3-07-1664/12

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-1664 Haldusasi K.E.i kaebus Kaitseministeeriumi toimingute (ametisse nimetamist käsitleva haldusakti andmata jätmine) õigusvastasuse tuvastamise ning haldusakti andmiseks kohustamise nõuetes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. oktoobril 2007 Menetlusosalised Kaebuse esitaja K.E.; Nõustaja Kaspar Endrikson; Vastustaja Kaitseministeerium; Esindaja v.adv. Karina Lõhmus-Ein. RESOLUTSIOON
3. Rahuldada kaebus osaliselt;
4. Tunnistada õigusvastaseks Kaitseministeeriumi otsus jätta K.E. nimetamata Kaitseministeeriumi Operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna kriisireguleerimisbüroo juhata ametikohale.
5. Teha Kaitseministeeriumi kantslerile ettekirjutus vaadata 21 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates läbi K.E.i poolt
6. juulil 2007 Kaitseministeeriumi kantslerile esitatud avaldus Kaitseministeeriumi Operatsioonide ja kriisireguleerimise osakonna kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikohale nimetamiseks kohusetäitjana.
7. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda;
8. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
9. K.E. on esitanud halduskohtule kaebuse, milles taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Kaitseministeeriumi toimingu, mis seisnes tema nimetamata jätmises Kaitseministeeriumi kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikohale ning kohustaks Kaitseministeeriumi kaebuse esitajat viidatud ametikohale nimetama.
10. Kaebuse kohaselt kandideeris kaebuse esitaja CV-Online veebilehel 05.06.2007 välja kuulutatud avalikul konkursil Kaitseministeeriumi kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikohale. Pärast Kaitseministeeriumis toimunud intervjuud teatas Kaitseministeeriumi personaliosakonna töötaja Piret Karus kaebuse esitajale
11. aasta juulis, et kaebuse esitaja osutus konkursi võitjaks ning enne ametisse nimetamist teostatakse turvakontroll kaebuse esitaja tausta uurimiseks. Väidetavalt järgmisel päeval pärast nimetatud telefonikõnet teatas Piret Karus kaebuse esitajale telefoni teel, et kõik avaliku teenistuse seaduse § 35 lõikes 2 loetletud vajalikud nõusolekud on kaebuse esitaja ametisse nimetamiseks saadud ning tegi väidetavalt kaebuse esitajale ettepaneku esitada lahkumisavaldus senises teenistuskohas, Riigikantseleis ja teatada, millisest kuupäevast saaks kaebuse esitaja Kaitseministeeriumis tööd alustada. Samuti paluti tuua personaliosakonda kõik tööle vormistamiseks vajalikud dokumendid.
12. Olles 10.07.2007 esitanud Riigikantseleile avalduse teenistussuhte lõpetamiseks alates 20.07.2007, esitas kaebuse esitaja 16.07.2007 Kaitseministeeriumi personaliosakonda avalduse enda teenistusse võtmiseks operatsioonideja kriisireguleerimise osakonna kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikohale ning avaliku teenistuse seaduse §-s 23 loetletud dokumendid, leppides personalitöötaja Piret Karusega kokku ametisse asumise aja 10.08.2007 kell 10.
13. Kaebuse kohaselt kinnitas Piret Karus kaebuse esitajale, et hiljemalt kaebuse esitaja ametisse asumise päevaks on vormistatud ametisse nimetamise käskkiri. Järgmisel päeval, s.o
14. juulil täpsustas Piret Karus telefoni teel kaebuse esitaja palga suuruse, teatades, et palga suurus jääb selliseks nagu tööintervjuul kokku lepitud ehk 19 000 krooni kuus.
15. 24.07.2007 helistas kaebuse esitajale Kaitseministeeriumi personaliosakonna töötaja Kadri Taal ja teatas, et kaebuse esitaja tööle asumine eelnimetatud ametikohale ei ole võimalik, kuna tegu on vastutusrikka ametiga, mida sobib täitma sellele eelkõige Kaitseministeeriumi struktuurist tulev ametnik. Rohkem põhjendusi ei ole Kaitseministeeriumi ametnikud ka kaebuse esitaja hilisemate pöördumiste peale väidetavalt andnud.
16. Kaebuse esitaja märgib, et kuna 24.07.2004 toimunud telefonivestluse ajaks oli tema teenistussuhe varasemas teenistuskohas lõppenud, jäi ta töökohata ja sissetulekuta.
17. Kaebuse esitaja leiab, et tal oli õiguspärane ootus asuda tööle Kaitseministeeriumisse ja ministeeriumil oli kohustus välja anda tema ametisse nimetamise käskkiri. Kaebuse esitaja märgib, et Kaitseministeerium on käitunud tema suhtes ebaseaduslikult, ebaeetiliselt ega ole lähtunud hea usu põhimõttest. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ministeerium on rikkunud ATS § 35 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustust esitada kirjalikult ja motiveeritult kaebuse esitaja ametisse nimetamata jätmise põhjused. Seejuures rõhutab kaebuse esitaja, et usaldades Kaitseministeeriumi personalitöötaja lubadust ning pidades sõlmitud kokkuleppeid siduvaks ning isegi lähtudes Kaitseministeeriumi ametniku juhistest, taotles ta teenistussuhte lõpetamist endises teenistuskohas ning see asjaolu oli Kaitseministeeriumile teada. 2
18. Kaebuse esialgses versioonis taotles K.E. ka õigusvastase toiminguga talle tekitatud kahju hüvitamist, ent halduskohtule 12.09.2007 laekunud täpsustatud kaebuses on sellest taotlusest loobutud, jäädes haldusakti andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise ning haldusakti andmiseks kohustamise nõuete juurde. VASTUSTAJA SEISUKOHT
19. Kaitseministeerium vaidleb kaebusele vastu ning palub see rahuldamata jätta. Esmalt ei nõustu vastustaja kaebuses esitatud väitega, et kaebuse esitaja kandideeris kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikoha täitmiseks välja kuulutatud avalikul konkursil ning selgitab, et Kaitseministeerium otsis ajalehtedes ja CV-online’is avaldatud kuulutuste kaudu kriisireguleerimisbüroo juhataja kohusetäitjat, kuid seda ei tehtud avaliku konkursi kaudu ega järgitud ATS §-s 31 sätestatud avaliku konkursi läbiviimise korda.
20. Peamiselt tugineb vastustaja aga väitele, et kuivõrd Kaitseministeeriumi kantsler kui kriisireguleerimisbüroo juhata ametisse nimetamiseks pädev ametiisik ei olnud kaebuse esitajat kirjaliku haldusaktiga ametisse nimetanud ega sellist haldusakti kaebuse esitajale antud, siis ei saanud kaebuse esitajal olla põhjust eeldada, et ta saab kõnealusel ametikohal tööle asuda. Vastustaja selgitab seejuures, et vabale ametikohale kandideerivate isikute hulgast teeb esmalt valiku kaitseministeeriumi personaliosakond, kes esitab kantslerile ühe või mitu kandidaati vabale ametikohale ametisse nimetamiseks. Valiku ja otsuse nende kandidaatide osas teeb kantsler. Vastustaja rõhutab, et käesoleval juhul ei olnud ministeeriumi kantsler kaebuse esitaja ametisse nimetamist otsustanud ning vaatamata sellele, et kaebuse esitaja oli esitanud Kaitseministeeriumile oma elulookirjelduse ning et temaga viidi läbi vestlus ja suheldi võimaliku ametisse asumise küsimustes, oli ministeeriumi kantsler otsustuspädevusega ametiisikuna vaba otsustama, kas kaebuse esitaja ametisse nimetada või mitte.
21. Vastustaja leiab muuhulgas, et kuna kaebuse esitajal on õigusalane kõrgharidus ja ta on varem töötanud riigiasutuses, siis pidi ta teadma, et ametniku ametisse nimetamine toimub haldusaktiga ja enne vastava haldusakti vastu võtmist ei ole tal soovitavale ametikohale õigust. Vastustaja märgib, et kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, millest tulenevalt oleks vastustajal olnud kohustus kaebuse esitaja ametisse nimetada. Vastustaja rõhutab, et ta ei ole kaebuse esitaja suhtes ühtegi õigusakti rikkunud ning õigus otsustada oma ametnike koosseisu ja isikute ametisse nimetamise tingimuste, sh palga, üle saab olla üksnes vastustajal endal.
22. Samuti leiab vastustaja, et kaebuse esitajal puudus igasugune vajadus Riigikantseleile lahkumisavalduse esitamiseks, kuna tal ei saanud enne ametisse nimetamise käskkirja andmist tekkida ootust, et ta saab asuda tööle Kaitseministeeriumis ning isegi siis, kui vastav käskkiri oleks antud, ei pruukinuks lahkumisavaldust esitada, kuna tema vabastamine Riigikantseleist oleks saanud toimuda ATS § 127 lõike 1 alusel. Viimaks juhib vastustaja tähelepanu ka asjaolule, et kaebuse esitaja esitas Riigikantseleile lahkumisavalduse juba 10.07.2007, so isegi varem, kui ta esitas Kaitseministeeriumi kantslerile avalduse võtta teda teenistusse Kaitseministeeriumi operatsioonide- ja kriisireguleerimise osakonna kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikohale kohusetäitajana. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal oli võimalik talle ebasoodsate tagajärgede tekkimist vältida, so mitte esitada Riigikantseleile lahkumisavaldust. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
23. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul on Kaitseministeerium toiminud K.E.i ametisse nimetamise küsimuse otsustamisel õigusvastaselt, kuivõrd haldusasja materjalidest ei nähtu, et otsustuspädevusega ametiisik, see tähendab Kaitseministeeriumi kantsler, oleks kaebuse esitaja ametisse nimetamisest keeldunud seda nõuetekohaselt põhjendades. Kaebuses esitatud kohustamisnõue tuleb aga rahuldada vaid osaliselt ning teha Kaitseministeeriumi kantslerile ettekirjutus vaadata Kristjan Endreksoni poolt
24. juulil 2007 Kaitseministeeriumi operatsioonide- ja kriisireguleerimise osakonna kriisireguleerimisbüroo juhataja kt ametikohale nimetamiseks esitatud avaldus uuesti läbi ning teha selles osas põhjendatud otsus.
25. Poolte vahel vaidlust selles, et kaebuse esitaja esitas veebikeskkonda CV-Online Kaitseministeeriumi poolt üles seatud värbamiskuulutuses näidatud tähtaja jooksul kandideerimisavalduse, ega selleski, et pärast Kaitseministeeriumis toimunud intervjuud teatas ministeeriumi personaliosakonna ametnik kaebuse esitajale esmalt, et viimane on konkursi läbinud edukalt ning päev hiljem teatas sama ametnik, et vajalikud kooskõlastused kaebuse esitaja teenistusse nimetamiseks on saadud ja palus kaebuse esitajal esitada teenistussuhte vormistamiseks vajalikud andmed. Vaidlust pole selleski, et 16, juulil 2007 leppisid kaebuse esitaja ja Kaitseministeeriumi personaliosakonna ametnik kokku täpse teenistusse asumise aja ning järgmisel päeval täpsustasid palga suuruse küsimuse. Viimaks pole vaidlust selleski, et
26. juulil 2007 helistas kaebuse esitajale teine Kaitseministeeriumi personaliosakonna ametnik ning teatas, et kaebuse esitaja asumine nimetatud teenistuskohale ei ole võimalik, põhjendades seda ametikoha vastutusrikkusega ning asjaoluga, et sellest johtuvalt sobib sellele ametikohale eelõige Kaitseministeeriumi struktuurist tulev ametnik.
27. Esmalt on poolte vahel erimeelsus küsimuses, kas vaidlusaluse ametikoha täitmiseks oli välja kuulutatud avalik konkurss või mitte. Kohtu hinnangul nähtub CV-Online veebikeskkonnas avaldatud värbamiskuulutusest üheselt, et Kaitseministeeriumi eesmärk selle kuulutuse avaldamisel oli täita kriisireguleerimisbüroo juhataja vaba ametikoht kuulutuses näidatud tingimustel. Kõnealune värbamisteade on kohtu hinnangul selline, millest iga mõistlik inimene võis ja pidi aru saama kui vaba ametikoha täitmiseks konkursi väljakuulutamist ehk teisisõnu võis iga mõistlik inimene kuulutust mõista selliselt, et kuulutuses märgitud tähtajaks oma sooviavalduse esitanud isikute sobivust ja kuulutuses märgitud tingimustele vastavust hinnatakse ning seatud tingimustele vastavatest kandidaatidest (kui neid peaks olema) parimaks peetav nimetatakse ametisse.
28. Asjaolu, kas selliselt välja kuulutatud konkursi näol oli tegemist vaba ametikoha täitmiseks välja kuulutatud avaliku konkursiga ATS § 31 mõistes või mitte, ei ole käesoleval juhul oluline. CV-Online veebikeskkonnas avaldatud kuulutus oli üheselt mõistetav avalikkusele suunatud konkursikuulutusena ja sellisel viisil ametnike värbamine on kohtu hinnangul tänapäeval tavaline ning seetõttu ei sõltu vastustaja toimingute õiguspärasusele antav hinnang vähimalgi moel sellest, kas sellise konkursi läbiviimisel järgiti ATS-is avaliku konkursi läbiviimiseks sätestatud korda või mitte. 4
29. Teisena tõusetub küsimus sellest, kuivõrd vaba on vastustaja värbamisotsustuste tegemisel ning mil määral on haldusorganil isiku teenistusse võtmisest keeldumist vajalik põhjendada. Kohtu hinnangul on otsuse näol, kas teatud ametikoha täitmiseks välja kuulutatud konkursil osalev konkreetne isik ametisse nimetada või mitte, tegemist kaalutlusotsusega, mille tegemisel peab teenistusse nimetamiseks pädev haldusorgan, olles esmalt kontrollinud, kas konkreetne kandidaat vastab õigusaktidega kehtestatud tingimustele, hindama kandidaadi subjektiivset sobivust ametikohale ning tema eeliseid ja puudusi võrreldes teiste samale ametikohale kandideerivate isikutega. Seega on otsustuspädeval haldusorganil võimalik valida mitmete otsustuste vahel ning eelkõige on võimalik otsustada, kas mõni kandidaatidest ametikohale sootuks sobib ning kui sobivaid isikuid on mitu, siis millist neist eelistada.
30. Teenistusküsimustes, sealhulgas ametisse nimetamise osas tehtavate otsuste näol on tegemist avalik-õiguslikes suhetes tehtavate haldusotsustustega, mille tegemisel tuleb juhinduda haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Teenistusküsimust puudutava kaalutlusotsuse tegemisel tuleb niisiis lähtuda HMS § 4 lõikest 2, mille kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Samuti peab selline otsus olema põhjendatud vastavalt HMS § 56 lõigetes 1 ja 4 sätestatule. Tuleb rõhutada, et kui haldusorgan otsustab vabale ametikohale kandideerivat isikut ametisse mitte nimetada, on tegemist isikut soodustava haldusakti andmisest keeldumisega, mis HMS § 56 lg 1 kohaselt peab olema kirjalikult põhjendatud. Kohus möönab siinkohal, et värbamisotsuse tegemisel on halduse kaalutlusruum iseäranis avar, ent see ei väära põhjendamiskohustuse olemasolu. Sellise otsuse tegemisel ei või haldusorgan lähtuda asjassepuutumatutest kaalutlustest ega eksida faktidele hinnangute andmisel ning otsuse õiguspärasuse kontrollimise seisukohast tuleb seetõttu vastavad kaalutlused ka otsuses ära tuua või neile otsuses vähemalt viidata.
31. Põhimõtteliselt on küll õige vastustaja seisukoht, et otsuse, kas konkreetne isik konkreetsele ametikohale nimetada või mitte, saab teha ainult vastustaja, ent see ei tähenda siiski, et selline otsus saaks olla meelevaldne või et see väljuks täielikult kohtuliku kontrolli alt. Kohus ei saa seejuures anda lõplikku ja siduvat hinnangut kaebuse esitaja ametikohale sobivusele, küll aga saab hinnata seda, kas vastustaja on sellise hinnangu andmisel lähtunud asjakohastest kaalutlustest.
32. Järgnevalt on kohtu hinnangul käesoleva vaidluse seisukohast olulisel kohal küsimus sellest, kas kaebuse esitajale võis mõistliku inimesena jääda Kaitseministeeriumi ametnike käitumisest mulje, et sisuliselt on tema ametisse nimetamine talle soodsalt otsustatud ning juhul kui selline mulje jääda võis, siis tuleb vastata küsimusele, kas ja kuivõrd on haldusorgan lõpliku otsuse tegemisel (eeldades, et otsust varem, siiski tehtud ei oldud) sellise varasema käitumisega seotud.
33. Õige on vastustaja seisukoht, et CV-Online keskkonnas avaldatud kuulutuse esemeks olnud kriisireguleerimistalituse juhataja ametikohale nimetamise pädevus on Kaitseministeeriumi kantsleril ning Kaitseministeeriumi muude ametnike poolt antud lubadused või teave ei tekitanud kaebuse esitajale õigust nõuda enda ametisse nimetamist. Põhimõtte tasandil tuleb nõustuda vastustajaga ka selles, et kuivõrd ATS § 21 lõigete 1 ja 3 kohaselt vormistatakse ametisse nimetamine korralduse või käskkirjaga, mille ärakiri antakse ametisse nimetatud isikule, siis ei saanud kaebuse esitaja enne kõnealuse käskkirja ärakirja saamist olla kindel selles, et ta ametisse nimetatakse. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et 5 vastustaja oleks võinud teha otsuse kaebuse esitaja teenistusse nimetamata jätmise kohta ilma seda nõuetekohaselt põhjendamata. Vastupidi, kohtu hinnangul suurendavad Kaitseministeeriumi ametnike varasem käitumine värbamisprotsessi jooksul ning kaebuse esitajale antud teave märkimisväärselt kõnealuse otsuse põhjendamiskohustust. Seega ei ole Kaitseministeeriumi ametnike varasemad lubadused ning ametikohale kandideerivale isikule teatavaks tehtud seisukohad otsustuspädevusega ametiisikule formaalselt siduvad, küll seovad teda aga sisuliselt sedavõrd, et vastava kaalutlusotsuse tegemisel peab otsustuspädevusega ametiisik nendega arvestama ning nendega mittenõustumist põhjendama.
34. Kohus leiab, et käesoleval juhul võis kaebuse esitajale vastustaja ametniku Piret Karuse käitumisest jääda mulje, et pädev organ on otsustanud tema ametisse nimetamise. Asjaoludeks, millest selline mulje võis põhjendatult tekkida, olid eelkõige see, et kaebuse esitajaga asuti kokku leppima konkreetset teenistusse asumise aega ning täpsustati varem arutatud palga suuruse küsimust. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud Piret Karuse ütluste pinnalt leiab kohus, et tõenäoliseks tuleb pidada, et Piret Karus teatas kaebuse esitajale, et ametisse nimetamine on otsustatud. Sellele viitavad tunnistaja ütlused selle kohta, et asekantsler oli talle teatanud, et kaebuse esitaja võetakse kindlasti tööle, samuti et asekantslerite nõupidamisel oli kaebuse esitaja kandidatuur saanud heakskiidu ning et värbamis- ja koolituskomisjoni liikmetelt ei olnud laekunud negatiivseid seisukohti. Tõsi, tunnistaja ei ole sõnaselgelt väitnud, et ta oleks kaebuse esitajale kinnitanud, et ametisse nimetamine on lõplikult otsustatud. Samas, arvestades teavet, mille tunnistajana üle kuulatud personaliosakonna ametnik oli enne kaebuse esitajaga ühenduse võtmist saanud ning tunnistaja ütlust, et tal ei olnud põhjust kahelda, kas kaebuse esitajale tohib öelda, et viimane on tööle võetud, samuti et praktikas enamasti inimesed, kellelt personaliosakonnas nõutakse dokumentide esitamist, ka tegelikult ametisse nimetatakse, ei ole nende ütluste valguses põhjust kahelda kaebuse esitaja nende väidete õigsuses, mis puudutasid Piret Karuse poolt talle antud teabe sisu. Samuti oli asjaoluks, millest võis põhjendatult tekkida mulje ametisse nimetamise sisulise otsustatuse kohta, see, et kaebuse esitajalt nõuti pangakonto numbri teatamist, teavet II samba pensionikindlustusega liitumise kohta ning kahte fotot. Tunnistajana üle kuulatud Piret Karus väitis, et ei mäleta, kas kaebuse esitaja pangakonto numbri andis, ent möönis, et ilmselt esitas kaebuse esitaja „kõik vajalikud dokumendid“. Nende ütluste valguses ei ole kohtul alust kahelda kaebuse esitaja väidete õigsuses ning seega tuleb tuvastatuks lugeda, et kaebuse esitajalt nõuti ka pangakonto numbri teatamist. Selline teave ei ole kindlasti vajalik selleks, et otsustada, kas isik ametikohale sobib või mitte, samuti ei ole selleks vajalik kahe foto esitamine. Need andmed on ilmselgelt vajalikud ametisse nimetamisega seotud formaalsuste jaoks ning neid andmeid ei ole vähimatki põhjust nõuda isikult, kelle puhul alles kaalutakse, kas teda ametisse nimetada või mitte. Põhimõtteliselt ei saaks keelata asutusel selliste andmete esitamist nõuda ka varem, kui selleks on põhjendatud vajadus, ent see eeldab, et ametikohale kandideeriv isik on sellist vajadusest teadlik. Teisisõnu tuleks eelnimetatud andmete nõudmisel, juhul kui neid nõutakse enne ametisse nimetamise otsustamist, ametisse nimetamist taotlevale isikule selgelt märku anda, et ametisse nimetamine ei ole veel sisuliselt otsustatud ega tohi jätta isikule muljet, et ametisse nimetamine ootab pelgalt haldusakti vormistamise kui formaalsuse taga.
35. Samuti võis kaebuse esitajal põhjendatult tekkida mulje ametisse nimetamise küsimuse sisulise otsustatuse kohta seetõttu, et personaliosakonna ametnik leppis temaga kokku täpse teenistusse asumise aja. Tõsi, ka teavet teenistusse asumise võimaliku aja kohta võiks nõuda ka konkursi käigus enne küsimuse lõplikku otsustamist ning see võiks isegi olla üheks 6 kriteeriumiks erinevate muude omaduste ja tingimuste poolest sobivate kandidaatide vahel valiku tegemisel, ent käesoleval juhul see nii ei olnud, kuivõrd kaebusest ja ka tunnistaja ütlustest nähtub, et enne seda, kui kaebuse esitajalt võiamliku ametisse asumise aja kohta küsiti, oli talle juba varem teatatud, et ta on konkursi võitnud ning kontrollimist vajab üksnes tema taust. Sellises olukorras võib isik põhjendatult eeldada, et kui temaga asutakse läbi rääkima teenistusülesannete täitmise konkreetse aja küsimust, kusjuures vastav vestlus lõpeb sellega, et lepitakse kellaajaliselt kokku, millal isik esimesel tööpäeval ilmuma peaks, siis ei saa isikul jääda muud muljet, kui et tema ametisse nimetamist alles kaalutakse.
36. Mis puutub sellesse, kuivõrd on asjaolu, et kaebuse esitajale jäeti mulje, nagu oleks küsimus otsustatud, siduv Kaitseministeeriumi kantsleri kui otsustuspädevusega ametiisiku jaoks, siis selles osas märgib kohus esmalt, et see, kuidas Kaitseministeeriumi kantsler värbamisprotsessi korraldab, on tema otsustada. Küll aga ei saa lõpliku otsustuspädevusega ametiisik eirata värbamismenetluse varasemat käiku pelgalt seetõttu, et varem tehtud toiminguid ei ole teinud tema ise. Olukorras, kus ametniku ametisse nimetamise pädevus on kantsleril, ent värbamismenetluse viivad läbid kantsleri alluvuses töötavad ametnikud või kantsleri juhitavad või kantsleri juhitavad kollegiaalorganid (värbamis- ja koolituskomisjon), on kogu varasema värbamismenetluse käigus tehtud toimingud ja langetatud otsused või võetud seisukohad omistatavad kantslerile ning olemata viimasele küll formaalselt siduvad, ei saa kantsler neid sootuks eirata ning peab varasemaga vastuoluliselt otsustades oma otsust arusaadavalt põhjendama. See tähendab, et kui Kaitseministeeriumi sisemine asjaajamine on korraldatud selliselt, et ametikohale kandideerijate sobivust ja nõuetele vastavust hindavad esmalt kas personaliosakonna ametnikud või asekantslerid või teatud komisjon, siis juhul kui viimased on oma seisukoha kujundanud ja leidnud, et konkreetne isik on ametisse nimetamiseks sobiv (või et teda tuleks teistele kandidaatidele eelistada) ja sellisest seisukohast on ametikohale kandideerivale isikule ka teatatud, peab ministeeriumi kantsler mõistetavalt põhjendama, miks ta sellise seisukohaga ei nõustu ning selle isiku ametisse nimetamisest keeldub.
37. Kohus ei nõustu vastustaja poolt töölepingu sõlmimisega toodud paralleeliga, mille kohaselt ei saa ka tööle lubamist nõuda enne lepingu sõlmimist, olenemata tööandja varem antud lubadustest. Nimelt leiab kohus, et isegi juhul kui eraõigusliku iseloomuga töösuhtes võib tööandja endale sellist sõnamurdlikkust lubada, siis samavõrd ei saa see kehtida avaliku võimu teostava haldusorgani suhtes. Avalik võim peab käituma usaldusväärselt, sealhulgas teenistusküsimustes tehtavate otsustuste ja toimingute puhul. See tähendab, et olukorras, kus haldusorgan on oma kandjate (vastava valdkonna eest vastutavate ametnike) kaudu andnud isikule mõistliku lootuse, et asi lahendatakse isikule soodsalt, tuleb teistsugust otsust iseäranis hoolega põhjendada.
38. Kohtu hinnangul ei ole otsus K.E.i teenistusse nimetamata jätmise kohta nõuetekohaselt põhjendatud ning kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas kaalutlusõigust on teostatud õigesti või kas seda üldse on teostatud. Seejuures ei nähtu haldusasja materjalidest isegi mitte see, kes ja kuidas on kõnealuse küsimuse lõpuks otsustanud.
39. Viimatiöeldu osas märgib kohus esmalt, et vastustaja on korduvalt ja iseenesest õigesti rõhutanud, et kõnealuse kriisireguleerimisbüroo juhataja ametisse nimetamise pädevus oli Kaitseministeeriumi kantsleril. See tähendab ühtlasi, et konkursi korraldamisel ning mitme kandidaadi olemasolul mitte üksnes ei või, vaid ka peab otsuse selle kohta, millised 7 kandidaadid ametikohale sobivad või kui sobivaid on mitu, siis millist kandidaati eelistada, tegema seesama vastava otsustuspädevusega ametisik. Käesoleva haldusasja materjalidest ei nähtu sootuks, et K.E.i ametisse nimetamise küsimuse oleks lahendanud ministeeriumi kantsler. Kaebuse esitaja ei ole selle kohta esitanud ühtegi tõendit. Suuliselt teatas kaebuse esitajale lõplikust keelduvast otsusest personaliosakonna ametnik ning seda kinnitas hiljem oma kirjas (tl. 19) personaliosakonna juhataja. Kantsleri otsust käesolevas asjas ei nähtu. Juba ainuüksi seetõttu on kõnealune otsus õigusvastane.
40. Isegi eeldades, et käesoleval juhul on otsuse, et K.E.i ametisse nimetamine on võimatu, teinud kantsler, tuleb asuda seisukohale, et selline otsus on nii formaalsete kui sisuliste põhjendamispuudustega. HMS § 56 lg 1 kohaselt peaks selline otsus olema kirjalikult põhjendatud. Seda arusaadavalt tehtud ei ole. Isegi kui lugeda otsuse põhjenduseks põhjendusi, mille esitas kaebuse esitajale telefoni teel suuliselt personaliosakonna ametnik Kadri Taal ning mis olid toodud Kaitseministeeriumi personaliosakonna 23.08.2007 kirjas (tl. 19), tuleb tõdeda, ent need põhjendused ei ole veenvad ega näi olevat sootuks asjakohased. Mis puutub põhjendusse, et tegemist on vastutusrikka ametikohaga, mis eeldab Kaitseministeeriumi struktuurist tulevat kandidaati, siis see on ilmselgelt asjakohatu, kuna kõnealuse ametikoha vastutusrikkus ning ametikohale kandideerijale esitatavad (või eelistatavad) nõudmised pidid olema Kaitseministeeriumile teada enne konkursiteate avaldamist. Lisaks sellele ei saa sellist väidet pidada tõsiseltvõetavaks olukorras, kus väidetavalt asekantslerite tasandil oli leitud, et kaebuse esitaja sobib kõnealusele ametikohale. Samuti pidi kõigile asjaomastele olema teada, et kaebuse esitaja ei tule Kaitseministeeriumi struktuurist. Niisiis ei saa eelviidatud moel põhjendada seda, miks kaebuse esitaja, kelle suhtes esiti oli leitud, et ta on kõnealuse ametikoha täitmiseks sobiv, järsku sellele kohale sobimatuks osutus. Siinkohal tuleb märkida, et kohtuistungil väitis vastustaja esindaja salapäraselt, et kaebuse esitaja ametisse nimetamisest keeldumiseks olid „omad põhjused“, selgitamata, mis need täpselt olid. Selliselt esitatud väidet tuleb pidada paljasõnaliseks ning sisuliselt ei ole vastustaja ka kohtumenetluse käigus suutnud esitada ühtegi adekvaatset põhjendust kaebuse esitaja mittesobivuse kohta, mistõttu kohus ei saa tehtud otsuse aluseks olevate kaalutluste asjakohasust hinnata.
41. Mis puutub viimaks vastustaja väitesse, et kaebuse esitajal ei pruukinuks isegi Kaitseministeeriumi personaliosakonna ametnikku uskudes Riigikantseleiga teenistussuhet lõpetada, siis leiab kohus, et see väide puudutas eelkõige kaebuses algselt esitatud kahju hüvitamise taotlust, ent Kaitseministeeriumi toimingute õiguspärasusele antavat hinnangut selle väitega nõustumine või mittenõustumine ei mõjuta. Kuivõrd kaebuse esitaja enne kaebuse menetlusse võtmist aga kahju hüvitamise taotlusest loobus, siis ei pea kohus seda küsimust vajalikuks analüüsida ning see küsimus võib uuesti tõusetuda juhul, kui kaebuse esitaja peaks tulevikus kahju hüvitamise taotluse siiski esitama.
42. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et Kaitseministeeriumi otsus K.E.i teenistusse nimetamisest keeldumise kohta on õigusvastane. Ühes õigusvastasuse tuvastamise nõudega on kaebuse esitaja esitanud ka kohustamisnõude, taotledes Kaitseministeeriumile ettekirjutuse tegemist kaebuse esitaja ametisse nimetamiseks. Nagu kohus eelpool märkis, on isiku ametisse nimetamine vastava otsustuspädevusega organi kaalutlusotsus. Kohus ei saa sellist kaalutlusotsust teha vastava organi asemel, vaid saab üksnes kontrollida tehtud otsuse õiguspärasust ning õigusvastasuse tuvastamise korral teha võimalusel ettekirjutus küsimus uuesti otsustada. Asja uus läbivaatamine on võimalik eelkõige juhul, kui asjaoludest nähtuvalt 8 oleks praktikas asja uue otsustamise üheks võimalikuks tulemuseks kaebuse esitajale soodne lahendus. Tunnistaja Piret Karuse ütluste kohaselt on Kaitseministeeriumi kriisireguleerimisbüroo juhataja ametikoht jätkuvalt vaba ning seda ei ole täidetud. Seega oleks küsimuse taasläbivaatamise korral võimalik teiste võimalike otsuste hulgas teha ka otsus kaebuse esitaja ametisse nimetamise kohta. Eeltoodu tõttu teeb kohus Kaitseministeeriumi kantslerile ettekirjutuse vaadata K.E.i poolt esitatud avaldus kõnealusele ametikohale nimetamise kohta uuesti läbi ning teha selle kohta põhjendatud ja õiguspärane otsus, kusjuures jättes avalduse rahuldamata, tuleb seda põhjendada HMS § 56 lõigetes 1 ja 4 sätestatud korras. Kohtu hinnangul on mõistlikuks ajaks, mille jooksul tuleb asjas uus otsus teha, 21 päeva käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.
43. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
44. lõike kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas ei ole ei kaebuse esitaja ega vastustaja vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seega menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. Kadriann Ikkonen kohtunik 9