KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 07.11.2007.a. Tallinn Haldusasja number 3-07-1797 Haldusasi A.A.´i kaebus Tallinna Vangl

) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

§ 55

lg 1 sätestab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav.

§ 56lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud.

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Riigikohtu 5 halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-02 rõhutatakse, et koormava haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni. Faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise.

§ 56

lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Kuna VangS § 11 lg 1 tulenevalt kohaldatakse VangS-s ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades VangS erisusi, laienevad ülaltoodud

nõuded ka esitatud taotluse läbivaatamise tulemusena vastuvõetud otsusele. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on direktor põhjendanud keeldumist esiteks sellega, et Sony Playstation 2 on võimalik kasutada infovahetajana, mistõttu vastavalt VSKE § 641 lg 1 p 10 on tegemist keelatud esemega. Teiseks tõi direktor välja asjaolu, et mängukonsool ei ole hädavajalik vaba aja veetmise vahend, kuna selleks on olemas raamatukogu, televiisor ja võimalus osa võtta erinevatest sotsiaalprogrammidest. Kohus leiab, et eeltoodu kinnitab, et direktor ei ole absoluutselt veendunud, kas seadus keelab asja kasutamise või mitte, vastupidiselt puuduks vajadus asuda kaaluma, kas kaebaja vajab asja kambris ning kas kinnipeetaval on piisavalt võimalusi veeta vaba aega muul viisil ning arendada end teistsugustel tingimustel. Seega tuleb nõustuda, et keelduva vastuse viited ja põhjused ei võimalda üheselt mõista keeldumise põhjuseid ja kaalutlusi. Osaliselt on keelduva vastuse põhistusi täiendanud ja täpsustanud justiitsministeerium, kuid kuna kaebaja taotles direktori otsuse kontrollimist, siis on kaebuse esemeks vangla keelduv otsustus ja mitte ministeeriumi vastus. Kohus möönab, et motivatsiooni põhjalikkuse nõue on sõltuvuses sellest, kui ulatuslik on diskretsiooniruum ja kui keeruline on õiguslik ning faktiline olukord, on kaebaja taotlusele antud keeldumise põhjendus ilmselgelt ebapiisav ning kohtul ei ole võimalik kontrollida, kas keeldumisel on lähtutud tegelikust olukorrast ning kõigist asjakohastest kaalutlustest.

1. Vaidlustatud otsuse kohaselt keeldumise esimeseks põhjuseks on märgitud asjaolu, et tegemist on keelatud esemega VSKE § 641 lg 1 p 10 mõttes, kuna Sony Playstation 2 on võimalik kasutada infovahetajana. Vastustaja ei ole lahti seletanud, kas konkreetselt kaebaja seadet on võimalik kasutada infovahetajana. Vastustaja on alles oma kohtukaebusele esitatud selgitustes märkinud, et Sony Playstation 2 võimaldab mängida mänge, esitada DVD ja CD plaate, mängida võrgus teiste PLS2 kasutajatega, suhelda võrgus ning kasutada internetti. Sony Playstation 2 abil on võimalik luua internetiühendus, kasutades selleks järgmiseid võimalusi: 1) kasutades ADSL modemit; 2) kasutades mobiiltelefoni modemina; 3) kasutades telefoniliini. Samas ei ole vastustaja märkinud, et kaebaja omaks mõnda lisaseadet, mille abil oleks võimalik muuta konkreetne mängukonsool infovahetamist võimaldavaks seadmeks. Kohtule saadetud vastus ja muud materjalid kinnitavad, et kaebaja väitele, et A.A. oleks varasemalt kuritarvitanud oma võimalust kasutada Sony Playstation 2 ja kasutanud seda infovahetajana, vastustaja vastu ei vaidle. Seega saab kohus järeldada, et A.A. ei ole kuritarvitanud vanglas kehtivat korda, kui ta kasutas pikaajaliselt märgitud seadet. 6 Ühtlasi saab sellest järeldada, et vastustaja ei ole seostanud kaebaja poolt seadme kasutamist ohuga infovahetuse võimalusele, vaid on seda ohtu pidanud üldjuhul võimalikuks. Käesoleval juhul ei saa kohus olla veendunud, et vangla direktor on kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt, kuna otsuses viidatakse ainult sellele, et Sony Playstation 2 on põhimõtteliselt võimalik kasutada infovahetajana, kuid on jäetud märkimata või arvestamata, missugustel asjaoludel see on võimalik ja miks see on võimalik kaebaja valduses olevate vahenditega. Kohus on eelnevalt märkinud, et A.A. viibib vanglas pideva järelevalve all ning ei ole asja kasutamisel senimaani õigusi kuritarvitanud. Vanglas on tekkinud probleemid küll mobiiltelefonide levimisega ning vanglad said abivahendid, millega on võimalik mobiiltelefonide tõhus avastamine. Mobiiltelefonide olemasolu iseenesest ei garanteeri veel seadme kasutusele võttu nii, et järgneks eeskirjade rikkumine. Seda kohtu seisukohta kinnitab muuhulgas Justiitsministeeriumi vaideotsuses (tlk 7) olev arvamus. Nimelt märgitakse seal, et Tallinna Vangla seisukohaga, et sidepidamise võimalus koos modemi, mobiiltelefoni või telefoniliiniga muudab seadme olemuselt sidepidamisvahendiks, võib nõustuda tinglikult. Veel märgitakse, et seadme kasutamine sidepidamisvahendina on võimalik juhul, kui muretsetakse lisaks vastavad seadmed. Ehkki ministeeriumi esindaja lisab, et seade lisafunktsioonidena võimaldab sidepidamist ja võib kasvada selle kasutusse andmisel julgeolekurisk ja selle tõttu on põhjendatud vangla viited seadme võimalikule kuritarvitamisele, leiab käesolevat kaebust lahendav kohus, et ministeeriumi vastus ei ole kohtule tervikuna siduv. Kohus leiab, et lahendamist vajab küsimus, kas seadus keelab kaebaja poolt soetatud seadme kasutamise või mitte. Kohus järeldab, et kättesaadavatel andmetel ei ole Sony Playstation 2 toodetud otseselt sidepidamisvahendiks, vaid tema funktsioonid on piiratud ning selleks, et teda saaks kasutada sidepidamiseks, vajab kinnipeetava rida lisaseadmeid. Ministeeriumi lahendist nähtuvalt vajab kaebaja selleks modemit, mobiiltelefoni koos spetsiaalse kaabliga ja võimalust ühendada seade telefoniliini. Kui suur tõenäosus on kinnipeetaval hankida neid lisaseadmeid või kasutada olemasolevat vangla telefoniliini kinnipidamise tingimustes, kaebajale ja kohtule esitatud vastusest ei nähtu. Ilmselgelt juhul, kui vanglal oleks esitada andmeid, mis kinnitavad, et praktikas vaatamata Tallinna vangla jõupingutustele levivad ja hangitakse need lisaseadmed, millest tulenevalt tekib võimalus kasutada seadet sidepidamisvahendina, saaks kohus teha kindlalt järeldused, et seadmest tuleneb võimalik oht ja et see oht on reaalne. Kohus leiab, et VSKE täpsustamisel ei peetud eesmärgiks keelata kinnipeetavate kasutuses senimaani kõik kasutuses olevad elektri ja tehnikavahendid, mida saab põhimõtteliselt ümber kohandada erinevate raskesti kättesaadavate abivahendite abil. Seega leiab kohus, et juhul, kui seadusandja soovinuks keelata kõik mängukonsoolid, oleks ta nende massilise kasutamise tõttu siiski seaduses üheselt selgelt ka esile toonud. Vastusest ei selgu, et haldus oleks end sidunud Tallinna Vanglas ühtse halduspraktikaga ja arvates VSKE muutmisest hakanud keelama kõigile kinnipeetavatele väljastatud mängukonsoolide kasutamist. Kaebaja märkis oma kaebuses, et tema teada ei ole kõigile kinnipeetavatele nende seadmete kasutamine keelatud. Vastustaja selles osas oma vastuses mingeid seisukohti ei võta, millest kohus järeldab, et vangla halduspraktikas ei ole hakatud keelama või tühistama lubasid, mis on antud välja seadme kasutamiseks. Üldjuhul on lubamatu lahendada samaaegselt erinevalt mitut ühesugust juhtumit. Ka märgitud asjaolu kinnitab lisaks, et kui vangla peaks ise õigusnormi sedavõrd imperatiivseks, et tekiks kohustus keelata mängukonsoolide kasutamine kambrites, siis oleks vastustaja ka viidanud, et ta on arvates VSKE kehtestatud loendist keelanud kõigile kinnipeetavatele nende asjade kasutamise ega väljasta neid ühelegi kinnipeetavale ja tühistab varasemad load. Kohtul selliseid andmeid ei ole ja vastupidiselt nähtub, et nii vangla kui ministeerium ei ole sellist kindlat seisukohta ja hoiakut võtnud. Kui selline seisukoht oleks võetud, siis oleks vangla otsustuses ära toodud, et õigusnorm keelab mängukonsoolide kasutuse ja loendi p 10 sisaldab absoluutse keelu ning puudub vajadus hinnata, kas asi on 7 kinnipeetavale vajalik või mitte. Keelatud asja puhul puuduks vanglal vajadus võtta seisukoht, kas isik vajab põhjendatud vajadusel soovitud seadet. Vastusest A.A.ile ja kohtule ei nähtu ka seda, et mingil konkreetsel põhjusel on just nimelt Tallinna vanglas olemas praktika, mille kohaselt mingil kindlal tingimusel ja põhjusel selles vanglas on keelatud mängukonsooli kasutus, näiteks põhjusel, et teatud tingimuste koosmõjus on Tallinna vanglas olemas suurem oht, et seda konkreetset seadet saab kasutada sidepidamiseks ka ilma lisaseadmeid hankimata. Haldusorgan peab antud juhul välja selgitama asjas tähtsust omavad konkreetsed elulised asjaolud, tõlgendama õigusnormi ning seejärel tuvastama, kas konkreetsed faktilised asjaolud kuuluvad abstraktse faktilise koosseisu alla. Ilmselt on vastustaja siiski käsitlenud normi mitte konkreetse keelava normina, vaid õigusnormina, milles on liidetud nii kaalutlusõiguse kasutamise võimalus kui ka määratlemata õigusmõiste, mida tuleks asuda sisustama. Kaalutlusõiguse osas on kohtul piiratud kontrolli õigus, määratlemata õigusmõiste sisustamine on kohtu poolt kontrollitav, kuna viimast saab sisustada seaduse eesmärkide ja juhiste kaudu ning normi tõlgendus saab olla õige vaid ühel juhul. Ehkki ka juhul, kui lähtuda seisukohast, et määratlemata õigusmõistet saaks sisustada kaalutlusõiguse alusel ja siinkohal kohtulik kontroll oleks samuti piiratud, peab kohtule olema esitatud piisavalt andmeid ja teavet, mis veenaks kohut, et kaalutlust teostati ning tulemus on õige. Antud juhul need asjaolud tehtud otsusest puuduvad ja kohus ei saa kontrollida, kuidas või missugused asjaolud mõjutasid lõppjäreldust.
2. Vastustaja on märkinud, et õppida ning silmaringi laiendada on võimalik ka Tallinna Vangla raamatukogust raamatute ning õpikute laenutamisega või televisioonisaadete jälgimisega. Kohus küll möönab, et Sony Playstation 2 ei ole hädavajalik silmaringi laiendamiseks, kuid kohtule jääb selgusetuks, et kui kaebaja seade kuulub vangla arvates keelatud esemete loetellu, siis miks põhjendab vangla seadme mitte lubamist väitega, et Tallinna Vanglas on ka muud võimalused silmaringi laiendamiseks. Sellisel juhul peaks piisama motiveeritud otsusest, miks on tegemist keelatud seadmega. Vaatamata vangla sellisele põhistusele leiab kohus, et vaidlustatud haldusakti põhjendus ei sisalda piisavat nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni, mis oleks omavahel loogiliselt seotud. Seega ei veena ka see konkreetne seisukoht kohut, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise, mis keelab seadme kasutamise. Vastustaja seisukohtade osas märgib kohus veel, et vangla märkis ära, et kinnipeetav väitis, et ta soovib Sony Playstation 2 ka selleks, et kuulata usuteemalisi CD plaate. Vastustaja leidis, et kaebaja isiklike asjade hulgas on laos vaid üks CD plaat, mis võib sisaldada usuteemalisi loenguid ja ülejäänud plaadid on mängude või muusikaga. Tallinna Vanglas on kinnipeetavatel võimalus kohtuda kaplaniga, lugeda usualast kirjandust, samuti hoida kambris mõistlikku kogust religioosset sümboolikat. Samas on vangla jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et tema usuks on induism, Tallinna Vangla kaplan on teist usku, mistõttu temaga kohtumine ei täida kaebaja eesmärki rahuldada usulisi vajadusi. Samas ei saa kohus kontrollida kaebaja CD plaatide sisu, et teha kindlaks, kas need sisaldavad usu- ja psühholoogiateemalisi loenguid ja seda kokkupakitud formaadis, kuna vastustaja sellele väitele täpsemini ei reageeri. Vastustajal oli võimalus välja selgitada ja koostada vaidluse tõttu kohtule näiteks akt, mis võiks lahendada vaidlusküsimuse, missugused CD plaadid on kaebaja kasutada. Kaebaja sellekohane väide tuleb seega lugeda õigustatuks, kuna vastustaja ei ole tõendanud vastupidist. Seega leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud ning seetõttu ei ole võimalik kohtul kontrollida, mis olid tegelikult taotluse rahuldamisest keeldumise põhjused. 8 Vaidlustatud otsuses ei ole täidetud haldusakti õiguspärasuse eeldused, haldusakt on kontrollimatu ning kuulub seetõttu tühistamisele. Kohus ei saa käesoleval juhul teha vangla direktorile ettekirjutust Sony Playstation 2 kasutamiseks loa andmiseks, mistõttu kohus teeb vastustajale ettekirjutuse vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi ja teha selles osas seadusenõuetele vastav otsus.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 80 EEK 06.07.2007.a. (tlk 8). Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis kuulub vastustajalt välja mõistmisele kaebaja kantud kohtukuluna tasutud riigilõiv summas 80 EEK. Seega tuleb Tallinna Vanglal hüvitada kaebajale tasutud riigilõiv 80 EEK kaebaja isikukontole kohtuotsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul. Karin Kalmiste Kohtunik 9