks. Kohtu hinnangul ei saanudki seda nõuet täita, sest kostja tõendite kohaselt oli ostjal kaup käes juba 12.04.1993 seisuga, seega 5 kuud enne haginõude aluseks oleva lepingu sõlmimist. Kuna lepingu ese osutub eeltoodu kohaselt üleantuks juba enne 13.09.1993 lepingut, siis ei vasta tõele 13.09.1993 lepingus p.-s 4.1 fikseeritu, et lepingu ese on Viru-Nigula tiitlipärases valduses. Kuna lepingu p- 4 des.1 ja 4.1 pole fikseeritud vara omanikku korrektsel kujul, siis on ka raske öelda, kelle tiitlipärases valduses väidetakse lepingu ese veel olevat ( kolhoos, reformikomisjon, Varahoidja vm.) Lepingu p.4.

1. järgi tuli lepingu eseme üleandmise vastuvõtmise kohta vormistada vastav akt. Kui hageja väidab, et kostja sai traktori omanikuks selle lepingu järgi, siis tulnuks seda lepingu p.s 4.
2. nimetatud aktiga ka tõendada. Lepingu p.4.5 kohaselt pidi vara omandiõigus selle lepingu järgi üleminema lepingu allakirjutamise päevast. Kuivõrd müüja ei ole sellele lepingule allakirjutanud, siis ei saanud ka vara selle lepingu järgi ostjale üle minna. Kuna hageja jääb selle juurde, et tema nõue tuleneb 13.09.1993 lepingust, siis tuleb märkida, et hagi on esitatud jõustumata lepingu alusel, kuivõrd 13.09.1993 sõlmitud lepingu p.2 kohaselt leping jõustub selle allakirjutamisega. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks jõustumata lepingust peaks tulenema pooltele õigused ja kohustused, ehk et mis annab selle lepingu alusel hagejale õiguse nõuda kostjalt täitmist. 13.09.1993 lepingus maksete teostamise korda määratlevad lepingu punktid on täitmata, seega ei ole üldse võimalik hinnata, millisel hetkel oleks lepingujärgsed summad sissenõutavad ehk et sellest järgnevalt, millal võiks alata aegumine. Kuna hageja on esitanud hagi alusena lepingu, mis ei ole jõustunud, ei pea kohus võimalikuks hagi rahuldada. Jõustumata tehingust ei saa tuleneda pooltele ei õigusi ega ka kohustusi. Sellest tulenevalt jätab kohus hindamata ka poolte väited 13.09.1993 lepingu aegumise kohta. Kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on müügihind koheselt sissenõutav ja see tuleb kohe tasuda. 07.04.1993 sõlmitud lepingus kokkulepitu kohaselt ei ole maksetingimusi seostatud tähtaegadega, seega tuleb järeldada, et müügihind 86 000 krooni on muutunud sissenõutavaks ning küsimus sellest kas müüja aegumistähtaegade piires oma õigust realiseerib, on müüja otsustada. Kuna 07.04.1993.a. lepingu alusel täitmisnõuet ei ole esitatud, siis selle lepingu aegumise hindamine ei ole antud asja raames asjakohane. Kohus leiab, et hagi on põhjendamata, tõendamata ja ei kuulu rahuldamisele TsK § 242 kohaselt ostu-müügi lepingu järgi kohustub müüja vara üleandma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. TsK § 166 lg.2 kohaselt kui kooskõlas poolte kokkuleppega tuleb leping sõlmida kirjalikult, võidakse see sõlmida ühe dokumendi koostamise teel, millele pooled alla kirjutavad. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. Hagi lahendamisel on uuritud ja hinnatud tõenditena 07.04.1993 ja 13.09.1993 lepinguid, hageja tõendit kostja poolt traktori eest tasutud maksete kohta, Viru-Nigula Vallavolikogu 27.05.1993 otsust nr. 44, koopiat traktori passist nr. 1790, Viru-Nigula kolhoosi üldkoosoleku väljavõtet. Kohus ei arvesta tõenditena 13.09.1993 lepinguga seotud vara üleandmis-vastuvõtmise akte ja lepingute ülevõtmise dokumente ning tõendeid kostja osakute arvestamise kohta, kuivõrd need on esitatud tõendamaks 13.09.1993 lepinguga seotud asjaolusid ja kohus on leidnud, et see jõustumata leping ei saa tekitada pooltele õigusi ja kohustusi. 5 TsMS § 162 lg.1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti Kostja menetluskulud kannab hageja. TsMS § 174 lg.1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent /allkiri/ M. Leimann I.Golubev Kohtuotsus jõustus 11.detsembril 2007.a Viru Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures Viru Ringkonnakohus otsustas:
3. Tühistada Viru Maakohtu 30.06.2006 otsus ja jätta Viru-Nigula Ühismajandi Vara- ja Tööosakute Kompensatsiooni Sihtasutuse hagi rahuldamata aegumise tõttu.
4. Viru-Nigula Ühismajandi Vara- ja Tööosakute Kompensatsiooni Sihtasutuse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. J T menetluskulud jätta Viru-Nigula Ühismajandi Vara- ja Tööosakute Kompensatsiooni Sihtasutuse kanda. Nooremreferent I.Golubev 6