Obsah (5)

§ 101§ 23§ 6§ 29§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-22766 Kohus Harju Maakohus; Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks 06.11. 2007. a.kell 16.00 Kentmanni kohtumaja kan

§ 101lg 1 p 1.

Tulenevalt sellest võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Seega saab nõuda üksnes selle kohustuse täitmist, mida võlgnik on rikkunud. Käesoleval juhul ei eksisteeri kohustust, mille täitmist hageja nõuab. 2 Vastavalt

§ 23

lg-le 1 võivad lepingupoolte kohustused olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Kuivõrd

ei reguleeri koolituskulude kandmise lepingut, tuleb lepingupoolte kohustused kindlaks määrata, lähtudes lepingulisest kokkuleppest. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 3.

1. sätestatule, on kostja kohustused kokku lepitud ammendavalt. Määratletud on kostja kohustuste täpne sisu ning lepingute p 3.2.3 kohaselt, mis sätestab kostja koolituskulude hüvitamise kohustuse tekkimise aluse, ei ole kostja kohustuseks koolituskulude hagejale hüvitamine juhul, kui tööleping lõpeb TLS § 79 alusel. Hageja nõuab kohustuse täitmist, milles pooled ei ole kokku leppinud, mistõttu on hagi esitatud alusetult. Kostja leiab, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega. Nähtuvalt koolituskulude kandmise lepingute p-st 5.4 on pooled kokku leppinud, et lepingutest tõusetuvad vaidlused lahendatakse poolt läbirääkimise teel. Vaatamata sellele, et kostja esitas 08.06.2007.a. hagejale koolituskulude hüvitamise ettepanekule oma seisukohti selgitava vastuse, ei ole hageja pidanud vajalikuks tekkinud vaidlust lahendada läbirääkimiste teel. Hageja ei vastanud kostjale, vaid esitas praktiliselt kohe, so 13.06.2007.a. hagiavalduse. Ka hagiavaldusest ei nähtu, et kostja on oma seisukohti hagejale kirjalikult selgitanud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja lepingulised kohustused võiksid tuleneda väljaspool lepingute punktides 3.
2. sätestatust, tuleks tuginedes

§ 6

lg-le 2 osundatud lepingupunktid jätta kohaldamata, kuna nende kohaldamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUVÄIDETELE 30.07.2007.a. kirjalikus vastuses kostja vastusele hageja leidis, et väär on kostja seisukoht, et vaidlusalusest lepingust ei tulene kostjale kohustust hüvitada hagejale koolituskulud.

§ 29

sätestab reeglid lepingute tõlgendamisele, sealjuures tuleneb

§ 29

lg-st 1, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kostja pidi teadma, kuidas hageja lepingut mõistis ning seetõttu tuleb lepingut tõlgendada selliselt, nagu hageja on hagiavalduses avaldanud. Ka vastab hageja tõlgendus sellele, mida kostjaga sarnane mõistlik isik pidi mõistma lepingut sõlmides (

§ 29lg 4).

Samuti on hageja tõlgendus kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga (

§ 29lg 6).

Arvestades vaidlusalust lepingut kui tervikut, ilmneb sellest üheselt poolte tegelik tahe, et vastutasuks koolituskulude tasumise eest võttis kostja endale kohustuse töötada hageja juures kahe aasta jooksul vahetult peale õpingute lõpetamist ning selle kohustuse rikkumise korral peab kostja tagastama hagejale kostja eest tasutud õppemaksu. Kuna kostja on rikkunud lepingu punktis 3.2.2. sätestatud kohustust töötada hageja juures kahe aasta jooksul vahetult peale õppeaasta lõppu, siis kohustub kostja tagastama hagejale lepingu punkti 4.2 alusel õppemaksu hagis nimetatud suuruses. Kostja väited selle kohta, et hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega, on alusetud. Hageja on enne hagi esitamist pöördunud kostja poole nõudega koolituskulude tasumiseks. Kuna kostja ei vastanud hagejale mõistliku aja jooksul (enam kui kuu aja jooksul), oli hageja sunnitud pöörduma enda õiguste kaitseks kohtusse. Samuti leiab hageja, et puuduvad alused jätta hagi rahuldamata

§ 6lg 2 sätestatud alusel.

Kostja on rikastunud hageja arvel koolituskulude võrra ning kuna kostja on rikkunud üheselt mõistetavalt kokkulepet töötada hageja juures kahe aasta jooksul peale 2004/2005 õppeaasta programmi täies mahus läbimist, siis ei ole just kostja käitumine olnud heauskne. KOSTJA TÄIENDAVAD VASTUVÄITED 03.08.2007.a. täiendavates vastuväidetes kostja selgitas, et lepingut tuleb objektiivselt tõlgendada mõistliku isiku positsioonilt. Nähtuvalt lepingutest on pooled üheselt ja sõnaselgelt kokku leppinud 3 lepingupoolte õigused ja kohustused lepingute punktides 2 ja 3. Nimetatud punktidest ei tulene hageja õigust nõuda koolituskulude hüvitamist töölepingu lõppemisel TLS § 79 alusel. Samuti ei tulene osundatud lepingupunktidest kostja kohustust hüvitada hagejale koolituskulud juhul, kui tööleping lõpeb TLS § 79 alusel. Seega on ilmne, et hageja tõlgendus ei vasta lepingus sätestatule ega lähtu lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

§ 29

lg 3 näeb ette, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimusi teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimusi selliselt nagu esimene pool seda mõistis. Kuna hageja ei ole selgitanud ega põhjendanud, millisest asjaolust saab järeldada, et kostja pidi mõistma oma lepingulisi kohustusi teisiti, kui lepingute punktis 3.2. sätestatud oli, on osundatud hageja väide kostjale täiesti arusaamatu. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik kindlaks teha hageja väite õigust. Kostja ongi mõistnud lepingulisi õigusi ja kohustusi vastavalt lepingupunktides 2 ja 3 sätestatule ning ei ole olnud ega ole pidanudki olema teadlik sellest, et hageja lepinguid teisiti mõistnud on. Lepingu tõlgendamisel

§ 29

lg 4 ja 5 kohaselt ei saa juhinduda üksnes hageja kui tööandja perspektiivist, vaid tuleb arvestada ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama kostjaga sarnane mõistlik isik. Samuti leiab kostja, et lepingute punkt 4.

1. ei ole koolituskulude hüvitamise kohutuse tekkimise aluseks. Antud punkt sätestab koolituskulude hüvitamise korra juhul, kui kostjal tekib koolituskulude hüvitamise kohustus, st esineb lepingute punktis 3.2.
2. sätestatud asjaolu. POOLTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL 11.10.2007.a. kohtuistungil jäid pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. Hageja palus hagi täies ulatuses rahuldada. Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3. Kuulanud ära menetlusosalised, uurinud kohtule esitatud kirjalikke tõendeid ning hinnanud neid kogumis, kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 10.09.2004 ja 15.05.2005.a. koolituskulude kandmise lepingud, millega AS kohustus tasuma õppeasutusele töötaja koolitamise eest õppemaksu vastavalt 2004/2005 ja 2005/2006 õppeaastate eest 70 % ulatuses. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja tasus koolituskulud kokkulepitud ulatuses. Samuti ei ole vaidlust selles, et pooled lõpetasid töölepingu TLS § 79 alusel töötaja (kostja) algatusel enne 2 aasta möödumist õppeaastate, mille eest tööandja tasus töötaja koolituskulusid, lõppemisest.
5. Poolte vahel on vaidlus koolituskulude töötaja poolt tööandjale hüvitamise kohustuse tõlgendamise osas. Kostja leiab, et lepingus on pooled kokku leppinud kostja kohustuse hüvitada koolituskulud ainult juhul, kui tööleping lõpetatakse enne 2 aasta möödumist vastava õppeaasta lõppemisest töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse alusel distsiplinaarkaristuse korras. Hageja arvates sätestab leping üheseltmõistetavalt kostja kohustuse hüvitada koolituskulud töölepingu ükskõik millisel alusel enne 2 aasta möödumist vastava õppeaasta lõpetamisest lõpetamise korral.
6. Võlaõigusseaduse (

) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 4 järgi juhul, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel muu hulgas arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), lepingu olemust ja –eesmärki (p 4) ning tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat (p 6).

§ 29

lg 6 4 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

1. Kohus asus esitatud tõendite ja poolte seletuste hindamise tulemusel seisukohale, et pooled leppisid koolituskulude kandmise lepingus kokku selles, et hageja tasub 70 % ulatuses kostja tasemekoolituse eest õppemaksu XXX Ülikoolis ärikorralduse erialal ning vastavalt lepingu punktile 3.2.1 kostja kohustus täitma vastava õppeaasta õppeprogrammi tähtaegselt ja täies mahus ning punktis 3.2.
2. sätestati töötaja kohustus töötada tööandja juures vähemalt 2 aasta jooksul vahetult pärast vastava õppeaasta õppeprogrammikohast lõpetamist.
3. Lepingu punktis 3.2.
4. on sätestatud töötaja kohustus hüvitada tööandjale viimase poolt õppeasutusele ülekantud tööalase koolituse tasu, kui tööandja lõpetab töötajaga töölepingu töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 3 punkti 4 alusel enne lepingu punktis 3.2.
5. sätestatud kahe aastase tähtaja möödumist. Lepingu punktis 4 on sätestatud tööalase koolituse hüvitamise kord: puntki 4.
6. järgi on kostja kohustatud tööandjale hüvitama koolituskulu täies ulatuses, kui tööleping lõpetatakse tööandja poolt distsiplinaarkaristusena töölepingu seaduse § 86 punktide 6 – 8 alusel. Lepingu punktis 4.
7. on pooled kokku leppinud töötaja poolt koolituskulu proportsionaalses hüvitamises juhul, kui töötaja rikub lepingu punktis 3.2.
8. sätestatud 2 aastast töötamise kohustust. Seejuures hüvitamise ulatus on seatud sõltuvusse töötamise kohustuse rikkumise ulatusest. Nii sätestab lepingu punkt 4.2.1., et töötaja hüvitab tööandjale tasemekoolituseks tehtud kulutused täies ulatuses, kui lahkub töölt esimesel aastal 2004/2005 õppeaasta semestrite lõpetamisest ning lepingu punkti 4.2.
9. kohaselt tuleb töötajal hüvitada 2/3 kulutustest, kui tööleping lõpetatakse teisel aastal õppeaasta lõpetamisest. Täpselt samadel tingimustel on sõlmitud koolituskulude kandmise leping 2005.a., ainsa erinevusena arvestatakse selle lepingu järgi kohustuslikku 2 – aastast töötamise aega alates 2005/2006 õppeaasta lõppemisest.
10. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt tööandja käsitas kulutust töötaja tasemekoolitusele investeeringuna, vastutasuks oli töötaja kohustatud rakendama omandatud teadmisi tööandja kasuks. Seda seisukohta kinnitab ka lepingu tekst, milles nimetatakse kostja tasemekoolitust XXX Ülikoolis ka tööalaseks koolituseks (punktides 3.2.3 ja 4.). Investeeringu tasuvusajaks arvestas tööandja 2 aastat, milliseks ajaks sätestati lepingu punktis töötaja töötamiskohustus tööandja juures. Kostja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, kuid kohtuistungil leidis, et kuna ta töötas 2004.a. lepingus ettenähtud 2 aastast 1.a. ja 10 kuud ja 2005.a. lepingus ettenähtud tähtajast 10 kuud, siis on ta juhul, kui õppetasu maksmist käsitletakse investeeringuna, selle suures osas tagasi teeninud.
11. Eelnevat arvesse võttes ning tõlgendades kõiki lepingutingimusi koos, kohus leiab, et ebausutav on kostja väide, et talle ei olnud lepingu sõlmimisel arusaadav, et töösuhte ükskõik mis alusel enne 2 aasta möödumist lõpetamise puhul tuleb tal koolituskulud kas osaliselt või täielikult tööandjale hüvitada. Kostja on esitanud paljasõnalise väite, et lepingu sisulist eesmärki ei ole keegi talle kuni kohtuistungini selgitanud. Kostja näol on tegemist spetsialistiga, kes omandab kõrgharidust ärijuhtimise erialal. Seetõttu oleks kostja poolt äärmiselt ebamõistlik eeldada, et eraõiguslikust äriühingust tööandja teeb kostja tasemekoolituseks kulutusi ning kostjal töötajana sellega mingeid kohustusi tööandja ees ei kaasne. Eeldades kostja tõlgenduse õigsust, oleks vaidlusaluste lepingute ainus eesmärk kostja erahuvide sponsoreerimine tööandja poolt, sest tööandjal oleks olnud kohustus kostja koolituskulud tasuda, kuid kostja töötamise (ja seeläbi omandatud teadmiste hageja kasuks rakendamise) kohustus millegagi tagatud ei oleks. Samuti ei ole kohtu hinnangul usutav, et kostja kirjutanuks alla lepingule selle sisuga tutvumata või sisust aru saamata. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul väheusutavad kostja väited, et lepingust arusaamiseks vajas ta tööandja selgitust ja tõlgendust lepingule. Samas kostja kohtuistungil kinnitas, et oleks ta olnud lepingu sõlmimise ajal teadlik tööandja tõlgendusest, oleks ta lepingu ikkagi sõlminud, kuid ei oleks töösuhet lõpetanud enne lepingutes sätestatud tähtaja möödumist. Eeltoodu alusel kohus leiab, et kostja allkirjaga lepingutel on tõendatud, et kostja oli lepingu sisust ja eesmärgist teadlik ning sai lepingu sõlmimise ajal lepingutingimustest aru hagejaga ühtemoodi. 5
12. Kostja tõlgendab lepingu punkte üksteisest lahus ja üksnes keeleliselt ning leiab, et lepingu punktis 4 on sätestatud ainult koolituskulude hüvitamise kord ja hüvitamise alus tuleneb lepingu punktist 3.2.3, kus on sätestatud hüvitamiskohustus üksnes distsiplinaarkorras töölepingu lõpetamise puhuks. Kostja arvates lepingute punkt 4.
13. ei ole koolituskulude hüvitamise kohutuse tekkimise aluseks, sest pooled ei ole sellisel alusel hüvitamises kokku leppinud.
14. Kohus kostja tõlgendusega ei nõustu. Asjaolu, et lepingu punktis 3 ei ole töötaja kohustusena eraldi välja toodud kohustust hüvitada koolituskulu ka muul alusel ennetähtaegselt töölt lahkumise korral ning hüvitamise kohustus on sätestatud lepingu punktis 4, mis on pealkirjastatud kui tööalase koolituse tasu hüvitamise kord, ei tähenda, et pooled ei ole koolituskulude kandmise lepinguga kokku leppinud, et koolituskulu tuleb hüvitada töösuhte igasuguse lõpetamise korral. Kostja vastupidised väited on kohtu hinnangul otsitud ja kantud soovist tasumise kohustusest pääseda. Kohtu jaoks arusaamatu ja põhjendamata on kostja taotlus jätta lepingute punktid 4.2.
15. ja 4.2.
16. kohaldamata, sest nende kohaldamine oleks hea usu põhimõttest lähtudes vastuvõtmatu.
17. Kohus leiab, et veenev on hageja seisukoht, et tööandja jaoks ei omanud tähtsust, millisel alusel töötaja töölt lahkub: alusest olenemata on töösuhte lõpetamise tagajärjeks töötaja lahkumine tööandja juurest ja tööandja kulul omandatud teadmised jäävad tööandja kasuks rakendamata. Lepingu punktis 4.
18. on viide lepingu punktile 3.2.2., mis sätestab töötaja kohustuse töötada tööandja juures 2 aastat õppeaasta lõppemisest arvates. Kohus leiab, et lepingu punktides 4.2.
19. ja 4.2.
20. on ette nähtud töötaja vastutus lepingu punktis 3.2.
21. sätestatud kohustuse rikkumise puhuks. Hageja tõlgendus on kooskõlas lepingu eesmärgi ja olemusega. Kohus leiab, et keskmine mõistlik inimene tõlgendab ja mõistab koolituskulude kandmise lepingut nii, et poolte õigused ja kohustused oleksid võimalikult tasakaalus.

§ 6

lg 1 sätestab võlasuhtes osalejatele kohustuse käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 7

kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Üldlevinud on praktika, kus tööandja poolt töötaja koolituskulude kandmise korral töötaja vastutasuks kohustub teatud aja tööandja juures töötama ning selle kohustuse täitmise tagamiseks lepitakse kokku kohustuses koolituskulud hüvitada, kui töötaja peaks lahkuma töölt ennetähtaegselt. Mõistlik ei ole eeldada, et kohustusliku töötamise aja lepingus sätestamise ainus eesmärk on sätestada tähtaeg, mille lõppemise järel loetakse tööandja tehtud kulutused töötaja kasuks hüvitatuks, nagu tuleneb kostja tõlgendusest pooltevahelistele koolituskulude kandmise lepingutele. Samuti oleks kostja tõlgenduse õigsuse korral lepingute punktid 4.2.

1. ja 4.2.
2. sisutühjad, sest kostja tõlgenduse kohaselt ei rakenduks need vaidlusaluste lepingute puhul kunagi. Samuti kohus leiab, et tähtajalise töötamise kohustuse rikkumise puhuks sanktsioone ette nägemata oleksid lepingupoolte õigused ja kohustused oluliselt tasakaalust väljas tööandja kahjuks: tööandjal oleks kohustus õppetasu maksta, kuid puuduks vahend, millega tagada, et töötaja täidab oma kohustust töötada teatud aja jooksul tööandja juures või hüvitada koolituskulud. On mõistlik eeldada, et kostja tõlgendusele vastavat lepingut tööandja ei oleks sõlminud. Kohus leiab, et lepingus kokku lepitud sanktsiooni rakenduvus ei saa olla sõltuvuses sellest, millises lepingu punktis ja millise peakirja all see on sätestatud. Oluline on see, et pooled on oma allkirjadega lepingul vastavat kokkulepet kinnitanud.
3. Hageja on hagi esitanud

§ 101lg 1 p 1 alusel kohustuse täitmise nõudena.

Õige ei ole kostja väide, et käesoleval juhul ei eksisteeri kohustust, mille täitmist hageja kostjalt nõuab.

§ 23

lg – st 1 tulenevalt lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või olla sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka lepingu olemusest ja eesmärgist (

§ 23lg 1 p 1).

Koolituskulude kandmise lepinguga kostja kohustus töötama 2 aastat pärast õppeaasta lõppemist hageja juures ning selle kohustuse rikkumise korral kostja kohustus hüvitama hagejale tasemekoolituseks teostatud rahalised kulutused vastavalt kas täielikult või 2/3 ulatuses, sõltuvalt sellest, kas tööleping lõpetati esimesel või teisel aastal pärast õppeaasta lõpetamist. Hageja 30.04.2007 kirjaga tegi kohtuväliselt kostjale ettepaneku koolituskulude tasumiseks vastavalt lepingutele (t.l. 11). Kostja kohustust ei täitnud ning 08.06.2007 hagejale saadetud kirjas (t.l. 25 – 26) kostja selgesõnaliselt keeldus koolituskulusid hüvitamast, leides, et poolte vahel puuduvad 6 lepingulised ja lepinguvälised suhted. Seega on hageja asjakohaselt hagi materiaalõigusliku alusena viidanud

-is sätestatud kohustuse täitmise nõudele kui õiguskaitsevahendile kohustuse rikkumise korral.

1. Kostja leiab, et hageja on käitunud pahauskselt, pöördudes kohtusse selle asemel, et lahendada vaidlus läbirääkimiste teel vastavalt koolituskulude kandmise lepingute punktile 5.
2. Hageja tegi kostjale ettepaneku kohustuse täitmiseks, kostja keeldus sellest ja avaldas arvamust, et lepingute analüüsimisel peaks ka hageja leidma, et kostjal ei ole kohustusi hageja ees. Põhiseaduse § 15 alusel on igal isikul õigus pöörduda oma õiguste või vabaduste rikkumise korral kohtu poole. Kohus leiab, et põhiseadusliku õiguse kasutamine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega, eriti olukorras, kus teine lepingupool mõistliku aja jooksul nõudele ei vasta ja hiljem nõuet ei tunnista. Seejuures kohus nõustub hageja esindaja seisukohaga, et kohustuse täitmise nõudele vastamist rohkem kui 30 päeva möödumisel nõude saamisest ei saa lugeda vastamiseks mõistliku aja jooksul. Lisaks kohus märgib, et pooled on koolituskulude kandmise lepingute punktis 5.
3. tunnustanud tööandja õigust pöörduda kohtu või täitevameti poole muuhulgas juhul, kui töötaja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täida või täidab mittenõuetekohaselt. Seega ka lepingust tulenevalt on hageja käitumine kooskõlas hea usu põhimõttega.
4. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi.
5. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluses kannab kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Heli Käpp Kohtunik 7