Obsah (7)

§ 146§ 149§ 113§ 151§ 135§ 114§ 143

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-20813 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2007, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Kohtuasi AS Kohtla-Järve Soojus hagi A B va

§ 146lg 4 kohaselt on aegumistähtaeg 10 aastat.

Hageja ja kostja vahel leping puudus. Kostja kohustus soojusenergia eest tasuma vastavalt AÕS § 26 ja KOS § 13. Seega tuleneb hageja nõue seadusest mitte tehingust.

§ 149kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Hageja palub hagi rahuldada ning kostjalt välja mõista võlgnevus ja menetluskulud. Kohtuistung Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde ning palub hagi rahuldada. Hageja esindaja seletuste kohaselt rakendub antud nõude puhul AÕS § 26, nõue tuleneb seadusest. Kostja jääb kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning palub kohaldada aegumist. Kohus määras teha aegumise osas vaheotsus. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud hagiavaldusega, selle täpsustusega ja kostja vastusega, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendid, leiab, et , leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtuistungil

1. oktoobril 2007 määras kohus teha asjas aegumise osas vaheotsus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. 2 Kohus tuvastas, et A B oli korteriomandi asukohaga xxx, xxx omanik kuni 09.08.2002 /tl. 7/. Hageja poolt esitatud arvestuste kohaselt moodustus kostjale korteri xxx xxx keskkütte ja kuuma vee kasutamise eest perioodil 01.07.1998.a. kuni 30.10.2000.a., mille kohaselt moodustab võlgnevus seisuga 30.10.2002 kokku 19 155,92 krooni /tl. 8-9/. Hageja on arvestanud võlgnevust seisuga
2. oktoober
3. Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud ning palub kohaldada aegumist, kuna võlgnevus on tekkinud oktoober 1998 kuni mai 2002, hagi aga on esitatud
4. novembril
5. Nõude kvalifikatsioon Kuna aegumistähtajad on erinevad sõltuvalt nõude kvalifikatsioonist, siis lahendab kohus esmalt õigussuhte kvalifitseerimise küsimusel. TsMS § 438 sätestab, et otsust tehes hindab kohus /---/ millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Vastavalt TsMS § 436 lg 7 kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Järgnevalt hindab kohus, millist õigusakti tuleb kohaldada pooltevahelisele suhtele. Vaidlust ei ole selles, et kuigi hageja tarnis sooja kostja korterisse ja kostja seeläbi rikastus, siis puudus poolte vahel leping. Seega kuuluvad kohaldamisele alusetu rikastumise sätted. TsK § 477 lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama; sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui vara ei ole võimalik tagastada tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § - le 2 asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1 juulit 2002.a. kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlusaluse võlgnevuse tekkimise ajavahemikus on oktoober 1998 kuni mai 2002, seega perioodil, mis eelneb 01.07.2002.a, mistõttu kuulub käesolevas vaidluses kohaldamisele kehtinud TsK § 477, mis sätestas alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. Ekslikud on hageja väited, et nõude aluseks on AÕS § 26 ja KOS §
6. Kuni 30.06.2002.a. kehtinud AÕS § 26 lg 1 kohaselt asjast kasu saamiseks õigustatud isik peab kandma asjaga seotud kohustused ja kulutused; lg 2 kohaselt kui
7. lõikes nimetatud isik ei ole omanik ega ole selged tema kohustused, kannab asjaga seotud kohustused ja kulutused asja omanik. 01.07.2001.a. jõustunud KOS § 13 sätestab (lg 1) korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel; (lg 2) korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses; (lg 3) korteriomanik ei ole kohustatud hüvitama kaasomandi eseme korrapäraseks korrashoiuks vajalikest kulutustest suuremaid kulutusi, millega ta ei ole nõustunud. AÕS § 26 viidatud redaktsioon ei loonud alusetu rikastumise kõrvale iseseisvat lepinguväliste suhete liiki, vaid kordas TsK § 477 lg 1 regulatsiooni. KOS § 13 aga on kohaldatav vaid korteriomanike omavahelistes suhetes. Aegumine Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 2 kui tsiviilseadustiku (

) või võlaõigusseaduse (VÕS) kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

3 s või VÕS – s sätestatud aegumistähtaega alates

1. juulist 2002, sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui enne
2. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui

– s või VÕS– s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohus leiab, et kuna hageja väitel on võlgnevus tekkinud alates 1998 aastast, algas hagi aegumine TsK § 116 järgi (kuni
2. juulini 2002 kehtinud redaktsioon) päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Alusetust rikastumisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks alates ajast, mil hageja sai teada võlgnevuse olemasolust. Hageja on ise väitnud, et esitas igakuuliselt kostjale arveid soojusenergia tarbimise eest. Seega oli hageja võlgnevuse olemasolust teadlik juba selle tekkimisel. Enne
3. juulit
4. a kehtinud

§ 113lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat.

Alates

1. juulist
2. a kehtiva

§ 151

lg 1järgne aegumistähtaeg on 3 aastat ja see on varasemas seaduses sätestatud aegumistähtajast lühem.

§ 151

lg 2 järgi aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sama paragrahvi

1. lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Vaadeldavas asjas on seega rakendatavad VÕSRS § 9 lg 1 ja
2. Viidatud paragrahvi
3. lõike järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
4. juulit
5. a tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
6. juulit
7. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
8. juulit
9. a. Sama paragrahvi
10. lõige sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
11. juulit
12. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
13. juulist
14. a. Seega tuleb vaadeldavas asjas kohaldada kehtiva

§ 151lg 1.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01. juulil 2005. a (

§ 135). Seega on hageja nõue aegunud, kuna kohtule on hagi esitanud 24.

novembril 2005.a.

§ 114lg 2 kohaselt kohaldab kohus aegumist ainult huvitatud poole nõudel.

Kui hagi esitatakse pärast aegumistähtaja möödumist (hagi aegumist) ja huvitatud pool nõuab hagi aegumise kohaldamist,, jätab kohus hagi rahuldamata. Alates 01.07.2002.a. kehtiva

§ 143kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Riigikohus on kohtumäärusega 22.02.2007. tsiviilasjas 3-2-1-8-07 märkinud, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kooskõlas nimetatud seisukohaga jätab kohus hagi rahuldamata ja ei analüüsi nõude kehtivust puudutavaid väiteid. Vastuseks hagejale tuleb märkida, et poolte vahel puudus tehing, millest võlgnevus oleks võinud tuleneda, sest ei hageja ega kostja poolt ei ole tehtud ühtegi tahteavaldust enda millegagi sidumiseks. Kostja tegusid nagu võimalik arvete maksmine ja kütmise talumine, ei saa käsitleda tahteavaldusena, milles sisalduks soov end mingisugustel tingimustel mingite kohustustega tulevikus siduda, sest sellised teod võisid toimuda ka alusetust rikastumisest tuleneva õigussuhte raames. Seega ei saa asjas kohaldada

§-i 146 lg-t 4.Vastuseks

§ 149osas märgib kohus, et § 151 on § 149 suhtes erisätteks. Menetluskulude jaotus 4 Ts

MS ja TMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt, enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagiavaldus on kohtule esitatud

1. november
2. Kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud. Hageja menetluskuludeks on: riigilõiv 1 400 krooni, omandiõiguse tõendi eest tasutud 40 krooni ning õigusabikulud summas 224,20 krooni. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja kohtule menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, millega on ta sisuliselt loobunud taotlusest panna oma kohtukulud hageja kanda. Haginõue jäeti täies ulatuses rahuldamata, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Peeter Pällin Kohtunik 5