KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 09.04.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-06-2185 Haldusasi R.V.´u kaebus Murru Vangla tegevuse- mängukonsooli Sony Playstation 1, mänguplaadi, mälukaardi, adapteri ja lisaadapteri- äravõtmise õigusvastasuse tuvastamiseks ja tagastamiseks. Asja arutamisel viibisid kaebaja R.V.; vastustaja esindajana S.Ranniste. RESOLUTSIOON
- Jätta kaebus rahuldamata
- Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. (Tähtaja arvutamisel tuleb arvestada alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku redaktsiooni § 62 lõikes 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 137 lg 2 sätestatut.) Edasikaebamise kord ja tähtaeg KAEBUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 06.11.2006.a. esitas kaebaja kohtule kaebuse Murru Vangla tegevuse pealemängukonsooli äravõtmisel õigusvastasuse tuvastamiseks ja mängukonsooli koos lisadega tagastamiseks. 08.11.2006.a. määrusega jättis kohus kaebuse käiguta. 08.11.2006.a. kõrvaldas kaebaja kaebusest puudused ning 13.11.2006.a. võttis kohus kaebuse menetlusse. Kaebaja tasus riigilõivu 80 krooni maksekorraldusega nr 2257 SEB EÜP 27.10.06.a. KAEBAJA SEISUKOHAD 1 Kaebaja palus kaebuses tuvastada Murru Vangla tegevuse, pealemängukonsooli äravõtmine, õigusvastasus ja ettekirjutuse tegemist tagastada äravõetud asjad. Kohtuistungil 05.03.07.a. kohus palus täpsustada äravõetud ja tagasisoovitud asjade loendit ja R.V. nimetas asjadena: mängukonsooli Sony Playstation 1, mänguplaati, mälukaarti, adapterit ja lisaadapterit (05.03.07.a. istungiprotokoll lk 1). 19.09.2006.a. esitas kaebaja taotluse Murru Vangla direktorile tagastada kaebajale ebaseaduslikult äravõetud mängukonsool koos lisadega. 17.10.2006.a. vastas Murru Vangla kaebaja taotlusele eitavalt. Asjad on senimaani tagastamata. R.V. põhjendab oma kaebust järgmiselt. Ta ei nõustu Murru Vangla väitega, mille kohaselt ei ole tõendamist leidnud, et ta soetas vaidlusalused esemed Patarei Vanglas (edaspidi Keskvanglas) Selline väide ei ole kinnitust leidnud. Need esemed olid tal olemas Keskvanglas ning kui ta saabus Murru Vanglasse, ei olnud seal korrapärast elektroonika registrit. Seepärast ei ole antud seadet sinna registrisse ka kantud ehkki mängukonsool oli kogu aeg kambris (3 aastat ja 8 kuud), see oli esitatud tal kleebistamiseks, kuna vanad kleebised olid selle aja jooksul kulunud. Murru Vangla väide, mille kohaselt kaebaja sai selle seadme esimesest eluosakonnast, ei ole tõene. Murru Vangla ei ole välja toonud asjaolu, kellelt oleks kaebaja pidanud seadme saama. Kaebaja palub tuvastada Murru Vangla tegevuse, mängukonsooli äravõtmine, õigusvastasus. Põhjendatud huviks märgib soovi, et Murru Vangla tagastaks kaebajale mängukonsooli ja selle lisad. 18.12.2006.a. vastuses vastustaja seisukohtadele lisas kaebaja järgmist. Ta ei nõustu Murru Vangla seisukohaga, et tegemist oli keelatud esemega, sest kui kaebaja saabus Murru Vanglasse 17.12.2002.a., siis spordisaalis toimunud vastuvõtul lubati kaebajal mõistlikus koguses esemeid kaasa võtta ja viia oma kambrisse. Ta võttis koheselt Sony Playstationi I endaga kaasa kambrisse ja alates 17.12.2002.a. – 23.08.2006.a. oli see kaebaja kambris. Sellest tulenevalt ei ole tõepoolest selle seadme kasutamiseks eraldi direktori nõusolekut vormistatud. 17.12.2002.a. oli Murru Vangla asedirektoriks hr Toomas Ernits, kes on käesoleval ajal Murru Vangla direktor ning kes samuti viibis 17.12.2002.a. spordisaalis, kui kaebaja saabus Murru Vanglasse. Analoogselt kaebajaga oli ka kinnipeetav Aleksandr Nikolajevil saabumise hetkest, so 17.12.2002.a., saanud Sony Playstation I koheselt kambrisse. Vastustaja seisukohaga, et mängukonsool oli tal 3 aastat ja 8 kuud, mis on pikk ajavahemik, mille jooksul oleks ta saanud teha märke selle kohta, et kaebaja omab asju, kuid mingit märget selle kohta ei lasknud teha, on alusetu. Tegelikult ei ole kaebajal kohustust antud küsimuses initsiatiivi üles näidata, kuna selleks on olemas vangla töötajad, kelle tööülesannete ja kohustuste hulka selle fikseerimine kuulub. Kui kontaktisik hr Anatoli Põhjakas juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et kas kaebajal on ikka kõik isiklikud asjad kaardi peal kirjas, siis tutvudes koos kontaktisik Anatoli Põhjakasega kaebaja isikukaardiga avastati, et seal ei ole Sony Playstation I. See on ka põhjuseks, miks kontaktisik parandas tema juureolekul koheselt vea ning märkis selle eseme tema kaardile. Märkusele, miks oleks kaebaja pidanud taotlema vangla direktorilt 04.05.2006.a. Sony Playstation II, kui tal oli juba Sony Playstation I olemas, selgitab kaebaja, et Sony Playstation II on oma võimaluste ja funktsioonide poolest Sony Playstation I-st täiesti erinev. Juhul, kui 2 vangla direktor oleks kaebaja sellekohase avalduse rahuldanud, oleks ta Sony Playstation I andnud ära väljapoole vanglat. Samuti ei nõustu kaebaja Viktor Bilõki selgitustega nagu oleks kaebaja öelnud talle, et mängukonsool kuulus varasemalt I eluosakonna kinnipeetavale. Ta ei ole midagi sellist V.Bilõkile öelnud ning kaebaja ei tunne kinnipeetav R. U.st. Kui lähtuda V.Bilõki seletustest, siis tekib kaebajal küsimus, kellele R.U. jättis mängukonsooli ja kelle käest sai kaebaja selle mängukonsooli. Vastustaja ei ole kohtule esitanud mingeid sellekohaseid tõendeid, mistõttu on tegemist paljasõnaliste väidetega. Sellised toimingud, et kinnipeetav jätab vabanedes midagi vanglasse, on Murru Vanglas välistatud, sest kui kinnipeetav vabaneb, tuleb tal ka enda isiklikud elektroonikaseaded vabadusse kaasa võtta. Vabanejat ei lasta lihtsalt enne esemete kaasavõtmist vangla väravast välja. Vladimir Denissovi seletuses ei kajastu sõnagi väitest nagu oleks ta öelnud V.Bilõkile, et soovib tagada eluosakonnas rahulikku meeleolu ning eluaegsel kinnipeetaval R.V.ul oleks eluosakonnas mingi tegevust ning et R.V. oleks rahulik ja ei rikuks režiimi. Siinkohal on tegemist kaebaja solvamisega. Jääb arusaamatuks, millest on tingitud erinevused seletustes. Kaebajal on alust arvata, et V.Bilõk`i sunniti sellesisulist seletuskirja kirjutama Toomas Merikülli ja Gunnar Bergvaldi poolt ning seda kinnitab fakt, et hilisemalt on G.Bergvald vallandatud asedirektori kohalt distsiplinaarsüütegude eest. Samuti jääb kaebajale arusaamtuks, miks sunniti V.Bilõki kirjutama kahte identset seletuskirja. Tema ja V.Bilõki vahel toimus jutuajamine mitte 22.08.2006.a. kabinetis, vaid kaebaja kambris ja kui kaebaja ei eksi, siis toimus see 10.08.2006.a. Seda saab kontrollida kleebistatud Sony Playstationi pealt, sest seal on kuupäev, millal V.Bilõk kleebistas mängukonsooli. Sellel ajal toimus ka jutuajamine, kus V.Bilõki küsimusele Sony Playstation I päritolu kohta vastas kaebaja, et see on tema isiklik ning ese on kaebajal juba alates Patarei Vanglast. Jutuajamise juures viibisid ka kinnipeetavad R. K. ja A. T. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et ta peab nimetatud asju isiklikuks varaks või vähemalt on need temale toodud kasutamiseks ja mille tagastamisest ei saanud vastustaja keelduda. Kaebaja täpsustas, et kui asju ei saa anda temale kambrisse kasutamiseks, kuna ta peab esitama taotluse nende kasutamiseks, siis tuleb asjad tagastada tema asjade juurde lattu. R.V. ei nõustunud vastustaja esitatud tõenditega, mille kohaselt kinnipeetava R.U. või E.V. varaks on seesama vara, mis kuulub temale. R. U. kaardile on kantud 09.07.03.a. seisuga PS mängija ja 17.10.03.a. Sony vastavalt seal märgitud seadmete numbritega, kuid see ei tähenda, et need on samad asjad, mis olid tema omad. Turvakleebise registreerimise raamatu väljavõtet ta ei usalda, samas ei nähtu sealt, kas tegelikkuses on temalt ära võetud varal need turvakleebised ja seadme number, mis registreerimise zurnaalis. Need andmed võidi sinna kanda tegelikkusele mittevastavalt ja kaebaja leidis, et asjad tuleks üle vaadata, veenduda, et raamatus märgitud numbrid on kantud ka esemele. Kuigi lisamaterjal ja esitatud kambrikaardid ei võimalda jälgida, kuidas asjad anti temale, ei saa nõustuda S.Ranniste järeldustega, et ta teadlikult ja sihilikult kauples V.Bilõkiga augustis 2006 turvakleebiste panemiseks, eesmärgil saada asi oma kaardile. Kuigi vastustaja jäi seisukohale, et turvakleebised numbritega 940634, 940633 ning seadme nr S01-2482263 on kaebajalt äravõetud esemed, ei saa kaebaja selles olla veendunud. 3 Asja arutamisel kaebaja siiski nõustus, et asi pidi olema tema kasutuses ja seda on mingil määral rikutud pistikupesa kummist katteplaadi lõhkumisega (fotol on näha rebendi jäljed). Vastustaja seisukohad ei ole usaldusväärsed, kuna tlk 105 seisukohtadest nähtub, et vangla on muutnud positsiooni asja kuuluvuses. Kui enne oli asi väidetavalt R.U. oma, siis nüüd esitatud andmetel hoopis E. V. kasutuses. Kohtule arhiivist väljastatud Keskvangla kodukord on kinnitatud 10.10.01.a. ja kehtis peale märgitud aega, kuid enne seda oli teistsugune kord ja kinnipeetaval oli õigus saada asju läbi kokkusaamistoa või pakiga. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Murru Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 31 lg 2 kohaselt võib vangla direktori loal kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor-või helikassettmagnetofon või muid vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorra eeskirju ega häiri teisi isikuid. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri" § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval on õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos (edaspidi ladu) vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Sama korra § 58 sätestab kinnipeetavale lubatud asjade loetelu. Korra § 59 lg 1 kohaselt võib kinnipeetaval peale § 58 nimetatud asjade olla ka muid isiklikke asju § 59 sätestatud juhtudel ja korras. § 59 lg 2 kohaselt võivad kinnipeetaval vangla direktori loal vanglas olla järgmised isiklikud asjad: personaalarvuti, portatiivne raadio, televiisor diagonaaliga kuni 37 cm, videoja helikassettmagnetofon ning musitseerimisvahend või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui selle kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kui selle kasutamise kulud hüvitab kinnipeetav. Selles lõikes loetletud esemete kasutamiseks võib kinnipeetaval olla mõistlikus koguses helikassette, videokassette, laserplaate. Sony Playstation ei ole „Vangla sisekorraeeskirja" §-s 58 sätestatud kinnipeetavale lubatud asjade nimekirjas. Seega võib kinnipeetaval Sony Playstation vanglas olla vaid vangla direktori loal. Murru Vangla direktor ei ole R.V.ule andnud luba Sony Playstationi kasutamiseks. Seega oli Sony Playstation kaebaja jaoks keelatud ese, mille äravõtmine oli kooskõlas vangistusseaduse § 68 lg 2, mille kohaselt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kaebaja väidab, et Sony Playstation oli temal juba Patarei Vanglast saabudes olemas ning mängukonsool oli tal kambris 3 aastat ja 8 kuud. Kuna aga tol ajal ei olnud korrapärast elektroonilist registrit, siis ei ole seda seadet registris. Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri pidamise põhimääruse (vastu võetud Vabariigi Valitsuse 13.07.2004.a. määrusega nr 246) § 3 lg 1 kohaselt on kinnipeeturegister riiklik register, kuhu kantakse Eesti Vabariigi vanglates viibivate kinnipeetavate ja vahistatute andmed alates 15.10.2000.a. ning arestimajas viibivate kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute andmed alates 01.10.2004.a. Arvestades väidet, et mängukonsool oli tal 3 aastat ja 8 kuud, siis on see pikk ajavahemik, mille jooksul oleks saanud teha märke selle kohta, et kaebaja omab Playstationit; mingit märget selle kohta aga ei ole. Juhul kui kaebajal oli alates Patarei Vanglast kambris Sony Playstation, on arusaamatu, miks kaebaja pöördus 04.05.2006.a. Murru Vangla direktori poole taotlusega osta vangla poest mängukonsool Sony Playstation
- Kaebajale keelduti loa andmisest. Juhul, kui V.l oli juba kambris mängukonsool, siis ei olnud tal põhjust uut taotleda. 4 Pärast kaebaja kambrist Sony Playstationi äravõtmist kontrolliti mängukonsooli kambrisse sattumise asjaolusid ning on välja selgitatud, et mängukonsool ei kuulunud R.V.ule. R.V. pöördus 10.08.2006.a. üheksanda eluosakonna peaspetsialisti Vladimir Denissovi poole sooviga saada valvur Viktor Bilõki jutule, et lasta kleebistada mängukonsooli. Kaebaja väitis siis, et mängukonsool kuulub temale. V.Bilõki (kes tegeles kinnipeetavate elektriseadmetega) ning R.V.u vestlusest selgus, et R.V.u valduses on mängukonsool Sony Playstation, mis kuulus varem esimesest eluosakonnast vabanenud kinnipeetavale. Mängukonsool kuulus enne kinnipeetav R. U.le, kes vabanes 14.07.2005.a. ning kes jättis oma mängukonsooli eluosakonnas olevatele kinnipeetavatele ning lõpuks sattus Sony Playstation R.V.u kätte. Viktor Bilõk kleebistas seadme lubamatult tuginedes üheksanda eluosakonna peaspetsialist Vladimir Denissovi toetusele, kes soovis tagada eluosakonnas rahuliku meeleolu ning et eluaegsel kinnipeetaval R.V.ul oleks eluosakonnas mingi tegevus ning et R.V. oleks rahulik ega rikuks režiimi. Kuna elektriseadmete kinnipeetavate kasutusse lubamine või mittelubamine on direktori pädevuses ning direktor sellekohast luba andnud ei olnud, siis ei olnud üheksanda eluosakonna peaspetsialistil õigust Sony Playstationit R.V.u kasutusse anda. Vangla sisekorraeeskirjas on sätestatud viisid, mil moel on kinnipeetaval võimalik asju omandada ning lähtuvalt sellest on Murru Vangla kodukorra punkt 30 ap 1 kohaselt kinnipeetavatel keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Seega ei saanud kaebajal tekkida õigust vabanenud kinnipeetava Playstationile. Kuna kohus kogus ja andis võimaluse täiendada esitatud materjali, siis kontrollis vastustaja kambrikaarte ja läbiotsimisel leitud esemeid ning käesolevalt on selgunud, et ära võetud esemed ei kuulu kaebajale. Vastustaja pildistas äravõetud asju ja 24.08.06.a. äravõetud Playstation on varustatud turvakleebistega nr 940634, 940633 ning seadme nr on S012482263 D. Selliste numbritega Playstation on aga antud 10.11.04.a. Emil Valge kasutusse, mida kinnitab turvakleebiste registreerimise raamatu väljavõte kandena nr
- E.V. viibis 2006 aastal üheksandas eluosakonnas enne, kui kaebaja sai enda nimele Playstationi. Sõltumata sellest, kas kaebajal oli Murru Vanglasse saabumisel Playstation, ei saa 24.08.06.a. ära võetud asi kuuluda kaebajale, kuna seda konkreetset asja on kasutanud enne kaebajat teine kinnipeetav. Seega äravõetud asjad ei ole kuulunud kaebajale ja vastupidiseid tõendeid ei ole ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 1) VangS § 39 lg 2 kohaselt võib kinnipeetaval olla vangla direktori loal vaba aja veetmiseks vajalikke esemeid, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirju ega häiri teisi isikuid. Selliste esemete erandkorras lubamine on ette nähtud ka Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud Vangla sisekorra eeskirja § 39 lõikes
- Märgitud sätteist ei saa teha järeldust, et ainuüksi tingimuste täitmisest, et eseme kasutamine ei häiri teisi isikuid ja kasutamise kulud kannab kinnipeetav, tuleks kinnipeetavale anda õigus esemete kasutamise loa andmiseks. Vangla sisekorraeeskirja § 39 lg 2 tuleneb, et elektriseadme kasutamise luba tähendab kinnipeetavale üldreeglina võrreldes soodustava erandi tegemist. Sellise erandi tegemisel tuleb vaadata, kas kinnipeetavale mõne soodustuse erandina lubamine toob kaasa positiivse efekti kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega tulenevalt VangS § 6 lg
- Vaba aja veetmise vahendeid peab direktor võimaldama, kui sellest on kasu karistuse eesmärgi saavutamiseks. 5 Seega peab eseme kasutamiseks eelnema kaebaja taotlus eseme kasutamiseks ning direktori otsustus, kas eseme kasutamine täidab vangistuse täideviimise eesmärke. R.V. kinnitab, et ta ei ole esitanud sellist taotlust Murru vanglas. Samas kinnitas ta, et ajal, kui ta oli Keskvanglas ning temale väljastpoolt vanglat toodi pakiga Sony Playstation lisadega, ei kehtinud korda, et ta oleks pidanud taotlema asjade kasutamiseks eraldi luba. Antud juhul ei ole kaebaja eseme kasutamiseks ettenähtud korras luba taotlenud, mida kinnitavad kaebaja esitatud väited. Asjaolu, et R.V.u kasutada oli Murru vanglasse saabumisel Sony Playstation ning et see jäi tema kätte, ei ole samatähenduslik olukorraga, milles eseme kasutamine toimub saadud loa alusel. Sõltumata sellest, kas R.V. sai esemed enda kätte enne Murru Vanglat või alles Murru vanglas, tuleb tal eseme kasutamiseks esitada taotlus direktorile, kes otsustab seaduses ettenähtud korras eseme kasutamiseks lubamise. R.V.ul oli selline kehtiv kord Murru Vanglas teada. Samas märgib kohus, et puuduvad tõendid, et seade oli kaebuse esitajal kaasas, kui ta saabus Murru Vanglasse. Väide, et kui kaebaja saabus Murru Vanglasse 17.12.2002.a., siis spordisaalis toimunud vastuvõtul lubati kaebajal mõistlikus koguses esemeid kaasa võtta ja viia oma kambrisse ning ta võttis koheselt Sony Playstation I endaga kaasa kambrisse ja alates 17.12.2002.a. – 23.08.2006.a. oli see kaebaja kambris, on vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Kaebaja ei ole nimetanud, kes töötajatest kontrollis tema asju ning viide, et 17.12.2002.a. oli Murru Vangla asedirektoriks hr Toomas Ernits, kes on käesoleval ajal Murru Vangla direktor ning kes samuti viibis 17.12.2002.a. spordisaalis, kui kaebaja saabus Murru Vanglasse, ei selgita, et direktor andis loa. Kaebaja väidet, et temal oli kaasas Sony Plystation I, on ümber lükatud vastustaja kogutud tõenditega, mille kohaselt kasutasid seda asja teised kinnipeetavad. Kohus peatub neil tõenditel allpool. 2) R.V.u väidetel sai ta esemed väljastpoolt vanglat, Murru vangla väidetel aga vanglast vabastatud kinnipeetava asjadena. Kui uskuda kaebaja kinnitust, et ta sai esemed Keskvanglas kinnipeetav A. N.`i vahendusel, kes lasi väljastpoolt vanglat vabaduses viibiva tuttava kaudu tuua paki vanglasse, omakorda vahendas ja abistas esemete saamisel teda ka R.K., siis ei ole eset ostetud R.V.u poolt vangla poest. Loata kasutamisel olevat eset ja vangla poest mittesoetatud eset ei saa hoida ringluses, mistõttu oli vanglal õigus see ära võtta. Seda seisukohta ei muuda ka asjaolu, et vangla töötajad kleebistasid kaebaja palvel kasutuses olevad esemed ning ei osanud adekvaatselt käituda, mille tõttu olid asjad kaebaja kasutuses. Sisuliselt ei jäänudki vaidlust küsimuses, et ilma vastava loata eset kasutusse ei saa anda. Kaebaja sellest aspektist esitatud kohustamisnõue ei kuulu rahuldamisele. 3) Kuna asja menetluse kestel asus kaebaja seisukohale, et tema sooviks on asjade paigutamine tema asjade hulka hoiulaos ning keelduv vastus rikub tema õigusi, siis uuris kohus, missuguse vastuse kaebaja oma taotlusele sai. Kaebajale väljastatud vastuses 17.10.06.a. ei märgita otseselt, mis äravõetud asjadest saab. Vastustaja vastulausest ja asja arutamisel antud selgitustest nähtub, et vangla ei ole neid esemeid kandnud kaebaja kaardile ning ei ole paigutanud neid kaebaja asjade hulka hoiulattu. Murru Vangla leiab, et Sony Playstation ei ole „Vangla sisekorraeeskirja" §-s 58 sätestatud kinnipeetavale lubatud asjade nimekirjas. Seega võib kinnipeetaval Sony Playstation vanglas olla vaid vangla direktori loal. Murru Vangla direktor ei ole R.V.ule andnud luba Sony 6 Playstationi kasutamiseks. Seega oli Sony Playstation kaebaja jaoks keelatud ese, mille äravõtmine oli kooskõlas vangistusseaduse § 68 lg 2, mille kohaselt läbiotsimisel leitud keelatud esemed ja ained kuuluvad äravõtmisele ning realiseerimisele või hävitamisele. Kohus nõustub selle seisukohaga ning kaebaja kohustamisnõuet ei saa rahuldada, kuna asjad võeti ära kui keelatud esemed. Käesoleval ajal on teada, et vangla ei tagasta asju mitte üksnes põhjusel, et nende täpne kuuluvus ei ole teada. Vastustaja on küll jätnud asjad senimaani hävitamata, kuid võib seda teha, kuna seade koos lisadega on vanglas keelatud esemed. Kaebaja soov, et esemed kantaks tema kaardile ja paigutatakse hoiulattu tema asjadena, ei ole realiseeritav. Kui kaebaja soovib edaspidi algatada vaidluse omandiküsimuses, siis ta peab algatama märksa keerukama õigusliku vaidluse. Sisuliselt tuleb tal läbida hagimenetlus pädevas maakohtus, kui ta leiab, et asjad kuuluvad temale omandiõiguse alusel ja ta soovib need jätta hoiulattu või anda väljapoole vanglat, kui ta ei saa nende kasutamise luba. Halduskohus ei otsusta tsiviilõiguslikke küsimusi, sh ei määra, kes on asja tegelik omanik. Kuid kohus märgib siinkohal, et asjad võeti ära läbiotsimise käigus ning äravõtmise põhjuseks on asjade lubamatu ringlus ning kui tegemist on keelatud asjaga, siis sõltumata, kas asjal on omanik, võib selle ära võtta ja keelatud esemena ka hävitada. Murru vangla kontrollis asjade äravõtmise otsustamisel nii kaebaja väiteid, kirjalikke allikaid kui ka kleebistamise asjaolusid. Kaebaja kaardile vaidlusaluseid asju ei olnud kantud; vastavalt on kaebaja ka ise selgitanud, et vara andmete korrastamist elektroonilise süsteemi sisseviimisega alustati alles lähiajal. Isegi kui nõustuda väitega, et olemasolevad kaebajale kuuluvate asjade kaardid võivad olla andmetelt puudulikud, ei ole vastustaja lähtunud vaid kaardile kantud andmetest. Vangla sai ajendi täiendavalt uurida asjade päritolu, kui valvur V.Bilõk andis oma seletuse, et esemed võivad pärineda vabanenud kinnipeetavalt R.U.lt. Väheusutav, et valvur ise oleks suutnud välja mõelda sellise selgituse, kui tegelikkuses hiljem ka selgus, et R.U. kaardile on sellised asjad ära märgitud. Vastustaja kontrollis käesolevalt täiendavaid andmeid ja tegi kindlaks, et esemed liikusid kaebajani kas vabanenud R.U. või E. V. asjade hulgast. Vastustaja selgitas lahti kaebaja tegevuse, miks Vainikul võis olla huvi kleebistada asjad. V.Bilõki seletused on vastustaja arvates usutavad, arvestades selles kontekstis ka seda, et R.V.u kaardil ei ole isiklike asjadena kirjas tema poolt tagasinõudmiseks soovitud esemeid, tal võis tekkida vajadus saada esemed oma arvele. Kohus nõustub vastustajaga, et Murru vangla kodukorra p 30 ap 1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud võõrandada või teiste kasutusse anda oma isiklikus tarbimises olevaid esemeid või aineid, samuti neid teistelt omandada või laenata. Kui asjad liikusid R.V.u kätte kas R.U. kasutada olnud asjadena või siis E.V. kasutuses olnud asjadena, ei tohtinud kaebaja neid kodukorra märgitud normi kohaselt kasutusele võtta. Asjad ei saanud kaebaja saabumisest Murru vanglasse liikuda vahepeal kaebajalt teiste iskute kätte, kuna R.V. ise ei ole selliselt asjaolusid selgitanud. R.U. vara kaardilt (tlk 62) nähtub, et temal on olnud kasutada PS mäng seadme nr-ga C2482263 seisuga 09.07.03.a., Sony
- E.V. kasutuses oli konkreetse seeria nr-ga Playstation 2004.a. ja kleebistamise andmed märgivad, et kleebised kandsid nr 375043 ja
- R.U.l oli kasutada 2005.a. sama seerianumbriga PS kleebistega nr 795624 ja
- Säilinud ja olemasolev seade, mida kaebaja peab temale kuuluvaks asjaks, on markeeritud nende andmetega. Sama seade pidi jõudma R.V.uni, mil seadmele pandi kleebised nr 940633 7 ja 940634, kuna seerianumber kattub. Kleebistamise registratsioon viitab, et numbrid suurenevad ajalises järjestuses ning sama seade pidi liikuma R.V.uni. Juhul, kui kaebaja oleks jäänud väite juurde, et see seade ei ole olnud tema kasutuses ning hoiul olev seade ei ole seesama seade, mille kasutamist ta nõuab, siis puuduks vanglal seade, mida tagastada. Läbiotsimise protokoll, millega fikseeriti kaebajalt seadme äravõtmine, nimetab äravõetud asja nr-tena 940634; 633 ehk numbrid kattuvad nende nr-ga, mis turvakleebiste registreerimise raamatu kohaselt olid paigaldatud R.V.u kasutada olnud seadmele. Sealt nähtub ka selliste kleebiste paigutamine seadmetele numbriga SCPH-102, C
- See seade on hoiul vangla laos. Üldine seeriate number on kattuv ja tegemist on sama seadmega. Sellest sai vangla järeldada, et kõnesolev PS ei saanudki olla kaebaja kasutuses kambris alates 17.12.02.a. Kaebaja leidis, et seerianumber ei ole usaldusväärne. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja märkus seerianumbri ühe tähe kirjapildis on käekirja loetavuse probleem ja otsitud motiiv. Kuna teist sama seerianumbriga eset ei ole leitud, siis saab olemasolev asi olla ikka seesama, mis võeti ära kaebajalt ning kui kaebaja ikkagi leiab, et temalt äravõetud ese puudub, ei saa ta olemasolevat seadet üldse tagasi nõuda. Kaebaja sattus kohtuistungil oma väidetega vastuollu, mistõttu nõustuski, et seade on siiski sama, mis võeti temalt ära ja on alles. Tlk 72 on Tallinna vangla faks R.V.u kambrikaardi kohta, see on võetud tema isiklikust toimikust. Isikuasjade nimekiri seisuga 18.09.06.a. märgib ära SP, mälukaardi jm asjad, R.V. tutvus kaardiga 18.09.06.a. Tlk 79 on kaebaja palvel Tartu vanglast välja nõutud R.K. asjade nimekiri ajast, mis seati sisse arvates nn kambrikaartide kasutuselt eemaldamist. On veel nimekiri asjadest, mis olid R.K.l saabudes Tartu vanglasse 06.11.06.a. ja II nimekiri, mis oli saabudes Tartusse 14.02.07.a. Nende kaartide põhjal ei saa tuvastada, et R.K. käes on olnud vaidlusalused esemed.Seega ei ole kaebajal andmeid, et asjad olid R.K. kasutada. Isegi kui asjad on kunagi olnud R.K. kasutuses, ei tähendaks see, et nad ei saanud olla R.U. või E.V. kasutuses. Toimikusse on esitatud fotod lk 89-91 ja 93 millest nähtub olemasoleva eseme seerianumber, kleebised jm identifitseermist võimaldavad muud andmed ning kohus ei pidanud vajalikuks eset eraldi uurida istungil selle esitamisega kohtus. Fotode abiga sai kaebaja piisava informatsiooni selle kohta, missugune asi võeti ära ja on olemas. Kaebaja seisukoht, et kohtule kättesaadavaks tehtud arhiivist väljastatud Keskvangla kodukord ei hõlma perioodi, mil kaebaja väidetavalt sai omale väljaspoolt vanglat vaidlusalused asjad, ei oma määravat tähendust, kuivõrd eeskirjadest tulenevalt saab kaudselt prognoosida, kuidas oli võimalik asjade soetamine, mitte aga seda, kas kaebaja sai need asjad enne Murru Vanglasse tulekut või kas need on tema omandis või seaduslikus kasutuses. Antud olukorras tuli vanglal asjad ära võtta. VangS § 15 lg 2 annab asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, ka hoiule võetakse asju, mis on lubatavad; kui kaebajal õnnestuks ka tõendada, et asjad on tema omand, siis tekib vältimatult küsimus, miks asjad olid vahepeal teiste kinnipeetavate käes, kui kaebaja ei oleks Murru vanglasse saabudes tohtinud neid edasi anda. Kuna aga kaebaja ei väidagi, et ta andis temale kuuluvad asjad teiste kätte, siis asjaolud kogumis kinnitavad, et asjad liikusid kinnipeetavalt kinnipeetavale ning asjaolu, et endine vangla juhtkond ei ole asju ringlusest kõrvaldada suutnud, ei anna õigust pidada neid vanglas lubatud asjadeks. 8 Justiitsministri 30.11.200.a. määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirjad § 61 lg 2 kohaselt kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ja lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Kohus juba märkis, et isegi juhul, kui asjaajamine ei ole selles vallas olnud korrektne, on kaebajal olnud pikkade vangistusaastate jooksul võimalik kontrollida toimiku andmeid ning ta ei väida, et asjade osas on ta soovinud teha täpsustusi, kuis sellest keelduti. See viitab kaudselt, et kaebaja on tema isikutoimikus olevate andmetega, sh vara kaardi andmetega, leppinud. Kaebaja isikukaardile tehti kaebajat huvitav kanne 08.05.06.a. ja selle tegemise asjaolud kinnitasid, et ametnikud ei oleks tohtinud sellist kannet teha. Sellest kandest ei tulene kaebajale õigust asju kasutada ega ka nõuda asjade üleandmist tema laos olevate asjade juurde. Seega ei saa lugeda usutavaks kaebaja väidet, et asjad on tal olnud kasutuses Murru Vanglas 3 a 8 kuud sest vastupidiselt ei oleks neid asju saanud kasutada E.V. 10.11.04.a. Turvakleebiste registreerimise raamatu kanne nr 118 aga kinnitab, et E.V. kasutusel oleva seadmena sai selle kleebistamist paluda asja kasutava isikuna E.V. ja mitte muu isik. Kaebaja väide, et isiklike asjade kaardil 08.05.06.a. seisuga märge näitab, et mängukonsool oli lubatud asi, kuna see on kaardile kantud, ei ole eelnevalt äratoodud asjaoludel õige, seda enam, et kande taga puudub töötaja allkiri. E.V. kohta esitatud isikukaart tlk 108 kinnitab, et ta oli E 09 II sektsioonis 25.04.06-27.04.06; 27.04.06- 29.05.06 ja vabastati 18.09.06.a. Tlk 107 oleva E. V. kleebise ja seadme number SP kohta ühtib fotol oleva seadme numbritega ja ehkki pole teada, kui mitu korda peale V. vabanemist asjad liikusid käest kätte, pidi V. kasutusse jõudma asi läbi selle ebaseadusliku ringluse. Kohus oli eelnevalt märkinud, et isegi kui oleks tõendatud, et kaebaja võttis asjad kaasa Keskvanglast ning Murru vanglasse saabumisel ei võetud esemeid ära või neid ei kantud kaardile, võib direktor sellised esemed ära võtta kui keelatud esemed ka siis, kui need avastatakse kinnipeetava juures hilisemalt. Vangla Sisekorraeeskirja § 61 lg 2 kohaselt on kinnipeetaval asjad, mida ta saab hoida laos ja mis antakse temale kasutamiseks kambrisse. Kaebaja suhtes puuduvad andmed, et ta oli saanud loa võtta asjad kambrisse. Kaebaja oli pikka aega teadlik, missugused eeskirjad nõuavavad teatud asjade kasutamiseks eraldi luba. Kaebaja teadis, et tal sellist luba ei ole. Isegi kui kaebaja suudaks tõendada, et direktor nägi asju, mis ta väidetavalt võttis kambrisse, pidi ta arvestama, et need võidakse temalt ära võtta, kuna asjade nägemine ei tähenda direktori luba. Kaebaja ei saakski üldjuhul eeldada, et kui vangla direktorid näevad mingeid asju kinnipeetavate vastuvõtmisel, et nemad isiklikult kontrollivad,mis kinnipeetavate kaardile kantakse. Kohus senimärgitule lisaks viitab, et kaebaja ei olegi avaldanud, et ta ise mingil konkreetsel ajavahemikul andis oma asjade kaardile allkirja selle kohta, et kaardil oleks kanne SP omamise kohta ja et direktor nägi selliselt deklareeritud kaarti, mis oleks määratlenud asjade kuulumist kaebajale. 4) R.V. ei tohtinud vastu võtta temani liikunud asja. Kui kinnipeetavad annaksid tasu eest või tasuta üle üksteisele asju ning selle alusel tuleks lugeda asjad kaebajale lubatud esemeteks, kaotaks loa taotlemise kord oma mõtte. Kuna Murru vangla kodukorra kohaselt ei tohi kinnipeetavad üle anda ega vastu võtta teise kinnipeetava käest asju ja kui niisugune üleantud ese on sattunud mingitel asjaoludel R.V.u kätte, siis tuleb tal see ära anda. R.V. hoidis asjad enda juures ega andnud ära. Seega ei ole asjade äravõtmine temalt toimunud õigusvastaselt. 5) Vastustaja väidetel ei anta asju R.V.ule tagasi ei kambrisse ega ka tema isiklike asjadena lattu ning kuuluvad hävitamisele. Kuna asjad on kontrollimatult liikunud teise kinnipeetava 9 asjadena kaebajani, siis on tegemist kasutamiseks keelatud asjadega. Asjade jõudmine kaebaja kätte ei tähenda, et tal oli nende omamiseks õiguslik alus. Neid ei saa temale selle tõttu ka tagastada. Kohtu järeldust ei väära ka muud kaebuse arutamise käigus esiletoodud väited. Kaebaja seisukohad, et kinnipeetav ei ole süüdi selles, et ese on jäetud kinnipeetava asjade kaardile kandmata, on antud juhul ainetud, kuivõrd kaebajat ei ole karistatud esemete kaardile kandmata jätmises.Vastustaja ei ole kaebajale ette heitnud, et ta jättis asjad kaardile kandmata, vaid ta soovis viidata, et kui asjad oleksid olnud tõepoolest kaebaja kaasa toodud Keskvanglast, siis ta oleks ilmselgelt kandnud hoolt, et nad oleksid arvel. Kuivõrd loata soetatud või teiselt kinnipeetavalt saadud asjade kandmine kaardile ei annaks nende kasutamise õigust ja ei muudaks antud olukorras midagi, siis ei ole vastustaja selline seisukoht ka kaebajat eksitav. Kaebaja märkis ära rida tunnistajaid, kes võiksid kinnitada, et asjade arvele võtmisel tehti vigu vms, kuid kohus jääb seisukohale, et tunnistajate need ütlused, mida märkis kaebaja nende ärakuulamise põhjustena, ei oleks asjakohased. Kui kaebaja sooviks algatada omandivaidluse, võib ehk kirjalike andmete kõrval pädeval kohtul tekkida vajadus üle kuulata tunnistajaid, kuid antud juhul kaebaja palus kontrollida, kas asjade äravõtmine oli seaduslik. Kohus leidis, et see oli seaduslik. Sellest nõudest tulenevalt ei teki vastustajal veel kohustust asjad tagastada. Ebaseaduslikus ringluses olevad asjad kõrvaldatakse ning selle toimingu juures ei omagi omandiküsimus määravat tähendust. Kui omanik laseb kasutada asja õigusvastaselt, siis peab ta arvestama, et jääb asjast ilma. Kaebaja väited sellest, et kui kinnipeetavad, kelle kasutada olid mingid asjad, lahkuvad vanglast, siis on välistatud, et nad neid kaasa ei võta. Kohus selgitab, et paraku ei võta kinnipeetavad alati kõiki asju kaasa ja kui nad jätavad need kaasa võtmata ning korraldused asjade suhtes andmata, siis peavad nad arvestama, et asjad võidakse hävitada. R.V. ei olnud kunagi Murru Vanglas esitanud direktorile taotlust temalt äravõetud esemete kasutusse lubamiseks, mistõttu ei ole direktor teinud otsustust, kas R.V. peaks vaba aja veetmise vahendina saama õiguse kasutada äravõetud Sony Playstationi. Otsus tehti R.V.u taotluses lubada soetada Sony Playstation II, millel on kaebaja väidetel erinev funktsioon võrdluses tema käes olnud Sony Playstation I-ga. Kaebaja ei saanud luba soetada Sony Playstation II. Vastustaja leidis, et kaudselt võis olla tegemist katsega seadustada teiste kinnipeetavate kaudu liikunud esemete kasutamine. Kohus leiab, et sellist tahet ei saa välistada. Kaebaja väited sellest, et V.Bilõk`i sunniti kirjutama seletuskirja, et esinevad vastuolud seletustes vms, ei muuda kohtu ülaltoodud seisukohta. V.Denissovi seletuses ei ole tõepoolest märgitud, et ametnik sooviks esemete jätmist kaebajale põhjusel, et siis R.V. oleks rahulik ja ei rikuks reziimi. Selline seletus oli antud V.Bilõk poolt. Kui kaebaja soovib vaidlustada ametnike tegevust ja esitada süüdistuse solvamises, siis saab seda teha eraldi kaebusega, kuid antud kaebuse eseme raames kohus seda küsimust ei pea arutama. Vastustaja on selgitanud õigesti, et ametnikud ei tohtinud kleebistada esemeid ja kui nad seda tegid, ei anna see alust lugeda, et kaebajal on õigus jätkuvalt neid esemeid kasutada. 6) Kohus leidis, et direktoril oli õigus esemed ära võtta. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal on nõudeõigus esemete tagastamiseks. Seega ei saa antud juhul kohus teha ettekirjutust asjade tagastamiseks. 10 7) Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud kaebaja. Kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema kanda. Vastustajal kohtukulusid ei tekkinud. Karin Kalmiste Kohtunik 11