) § 149 lg 1 p 3 alusel /tl 8-10/.
kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes l sätestatud seaduslikku alust. Seega ei vaja K.B. kinnipidamisasutuses viibimise ajal tingimata elamisluba, kuna tema viibimine Eestis on seaduslik Narva Linnakohtu 19.10.2005 otsusest tulenevalt. KMA hinnangul ei ole isiku võimalus elada koos oma perekonnaliikmetega takistatud KMA 14.06.2007 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusest tulenevalt, vaid põhjusel, et isik on toime pannud kuriteo ning kannab seetõttu karistust kinnipidamisasutuses. Kaebajal on võimalik kinnipidamisasutusest vabanemisel taotleda
Seega pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei teki olukorda, kus välismaalaselt võetakse ära Eestis viibimiseks vajalik seaduslik alus, vaid muutub välismaalase õiguslik staatus Eestis. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise näol ei ole tegemist isiku teistkordse karistamisega. K.B.l tuleb arvestada asjaoluga, et karistatus on seisund, millega kaasnevad seaduses ettenähtud ebasoodsad juriidilised tagajärjed. Kaebaja ei saa muuta olematuks toimepandud kuritegu ning peab selle tõttu taluma seadusest tulevaid piiranguid, mis kahtlemata on talle vastuvõetamatud. Ennetähtaegne vabanemine ei ole käesoleval juhul erandlik asjaolu, mis takistaks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kinnipeetava enne tähtaega karistusest vabastamise otsustab kohus ning seejuures ei ole karistuse kandmisest enne tähtaegne vabanemine isiku subjektiivne õigus, vaid erand, mida kohus võib kohaldada, kui kinnipeetav vastab KarS § 76 sätestatud tingimustele. Kohtul on diskretsioon, kas karistust kandev isik väärib sellise erandliku hüve võimaldamist või mitte. Oma õigust tingimisi enne tähtaega vabaneda on isikul võimalik kaitsta, vaidlustades vangla direktori või kohtu otsuse, millega on keeldutud vastava avalduse menetlemisest või isiku tingimisi enne tähtaega vabastamisest. K.B. ei olnud vaidlustatud KMA otsuse tegemise ajal ega ole ka käesolevaks ajaks ära kandnud poolt talle mõistetud karistusest, mistõttu ei saanud KMA pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus mõjutada isiku ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Haldusakt ei saa olla õigusvastane olukorras, kus see ei rikkunud ega saanudki rikkuda isiku subjektiivseid õigusi. Samuti ei muuda haldusakti õigusvastaseks olukord, kus kaebaja võib tulevikus hakata realiseerima mingeid teisi subjektiivseid õigusi, mida selline haldusakt edaspidi rikkuda võiks. Käesoleval ajal ei ole teada, et isik ka reaalselt enne tähtaega vabanemiseks avalduse esitab ja kas see rahuldatakse. KMA on seisukohal, et tulevikus aset leida võiv, kuid käesoleval ajal veel teadmata õiguse kasutamine ei saa muuta 3 varasemalt antud haldusakti õigusvastaseks. K.B.l on võimalik taotleda erandina tähtajalise elamisloa andmist enne, kui jõuab kätte tähtaeg, mil isikul on võimalus esitada avaldus kinnipidamisasutusest ennetähtaegseks vabastamiseks. Kaevatud otsusega ei võeta isikult seaduslikku alust riigis viibimiseks. Otsuse tegemisel on KMA arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et tasakaal ühiskonna huvide ja üksikisiku õiguste vahel on saavutatav kaebajale elamisloa andmisest keeldumisega. Kohtuistungil jäi KMA oma kirjalike seisukohtade juurde. Kaebaja väiteid tema diskrimineerimisest ja tähtajalise elamisloa puhul vähem tasustatava töö saamisest pidas vastustaja alusetuteks ja paljasõnalisteks /tl 84-85/. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus on seisukohal, et K.B. kaebus on ilmselgelt alusetu ja rahuldamisele ei kuulu, kuna kaevatud KMA 14.06.2007 otsus nr 20071211 on õiguspärane haldusakt, mis ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga. 2. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaieldavad asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud, v.a K.B. kriminaalkorras korduv karistamine tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Sellele asjaolule annab kohus hinnangu edaspidi kaevatud otsuse sisulist õiguspärasust kontrollides. Ka ei ole vaieldavad tõsiasjad, et KMA välismaalaste dokumenteerimise osakonna menetlusbüroo juhtivspetsialist büroojuhataja ülesannetes Kristi Kuusksalu oli pädev kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistama, et kaebajale oli tagatud enne vastava otsuse tegemist ärakuulamisõigus /tl 66-67/ ning et KMA otsus vastab üldistele vorminõuetele ja see on tehtud kooskõlas Vabariigi Valitsuse 18. mai 2006. a määrusega nr 114 „Pikaajalise elaniku elamisloa andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise kord“. Eelkõige on vaidlus selles, et KMA kaalutlusotsus ei ole väidetavalt õiguspärane seetõttu, et vastustaja ei ole võtnud (õigesti) arvesse kõiki asjaolusid ja on teinud kaalutlusvea, samuti on vastustaja väidetavalt karistanud kaebajat sama teo eest teistkordselt. Kahtlust ei ole selles, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on KMA kaalutlusotsus. Ehkki
lg 1 p 3 sõnastus - pikaajalise elaniku elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule - sellele nii sõnaselgelt ei viita, siis asjaolu, et KMA-l tuleb kohaldada diskretsiooni, selgub üheselt sama paragrahvi järgmisest lõikest.
lg 2 kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike punktides 2 ja 3 sätestatud alusel kaalutakse välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga.
lg 1 p 3 ja lg 2 sätetest koosmõjus võib teha järelduse, et kui KMA on
lg-s 2 sätestatud asjaolusid hinnanud ja kaalunud ning teinud kindlaks isiku ohtlikkuse, siis ta tunnistab vastava elamisloa kehtetuks. Vastavalt HMS § 4 lg-le 2 kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 56 lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, lg 3 kohustab kaalutlusõiguse alusel antud 4 haldusakti põhjenduses lisaks märkima ka kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. 3. Kohus asubki järgnevalt hindama kaevatud kaalutlusotsuse sisulist õiguspärasust, alustades kaebaja väidetavast kahekordsest karistamisest ja diskrimineerimisest. Kohus ei nõustu kummagi kaebaja eelmärgitud väitega. Põhiseaduse (edaspidi - PS) § 23 kohaselt kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. PS nimetatud säte peab silmas isiku teistkordset karistamist kriminaalmenetluse korras ja tegemist on kriminaalmenetlust välistava asjaoluga (KrMS § 199 lg 1 p 5). Samas ei välista see näiteks isiku karistamist distsiplinaarkorras (nt töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 10 järgi töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist). K.B.t ei ole samade tegude eest, mille eest teda on kriminaalkorras karistatud Narva Linnakohtu 19.10.2005 otsusega, antud uuesti kohtu alla ega karistatud. KMA otsuse näol on tegemist haldussunni vahendiga, tema karistatusest ja sellest tulenevast ohtlikkusest tuleneda võiva (kaasneva) piirangu ja negatiivse tagajärjega. Õige on vastustaja väide, et riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, tema sealviibimise ja riigist väljasaatmise üle. Seadusandaja ongi vastavad alused (sh ka elamisloaga seonduvad piirangud) sätestanud
-s, millest KMA on antud juhul lähtunud. Diskrimineerimiskeeld tuleneb PS §-st 12, sh kedagi ei või diskrimineerida tema rahvuse, keele või päritolu alusel. Kaebaja väide, et teda on diskrimineeritud tema Vene kodakondsuse pärast, on täiesti alusetu ja lisaks ka paljasõnaline. Esiteks, KMA 08.01.2007 kirjas nr 15.309/953, millega teavitati K.B.t pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, ei ole üldse viidatud neile andmetele, samuti ei ole KMA otsuse põhjendustes viidatud elamisloa kehtetuks tunnistamise alusena kaebaja kodakondsusele või päritolumaale, vaid selgelt
Kaebaja Vene kodakondsus ja sünnimaa Venemaa (koos sünniajaga 03.06.1978) on leidnud otsuses äramärkimist üksnes kui isikuandmed asjaolusid ja menetluse käiku kajastavas alajaotuses, mitte põhjendustes. Teiseks, ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimisega saaks olla tegu siis, kui täpselt samas seisukorras olevaid isikuid koheldakse samadel asjaoludel erinevalt. K.B. ei ole niisuguseid fakte tõendanud ega isegi mitte ühtki konkreetset näidet esitanud. 4. Järgmisena peatub kohus K.B. ohul avalikule korrale ja julgeolekule, kuna KMA tunnistas just sellel motiivil K.B. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks.
lg 6 järgi tähtajalise elamisloa andmisel ja pikendamisel ohuna Eesti riigi julgeolekule käsitletakse sama paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 6 ja 8-13 loetletud asjaolusid (sh välismaalane ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi, on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest või tema kohta on andmeid või on põhjendatud alus arvata, et ta on seotud narkootikumide või psühhotroopsete ainete või isikute ebaseadusliku toimetamisega üle riigipiiri). Kohus leiab, et samad põhimõtted on kohaldatavad ka pikaajalise elaniku elamisloa puhul. KMA käsitles ohuna riigi julgeolekule K.B. kriminaalkorras korduvat karistamist tahtlike kuritegude toimepanemise eest. KMA leidis otsuses, et K.B.t on karistatud ja süüdi mõistetud rahvatervise- ja majandusalastes kuritegudes ning et kõigi eelpool nimetatud (otsuses oli viidatud Narva Linnakohtu 19.10.2005 otsusele) kuritegude teokoosseisud eeldavad tahtluse olemasolu ning seega võib pidada K.B.´t Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Õige on kaebaja väide, et teda ei ole korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Seda kinnitavad nii Narva Linnakohtu 19.10.2005 otsuses märgitud „varem kohtulikult karistamata“ /tl 62/ kui ka väljavõte karistusregistrist /tl 60/. Eelviidatud Narva Linnakohtu otsusega tunnistati kaebaja küll süüdi KarS kahe eri paragrahvi järgi kvalifitseeritud kuriteos, 5 kuid nimetatud asjaolu ei ole käsitletav korduvusena. Tegelikult möönis ka KMA esindaja kohtus, et tegemist on eksitusega ja õigem oleks olnud „kuritegude“ asemel öelda „süütegusid“. Kohus nõustub sellega, kuna karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on K.B. lisaks kuritegudele pannud korduvalt toime väärtegusid. KarS § 3 lg 2 kohaselt kuriteod ja väärteod on süütegude liigid. Samas on kohus seisukohal, et see eksimus ei mõjutanud KMA järeldusi nii, et need oleksid muutunud õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Kaebaja on pannud tahtlikult ja kasu saamise eesmärgil (kaardimänguvõla katteks) toime narkootikumidega (suures koguses) seotud süüteod, mis kahtlemata on rasked õigusrikkumised, ning selliseid rahvatervisevastaseid (KarS § 184 lg 1) ja majandusalaseid süütegusid (KarS § 392 lg 1 katse) toime pannud isikuid saab pidada tõsiseks ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule, seega ka kaaskodanikele, kelle õiguste ja huvide eest peab riik hea seisma.
kohustab kaaluma muu hulgas välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, mistõttu ka väärtegude („ei täida Eesti seadusi“) asjaolude kogumis arvestamine oli põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegium on 04.04.2003 otsuses nr 3-3-1-14-03 asunud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. KMA on otsust põhjendanud muu hulgas järgmiselt: „Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, s.o. ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust. Juba ühe konkreetse teo seaduses kuriteona kvalifitseerimine viitab sellele teole ühiskonna poolt antud negatiivsele hinnangule. K.B. on oma käitumisega näidanud, et ta ohustab avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve, ning kahjustanud teiste isikute õigushüvesid.“
§-le 181 Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust, st tal ei pea olema ka Eesti elamisluba. KMA on otsuses viidanud, et K.B. karistusaeg algas 05.11.2004 ja see lõpeb alles 05.11.2012. Et K.B. ei olnud vaidlustatud KMA otsuse tegemise ajaks veel ära kandnud poolt talle mõistetud karistusest ja õigus taotleda ennetähtaegset vangistusest vabastamist tekib kaebajal kõige varem alles 05.11.2008, juhul kui isik nõustub KarS § 75 lg 2 p-s 9 sätestatud elektroonilise valve kohaldamisega, vastasel korral (üldjuhul) alles pärast vähemalt kahe kolmandiku mõistetud karistusaja ärakandmist (KarS § 76 lg 2), siis ei saa 14.06.2007 tehtud KMA pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus mõjutada kaebaja võimalikku ennetähtaegset vangistusest vabastamist. Liiatigi on KMA vaidlustatud 6 otsuses märkinud, et Eestis viibimiseks vajaliku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on K.B.l võimalik taotleda
Seega pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ei teki olukorda, kus välismaalaselt võetakse lõplikult ära Eestis viibimiseks vajalik seaduslik alus, vaid muutub välismaalase õiguslik staatus Eestis. Kaebaja on oma kuritegeliku käitumisega pannud ennast ise sellisesse olukorda, kus tal tuleb taluda sellest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Kohus nõustub vastustaja seletuses selles küsimuses toodud põhjenduste ja arutlustega ning leiab, et elamisluba (mida kaebajal on võimalik uuesti taotleda) on vaid üks võimalik komponent kõigist eeldustest, mis peavad olema täidetud, et kinnipeetav üldse esitataks ennetähtaegseks vabastamiseks ja et kohus teeks vastava kaalutlusotsuse. Samas, alates 01.04.2006 ei nõuta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks isegi enam elamisloa vältimatut olemasolu. Arvestades eeltoodut ja seda, et isikul puudub subjektiivne õigus olla igal juhul ennetähtaegselt vabastatud ja haldusakt saab rikkuda ainult isikul juba olemas olevaid õigusi, puudub kaevatud KMA otsusel vahetu mõju kaebaja tulevikus tekkivale õigusele taotleda enda ennetähtaegset vangistusest vabastamist. 6. Ekslik on K.B. seisukoht, et KMA ei ole igakülgselt kaalunud ega põhjendanud otsuses kaebaja perekonnaelu riivet. Kaevatud otsus vastab kohtu arvates täielikult
lg 2 ja HKMS-st tulenevatele kaalutlusõigusel põhineva haldusakti sisule esitatavatele nõuetele. KMA otsuses on sõnaselgelt märgitud, et muu hulgas on arvesse võetud K.B. Eestis elamise kestvust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema pereliikmete jaoks ja sidemeid Eestiga. Vastustaja on leidnud õigesti, et riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse piiramine on õigustatud, kui piiramise põhjuseks on mõni muu sarnase kaaluga õigushüve. Seetõttu on KMA kaevatud otsuses põhjendatult viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi 17.03.2003 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 väljendatud seisukohtadele, mille kohaselt põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Kaalutlusõigus seondub proportsionaalsusega ning sellega tagatakse proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse. KMA tunnistas K.B. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks
lg 1 p 3 alusel, kuna välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Kaaludes kõiki asjaolusid kogumis leidis KMA õigesti, et K.B. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes - kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi, mida K.B. on oma tahtliku tegevusega rikkunud. Et KMA on sealjuures viidanud ka K.B. võimalusele taotleda
lg 5 alusel erandina tähtajalise elamisloa andmist (ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta), siis on õige vastustaja järeldus, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riku K.B. põhiõigusi ega riiva ebaproportsionaalselt tema perekonnaelu. Liiatigi tuleb arvestada Riigikohtu 23.10.2006 otsuses nr 3-3-1-52-06 märgitut: „On tõsiasi, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Vahetult mõjutab kinnipeetava perekonnaelu süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.“ Kaebaja vabaneb karistuse kandmiselt 05.11.2012, teatud tingimuste täitmisel, kui vangla direktor otsustab kohtule kaebaja suhtes tingimisi enne tähtaega vabastamise esildise teha, ning kohus otsustab kaebaja tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastada, võib see toimuda ka 7 mõnevõrra varem. Järelikult ei saa antud juhul pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kaudset ja ebamäärast mõju pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei takista kaebajal kuidagi peale karistuse kandmiselt „vabanemist elada koos oma perekonnaga õiguskuulekat elu Eesti Vabariigis“ /tl 67/ ega oma perekonda ülal pidamast. Kohus ei mõista küll täpselt, mida kaebaja peab silmas „normaalse“ töö all, kuid on seisukohal, et pärast vangistusest vabanemist hästi tasustatava ja meeldiva töö leidmist võib takistada mitte niivõrd isikule väljastatud elamisloa liik (see on kaebaja paljasõnaline väide), kuivõrd pigem isiku karistatus, teatud töödeks ebapiisavad kutseoskused, haridus ja riigikeele tundmine jm isikust endast tulenevad põhjused. 7. Kohus leiab ülaltoodu kokkuvõtteks, et K.B. kaebuse rahuldamiseks ja KMA 14.06.2007 otsuse nr 20071211 tühistamiseks puudub alus. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole omapoolset kohtukuludenõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.