Obsah (7)

§ 2§ 4§ 12§ 90§ 8§ 69§ 29

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06- 663 Otsuse avalikult kuulutamise 30.03.2007 , aeg ja koht Tartu Halduskohtu kantselei Kohtunik Mare Priks Koht

) § 12 lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas kinnipeetavaid (vangistust kandvaid süüdimõistetuid) ja vahistatuid (eelvangistust kandvaid isikuid) eraldi, milleks on teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid. Euroopa Vanglareeglistiku p 11.3 kohaselt peetakse vangide paigutamisel eeluuritavad kinni süüdimõistetutest eraldi, välja arvatud juhul, kui nad nõustuvad, et neid majutatakse koos. J.K. viibis ajavahemikul

1. juuli 2005 -
2. aprill 2006 Tartu Vangla eeluuritavate hoone (E-hoone) sektsioonis E6, mis on mõeldud vahistatute majutamiseks, ning kaebaja suhtes kohaldati eelvangistusosakonna režiimi. Kaebaja on süüdi mõistetud Viljandi Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega, mis jõustus Riigikohtu määrusega
5. juunil
6. Tartu Vanglat ei ole jõustunud kohtuotsusest teavitatud, mida on kinnitanud ka Viljandi Maakohus
7. juunil 2006 saadetud vastuses Tartu Vanglale (tl 26). Samas ei ole J.K. ka ise esitanud vanglale ühtki järelepärimist ega märgukirja, et saada selgust tema kinnipidamise kohta E-hoones, mistõttu polnud vanglal põhjust asuda seisukohale, et kaebaja suhtes on süüdimõistev otsus jõustunud. Tartu Vanglale on Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus, millega jõustus Viljandi Maakohtu
10. jaanuari
11. a kohtuotsus, saadetud alles
12. aprillil
13. J.K.le on Riigikohtu
14. juuni
15. a määrust tutvustatud
16. aprillil
17. Alates
18. aprillist 2006 on kaebaja paigutatud Murru Vanglasse. J.K. isiklikus toimikus puuduvad dokumendid, millest nähtuks Viljandi Maakohtu
19. jaanuari
20. a süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest Tartu Vanglale teatamise aeg ja viis. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus täitmisele pärast selle jõustumist. KrMS § 411 lg 1 järgi pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtulahendi täitmisele lahendi teinud kohus. KrMS § 411 lg 3 kohaselt saadab maakohus kohtulahendi täitmisele pööramisel selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtuotsuse või -määruse jõustumise kohta. Kuna Viljandi Maakohus ei saatnud jõustunud kohtulahendit õigeaegselt Tartu Vanglale, ei olnud Tartu Vanglal ka võimalust sellest juhinduda. Seetõttu ei ole Tartu Vanglal süüd selles, et J.K. on hoitud vahistatute eluhoones ja kohaldatud talle eelvangistusosakonna režiimi ajal, mil oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. J.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
21. juuni
22. a otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Tartu Vangla toiming õigusvastaseks. Tartu Ringkonnakohus jättis
23. septembri
24. a otsusega J.K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud esimese astme kohtuotsuse motiive. J.K. taotleb Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kohtud ei ole asjas tõendeid objektiivselt hinnanud. Kassaator leidis oma kriminaalasja dokumentide hulgast ka Riigikohtu
25. juuni
26. a määruse nr 3-7-1-1-225 koopia, mille Riigikohtu nõunik on
27. juunil 2005 õigeks tunnistanud. Kuna kohtulahendid saadetakse tähitud kirjana, pole raske välja selgitada, millal see Tartu Vanglasse jõudis. Vangla väide, et ta ei teadnud midagi kassaatori suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest, on täielik vale. Riigikohtu seisukohalt (16.01.2007 haldusasjas 3-3-1-91-06) on kohtud tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viljandi Maakohtu
28. jaanuari
29. a otsus J.K. kriminaalasjas jõustus seoses tema kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata jätmisega Riigikohtu
30. juuni
31. a määrusega, vaid J.K. peeti ka pärast maakohtu süüdimõistva otsuse jõustumist ning selle täitmisele pööramise tähtaja möödumist kuni
32. aprillini 2006 Tartu Vanglas kinni vahistatutele ettenähtud tingimustes. Vaatamata sellele, et kohtud tuvastasid, et Tartu Vangla pidas J.K. vahistatutele ettenähtud režiimil kinni ka pärast selleks õigusliku aluse äralangemist (süüdimõistev kohtuotsus oli jõustunud ja möödunud oli kohtuotsuse täitmisele pööramiseks kehtestatud tähtaeg), jäi J.K. kaebus rahuldamata põhjusel, et kohtud leidsid, et Tartu Vangla ei olnud kaebaja alusetult rangemal režiimil kinnipidamises süüdi, sest vangla ei teadnud Viljandi Maakohtu otsuse jõustumisest. Vaidlus käib selle üle, kas Tartu Vangla oli sellise õigusvastase olukorra tekkimises süüdi või mitte. J.K. on enda õigusvastases kinnipidamises süüdiolevaks pidanud Tartu Vanglat ja esitanud tuvastamiskaebuse vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, et esitada tulevikus vangla vastu kahju hüvitamise nõue. Apellatsioonkaebuses leidis J.K., et arvestades tema väljendatud soovi esitada hiljem kahju hüvitamise nõue, oleks halduskohus pidanud välja selgitama, kelle süül seaduserikkumine toimus Käesoleval juhul pidanuks halduskohus J.K.le selgitama, et Tartu Vangla ei pruugi selles haldusasjas olla õige või ainus vastustaja, ning jõustunud esimese astme kohtu otsuse täitmisele pööramisel on oluline roll ka lahendi teinud kohtul. Halduskohus oleks pidanud andma kaebajale võimaluse kaebuse täpsustamiseks või muutmiseks. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, kas J.K. õigusvastastes tingimustes kinnipidamise põhjustas Viljandi Maakohtu või Tartu Vangla või mõlema asutuse tegevusetus. J.K. esitas halduskohtusse tuvastamiskaebuse sooviga hiljem selle alusel nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodut arvestades on riigikohus õigeks pidanud kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada. Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et kaebajale tuleb anda võimalus kaebuse muutmiseks ning tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud, seega otsustas halduskolleegium asi saata uueks arutamiseks ja tõendite täiendavaks kogumiseks esimese astme kohtule. Menetluse käik pärast asja uuesti läbivaatamist. Seoses asja uuesti läbivaatamisega on halduskohus kohtumäärusega 23.01.2007 asja menetlusse võtnud. Tartu Halduskohus on teavitanud Tartu Vanglat ja kaebajat uuest menetlusest ning nõudnud uusi vastuseid ja seisukohti kaebusele viidates Riigikohtu lahendile. Tartu Vangla on kirjalikus vastuses seisukohal, et haldusasjas on tõendatud, et Viljandi Maakohus ei teavitanud Tartu Vanglat otsuse jõustumisest, mida on kinnitanud ka Viljandi Maakohtu kantseleijuhataja. Jõustumismärkega kohtulahend saadeti Tartu vanglale alles vangla poolse järelpärimise tulemusena . Tartu Vangla ei olnud J.K. suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest teadlik varem, kui 06.04.2006, kuna J. K. isiklikus toimikus on Riigikohtu määrusel Tartu Vangla tempel saabumise kuupäeva kohta nimetatud ajal. Kohus on teinud kohtumääruse 06.02.2007 teise vastustaja Tartu Maakohtu (Viljandi Kohtumaja) kaasamise kohta menetlusse. Tartu Maakohtu Viljandi Kohtumaja selgituste kohaselt ei nähtu J.K. kriminaalasja materjalidest, et asja kirjalikes materjalides sisalduks dokument edasikaevatud jõustunud kohtuotsuse edastamise kohta Tartu Vanglale. Viljandi kohtumaja kantseleitöötajate selgituste kohaselt tollase I astme Viljandi Maakohtu poolt ei edastatudki edasikaevatud asjades jõustunud kohtuotsuseid kinnipidamiskohtadele. J.K. on esitanud 19.03.2007 täiendava selgituse kohtule koos lisadega , milles väidab, et Tartu Vangla oli teadlik jõustunud kohtuotsusest , kuna kaebajal oli kohtuotsus käes ning ta oli seda ka vangla kontaktisikule näidanud ning lasknud sellest koopia teha Kaebaja on esitanud koopiate tegemise taotluse vanglale 30.12.
33. Kohtu seisukohad: Vastavalt menetlusosaliste taotlusele on kohus asja läbi vaadanud kirjalikus menetluses. J. K. on süüdi mõistetud Viljandi Maakohtu
34. jaanuari
35. a otsusega kriminaalasjas nr 1167-04 ja talle mõisteti karistuseks vangistus 12 aastat 6 kuud. Tartu Ringkonnakohus jättis
36. märtsi
37. a otsusega J.K. kaitsja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu
38. juuni
39. a määrusega nr 3-7-1-1-225 jäeti J.K. kaitsja kassatsioon menetlusse võtmata, millest tulenevalt jõustus Viljandi Maakohtu
40. jaanuari
41. a otsus 01.06.
42. Vangistusseaduse tähenduses on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (

§ 2

) ning vahistatu on sama seaduse järgi isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (

§ 4

).

§ 12

lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid.

§ 90

näeb ette eelvangistuse üldtingimused.

§ 90

lg 2 esimese lause kohaselt hoitakse vahistatut ööpäevaringselt lukustatud kambris.

§ 90

lg 4 kohustab vangla juhtkonda võtma tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Kinnipeetavate suhtes Vangistusseadus sarnaseid kinnipidamistingimusi ette ei näe.

§ 8

näeb kinnise vangla üldtingimustena ette, et äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Justiitsministri

1. novembri
2. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus äratusest kuni öörahuni vabalt liikuda oma osakonna territooriumil. Õigust vabalt liikuda ei ole kartseris, eraldatud lukustatud kambris, vangla ravipunkti statsionaaris, vanglahaiglas või vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt võib kinnipeetava vanglasisest liikumis- või suhtlemisvabadust piirata täiendava julgeolekuabinõuna, samuti on julgeolekuabinõuks

§ 69lg 2 p 4 kohaselt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Seejuures võib täiendavaid julgeolekuabinõusid

§ 69

lg 1 järgi kohaldada üksnes kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistust reguleerivaid õigusnorme, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Nimetatud asjaolude äralangemisel tuleb

§ 69lg 3 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada.

Eelnevast tulenevalt on vahistatute ja kinnipeetavate suhtes Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Vahistatuid hoitakse kinnipeetavatest ja üksteisest eraldi, nende liikumis- ja suhtlemisvabadus on süüdimõistetutega võrreldes oluliselt piiratum. J.K. on tunnetanud tema suhtes rakendatud kinnipidamistingimusi alusetult ja ülemääraselt piiravatena. J.K. on antud asjas esitanud tuvastamiskaebuse Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, märkides, et soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude , mida kohus on arvanud käesolevas kaebuses põhjendatud huvi aluseks. HKMS § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kuna J.K. ei ole käesolevas asjas esitanud kahju hüvitamise nõuet, on ta oma põhjendatud huvina välja toonud soovi esitada kahju hüvitamise nõue tulevikus. Asja materjalide kohaselt on J.K. saanud Riigikohtult määruse 3-7-1-1-225, mille on Riigikohtu nõunik õigeks tunnistanud kuupäevaga 03.06.2005. Tartu Halduskohus ja Tartu Vangla ei sea kahtluse alla kaebaja väidet, et kaebaja sai Riigikohtu 1. juuni 2005. a määruse nr 3-7-1-1-225 koopia, mille Riigikohtu nõunik on 3. juunil 2005 õigeks tunnistanud, tähitud kirjaga. Tartu Vangla ei saanud teada kirja sisu, kuna

§ 29

lg 2 kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse sisu kontrollida üksnes kohtu loal. Tartu Vanglal selline luba puudus, mistõttu edastati J.K.le tema kirjad nende sisu kontrollimata. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et vangla on toiminud õigesti , olles juhindunud

§ 29lg 2 nõuetest.

Samas on kaebaja ise täiendavas avalduses kohtule 19.03.2007 märkinud , et on lasknud teha koopiad vanglas kontaktisikul kohtulahendist, kuid kohus on seisukohal, et vangla kontaktisik ei pidanud süvenema paljundatava materjali sisusse. Kohus peab õigeks ja seaduslikuks Tartu Vangla toimingut, et kui kohtust on kinnipeetavale saadetis, siis antakse see kinnipeetavale avamatult kätte, mis välistab ka võimaluse, et vangla administratsioon oleks saanud teada selle sisust ning lisada see kinnipeetava toimikusse ning sellest juhinduda. Kohtutoimikus (I köide lk 26) nähtub Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kantseleitöötaja vastus teabenõudele, milles teavitatakse, et toimiku materjalidest ( kriminaalasjas) ei nähtu , et kohtuotsuse jõustumise teatist J. K. kohta oleks vanglasse saadetud. Samas on tunnistatud viga, et seda tuleb igal juhul teha. Kohtutoimikus (I köide lk. 27) nähtuvalt on Tartu Vanglale sisse tulnud postina registreeritud

1. aprillil 2006 Riigikohtu määruse koopia , millele andis J.K.
2. aprillil 2006 tutvumise kohta allkirja. Seega on kohtulahendit täitvale asutusele saadetud kohtulahendi koopia süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise kohta 06.04.2006 ning sellest ajahetkest tulenevalt lasub kohustus arvata J.K. süüdimõistetute reziimile. Alates 11.04.2006 on kaebaja paigutatud Murru Vanglasse. KrMS § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus või -määrus üldjuhul täitmisele pärast selle jõustumist. KrMS § 411 lg 1 näeb ette, et esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse ja määruse pöörab täitmisele kohtulahendi teinud kohus. Kuni 01.01.2006 - vaidlusalusel perioodil kehtiv KrMS § 411 lg 3 sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab maa- või linnakohus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtulahendi jõustumise kohta. KrMS § 412 lg 2 kohaselt pööratakse süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul. Antud juhul ei ole Viljandi Maakohus saatnud jõustunud kohtulahendit õigeaegselt Tartu Vanglale täitmiseks , mistõttu ei olnud vanglal võimalik sellest ka juhinduda. Seega ei näe kohus vangla süüd selles, et J.K.d on hoitud õigusvastaselt eelvangistusaluste eluhoones ajal, mil oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Antud asjas on tuvastamist leidnud, et Viljandi kohtumaja ei ole täitnud KrMS § 411 lg 1 ja lg 3 ja KrMS § 412 lg 2 nõudeid J.K. jõustunud kohtuotsuse suhtes, mis tingis J.K. viibimise süüdimõistetuna õigusvastaselt eelvangistusaluste eluhoones jõustunud süüdimõistvast kohtulahendist arvates kuni 11.04.2006, mis tõi kaasa kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise ja teatud piirangute kehtestamise. Toiminguks, HKMS § 4 lg 2 mõistes, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Seega tuleb toiminguna mõista lisaks tegevusele ka viivitust ja tegevusetust. Asutuse või ametiisiku toiming saab rikkuda kaebuse esitaja õigusi üksnes siis, kui toiming lisaks õigusvastasusele toob kaasa ka kaebaja õiguste rikkumise või kitsendamise. Kuigi kaebaja ei ole ise oma kaebust muutnud ning jääb seisukoha juurde, et vanglal lasub süü kaebaja õigusvastasel kinnipidamisel eelvangistusreziimil, on kohus juhindunud Riigikohtu lahendist ning selgitanud välja millest tingituna ja kumma asutuse (kas Tartu Vangla või Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja) süül on põhjustatud kaebaja õigusvastastes tingimustes kinnipidamine. Eeltoodu alusel tunnistab kohus õigusvastaseks Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja toimingu (tegevusetuse) mis seisneb jõustunud kohtuotsuse mitteõigeaegses edastamises vanglale , mis tõi kaasa J.K. suhtes Viljandi Maakohtu jõustunud kohtuotsuse (kriminaalasjas 1-167-04 jõustus 01.06.2005) mitteõigeaegselt täitmisele pööramise, millest tulenevalt pidi kaebaja viibima eelvangistushoones eelvangistatute reźiimil ajal , mil ta oli juba süüdimõistetu ja pidi olema vangla tavareziimil kui kinnipeetav. Kohus lähtub HKMS § 26 lg 1 p.
3. Menetluskulud: Tulenevalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on J.K. tasunud kaebuselt riigilõivu 10.- krooni ning kaebuse rahuldamise korral kuulub vastustajalt nimetatud summa väljamõistmisele. Kohtunik Mare Priks .