Obsah (8)

§ 22§ 163§ 23§ 342§ 35§ 33§ 106§ 10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-04-17 Otsuse kuupäev 30. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi AS Perevara kaebus Maksu-ja Tolliameti Jõgeva m

) §-is 15 sätestatud nõuded. Intressi määramisel tuli maksuhalduril näidata ära ka intressi arvestamise metoodika

§ 22alusel.

Seadusandja tunnistas alates 01.01.2003.a

§ 163

muutmise seadusega (jõustus 07.07.2003.a) kehtetuks

§ 163lg 2.

Maksuhaldur ei ole arvestanud seadusemuudatusega. Maksuameti 10.03.1998.a otsuse nr 29 puhul ei ole tegemist intressinõudega

§ 163

lg 2 tähenduses ja nimetatud otsus ei saa olla takistuseks tasutud intresside tagastamisel ja maksuhalduri arvepidamises kajastatud intressisumma kustutamisel. Intressinõuded on selgelt maksuvõla ajatamise otsustest ja sissenõudmise korraldustest eristatavad. Kaebaja suhtes ei ole maksuhaldur teinud haldusakte, mis on suunatud intressi määramisele. Intressinõue

§ 163

lg 21 tähenduses ei hõlma maksuvõla sissenõudmiseks, 3 sh ajatamiseks, antud haldusakte. Otsuses viidatud maksuvõla ajatamise otsus ei ole käsitletav intressinõudena

§ 163lg 21 tähenduses.

Maksuhalduri vaidlustatud otsuses esitatud seisukohad kahju mittehüvitamise kohta ei ole asjakohased. Kaebaja on palunud tagastada rahasummad, millede enda käes hoidmiseks puudub maksuhalduril seaduslik alus. Vaidlustatud otsus on motiveerimata, kuna maksuhaldur ei ole andnud hinnangut kaebaja väidetele, mis puudutavad 28.08.1997.a sõlmitud Jõgeva Riigimajandi vara ostu-müügilepingut.

§ 163

lg 21 on vastuolus PS §-is 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, kuivõrd isikud, kellele on intressinõue esitatud enne 05.11.2002.a, on selle täitmise osas alusetult ebasoodsamas olukorras, kui isikud, kellele intressinõue esitati pärast 05.11.2002.a. Täitmata intressinõuet, eriti juhul, kui selleks loetakse ka intressivõla sissenõudmise või muud haldusakti, ei tohi olukorras, kus intressinõude aluseks olevad normid on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevateks, täita. Antud juhul oleks täitmine alates 05.11.2002.a ebaseaduslik. Tartu Halduskohtule 20.07.2006.a esitatud taotluses palus AS Perevara esindaja halduskohtul kohustada Maksu-ja Tolliametit esitama kaebuse esitajale tutvumiseks või nõuda Maksu-ja Tolliametilt välja, st kohustada esitama dokumentide ärakirjad halduskohtule, Jõgeva Riigimajandit puudutavad dokumendid, mis on seotud ja mille alusel on arvestatud intressivõlg, mida väidetavalt ei kustutatud Vabariigi Valitsuse poolt ja mis läks väidetavalt üle Perevara AS-ile. 12.09.2006.a, 24.10.2006.a ja 04.01.2007.a kohtule esitatud kirjades jäi AS Perevara esindaja oma varasema taotluse ja seisukohtade juurde. Vastustaja seisukohad 8. Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksukeskus vaidles Tartu Halduskohtule 04.02.2004.a esitatud AS Perevara kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt tuleneb maksumaksja maksude deklareerimise ning sellega seotud arvepidamise kohustus

(kuni 01.07.2002.a kehtinud redaktsioonis) §-ist 12. Intresside tasumise kohustus tuleneb samuti seadusest ning maksuhaldur on kohustatud kontrollima nimetatud kohustuse täitmist. Intresside arvestamist reguleeris

(kuni 01.07.2002.a kehtinud redaktsioonis) § 28, mille kohaselt arvestatakse tasumata või ülekandmata summalt intressi, kui maksumaksja poolt tasutud või maksu kinnipidaja poolt ülekantud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda või üle kanda vastavalt maksuseadusele, või maksusumma ei ole tähtpäevaks tasutud või üle kantud. Intresse ei tule täiendavalt määrata, vaid tegemist on maksukorralduse seaduses ettenähtud mõjutusvahendiga maksukohustuse tähtajaks täitmatajätmise eest. Intressi arvestamine toimub seaduse alusel, mitte ettekirjutuse alusel. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine või ülekandmine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise päevani, viimane kaasa arvatud (sõltumata sellest, kas maksuhaldur on teinud maksumaksjale ettekirjutuse või mitte).

(kuni 01.07.2002.a kehtinud redaktsioonis) § 2 p 7 kohaselt on maksuvõlg maksumaksja poolt tähtpäevaks tasumata või maksu kinnipidaja poolt tähtpäevaks üle kandmata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata või üle kandmata jäetud maksusummalt arvestatud intress ja tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ning sellelt arvestatud intress.

§ 22

lg 1 kohaselt on maksuhalduril õigus määrata tasumisele või ülekandmisele kuuluv maksusumma.

§ 23lg 2 annab maksuhaldurile õiguse teha maksuvõla sissenõudmise ettekirjutus.

Seega tuleb täheldada, et maksuvõlg koosneb maksusummast ja maksusummalt arvestatud intressist ning maksuhalduril on õigus

§ 22

lg 1 alusel määrata maksusummat ja

§ 23

lg 2 alusel sisse nõuda maksuvõlga (mis koosneb maksusummast ja sellelt arvestatud intressist). 4 Maksuvõla tekkimise aluseks on maksukohustuse mittekohane täitmine, mitte aga maksuhalduri ettekirjutus. Kuivõrd intressid olid AS-il Perevara tekkinud mitte maksuhalduri poolt määratud põhimaksu võlgnevusest, vaid maksumaksja poolt riigimaksude võlgnevuste ostmisega Jõgeva Riigimajandilt, siis pidi ta olema teadlik intressivõla olemasolust ja selle suurusest. Kuni 01.07.2002 kehtinud

§ 342

alusel on maksumaksjal õigus taotleda maksuhaldurilt maksuvõla tasumise ajatamist, esitades põhjenduse ja maksuvõla tasumise ajakava. Kaebuse esitaja on antud võimalust kasutanud ega ole vaidlustanud maksuhalduri tegevust. Kuni 01.07.2002.a kehtinud

§ 35

nägi ette võimaluse maksuameti kohaliku asutuse ettekirjutuse, otsuse või maksuteatega mittenõustumisel maksumaksjal, maksu kinnipidajal või kolmandal isikul, kelle huve maksuameti kohaliku asutuse haldusakt puudutab, õiguse 30 päeva jooksul haldusakti saamise päevale järgnevast päevast arvates esitada maksuametile kaebuse. Ajatamise otsust AS Perevara vaidlustanud ei ole. Seega oli kaebuse esitaja teadlik maksuvõlgnevustest ja aktsepteeris maksuhaldurile esitatud avaldusega andmete õigsust. AS Perevara enda taotluse alusel on ajatatud AS Perevara maksuvõlg, mis on Jõgeva Riigimajandi erastamisel ostu-müügilepinguga 28.08.1997.a üle võetud. Ajatamise otsuse näol on tegemist jõustunud haldusaktiga. Ajatamise otsus sisaldas endas ka intressi võlgnevusi, mistõttu saab otsust käsitleda intressinõudena. 31.05.2006.a saabus Tartu Halduskohtusse Maksu-ja Tolliameti Lõuna maksu-ja tollikeskuse täiendav seletus AS Perevara kaebuse kohta, milles vastustaja on seisukohal, et tagastusnõude eelduseks on enammakse olemasolu. AS Perevara maksude isikukontoridadel intresside enammaksed puuduvad. Juhul, kui AS Perevara pidas mingit tasutud intressisummat enammakseks, oleks tal tulnud näidata, missugune tasutud intressisumma kujutab endast enammakset ning seda põhjendada. Vastustaja oli seisukohal, et enammakseks ei saa olla Maksuameti 10.03.1998.a otsusega ajatatud intressisumma, arvesse võttes, et ajatatud intressisumma on 2 023 316 krooni, AS Perevara poolt tagasinõutav intressisumma aga 2 287 850 krooni. Intressi enammakset ei ole võimalik piiritleda ka ajalisest kriteeriumist lähtuvalt, kuivõrd kaebuse esitaja nõuab tagasi 01.01.1994.a - 30.06.2002.a tasutud intressisummasid, mis arvesse võttes asjaolu, et AS Perevara on loodud alles 18.07.1997.a, on ebareaalne. Seega ei ole kaebuse esitaja enammakset summaliselt piiritlenud ega ka põhjendanud, miks seda tasutud intressisummat tuleb pidada enammakseks. Juhul, kui oletada, et AS Perevara peab enammakseks 10.03.1998.a otsusega ajatatud ja tasutud intressisummat, siis vastavalt maksegraafikule tasus kaebuse esitaja selle 2000.a septembrikuuks. Arvesse võttes, et tagastusnõudena käsitletav kiri maksuhaldurile pärineb 18.12.2003.a, on tagastusnõue aegunud. Vastustaja märkis, et tagastusnõude aegumistähtaja möödumise tõttu ei oma tähtsust, kas intresse tasuti õiguslikul alusel või oli tõepoolest tegemist enammaksega. Kaebuse esitaja on väitnud, et talle ei läinud üle Jõgeva Riigimajandi maksuvõlad, sealhulgas intressivõlad, ning enammakse tulenes just nimelt sellest asjaolust, kuid 28.08.1997.a sõlmitud ostumüügilepinguga erastati AS-le Perevara Jõgeva Riigimajandi varad ning nimetatud lepingu p.4.

1. kohaselt kohustus ostja, AS Perevara, üle võtma kõik Jõgeva Riigimajandi kohustused. Intressivõla üleminekut tõendab ka AS Perevara 1997.a majandusaasta aruanne, intresside tasumine 1997.a ja AS Perevara taotlus maksuvõlgade tasumise ajatamiseks, mille alusel Maksuamet tegi 10.03.1998.a otsuse nr
2. 5 Asjaolul, et rahandusministri 01.07.1997.a seletuskiri RE Jõgeva Riigimajand maksuvõlgade kustutamise kohta on mitmetimõistetav, ei saa olla tähtsust 03.07.1997.a korralduse sisu ja selle täitmise fakti osas. Muus osas jäi vastustaja varasemalt esitatud seisukohtade juurde. 07.08.2006.a esitas Maksu-ja Tolliamet Tartu Halduskohtule seisukoha AS Perevara taotluse kohta tõendite väljanõudmiseks. Vastustaja leidis, et nimetatud taotlused on põhjendamatud. Kohtumenetluse käigus on vastustaja esitanud kõik dokumendid, mis on vajalikud AS Perevara kaebuse lahendamiseks. Maksuhaldur on kohtumenetluse käigus esitanud väljavõtted Jõgeva Riigimajandi ja AS Perevara isikukontoridadest, milles kajastub jooksev intressiarvestus. Muid dokumente, mille sisuks oleks intresside arvestamine, maksuhaldur ei koosta. Lisaks sellele ei ole võimalik vastustajalt nõuda konkretiseerimata dokumentide esitamist. Vastustaja leidis, et puudub alus nõuda vastustajalt tõendeid asjaolude kohta, mille suhtes kaebaja nõuet esitanud ei ole. 28.08.2006.a saabus Tartu Halduskohtusse Maksu-ja Tolliameti vastus kohtu nõudele dokumentide ärakirjade esitamise kohta, milles vastustaja selgitas, et kaebuse lahendamiseks vajalikest dokumentidest on koopiad kohtule esitatud ja muud tõendid maksuhalduril puuduvad. Oma 26.09.2006.a kohtule esitatud seisukohas jäi Maksu-ja Tolliamet oma 28.08.2006.a kohtusse saabunud ja varasemates kirjades väljendatud seisukohtade juurde ning ei nõustunud AS Perevara taotlusega dokumentide esitamiseks vastustaja poolt. Maksu-ja Tolliameti poolt 24.11.2006.a kohtule esitatud täiendavas seisukohas ja taotluses kaebuse esitaja nõude täpsustamiseks ja tõendite väljanõudmiseks palutakse kohtul nõuda kaebuse esitajalt täpset ja täielikku ülevaadet sellest, missuguste maksude intresse ta peab enammakseteks, missuguses summas, missugusel õiguslikul alusel ja millal need enammaksed on tekkinud. Kohtu põhjendused ja otsus
3. Esitatud kaebuse puhul on tegemist lubatava ja tähtaegselt esitatud kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist. Ka Riigikohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebuse esitaja 18.12.2003.a kirjas Jõgeva Maksuametile esitatud taotlused vastavad enammakstud maksusumma tagastusnõude tunnustele, siis on vastustaja otsuse puhul seega tegemist haldusaktiga, mis on antud tagastusnõude taotluse lahendamiseks. Kaebuse tähtaegsus tuleneb HKMS § 9 lõikes 1 sätestatust, mille kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebuse esitaja on 16.01.2004.a maksuotsuse tegemise järgselt kaebuse halduskohtule esitanud 03.02.2004.a, seega tähtaegselt.
4. Kohus, kuulanud ära poolte esindajate seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu 6 pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja vaidlustatud haldusaktiga rikkunud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Maksuhaldurile esitatud taotluse ja maksuhalduri käsutuses olnud tõendite ebaõige hindamine on viinud materiaalõiguse väärale kohaldamisele maksuhalduri poolt. Vastustaja ei ole esimese astme halduskohtus asja uuel läbivaatamisel järginud Riigikohtu otsusest tulenevaid kohustuslikke ettekirjutusi, mille tõttu ei ole esimese astme halduskohtul võimalik Riigikohtu ettekirjutusi täita teisiti, kui tühistades vaidlusaluse maksuotsuse. Vastustajale tuleb teha ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja poolt vastustajale esitatud taotluse õige lahendamine eeldab vastustaja poolt kaalutlusõiguse kohaldamist. HKMS § 19 lõikest 6 tulenevalt ei saa halduskohus vastustajale kaalutlusotsuse tegemise korral teha kohustavat ettekirjutust enammakstud maksusumma tagastamiseks, kuna vastustaja peab uuesti läbiviidavas haldusmenetluses lahendama kaebuse esitaja taotluse sisuliselt arvestades kohtumenetluses kohtu poolt väljendatud seisukohti ja hindama asjas tähtsust omavaid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid vastavalt kohtute poolt tehtud ettekirjutustele. Kohtupraktikas on halduskohtu taolist õigust küll tagastusnõude asjades tunnustatud, kuid kuna vastustaja ei ole asjakohaseid tõendeid esitanud, siis on see praktiliselt võimatu. Halduskohus peab vajalikuks vastuseks pooltele märkida, et senise haldusmenetluse ja kohtumenetluse käigus kogutud tõendite pinnalt saab teha järelduse, et vastustaja otsus ei ole kooskõlas otsuse tegemise ajal kehtiva õigusega ja kuulub tühistamisele kui õigusvastane.

§ 33

lõike 1 sätestab, et maksumaksjal, kes on tasunud maksuseaduses ettenähtust suurema maksusumma, on õigus kolme aasta jooksul enammakse tekkimise päevast arvates taotleda maksuhaldurilt enammakstud summa tagastamist või tasaarvestamist. Sama paragrahvi lõike 2 punkti 2 järgi laieneb tagastusnõude õigus ka maksukohustuslasele, kes on tasunud seadusega ettenähtust rohkem intresse.

§ 106

lõige 1 kehtestab, et tagastusnõue esitatakse maksuhaldurile kirjalikult, märkides selles ka nõude täitmise viisi (tasumine, tasaarvestus). Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustajaga, et maksumaksja on kohustatud maksuhaldurile esitatud taotlused põhistama, kuid käesolevas vaidluses on määravaks, et vastustaja ise on kaebuse esitaja taotluse lugenud lubatavaks, kuna vastustaja on pidanud võimalikuks taotluse sisuliselt lahendada. Riigikohtu otsuse kohaselt tuleneb maksuhalduri ülesannetest vastavalt

§ 10

lõikele 2, et maksuhaldur on kohustatud tagastusnõude rahuldamata jätmisel esitama andmed intressi arvestuse ja tasumise kohta. Nende andmete alusel peab maksukohustuslasel ja kohtul olema võimalik kontrollida tagastusnõude põhjendatust. Käesoleval juhul ei ole vastustaja haldus- ja kohtumenetluses, sealhulgas asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus esitanud kõiki vajalikke andmeid, mis võimaldaksid kontrollida tagastusnõude põhjendatust. Riigikohtu ettekirjutuse alusel kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud 28.08.1997.a Riigi vara ostu-müügi leping nr 04-03/97 koos lisadega ei sisalda andmeid intressidest tuleneva maksuvõla ülemineku kohta kaebuse esitajale. 7 Riigikohus on asjakohaseks tunnistanud tagastusnõude osalise aegumise, millest tulenevalt on kaebuse esitaja kohtult taotlenud vastustaja haldusakti õiguspärasuse hindamist ainult pärast 18.12.2000.a tekkinud intressivõla osas. Seega peab vastustaja asja uuel läbivaatamisel haldusaktis võtma seisukoha, kas esineb erinev õiguslik alus kaebuse esitaja taotluse lahendamiseks perioodil 1999.a maist kuni 17.12.2000.a ja perioodil 18.12.2000.a kuni taotluse esitamiseni. Selleks on tarvis esitada andmed kaebuse esitaja poolt neil perioodidel tegelikult tasutud intressivõla osas ja hinnata millises osas on tagastusnõue aegunud. Vaatamata halduskohtu korduvatele ettepanekutele vastustaja vastavaid andmeid kohtule ei esitanud. Riigikohtu otsusega saadeti vaidlus materiaalõiguse väära kohaldamise ja asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamata jätmise tõttu uueks läbivaatamiseks esimese astme halduskohtule. Halduskohus tegi vastustajale korduvalt ettepaneku asja lahendamiseks olulisi asjaolusid kajastavate tõendite esitamiseks. Vastustaja positsiooniks esimese astme kohtus oli, et kaebuse esitaja taotlus ei ole olnud vastustajale arusaadav ja vastavaid tõendeid ei ole vastustajal võimalik esitada. Vastuseks vastustajale märgib kohus, et nimetatud argumendid ei ole asjakohased. Kohtud on tunnistanud kaebuse esitaja taotluse lubatavaks. Vastustaja ei ole haldusmenetluses tuvastanud kaebuse esitaja taotluse puudulikkust, mis oleks tinginud kaebuse esitajale taotluse täpsustamise nõude esitamise ja taotluse käiguta jätmise institutsiooni kohaldamise vastustaja poolt. Seega on vastustaja ka ise tunnistanud kaebuse esitaja taotluse lubatavaks, mille tõttu on vastustaja kohustatud taotluse ka sisuliselt lahendama kohaldades asjakohast materiaalõigust. Kohus, tühistades vaidlusaluse haldusakti, teeb vastustajale ettekirjutuse kaebuse esitaja taotluse uuesti läbivaatamiseks ja uue otsuse tegemiseks. 11. HKMS § 92 lõike 1 alusel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks menetluskuluna välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 5 000 krooni. Roby Koik Kohtunik 8