) § 67 p 1 ja vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 64 1 lg 10 alusel kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Kaebuse esitaja 20.06.
Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli
p 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja vangla sisekorraeeskirja § 64 1 p 10. Õigusnormide kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud esemeteks mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja 2 personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja seda vastu võtta. Mobiiltelefoni akulaadija on mobiiltelefoni tarvik, milleta mobiiltelefoni kasutada ei saa, mistõttu kuulub laadija mobiiltelefoni juurde ja selle leidmisele laieneb vangla sisekorraeeskirja § 641 p 10, mille kohaselt vanglas keelatud esemeks on mobiiltelefon. 22.04.2007.a., so rikkumise avastamise ajal, oli kaebaja staatuseks vahistatu (hetkel kohtualune).
ja 7. peatüki sätteid eelvangistust reguleerivas peatükis sätestatud erisustega.
lg 1 alusel kohaldatakse distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele vangistusseaduse § 64 sätteid. Valvur Urmo Junolaineni ettekandes nr 759 on märgitud, et mobiiltelefoni laadija leiti ja võeti ära kaebaja voodi alt. Ettekande õigsust on kinnitanud allkirjaga laadija leidmise juures viibinud vanemvalvur Boriss Zahharov. Akulaadija leidmine nimelt kaebaja voodi alt on selle ettekandega tõendatud ning kaebaja poolt kaebuses märgitu: „Nende jutu järgi oli see kusagile laua juurde peidetud või pandud“, on liiga kaudne ja umbmäärane, et seada kahtluse alla akulaadija leidmist nimelt kaebaja voodi alt. Akti kohaselt leiti sama läbiotsimise käigus samast kambrist (nr 314) ka mobiiltelefon. Mobiiltelefon Nokia 6100 leiti vahistatu T. S. kapist. Vahistatu T. S.le määrati Tallinna Vangla direktori 23.05.2007.a. käskkirjaga nr 439-d karistuseks 15 ööpäeva kartserit. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas Magasini tänaval rikkumise toimepanemise järgselt kuni 30.04.2007.a., millisest kuupäevast alates kuni 16.05.2007.a. viibis ta Tallinna Vangla tervishoiuosakonna statsionaaris Maardus. Alates 16.05.2007.a. kuni 30.05.2007.a. viibis ta Rapla Politseijaoskonna arestimajas ja sealt naasis 30.05.2007.a. Tallinna Vanglasse. Mobiilitelefoni aku omamine avastati 22.04.2007.a., käskkiri allkirjastati 31.05.2007.a.
lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Seega, hoolimata rikkumise toimepanemise päevast käskkirja andmiseni möödunud rohkem kui kuust, on käskkiri antud õigeaegselt kaebaja haiglas ja arestimajas viibimise tõttu. Määratud kartserikaristust ei pööratud täitmisele, kuna ajavahemikul 04.06.2007.a. kuni 02.07.2007.a. viibis ta taas Tallinna Vangla tervishoiuosakonna statsionaaris Maardus. Seega ei pööratud määratud kartserikaristust täitmisele
lg 3 alusel, mille kohaselt vahistatule määratud distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele ühe kuu jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Kaebaja toimepandud õiguserikkumine on tõendatud valvur Urmo Junolaineni ettekandega, mille õigsust on juuresviibijana kinnitanud ka vanemvalvur Boriss Zahharov. Selle ettekandega on tõendatud, et akulaadija leiti kaebaja voodi alt. Akulaadija puhul ei ole võimalik välja võtta kõnede eristusi ning tuvastada sel viisil omanikku. Seega on vastustaja seisukohal, et ettekandega tõendatud akulaadija leidmine kaebaja voodi alt on piisav rikkumise tuvastamiseks ja kaebaja karistamiseks distsiplinaarkorras. Tallinna Vangla direktori 31.05.2007.a. käskkirja nr 471-d on antud välja pädeva isiku poolt temale antud kaalutlusõiguse alusel ja piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb 3 seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist, mistõttu on nimetatud käskkiri õiguspärane. Kaebaja on kohtule teatanud, et on nõus kirjaliku menetlusega. Tallinna Vangla vastustajana leiab samuti, et asja on otstarbekas lahendada kirjalikus menetluses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 punktist 6 palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud protsessiosaliste selgitusi ja toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele. Tallinna Vangla direktori 31.05.07.a. käskkirjaga nr 471-d loeti A.S. süüdiolevaks keelatud asja omamises. Kohus nõustub vastustajaga, et
p 1 kohaselt peab kinnipeetava täitma vanglas sisekorraeeskirju ning VSKE § 64.1 lg 10 kohaselt on vanglas keelatud omada mobiiltelefoni tarvikut. Kambrist leiti mobiiltelefoni akulaadija ja vaidlust ei ole küsimuses, et märgitud asi on vanglas keelatud asjaks. Kohus nõudis välja vanglalt distsiplinaarmenetluse materjalid. Vastavalt väljanõutud ja kohtule esitatud materjalidest nähtub, et menetlusprotokoll koostati 24.05.07.a. ja sündmus toimus 22.04.07.a. Protokolli on tehtud kanne, et A.S. ei tunnista oma süüd. Protokollile lisatud materjalidest nähtub, et A.S. sai anda oma seletuse alles 16.05.07.a. ja ta tema seletuse kohaselt ei ole ta näinud ega tea mingist laadijast midagi, ta viibis maikuust haiglas. Vahetult peale sündmust on koostatud 22.04.07.a. akt kambris läbiviidud läbiotsimisel leitud asjade avastamise ja äravõtmise kohta. Akti esemete äravõtmise kohta kinnitas 23.04.07.a. A.Kurg. Tlk 36 oleva akti andmetel valvurid Urmo Junolainen, Julia Burova ja vanemvalvur Boriss Zahharov kinnitavad, et nad avastasid ja võtsid ära 22.04.07.a. kell 21.35 II eelvangistusosakonnas kambrist 314 mobiiltelefoni ja akulaadija. Seega ei kajastu akti andmetest täpsemalt, missuguses kohas kambris märgitud asjad asusid ja kellele nad võiksid kuuluda. Peale akti esitati kohtule veel 22.04.07.a. valvur U.Junolaineni koostatud ettekanne nr 759, mille kinnitasid 23.04.07.a. vangistusosakonna juhataja R.Kerner ja direktori ülesannetes A.Kurg. Ettekande kohaselt A.S. voodi alt leiti ja võeti ära mobiiltelefoni laadija. Juures viibis vanemvalvur B.Zahharov. Veel on tehtud ettekandes märge, et „seletuskirja andmisest keeldus“. Ilmselt on mõeldud siinkohal A.S.t, kuid täpsem kanne puudub. Seega on akti kohaselt sündmuskohal olnud 3 ametnikku, kuid ettekande kohaselt kaks ametnikku. Kaebaja väidab, et ta sündmuse ajal kinnipeetavaid toas ei olnud ning akulaadijast tema midagi ei teadnud. Kas kaebaja ka tegelikult keeldus seletuskirja esitamisest, selles kohus veendunud ei ole, kuna selle märke osas kinnitusallkirju ei ole lisatud. Kaebaja hiljem antud seletust ei ole palutud täpsustada ning materjalidest ei nähtu, kas distsiplinaarasja menetlemise kestel uuriti ja esitati küsimus, kellele võiks kuuluda leitud asjadest akulaadija. Kohus nõudis täiendavalt välja T. S. kohta koostatud distsiplinaarkaristuse käskkirja nr 439-d koos alusmaterjalidega. Käskkiri koostati 23.05.07.a. ja selle kohaselt karistati märgitud isikut selle eest, et tema hoidis 22.04.07.a. kambris nr 314 isiklikus kapis mobiiltelefoni. T. S. tunnistas süüd ja tema osas koostati distsiplinaarmenetluse protokoll 16.05.07.a. Märgitud vahistatut on tutvustatud protokolliga allkirja vastu, kuid A.S.t ei ole tema suhtes koostatud protokolliga tutvustatud. Esemete äravõtmise akt on mõlemas asjas sama akt. T.S. kirjutas seletuskirja, kuid seletuse andmise kuupäeva ei ole märgitud. Seletuskirja kohaselt kinnitab ta, et 22.04.07.a. leiti „minu kapist mobiiltelefon, mis kuulus minule“. Seletuskirja võttis spetsialist Madis Vaikmäe. Menetlusmaterjalidest (tlk 53-58), mis koostati märgitud isiku distsiplinaarasjas, ei nähtu, kas asja uurimisel esitati T.S.le küsimusi, 4 kellele kuulub akulaadija. Kuna kummagi asja materjalidest ei nähtu ammendavalt, kuidas selgitati välja, kellele missugune asi kuulub, va asjaolu, et asjad loeti kuuluvaks neile isikutele, kelle voodi juurest või kapist nad leiti, siis uuris kohus, kas asjade materjalidest nähtub, missugused küsimused või täiendavad küsimused olid asjaosalistele esitatud. Vahistatud olid andnud seletuskirjad ja sealt nähtub, et A.S. eitab akulaadija kuuluvust temale, kuid T.S. kinnitab mobiiltelefoni omamist. Tallinna vangla on kinnitanud, et kaebajal ei ole varem distsiplinaarkaristusi ning pahandusi seotult keelatud asja omamisega. Distsiplinaarmaterjalid kinnitavad, et vanglal ei jäänud kahtlust selles, et mobiiltelefon on T.S.i oma. Kuivõrd aga materjalidest ei nähtu, miks peeti loogiliseks, et kaebaja, kes ise mobiiltelefoni ei oma ning kellel ei ole varem lasunud kahtlust keelatud asja omamises, vajas akulaadijat või omas seda ilma mobiiltelefonita, siis distsiplinaarasja materjalidest kohus sellele küsimisele vastust ei leia. Välistatud ei ole, et ka laadija kuulus isikule, kellele kuulus mobiiltelefon. Kohus on pannud tähele, et vanglad sageli piirduvad asja leidmise asukoha tuvastamisega, mitte aga ei selgita uurimise käigus välja, kas keegi kinnipeetavatest tunnistaks asja kuuluvust temale, sõltumata selle leidmise kohast kambris. Asja peitmine teise isiku kasutada oleva voodi või muu asja juurde ei ole võimatu. Kohus märgitu tõttu leiab, et lähtumine praktikast, mille kohaselt piirdutaks süüdistuse esitamisel üksnes asja leidmise koha fikseerimisega ja selle tõendamisega, et asi just nimelt aktis fikseeritud kohast ka leiti, ei anna kindlust väita, et asja leidmise koht ainuüksi kinnitab, et asi kuulub ühele või teisele isikule. Antud vaidluse puhul leiab kohus, et aktis fikseeritud asjaolude uurimisel ei ole lähtutud uurimisprintsiibi nõuetest, mille järgimine on kohustuslik, kui viiakse läbi distsiplinaarasja menetlus. Kuna käesolevas asjas on eelnevalt märgitud materjalides fikseeritud üksnes asjade paiknemine ja leiukoht kambris, siis ei ole kohus veendunud, et menetlus viidi läbi piisava hoolsusega ja järgides uurimisprintsiipi. Seejuures esemete äravõtmise akt ei kajasta asjade täpset paiknemist ning üksnes ettekandest nr 759, mille koostas ja allkirjastas U.Junolainen märgitakse, et akulaadija oli A.S.e voodi all. Missuguse materjaliga sai seejuures tutvuda kaebuse esitaja, kui ta esitas seletuskirja ligi kuu aega hiljem, ei ole samuti tuvastatav, kuivõrd distsiplinaarmenetluse protokollilt puudub märge, et seda üritati kaebajale tutvustada. Kohtule ei ole piisavalt tõendatud, et seletusekirja andmise ajaks oli kaebajale teada ettekande nr 759 ja menetlusprotokolli sisu. Iseküsimus on, kas kaebaja oleks suutnud ja osanud kirjutada täpsema seletuskirja, kuid kohus leiab, et antud juhul oli võimalik menetluses ära fikseerida, missuguse materjali alusel sai kaebaja seletuse anda ning kui oli näha, et kumbki menetlusosaline ei märgi midagi akulaadija kuuluvuse osas, saanuks täpsustada, mida asjaosalised ise märgivad asjade kuuluvuse ja saamisloo kohta. Samuti oli võimalik esitada küsimusi teistele toas viibinud isikutele. Isegi juhul, kui vahistatute või teiste kinnipeetavate isikute ütlused ei ole vanglale alati ka usaldusväärsed, ei õigusta selline eelarvamus vajalike uurimistoimingute tegemata jätmist olukorras, mil väidetav asja omanik süüd ei tunnista. Antud juhul kaebaja kinnitas, et tema ei tea akulaadijast midagi. Asja otsustamisel saab karistuse määraja hinnata saadud seletusi ning välja tuua, miks üks või teine tõend on sobimatu või siis ei ole kooskõlas muude asjas kogutud tõenditega. Asja kohtulikul arutamisel ei ole sageli mitmed menetlusvead enam kõrvaldatavad. Antud juhul leiab kohus, et distsiplinaarmenetlus ei ole läbi viidud kooskõlas
Vastavalt
lg 2 oli vangla kohustatud kinnipeetavat informeerima kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. Kohus märkis, miks ei ole piisavaid andmeid, et kaebajat informeeriti kohe distsipliinirikkumisest ja miks ei ole selge, mille kohta kinnipeetav pidi andma seletuse. Vastavalt
Antud juhul protokoll koostati, kuid ei ole teada, kas seda tutvustati kaebuse esitajale, et ta saaks anda adekvaatse vastuse esitatud süüdistusele ja asjaoludele. Materjalist nähtub, et kaebuse esitamise ajani on 5 kaebaja olnud veendunud, et ametnike jutu järgi oli akulaadija leitud laua juurest või et see oli peidetud sinna. Selle tõttu ta oskab selgitada, et tema magas hoopiski vasakul pool akna all (kaebus tlk 1). Kaebaja märgib kaebuses, et tema voodi all see ei saanud olla, tema magas vasakul pool akna all; sama kordab ta täpsustuses (tlk 10). Vastustaja ei ole kohtule täpsustanud, kas kaebaja voodi ja laua paiknemine välistab akulaadija leidmise tema voodi alt või mitte. Distsiplinaarmenetluse materjal ei kajasta täpsemaid andmeid. A.S.e esitatud seletuskiri on sedavõrd lakooniline, et ei anna teavet, kas ta tajus olukorda adekvaatselt ning teadis, missugusel põhjusel peeti teda süüdlaseks. Kaebaja kohtukaebuse motiivid ja sündmuse kohta vastustajale antud seletus pigem viitavad, et teda oli teavitatud akulaadija leidmisest laua juurest. Vastustaja leiab kirjalikus vastulauses, et rikkumine on juba tõendatud valvur U.Junolaineni ettekandega, mille õigsust kinnitab vanemvalvur B.Zahharovi kinnitus allkirjaga, kes viibis sündmuse juures. Kohus leiab, et märgitu ei kinnita, et seletuskirjaga ja asja materjalidega sai tutvuda kaebuse esitaja. Distsiplinaarmenetluse protokollile kirjutab alla menetluse läbi viinud vanglaametnik ja protokolli vormi ja selles esitatavad andmed sätestatakse vangla sisekorraeeskirjadega. VSKE § 97 märgib ära protokolli rekvisiidid. § 97 lg 2 p 3 nõuab, et protokolli kantakse rikkumise asjaolude detailne kirjeldus; p 6 kohaselt tehakse viide tunnistajatelt võetud seletustele ja asjaolude kirjeldusele, mis tõendavad distsiplinaarsüütegu; p 7 nõuab viidet muudele tõenditele ja nende asukohale ning p 8 annab loetelu asjaoludest, millest peab selguma, milliste faktide ning tõendite alusel luges menetluse läbiviija süü tõendatuks. Kohus eelnevalt märkis, miks ei ole usaldusväärselt tõendatud, et peale asja asukoha fikseerimise üritati välja selgitada, kellele asi kuulub ja missugustel asjaoludel asi sattus kambrisse ning kaebaja voodi alla või siis vastupidiselt laua juurde. Materjalidest muuhulgas ei selgugi, kus asus kaebaja voodi kambris ja missugustel asjaoludel järeldati, et voodi kuulub kaebuse esitajale. Kohus ei saa kontrollida, kuidas paiknesid asjad kambris. Sama paragrahvi lg 2 p 13 nõuab protokolli tutvustamist allkirja vastu kinnipeetavale. Antud juhul kohus tuvastas, et kaebuse esitajale protokolli tutvustamise kohta puudub nii allkiri kui ka muud andmed, et kaebaja on seda üldse näinud. Märget, et kaebaja oleks keeldunud protokolliga tutvumast, puudub. Kohus järeldab, et kaebaja ei ole keeldunud sellega tutvumast, vastupidiselt oleks tehtud vastav märkus, so märkus keeldumise kohta. Seega tõendab asja materjal, et kaebajale ei ole menetlusmaterjal olnud kättesaadav, kuigi ta esitas seletuse ja sai lõppeks kätte karistuse otsuse. Muuhulgas täpsustab VSKE § 98 p 3, et protokolli lisadeks on kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta. Kuna kaebaja kirjalikud märkused protokolli kohta puuduvad, siis ei ole ka sellest sättest tulenevalt võimalik kinnitada vastustaja kasuks, et kaebaja sai protokolliga tutvuda. Vastupidiselt nähtub aga T.S.i kohta koostatud vastavast protokollist, et sellele isikule oli materjal tutvustatud. Õigusaktidest ei tulene kohustust kinnipeetavaga vestelda, vaid talle tuleb anda võimalus selgituste andmiseks. Selgitusi võib kinnipeetava anda kirjalikult, suuliselt või muus sobivas vormis. Asja materjalidest ei nähtu, et lisaks lakoonilisele seletuskirjale oleks karistatud isikult võetud lisaselgitusi. Kohus leidis, et selgitusi andis kaebaja olukorras, mil temale ei ole teatavaks tehtud distsiplinaarasja materjale. Seega nähtub antud asjas, et kaebajale ei tutvustatud enne seletuse võtmist ja käskkirja koostamist distsiplinaarasja materjale. Kaebaja ei saanudki realiseerida adekvaatselt kaitseõigust, kuna materjal, millega tal on seaduse alusel õigus tutvuda, on tutvustamata. Seega on rikutud VSKE § 97 lg 2 p 13 nõudeid. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei 6 vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul on aga rikutud kinnipeetava õigust teada saada tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest, selle materjalidest ja sellega seoses õigust anda adekvaatne selgitus vastavalt süüdistusele ja kogutud materjalidele. Kohus leiab, et distsiplinaarasja menetlus viidi läbi oluliste menetlusvigadega ja see võis mõjutada asja otsustamist ning seetõttu kuulub vaidlustatud käskkiri tühistamisele. Kohus rahuldab kaebuse, kuna kaebaja õigusi on rikutud. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja tasus riigilõivu 80 EEK 02.08.07.a. (tlk 16). Kuna kohus rahuldab kaebuse, siis kuulub vastustajalt välja mõistmisele kaebaja kantud kohtukuluna tasutud riigilõiv summas 80 EEK. Seega tuleb Tallinna Vanglal hüvitada kaebajale tasutud riigilõiv 80 EEK kaebaja isikukontole kohtuotsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul. Karin Kalmiste Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.