Obsah (5)

§ 23§ 122§ 471§ 100§ 7

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 04. oktoober 2007, Tallinn Haldusasja number 3-05-623 Haldusasi Kuusalu Vallavalitsuse kaebus keskkonnaminist

§ 23lg 3 p-d 1 ja 2).

1. Tühistada
2. augusti 2005 määruse p 5, millega kohus peatas keskkonnaministri 30.06.2005 käskkirja nr 783 „Maa riigi omandisse jätmine“ kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni (

§ 122lg 3).

3. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri vahetult Kuusalu Vallavalitsusele ja keskkonnaministrile, elektrooniliselt ka nende volitatud esindajatele Kaimo Räppo`le ja Toomas Kutti`le. Käesoleva määruse peale võib 30 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättesaamisest, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu (

§ 471lg 2 ja 3).

Edasikaebamise kord KOHUS LEIAB:

1. Loksa Vallavalitsus (käesoleval ajal Kuusalu Vallavalitsus, edaspidi Kuusalu VV) esitas 02.08.2005 halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 30.06.2005 käskkirja nr 783 „Maa riigi omandisse jätmine“ tühistamiseks.
2. augusti 2005 määrusega kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vaidlustatud käskkirja kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Oma kaebuses ja ka esialgse õiguskaitse taotluses tugines kaebaja põhilises osas väidetele, et vastustaja ei ole arvestanud asjaoluga, et vaidlusalusel maal asuvad ehitised kuuluvad vastavalt Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsusele nr 20 vallale ja vallal on õigus saada munitsipaalomandisse kuuluvate hoonete ja rajatiste alune maa munitsipaalomandisse. Maa riigi omandisse jätmise korral muutuvad Loksa vallale kuuluvad ehitised kinnisasja olulisteks osadeks ja kuuluvad kinnisasja koosseisus kinnisasja omanikule, so riigile. Maa riigi omandisse jätmise korral ei saa Loksa vald talle kuuluvaid ehitisi käsutada, samuti taotleda nende ehitiste alust maad munitsipaalomandisse. Kaebaja arvates on kaevatud käskkirjaga rikutud PS §s 32 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet
4. oktoobri 2005 määrusega kohus peatas keskkonnaministri taotlusel käesoleva haldusasja menetluse kuni kohtulahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-1249/2005 (uus nr 3-05834). Haldusasjas nr 3-1249/2005 oli kohtuvaidluse sisuks Harju maavanema protest Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsuse nr 20 „Peremehetute ehitiste hõivamine“ tühistamiseks.
5. 18.04.2006 otsusega rahuldas Tallinna Halduskohus Harju maavanema protesti ja tühistas Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsuse nr
6. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2007 otsusega jäeti Kuusalu Vallavolikogu (Kuusalu vald on Loksa valla õigusjärglane) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsus muutmata (ringkonnakohus muutis vaid otsuse põhjendusi). 14.05.2007 Riigikohtu loakogu määrusega nr 7-1-3-81-07 ei antud Kuusalu Vallavolikogu kassatsioonkaebusele menetlusluba. Seega jõustus Tallinna Halduskohtu 18.04.2006 otsus.
7. Ülaltoodut arvestades kohus
8. mai 2007 määrusega uuendas haldusasja menetluse. Samas ei pidanud kohus otstarbekaks määrata asjas uue kohtuistungi aega. Kohus nentis, et kaebaja on oma kaebuses tuginenud põhilises osas väidetele, et keskkonnaminister ei ole arvestanud asjaoluga, et vaidlusalusel maal asuvad ehitised kuuluvad vastavalt Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsusele nr 20 vallale ja vallal on õigus saada munitsipaalomandisse kuuluvate hoonete ja rajatiste alune maa munitsipaalomandisse. „Et käesolevaks ajaks on Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsus nr 20 tühistatud, siis tuleb Kuusalu VV-l jõuda selgusele, kas kaebuse menetlemise jätkamisel on neil muutunud asjaoludel perspektiivi.“ Kohus kohustas Kuusalu VV teatama halduskohtule 10 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest oma seisukoht menetluse jätkamise või lõpetamise võimalikkusest, st esitada kas avaldus kaebusest loobumiseks või täpsustatud kaebus, vastavalt menetlusosaliste arvule.
9. 24.05.2007 sai kohus Kuusalu VV esindaja Kaimo Räppolt digitaalselt allkirjastatud taotluse menetlustähtaja pikendamiseks kuni 24.06.2007 põhjusel, et kaebaja vajab põhjendatud seisukoha edastamiseks täiendavat aega ja küsimust on peetud vajalikuks analüüsida Kuusalu Vallavolikogu majanduskomisjonis. Kohus rahuldas selle taotluse vaikimisi, arvestades sealjuures ka seda, et lähenev puhkusteperiood ei oleks nagunii võimaldanud asja lahendamist enne seda.
10. 25.06.2007 andis kaebaja esindaja uuesti kohtule teada vajadusest taotleda tähtaja pikendamist, kuna esindaja ei ole saanud Riigikogu kantseleilt vastust valla küsimusele, „millised konkreetsed varad 94ndal üle anti“. Ehkki kohtule jäi arusaamatuks, kuidas nimetatud asjaolu takistas oma seisukoha kohtule esitamist, pidades silmas eelmises taotluses märgitut, ja uut tähtaega ei olnud märgitud, rahuldas kohus vaikimisi ka selle taotluse, kuna kohe algas asja menetleva kohtuniku puhkus, mistõttu edasiste menetlustoimingute tegemine oleks jäänud ikkagi sügisesse.
11. 11.09.2007 sai kohus Kuusalu VV esindaja Kaimo Räppolt järjekordse taotluse menetlustähtaja pikendamiseks – 60 päeva võrra. Kaebuse esitaja esindaja avaldas, et peab käesolevas haldusasjas menetluse jätkamist kliendilt saadud info alusel perspektiivikaks, kuid soovib lisaaega asjakohaste tõendite esitamiseks. „Käesoleva hetkeni ei ole õnnestunud saada vastuseid esitatud taotlustele dokumentide saamiseks suvepuhkuste tõttu. Kaebaja vajab lisaaega, mille jooksul saada asjakohastest arhiividest mingidki vastused“. 2
13. septembri 2007 määrusega kohus jättis rahuldamata Kuusalu VV ilmselgelt põhjendamatu taotluse
14. mai 2007 kohtumääruses nõutud seisukoha esitamise tähtaja pikendamiseks, tegi teatavaks kohtuistungi aja ja koha – 04.10.2007 kell 10.00 Tallinnas Pärnu mnt 7 - ja Kuusalu VV-le kohustuslikuks ilmumise kohtuistungile koos sellest tulenevate tagajärgedega (

§ 23lg 3 p 2).

Ühtlasi tegi kohus talle oma protsessiõiguste kuritarvitamise eest trahvihoiatuse (

§ 100lg 4) .

Kohus leidis, et taotlus on esiteks arusaamatu ja umbmäärane (mis taotlused, dokumendid ja vastused) ega haaku kaebaja varasemate taotluste põhjendustega. „Samuti on arusaamatu, mis ajast loeb kaebaja tähtaja pikendamist 60 päeva võrra, kuna juba eelmises taotluses ei olnud tähtaega märgitud. Kui kaebaja peab aga silmas 60 päeva oma järjekordse taotluse esitamisest, siis on tegemist äärmiselt ebamõistliku tähtajaga. Kaebajal on olnud võimalus 4 kuu jooksul jõuda selgusele, kas kaebuse menetlemise jätkamisel on muutunud asjaoludel perspektiivi ning vajadusel koguda tõendeid ja muuta oma põhjendusi. Eeltoodud ebamääraste taotluste esitamist käsitab kohus kaebaja poolt oma protsessiõiguste ja kohtu usalduse ja kannatlikkuse kuritarvitamisena ning katsena menetlust venitada.“ Samuti märkis kohus, et uuendatud menetlusega haldusasi ei saa lõpmatuseni seista määramatus seisundis. „Et kaebaja ei ole teatanud kaebusest loobumisest, vaid vastupidi, on jõudnud arusaamisele oma kaebuse perspektiivikuses, siis määrab kohus ühtlasi asja kohtuistungil läbivaatamisele. Kuna kaebuse esitaja ei ole siiani oma kaebuse motiive kirjalikult täiendanud, siis peab kohus vajalikuks teha kaebuse esitajale kohtuistungile ilmumine kohustuslikuks – et kaebaja vähemalt suuliselt selgitaks, miks ta ka pärast seniste motiivide äralangemist ja asjaolude muutumist jääb jätkuvalt tühistamiskaebuse juurde.“ 9. Kaebaja esindaja (tema advokaadibüroo administraator) on võtnud kohtukutse ja määruse ärakirja vastu 13.09.2007, kuid määratud ajal ta kohtuistungile ei ilmunud. Kuusalu VV ei ole esitanud kohtule ka enne istungit mingeid taotlusi või kirjalikke seletusi. 04.10.2007 kell 10.00 alanud kohtuistungile ilmus üksnes vastustaja esindaja Toomas Kutti, kes jättis kohtu otsustada, kas jätta kaebus rahuldamata või läbi vaatamata. 10. Kohus on seisukohal, et Kuusalu VV kaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

§ 23

lg 3 järgi halduskohus võib määrusega jätta kaebuse läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud (p 1), samuti juhul, kui kaebuse esitaja ei ole mõjuva põhjuseta kohtuistungile ilmunud (p 2). Kohus leiab, et käesoleval juhul on kohaldatavad mõlemad alused. 11. Kuusalu VV-le kohtuistungile ilmumise kohustuslikuks tegemine oli põhjendatud arvestades eelmärgitud asjaolusid: kaebuse senine alus oli ära langenud, kuid kaebaja pidas oma kaebust siiski perspektiivikaks ja väidetavalt kogus selle kinnituseks dokumente, samas ei olnud ta kaebuse motiive kirjalikult täiendanud. Järelikult ei oleks olnud asja sisuline läbivaatamine ilma kaebajata võimalik. Kohus hoiatas kaebajat ka mitteilmumise tagajärgede eest. Järelikult on antud juhul kaebuse läbi vaatamata jätmine

§ 23lg 3 p 2 alusel õigustatud.

1. Käesoleva vaidluse eesmärgiks algselt oli välja selgitada, kellel on tegelikult õigus Haramaa maaüksusele, kas riigil või Kuusalu vallal. Seega käesoleva haldusasja õigeks ja igakülgseks lahendamiseks omas olulist tähtsust asjaolu, kas Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsus nr 20 „Peremehetute ehitiste hõivamine“ on õiguspärane haldusakt, ja Kuusalu VV kohtusse pöördumine tühistamiskaebusega keskkonnaministri 30.06.2005 käskkirja nr 783 „Maa riigi omandisse jätmine“ peale võis olla põhjendatud. Kaebus ei olnud ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu kohus kohaldas ka esialgset õiguskaitset. Muutunud olukorras, kus Loksa Vallavolikogu 19.05.2005 otsus nr 20 on kohtu poolt tühistatud ja sellega on selgunud ka fakt, et Kuusalu vallal puudub õigus Haramaa maaüksusel asuvatele ehitistele ja seega ka Haramaa maaüksusele 3 (vastupidist ei ole tõendatud), ei saa nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmine enam kaebaja õigusi rikkuda. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2007 otsuses on selgelt märgitud, et lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitis, mille omandist on loobutud, asumine maal ei saa olla piisav põhjus, mis takistaks maa jätmist riigi omandisse, ning et teenindusmaad ei määrata lagunenud ja korda tegemata ehitiste juurde. Riigikohtu halduskolleegium on 15.03.2006 määruses haldusasjas nr 3-3-1-78-05 nentinud järgmist: „Seadus annab kohalikule omavalitsusele kui õiguse subjektile maareformi käigus mitmeid subjektiivseid õigusi, mida maa riigi omandisse jätmine võib rikkuda. Näiteks on kohalikul omavalitsusel õigus taotleda maa munitsipaalomandisse andmist. Seega tuleb tunnustada kohaliku omavalitsuse üksuse õigust halduskohtus vaidlustada maa riigi omandisse jätmist. Kui kohaliku omavalitsuse üksuse õigusi maa riigi omandisse jätmine ei riku, siis jääb kaebus riigi omandisse jätmise peale rahuldamata.“ Antud juhul on juba tuvastatud, et keskkonnaministri 30.06.2005 käskkiri nr 783 ei saa rikkuda kaebaja õigust saada vaidlusalust lagunenud ja kasutusest välja langenud ning kaebajale mittekuuluvate ehitiste alust maad munitsipaalomandisse.
2. Teoreetiliselt võiks Kuusalu VV õigusi rikkuda ka kohalikult omavalitsuselt maa riigi omandisse jätmise kohta arvamuse küsimata jätmine. Vabariigi Valitsuse 03.09.1996 määrusega nr 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p 9 alap 2 kohaselt kohalik omavalitsus annab arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides muu hulgas riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Sama korra p-st 10 tulenevalt, kui kohalik omavalitsus ei tee eelmärgitud p-s 9 loetletud toiminguid kehtestatud tähtaja jooksul, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega. Antud juhul aga sellekohasele õiguste rikkumisele ei ole kaebuses tuginetud ja kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt ei ole ka tegemist sellise juhtumiga. Oma 05.05.2005 arvamuses ei ole vald vaidlustanud riigi omandisse jäetava maa sihtotstarvet jm, vaid on teatanud oma mittenõustumisest üksnes seoses algatatud peremehetu ehitise hõivamise menetlusega. Seega oli keskkonnaminister õigustatud andma käskkirja maa jätmisest riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega. Järelikult ka selles osas ei saa olla kaebaja õigused rikutud. Arvestades seda, et vastavalt

§ 7

lg-le 1 kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, siis neil ülaltoodud asjaoludel on kohus veendunud, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Et kohus jätab Kuusalu VV kaebuse läbi vaatamata ning kaebaja on kuritarvitanud oma protsessiõigusi ja püüdnud menetlust venitada, siis tuleb ühtlasi tühistada 12. augusti 2005 määrus osas, millega kohus rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vaidlustatud käskkirja kehtivuse kuni käesolevas asjas kohtulahendi jõustumiseni. Hurma Kiviloo Kohtunik 4