) järgi 50 m mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kuid käskkirjaga on kultuuriminister kehtestanud tunduvalt laiema kaitsevööndi. Seadus näeb kinnismälestise kaitsevööndis ette rea kitsendusi, Muinsuskaitseameti loata on seal keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine, muud mulla- ja ehitustööd, puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine(
Kaebaja soovis ehitada oma kinnistule, 300 m kaugusele kõnealusest laudast, 2 palkmaja öko- ja kultuurimajutuseks. Kui kaebaja kinnistu ostis, oleks see olnud võimalik, kuid vaidlustatud käskkirjaga on selleks sobiv ala arvatud kaitsevööndi sisse ja muinsuskaitseametnik keeldub ehitamiseks luba andmast põhjendusega, et siis tahavad teised ka sellist luba saada. Käskkiri rikub
lg 1, mis sätestab, et kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis pole ette nähtud teisiti. Kultuuriministri 10.09.1999.a. määruses nr 20 pole kaitsevööndist juttu ja vaidlustatud käskkirjaga pole seda määrust muudetud. Kaitsevööndi piiritlemise menetlus peab vastama haldusmenetluse seaduses(HMS) sätestatud reeglitele. Halduse õigusakt peab olema kohane, vajalik ja mõõdukas taotletava eesmärgi saavutamisel(HMS § 3 lg 2). Kaebajat ei kaasatud käskkirja andmisele eelnenud haldusmenetlusse ega kuulatud ära tema seisukohti. Kultuuriministrile on
rakendamisel jäetud lai diskretsiooniruum, kuna kaitsevööndi ulatuse määramise kriteeriume pole seaduses sätestatud. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve(HMS § 4 lg 2). Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb leida võimalikult mõistlik tasakaal erinevate huvide vahel ning arvestada tagajärgedega, mida üks või teine lahendus tooks puudutud isikute õigustele(Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-64-02, nr 3-3-1-32-02). Sedavõrd suurest kaitsevööndi ulatusest tulenevad piirangud ei ole proportsionaalsed taotletava eesmärgiga. Rikutud on põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse printsiipi, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piiranguid võib kehtestada ainult siis, kui need on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Kinnismälestise juurde kaitsevööndi kehtestamise eesmärk saab olla kinnismälestise säilitamine avalikes huvides, keelates preventiivselt selle eesmärgi saavutamist ohustada võivad tegevused. Vaidlustatud käskkirjas puudub igasugune teave Soonlepa mõisa hoonete ja alleede osas kaitsevööndi kehtestamisel arvestatud oluliste asjaolude ning kaalutud erinevate huvide kohta, pole põhjendatud, miks on vaja kaitsevöönd kehtestada just nimelt sellises ulatuse. Niisugused põhjendused puuduvad ka käskkirjas viidatud Muinsuskaitse Nõukogu protokollis ja Muinsuskaitseameti ettepanekus. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Käskkiri on õiguslikult motiveeritud, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
§-d 25 ja 12 jätavad kultuuriministrile laia diskretsiooniruumi.
lg 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperthinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Kinnismälestise kaitseks kehtestatava kaitsevööndi laiuseks on 50 m mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleneb laiema maa-ala kaitsevööndina kehtestamise õigus ja volitus otseselt
-st.
-s sätestatud piirangute näol on tegemist avalikes huvides kehtestatud avalikõiguslike kitsendustega mälestiste omanikele, mille seadmise eesmärgiks on väärtusliku kultuuripärandi kaitse ja säilitamine järeltulevatele põlvedele. Kultuuriministrile on seadusega antud pädevus esindada riiki mälestiseks tunnistamisega seotud õigussuhtes ning tagada riigi huvide realiseerimine oluliste kultuuriväärtuste säilitamisel.
lg 3 kohaselt kuuluvad Muinsuskaitse Nõukogusse ülikoolide, teadusasutuste, ühenduste ja liitude esindajad ning eksperdid ajaloo, arheoloogia, etnoloogia, arhitektuuri, restaureerimise, kunsti- ja teadusajaloo alalt. Mälestiseks tunnistamisel ja mälestisele kaitsevööndi kehtestamisel pole võimalik sätestada jäiku kriteeriume. Kultuuripärandiga seonduv tegevus, väärtused ja hinnangud on ajas muutuv protsess. Riigile olulise pärandi osas saab ettepaneku teha vaid pädevatest isikutest koosnev organ, mille põhjenduste alusel on kultuuriministril kaalutlusõigusele tuginedes võimalik teha vastav otsus. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab haldusakti põhjendus olema esitatud haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Käskkirja p-s 2 on märgitud, et käskkirja aluseks oleva väljavõttega Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokollist ja Muinsuskaitseameti ettepanekuga on võimalik tutvuda Muinsuskaitseametis. 3.11.2006.a. Muinsuskaitse Nõukogu koosoleku protokolli ja Muinsuskaitseameti poolt 28.11.2006.a. kultuuriministrile tehtud ettepaneku kohaselt kehtestati mälestiseks tunnistatud Soonlepa mõisa hoonetele ja alleedele ühine kaitsevöönd, et tagada ajaloolise mõisaansambli struktuurielementide säilimine ja vaated. Kui kaebaja oleks tutvunud käskkirja p-s 2 viidatud dokumentatsioonidega, oleks ta saanud teada, et spetsialistidest koosnev organ on arutanud ja põhjendanud kaitsevööndi kehtestamist. Soonlepa mõisa näol on tegemist Hiiumaal ja tõenäoliselt kogu Eestis säilinud ainsa mereäärse karjamõisaga, kus mereäärne karjamaa ja heinamaa on hilisemast ehitustegevusest puutumata. Karjamõis koos heinamaa ja karjamaaga, karjatee ja kiviaedadega moodustab ühtse terviku ning on säilinud tänaseni. Seetõttu on mõisahoonetega külgnev heinamaade ja karjamaade ala koos kiviaedadega haaratud kaitsevööndisse. Ajalooliste mõisakomplekside kultuurimälestiseks tunnistamisel lähtutakse mõisakompleksidest kui tervikutest. Mõis ei seondu ainult mõisa peahoonega. Mõisakompleksina vaadeldakse kogu ansamblit, milles sisalduvad peaja kõrvalhooned, park, ühendavad teed, piirdeaiad, tiigid jms. Seetõttu on kultuurimälestise kaitse seisukohast äärmiselt oluline kompleksi kui terviku säilitamine ja selle struktuurielementide vahele sobimatute uusehitiste vms paigutamise vältimine. Kaitsevööndi ulatuse kehtestamine on vajalik ja proportsionaalne soovitava tulemuse(mõisakompleksi säilimine)saavutamiseks.
ei sätesta absoluutset keeldu kinnismälestise kaitsevööndis mistahes tegevustele. Muinsuskaitseameti loata on keelatud maaharimine, ehitiste püstitamine, teede, kraavide ja trasside rajamine ning muud mulla- ja ehitustööd, samuti puude ja põõsaste istutamine, mahavõtmine ja juurimine. Kaebaja pole esitanud oma kavatsusi kõnealusel maa-alal, mistõttu pole võimalik hinnata avalike huvide ja kaebaja huvide vahelist konflikti. Mälestiseks tunnistamise protseduuri sätestab Vabariigi Valitsuse 10.09.2002.a. määrus nr 286 „Kultuurimälestiseks tunnistamise ja kultuurimälestiseks olemise lõpetamise kord“(edaspidi „määrus nr 286“), mille kohaselt ei kaasata menetlusse ega teavitata menetluse alustamisest mälestise ning selle naaberkinnisasja omanikke või valdajaid. KOHTU PÕHJENDUSED
reguleerib riigi- ja kohaliku omavalitsuse organite ning mälestiste omanike ja valdajate õigusi ja kohustusi kultuurimälestiste ja muinsuskaitsealade kaitse korraldamisel, samuti mälestiste ning muinsuskaitsealade säilimise tagamisel(
Seaduses reguleeritud haldusmenetlus toimub HMS-s sätestatud korras, kui
ei näe ette teisiti(
lg 2).
ei näe ette, et kinnismälestise kaitsevööndi kehtestamise menetlusse ei kaasata mälestise omanikku. Seda ei näe ette ka vastustaja viidatud määrus nr 286, pealegi ei saa määrusega piirata seaduse toimet. Seega pidanuks vastustaja kaasama kaebaja tema kinnistul asuva lauda kaitsevööndi laiendamise menetlusse kooskõlas HMS §-ga 40 lg 1, mille kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited.
lg 1 kohaselt tunnistatakse asi mälestiseks kultuuriministri käskkirjaga Muinsuskaitseameti eksperdihinnangu ja Muinsuskaitse Nõukogu ettepaneku alusel. Sellest on vastustaja ekslikult järeldanud, et mälestisele seaduses ettenähtust laiema kaitsevööndi kehtestamise otsustamisel omavad ministri jaoks tähtsust üksnes nimetatud hinnang ja ettepanek ning asja omaniku arvamusel pole mingit tähtsust, mistõttu teda pole vaja ka haldusmenetlusse kaasata. Niisugusele seisukohale jäi vastustaja ka kohtumenetluses. Samas tunnistab vastustaja ka ise, et kuna kaebaja pole esitanud oma kavatsusi kõnealusel maa-alal, pole võimalik hinnata avalike huvide ja kaebaja huvide vahelist konflikti. Oma kavatsusi ei saanud kaebaja aga vastustajale esitada sellepärast, et teda ei kaasatud haldusmenetlusse.
lg 1 sätestab, et kaitsevööndiks on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist või piirist arvates, kui mälestiseks tunnistamise õigusaktis ei ole ette nähtud teisiti. See säte annab kultuuriministrile seaduses ettenähtus laiema kaitsevööndi kehtestamisel ulatusliku diskretsiooniruumi. Halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas pole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas pole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Käskkirja punktiga 1 alap 27 laiendati oluliselt kaitsevööndit kaebaja kinnistul, mistõttu kaebaja ei saa seal arendada planeeritud majandustegevust. Seega on tegemist asja omanikku koormava haldusaktiga, mida tuleb eriti põhjalikult motiveerida. Mida suuremal määral vajavad õigusnormi rakendamise aluseks olevad faktilised asjaolud spetsiifilist tuvastamist ning mida kaalukamad on otsuse tegemisel põrkuvad huvid, seda suurem on haldusorgani kaalutlusõigus ja ulatuslikum ko- hustus haldusakti motiveerida. Koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise. Vaidlustatud käskkirjapunkti osas puudub käskkirjas endas igasugune motivatsioon. HMS § 56 lg 1 sätestab, et haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kuid ka käskkirja punktis 2 viidatud ettepanek(tl 61 pöördel) ja protokoll(tl 78 pöördel) põhjendavad ühise kaitsevööndi määramist üksnes vajadusega tagada ajaloolise mõisaansambli struktuurielementide säilimine ja vaated – see aga ei põhjenda kuidagi laiema kui 50 m kaitsevööndi määramist. Ka pole toimunud mingit avalikkuse ja kaebaja huvide kaalumist. Selleks tulnuks kaebaja kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, anda talle võimalus esitada vastuväited ja asjakohaseid selgitusi, tulnuks uurida asjaolusid, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Seda pole tehtud. Kohus on seisukohal, et seaduses ettenähtust laiema kaitsevööndi kehtestamine ei saa olla Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseameti poolt eelnevalt kindlaks määratud otsus, mille kultuuriminister üksnes formaalselt allkirjastab, vaid kultuuriministrilt igakordset analüüsimist ning asjassepuutuva kinnistu omaniku huvide arvesse võtmist nõudev kaalutlusotsustus. Konkreetsel maa-alal kaitsevööndi laiendamise võimalikkuse või võimatuse üle otsustamisel tuleb seega ühelt poolt analüüsida ja tõlgendada maa-alal Muinsuskaitse Nõukogu ja Muinsuskaitseameti poolt taotletava kaitsevööndi kaitserežiimi ning teisalt võtta arvesse kinnistu omaniku põhjendatud huvi ning võimalusi sama maa kasutamise osas. Vastustaja esitas kohtumenetluses küll Muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna juhataja L.Hansari allkirjaga põhjenduse(tl 104-105), miks on Soonlepa mõisa mälestistele vaja ühist kaitsevööndit, kuid ka sellest ei selgu, miks see vöönd kaebaja kinnistul peab olema tunduvalt laiem kui 50 m kaitsealus(t)est objekti(de)st, kas ja mil määral varjaksid kaebaja kavandatud hooned vaadet Soonlepa mõisaansamblile maalt ja/või merelt ning miks on kaitsevööndi laiendamine olulisem kaebaja huvist oma kinnistut väljaspool 50 m kaitsevööndit vabalt kasutada. Soonlepa mõisa hooned, varemed ja allee tunnistati arhitektuurimälestiseks kultuuriministri 10.09.1999.a. määrusega nr 20 ilma kaitsevööndi laiuse osas eritingimusi seadmata, mis tähendab, et alates määruse kehtimahakkamisest kuni vaidlustatud käskkirja jõustumiseni, s.o. 7 aastat oli kõnealuste objektide, sealhulgas ka kaebaja kinnistul asuva lauda ümber 50 m laiune kaitsevöönd. Loomulikult tekkis kaebajal nii pika aja jooksul õiguspärane ootus, et kaitsevöönd sellises laiuses kehtib ka edaspidi ning sellest lähtudes kavandas ta oma kinnistu kasutamist. Seega rikub käskkirja p 1 alap 27 kaebaja kinnistu osas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohus leiab, et vaidlustatud haldusakti andmisel menetlus- ja vorminõuete rikkumised - kaebajat otsustusprotsessi ei kaasatud, asjaolusid arvesse võtvat kaalumist ei teostatud, vaidlustatud käskkirjaalapunkt on puudulikult motiveeritud - olid sedavõrd olulised, et võisid mõjutada vastustajat asja otsustamisel ja viia ebaõigetele järeldustele. Nendel põhjustel tuleb kaebus rahuldada. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 80 kr riigilõivu ja õigusabi eest tasutud 22 903 kr 80 s. Vastustaja õigusabikulude suurust ei vaidlusta. Kohtu arvates on kaebaja õigusabikulud asja keerukust ja mahtu arvestades(kolm kohtuistungit) vajalikud ja põhjendatud. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.