Obsah (7)

§ 135§ 114§ 84§ 118§ 87§ 59§ 160

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-844 Haldusasi A.S. kaebus teenistuse

§ 135lg 1); vabastamine Lihula Vallavalitsuse teenistusest 3.

Lugeda A.S. teenistussuhe Lihula Vallavalitsusega lõppenuks alates 31.03.2007 ametniku algatusel (

§ 114lg 1; § 135 lg 1); 4.

Mõista Lihula Vallavalitsuselt A.S. (isikukood xxxxxxxxxx) kasuks välja 68 400 (kuuskümmend kaheksa tuhat nelisada) krooni (

§ 135lg 2).

Vastavalt HKMS § 99 lg 1 p 1 kuulub otsus kahe kuupalga (22 800 krooni) väljamõistmise osas viivitamatule täitmisele;

1. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda;
2. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-kaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). 1 KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
3. A.S. taotleb Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses Lihula vallavanema 30.03.2007 käskkirja nr 22-1.3/81 tühistamist ja tema teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning teenistussuhte lõppenuks lugemist alates 31.03.2007 avaliku teenistuse seaduse (edaspidi

) § 130 lõikes 1 sätestatud alusel (koondamine) ja Lihula vallalt hüvitusena kuue kuu ametipalga, netosummas 54 606 krooni, välja mõistmist.

1. Kaebuse kohaselt oli A.S. teenistuses Lihula Vallavalitsuses alates 15.11.1999, töötades algul maakorraldajana ja alates 01.01.2004 maanõunikuna. 01.03.2007 teatati kaebuse esitajale kirjalikult maanõuniku ametikoha koondamisest alates 01.04.2007 ning tehti talle samas ettepanek asuda loodavale vabale maaspetsialisti ametikohale (tl. 11). A.S. sellest ettepanekust keeldus (tl. 12).
2. 30.03.2007 andis A.S. kaebuse kohaselt allkirja maanõuniku asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise auditi aktile (tl 8-10), mille lisadega tal väidetavalt tutvuda ei võimaldatud.
3. Lihula vallavanema 30.03.2007 käskkirjaga nr 22-1-3/81 vabastati A.S. distsiplinaarkaristusena teenistusest

§ 84

punkti 1, 2 ja 3 ning § 118 alusel alates 31.03.2007 (tl 6-7, edaspidi ka vaidlustatud käskkiri).

1. Vaidlustatud käskkirjas süüdistati kaebuse esitajat selles, et ta on eiranud või rikkunud ametnikule pandud teenistuskohustuste täpse ja õigeaegse täitmise ning õigusaktide järgimise kohustust, samuti kahjustanud oluliselt Lihula Vallavalitsuse kui ametiasutuse mainet ja loonud varalise kahju tekkimise ohu. Lisati, et A.S. on võtnud kodanikke vastu alkoholi tarvitamise jääknähtudega ja käitunud väljaspool ametiasutuse ruume vääritult.
2. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri ei sisalda andmeid kaebuse esitajale süüks pandud süütegude toimepanemise aja kohta ja seega ei ole käskkirja andmisel täidetud töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 11 lõike 2 punktis 2 sätestatud nõue ning seega ei ole võimalik kontrollida, kas distsiplinaarkaristus määrati TDVS §-s 6 sätestatud tähtaegade jooksul.
3. Samuti leiab kaebuse esitaja, et kuna tal 30.03.2007 seisuga kehtivaid distsiplinaarkaristusi ei olnud, ei saanuks teenistusest vabastada teda teenistuskohutuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest s.h teenistuses joobnuna viibimise eest. Samas ei nähtu kaebuse esitaja hinnangul vaidlustatud käskkirjast, et kaebuse esitajat oleks süüdistatud teenistuskohustuste jämedas rikkumises. Kaebuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud käskkirjast, millal toimus ja milles seisnes Lihula Vallavalitsuse maine oluline kahjustamine. Samuti ei nähtu, millal ja millise tahtliku tegevusega lõi A.S. varalise kahju tekkimise ohu, milles seisnes konkreetselt nimetatud oht, ega seega milles seisnes ja millal toimus A.S. sooritatud vääritu tegu või vääritud teod.
4. Veel heidab kaebuse esitaja vaidlustatud käskkirjale ette seda, et see ei vasta TDVS § 11 lõike 2 punktile 3 ega sisalda karistamisel arvesse võetavate muude asjaolude kirjeldust – ei ole võimalik hinnata, millistele kaalutlustele tuginevalt on valitud just selline karistusliik. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on sedavõrd üldsõnalisuse ja puudulik, et ei võimalda iga süüks pandud süütegu eraldi hinnata ja eraldi otsustada konkreetse süüks pandud teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimust ning isegi kui süüks pandavad teod oleksid aset leidnud, ei ole võimalik anda hinnangut, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärke ning hinnata karistuse proportsionaalsust. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et Lihula vallavanema 12.03.2007 käskkirjaga nr 22-1.2/65 määrati kaebuse esitajale tähtajad asjaajamise üleandmiseks (tl 52-53). Nimetatud käskkirja punktide 1 ja 2 järgi pidi kaebuse esitaja 19.03.2007 andma Lääne Maavalitsusele üle arhiveerimisele kuuluvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikud ning 22.03.2007 menetluses olevad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikud. Lääne Maavalitsusele anti menetletud toimikud üle osaliselt ja samal päeval tagastati vallale puudustega arhiveeritud toimikud (tl 54-55). Menetluses olevaid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikuid kaebuse esitaja vallavanemale määratud tähtajaks üle ei andnud.
6. Veel selgitab vastustaja, et kuna oli ilmne, et teenistusest lahkuv A.S. täidab asjaajamise üleandmise käskkirja kas mittenõuetekohaselt või jätab selle üldse täitmata ning oli tekkinud vajadus välja selgitada maanõuniku ametikohal teenistusülesannete täitmise ulatus ja probleemid, siis moodustati vallavanema 23.03.2007 käskkirjaga nr 22-1.1/74 (tl 56) komisjon asjaajamise ühepoolseks vastuvõtmiseks. Kaebuse esitaja asjaajamist üle ei andnudki. Komisjon lõpetas oma töö 30.03.
7. Samal päeval tutvustati kaebuse esitajale allkirja vastu asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise auditi akti nr 24-4.5/1 koos lisadega. Kaebuse esitaja ei avaldanud soovi akti lisadega tutvuda ega neid lugeda, samuti esitada aktile vastuväiteid. Lihula vallavanema 30.03.2007 käskkirjaga nr 22-1.3/81 vabastati A.S. distsiplinaarkaristusena teenistusest.
8. Vastustaja leiab, et ta ei ole seotud ametnikule esitatud koondamisteatega pärast õigusliku olukorra olulist muutumist ning haldusorganil on õigus ja kohustus valida õige ja tegelikkusele vastav alus ametnikuga teenistussuhte lõpetamiseks. Vastustaja väitel tuvastati olulised puudused kaebuse esitaja teenistuskohustuste täitmisel vahetult enne 2007 märtsi lõppu ja need on fikseeritud 30.03.2007 asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise auditi aktis nr 24-4.5/1 ja selle lisades (tl 57-86).
9. Vastustaja selgituse kohaselt olid kaebuse esitaja peamised teenistuskohustused määratud kindlaks Lihula vallavanema 16.01.2004 käskkirjaga nr 22-1.1/08 (tl 18-20), 21.09.2006 käskkirjaga nr 221.1/161 kinnitatud Lihula valla ametiasutuse sisekorraeeskirjadega (tl 87-93) ja asjaajamiskorraga (tl 94-113). Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 10.04.2001 lahendile nr 3-3-1-13-01 leiab vastustaja, et ametnik ei saa oma ülesannete täitmisel piirduda ametijuhendis sätestatu järgimisega, vaid peab juhinduma ka muudest teenistusvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest.
10. Vastustaja leiab, et TDVS § 11 lõikes 2 sätestatud tingimused on vaidlustatud käskkirjas täidetud, kuna sellest normist ei tulene, et käskkirjas peaks olema osundatud konkreetsetele sätetele, millest tuleneva kohustuse rikkumises ametnikku süüdistatakse. Vallavanem on teinud asjas kogutud tõendite põhjal kaalutlusotsuse, leides, et kaebuse esitaja poolt teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on antud juhul jäme rikkumine, ja määras kaebajale distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise

§ 118alusel.

Vastustaja märgib, et kaebuses on ekslikult väidetud, et vaidlustatud käskkirjas on loetletud seitse rikkumist, kuna tegelikult on seal loetletud ainult peamised valdkonnad, milles need rikkumised toimusid; reaalselt on selliseid rikkumisi tunduvalt rohkem. Samuti leiab vastustaja, et vabastamise käskkirja andmisel on vallavanem järginud seadusega kehtestatud nõudeid, asjas kogutud tõendeid ja kaebuse esitaja eelnevat käitumist.

1. Kuivõrd asja materjalidest nähtub, et olulised puudused kaebuse esitaja poolt teenistuskohustuste täitmisel ja teenistuskohustuste rikkumine tuvastati 30.03.2007 ja vastustaja reageeris koheselt süütegude ilmsikstulekul, siis ei ole vastustaja hinnangul õige kaebuse väide, et ei ole võimalik kontrollida, kas distsiplinaarkaristus määrati TDVS § 6 sätestatud tähtaegade jooksul või mitte. Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 10.04.2001 lahendile nr 3-3-1-13-01 asub vastustaja seisukohale, et igakordselt ei olegi võimalik ega ka vajalik tagantjärele kindlaks määrata konkreetse rikkumise aega.
2. Vastustaja selgitab, et kaebuse esitaja ettepanekul pikendati vallavalitsuse korraldusega (tl 114-115) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tähtaegu 37 endise maaüksuse osas, kuid asjaajamise vastuvõtmisel tuvastati 70 lõpetamata toimiku olemasolu (tl 75-77). Seega ei omanud kaebuse esitaja selles lõigus oma teenistuskohustustest mingit ülevaadet. Asjaolu, et toimikud seisid menetlemata 5-7 3 aastat ja isegi rohkem, selgus auditi käigus. Ametiasutusele süüliselt varalise kahju tekkimise või kahju tekkimise oht seondub Sigala maaüksusega (tl 116-117); Kiisa maaüksusega (tl 127-132); Vana-Sauna maaüksusega (tl 133-134) ja R. N.i erastamismenetlusega (tl 135-148). , kus vald kannab rahalist kahju seoses maatükkide ümbermõõtmisega ja katastriüksuste kustutamisega. Samuti nn selgunud, et vallal seisab ees mitmeid kohtuvaidlusi, sest kaebuse esitaja poolt vallavolikogule ja -valitsusele ettevalmistatud korralduste ja otsuste eelnõud ei olnud seaduslikud, ka on kaebuse esitaja ettepanekul maade kasutusvalduse taotlejate nimekirja kinnitatud FIE-sid, kes tegelikult ei vastanud seaduses sätestatud nõuetele (tl 154-159).
3. Vastustaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud kaebuse esitaja isikut: näiteks puudus A.S. 15.12.2006 ja 26.03.2007 mõjuva põhjuseta teenistusest, olles teatanud vallasekretäri abile, et ta sel päeval tööle ei tule, kuid otsesele ülemusele ehk vallavanemale puudumisest ei teatanud ega põhjendanud, kuigi Lihula valla ametiasutuse sisekorraeeskirja punkt 19 (tl 89) näeb ette, et teenistusest puudumisest teatab teenistuja vahetule ülemusele või vallavanemale. Samuti on vallavanem korduvalt (02.06.2006, 18.12.2006 vallasekretäri juuresolekul, 08.02.2007) vestelnud kaebuse esitajaga alkoholisõltuvusravi vajadusest, kuid kaebuse esitaja pole oma probleemi teadvustanud ja sõltuvushaigust ravima asunud. Lisaks on vallavanem saatnud kaebuse esitaja töö ajal koju kainenema, alkoholiprobleemist on vallavanemat teavitanud ka valla elanikud. Lihula vallavanema 18.06.2002 käskkirjaga nr 68 on määratud talle distsiplinaarkaristus alkoholi tarbimise eest ametiruumides ja ametiasutuse ruumides viibimise eest töövälisel ajal ilma tööandja loata (tl 162171). A.S. käitus 25.05.2006 tööajal alkoholijoobes olles väljakutsuvalt, tutvustades keskkonnakaitseinspektor Eliko Kõiv’ule Lihula valla kauneid koduaedu. Eelnimetatud faktid kahjustavad valla mainet ja kinnitavad valla haldussuutmatust ja samas ametniku ametialast suutmatust või tahtmatust teha oma tööd Lihula valla avalikus teenistuses. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Kohus, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendatud, tõendatud, ja tuleb rahuldada. Vaidlustatud käskkiri on formaalselt õigusvastane menetlus- ja vorminõuete olulise rikkumise tõttu, kusjuures rikkumised on sellised, mis võisid oluliselt mõjutada asja sisulist lahendamist ning põhjenduste puudulikkuse tõttu ei ole käskkiri sisuliselt kontrollitav. Sel põhjusel tuleb tunnistada kaebuse esitaja teenistusest vabastamine seadusevastaseks. Kuna käskkiri tuleb tunnistada seadusevastaseks tema formaalse õigusvastasuse tõttu, ei asu kohus analüüsima käskkirja materiaalset õiguspärasust, sh seda, kas kaebuse esitaja pani toime tegusid, mida talle süüks arvatakse, ja kas talle määratud karistus on proportsionaalne. Kaebuse esitaja tuleb lugeda teenistusest lahkunuks omal algatusel. Vastustaja peab hüvitama kaebuse esitajale kuue kuu ametipalga. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
5. Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitajale oli ette teatatud teenistussuhte lõpetamisest koondamise tõttu alates 01.04.2007; kaebuse esitaja ei andnud nõutud kuupäevaks (23.03.2007) üle asjaajamist; kaebuse esitajal ei olnud 30.03.2007 seisuga kehtivat distsiplinaarkaristust; kaebuse esitaja sai distsiplinaarmenetlusest teada samal päeval (30.03.2007), kui anti välja käskkiri tema teenistusest vabastamise kohta distsiplinaarsüüteo tõttu; kaebuse esitajale ei antud võimalust anda distsiplinaarmenetluses oma kirjalikke selgitusi; kaebuse esitaja ametipalk oli ametist vabastamise seisuga 11 400 krooni.
6. Haldusasjas vaieldakse selle üle, kas distsiplinaarasja menetlemisel järgiti seadustes sätestatud menetlusnorme (eelkõige, kas kaebuse esitajale oli reaalselt tagatud ärakuulamisõigus; kas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast nähtub, millal ja millised konkreetsed süüteod kaebuse esitaja toime pani (ja kui ei ole, siis kas see muudab määratud karistuse õigusvastaseks); kas kaebuse esitajat oli distsiplinaarsüüteo eest võimalik teenistusest vabastada olukorras, kus tal puudus kehtiv distsiplinaarkaristus; kas ja kuidas kahjustas kaebuse esitaja oluliselt Lihula Vallavalitsuse mainet ja kui kahjustas, siis kas see nähtub ka käskkirjast; kas kaebuse esitaja lõi oma tegevusega Lihula Vallavalitsusele varalise kahju tekkimise ohu ja kas see nähtub ka käskkirjast; milles seisnes kaebuse esitaja poolt väidetavalt toime pandud vääritu tegu ja kas see nähtub ka käskkirjast; kas käskkirjas 4 sisaldus karistuse määramisel arvestatud asjaolude kirjeldus; kas käskkirja põhjal on võimalik hinnata kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust, sh käskkirja proportsionaalsust. Kaebuse esitajale omistatud distsiplinaarsüüteod 21.

§ 87kohaselt reguleerib ametnike suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist TDVS.

Ametniku distsiplinaarmenetlust eristab töölepingu alusel töötaja distsiplinaarmenetlusest see, et ametniku ja tema tööandja vahel on lisaks haldusõigussuhe, millele kohalduvad haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätted (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03). Vaidlustatud käskkiri on ühtlasi haldusakt HMS § 41 lõike 1 tähenduses. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 sätestab haldusakti põhjendamise kohustuse. Lõike 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Kahtlemata on distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kaebuse esitaja suhtes koormav haldusakt. HKMS § 56 lõike 1 kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

1. TDVS § 11 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja ja süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et vaidlustatud käskkiri on väga üldsõnaline ja selles puuduvad konkreetsete kaebuse esitajale omistatud süütegude kirjeldused, sh toimepanemise aeg. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 08.10.2001 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11101 leidnud, et töölepingu lõpetamine distsiplinaarkaristusena oli ebaseaduslik, kuna distsiplinaarkaristuse käskkirjas ei olnud märgitud, milles konkreetselt seisnes töötaja süü ja millal ta töökohustusi rikkus. Kohus leiab, et nimetatud lahendis tehtud järeldused on kohaldatavad käesolevale haldusasjale.
2. TDVS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Tulenevalt TDVS § 8 lõikest 1 on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsustuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02). Erilise hoolikusega tuleb TDVS § 8 lg 1 nõudeid järgida siis, kui otsustatakse valida teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus. TDVS § 8 lg 1 ja Riigikohtu viidatud praktika osundavad vajadusele iga konkreetse süüteo puhul selle üksikasjad ning süüteo kvalifitseerimist ja karistuse valikut mõjutavad asjaolud igakülgselt välja selgitada.
3. TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtajad. Eeltoodust tulenevalt on väga oluline fikseerida karistuse määramise käskkirjas distsiplinaarsüüteo toimepanemise ja sellest teadasaamise aeg. Vastustaja väitis istungil, et distsiplinaarmenetluses ei olegi igakordselt võimalik määrata kindlaks konkreetset rikkumise aega ja viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 10.04.2001 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-13-
4. Kohus on vastustajaga nõus selles, et teatud juhtudel (nt teenistusülesande mittetäitmine) võib tõesti olla raskendatud süüteo toimepanemise aja määratlemine. Ometi ei tulene sellist järeldust vastustaja osundatud Riigikohtu lahendist ja see järeldus ei ole ka käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuivõrd kaebuse esitajale heideti ette mitte üksnes teenistusülesannete täitmata jätmist, vaid ka mittenõuetekohast täitmist („mõne maatüki osas on võetud vastu mitu volikogu otsust“, „kirjadele ei ole vastatud õigeaegselt“).
5. HMS § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuna tegemist on tõsiste puudustega, siis ei ole kohtul võimalik järeldada, et need puudused ei saanud mõjutada asjas otsuse tegemist ja seega ei kohaldu haldusaktile HMS §-st 58 tulenev kehtivuskaitse. 5
6. Mis puutub vastustaja seisukohta, et uurimispõhimõttest lähtuvas halduskohtumenetluses on niigi võimalik kõik asjaolud välja selgitada, siis märgib kohus, et kohtupraktikas tunnustatakse küll võimalust haldusakti põhjendusi kohtumenetluse käigus täiendada ja korrigeerida, ent mingil juhul ei ole võimalik hakata alles kohtumenetluses haldusakti põhjendustega sisustama. Käesoleval juhul on vaidlustatud käskkirja põhjendamispuudused sedavõrd suured, et kohtumenetluses nende täiendamine ja korrigeerimine ei ole võimalik.
7. Eeltoodu tõttu tuleks vaidlustatud käskkiri

§ 135

lõike 1 mõttes seadusevastaseks tunnistada ainuüksi põhjusel, et käskkirjast ei nähtu, milliseid konkreetseid tegusid kaebuse esitajale ette heidetakse. Süütegude kvalifitseerimine 28. Vastavalt

§ 118

lõikele 1 võib ametniku teenistusest vabastada sama seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest.

§ 118

lg 2 kohaselt võib teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p 1) eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal puudus tema ametist vabastamise hetkel kehtiv distsiplinaarkaristus.

osundatud sätetest tulenevalt omab karistuse määramisel ametnikule, kellel kehtiv distsiplinaarkaristus puudub, tähtsust, kas teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine on käsitletavad jämeda rikkumisena või usalduse kaotust põhjustava teona või mitte. Ka mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. 29. Käskkirjas on märgitud järgmist: „A.S. tegevusega või tegevusetusega on Lihula vallavalitsuse kui ametiasutuse maine oluliselt kahjustatud. Mõlema toimingu puhul on loodud ametiasutusele süülise varalise kahju tekkimise oht. A.S. on eiranud või rikkunud ametnikule pandud teenistuskohustuste täpse ja õigeaegse täitmise, õigusaktide järgimise ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi täitmise kohustust (

§ 59

lõikes 1), viibides ametiruumides ja võttes kodanikke vastu alkoholi tarvitamise jääknähtudega või käitudes väljaspool ametiasutuse ruume vääritult.“ Veel on viidatud

§ 84

punktidele 1-3, millest võib järeldada, et vastustaja on käskkirjaga lugenud tuvastatuks kaebuse esitaja poolt nii teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimise (p 1); ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamise või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomise (p 2) ning vääritu teo (p 3) toimepanemise. Teenistusest vabastamise põhjustena on käskkirjas märgitud teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, usalduse kaotamine ja avaliku teenistuse eetikakoodeksi rikkumine. Seega ei nähtu käskkirjast asjaolu, et kaebuse esitajat oleks süüdistatud teenistuskohustuste jämedas rikkumises, nagu väidab kohtule esitatud vastuses vastustaja.

1. Kohus leiab, et õigusvastane on kvalifitseerida kõiki tegusid kogumis kas usalduse kaotuse põhjustanud teona, vääritu teona, teenistuskohustuse täitmata jätmisena või mittenõuetekohase täitmisena. See ei ole kooskõlas HMS §-s 56 märgitud haldusakti põhjendamiskohustusega ega põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Riigikohus on oma lahendites korduvalt rõhutanud, et distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse (nt 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03). Süütegudele õigeaegselt antud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsus, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte. Kui isiku jaoks on juba karistuse määramisel teada, et mõned konkreetsed teod, milles teda süüdistatakse, on ametiasutuse arvates jämedad rikkumised, usalduse kaotust põhjustanud teod või vääritud teod, siis võib tema valik distsiplinaarkaristuse vaidlustamise otsustamisel olla teistsugune. Samuti võivad mõjutada soovi vaidlustada distsiplinaarkaristuse määramist ka haldusorgani poolt haldusaktis esitatud argumendid rikkumise määratlemiseks eelnimetatud tegudena. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on kohus seisukohal, et karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud, et need on küll rikkumised, ent mitte jämedad või 6 usalduse kaotust kaasa toovad rikkumised või on mõne teo osas möödunud karistuse määramise tähtaeg. Kuna tegemist on tõsiste puudustega, siis ei ole kohtul võimalik järeldada, et need puudused ei saanud mõjutada asjas otsuse tegemist ja seega ei kohaldu haldusaktile HMS §-st 58 tulenev kehtivuskaitse.
2. Eeltoodud kaalutlustel tuleks tunnistada vaidlustatud käskkiri

§ 135

lõike 1 mõttes seadusevastaseks ainuüksi sel põhjusel, et käskkirjast ei kaebuse esitajale süüks arvatud iga konkreetse süüteo kvalifikatsioon. Karistuse määramine 32. Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku kaalutlusotsustus.

§-s 85 lõikes 1 on loetletud distsiplinaarkaristused, mille ametnikule määrata võib. TDS § 8 lg 1 paneb karistuse määrajale kohustuse seaduses sätestatud võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Kohus ei saa hinnata sellise otsustuse otstarbekust, küll saab aga HKMS § 19 lõikest 6 tulenevalt hinnata, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne.

1. HMS § 56 sätestab haldusakti põhjendamise kohustuse. Selle paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vaidlustatud käskkirja pinnalt ei ole kohtul võimalik kontrollida kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust ja karistuse proportsionaalsust, kuna käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult ebapiisavalt põhjendatud ja sellest ei selgu karistuse määramise kaalutlused. Seetõttu ei ole arusaadav, miks otsustati valida rangeim karistus ja kas see on proportsionaalne (sobiv, kohane ja mõõdukas). Eeltoodud põhjustel ei saa kohus HKMS § 19 lõikest 6 tulenevalt kontrollida kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Samuti ei saa kohaldada eelnimetatud põhjustel haldusaktile HMS §-st 58 tulenevat kehtivuskaitset.
2. Eelnimetatud kaalutlustel tuleks tunnistada vaidlustatud käskkiri

§ 135

lõike 1 mõttes seadusevastaseks ainuüksi sel põhjusel, et käskkirjast ei nähtu haldusorgani kaalutlused kaebuse esitajale karistuse liigi määramisel. Ärakuulamisõigus

1. Kohus leiab, et kaebuse esitajale ei olnud tagatud võimalust anda distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta selgitusi. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Halduskolleegium on selle sätte tõlgendamisel leidnud, et TDVS § 7 lõigete 1 ja 3 koostoimest tulenevalt on seadusandja karistatava kirjalikku seletust üldjuhul pidanud oluliseks ja vajalikuks (Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03). Kirjalikku seletust distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta kaebuse esitajalt nõutud ei ole.
2. Riigikohtu halduskolleegium on oma 02.05.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-05 asunud seisukohale, et distsiplinaarmenetluse käigus seletuse võtmine annab ühest küljest isikule võimaluse avaldada asjas oma seisukohti, teisalt on seletusel tõenduslik tähendus. Viidatud Riigikohtu lahendis (halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) leidis kolleegium, et kirjaliku seletuse võtmine on kõigest üks võimalik moodus, kuidas isik, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, saab väljendada oma seisukohti teo ja sellega seonduvate asjaolude kohta. Igal juhul on oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut. Halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr 3-3-1-74-03 rõhutas kolleegium, et ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest. Halduskohus rõhutab siinjuures, et isikule piisava ärakuulamisõiguse tagamine on ka haldusorgani huvides, kes saab isiku seisukohtu distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võtta ning vältida seega tuginemist neile 7 asjaoludele, mis tõotavad endas kätkeda vaidlust või ka tugevdada oma positsioone täiendavate põhjenduste ja selgituste lisamisega distsiplinaarkaristuse määramise otsusesse.
3. Riigikohtu halduskolleegium on ka teistes lahendites (25.11.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-03 ja otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03) väljendatud seisukohta, et isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Õiguste reaalse kaitse tagamiseks tuleb isikut teavitada, millistes rikkumistes teda süüdistatakse, ning tal peab olema võimalik tutvuda väidetava süüteoga seonduva informatsiooniga. Riigikohtu varasemas praktikas on rõhutatud isiku ärakuulamise erilist tähendust ja vajadust distsiplinaarmenetlust korrektselt läbi viia iseäranis juhtudel, kui valitakse rangeim karistus: teenistusest vabastamine (13.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-02 ja kolleegiumi viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-74-03).
4. HMS § 40 lõike 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Lõikes 3 sätestatakse juhud, mil haldusakt on võimalik anda ilma isikule selgituste andmise võimaluseta. Ühtegi loetletud alustest käesoleval juhul ei esinenud. Eeltoodust tulenevalt on isikule enne distsiplinaarkaristuse määramist selgituste andmise võimaluse tagamine kohustuslik. Seejuures peab isikule andma piisavat aega, et ta saaks oma seisukohad läbi mõelda. Kindlasti ei oleks HMS-ga kooskõlas olukord, kus isik peab andma selgitusi mahukate asjaolude kohta paari tunnise ettevalmistusajaga.
5. Vastustaja ei ole väitnud ja ükski tõend ei kinnita seda, et kaebuse esitajalt üldse distsiplinaarmenetluse käskkirja eelselt talle omistatavate süütegude osas seletust oleks küsitud. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõtet ei nähtu koostatud olevat ja sellest tulenevalt ei nähtu ka, et neid oleks kaebuse esitajale tutvustatud. Asjaajamise üleandmise-vastuvõtmise auditi akti nr 24-4.5/1 (tl 8-10) tutvustati kaebuse esitajale 30.03.2007, so tema ametist vabastamise päeval. Vastustaja kinnitusel tutvustati kaebuse esitajale ka akti lisasid, millele kaebuse esitaja vastu vaidleb. Kohus leiab, et kuivõrd vastustaja ei ole oma väite kinnituseks esitanud tõendeid, siis tuleb lähtuda asjaolust, et kaebuse esitajale ei ole akti lisasid tutvustatud. Akti lisade tutvustamise tõendamise kohustus lasub vastustajal, kuivõrd vastasel korral peaks kaebuse esitaja asuma tõendama negatiivset asjaolu, mis üldteadaolevalt ei ole võimalik. Kohus ei nõustu vastustaja väidetega, et kaebuse esitajal oli õigus esitada aktile oma vastuväited. Aktiga tutvudes ei olnud kaebuse esitaja teadlik sellest, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust. Ärakuulamisõiguse teostamiseks on isikul vaja teada, milliste konkreetsete tegude eest talle distsiplinaarkaristuse määramine kõne alla tuleks. Vaid sellisel juhul on isikul võimalik vajalikul määral kaitsta oma õigusi ja esitada tõendeid oma väidete kinnituseks. Seega ei nähtu asja materjalidest, et kaebuse esitajale oleks antud võimalus oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks.
6. Kohus on seisukohal, et isiku distsiplinaarmenetluses ära kuulamata jätmine ning vastuväideteks ja selgitusteks võimaluste andmata jätmine on selline menetlusviga, mis võib endaga kaasa tuua haldusakti tühistamise, kuna võib mõjutada asja otsustamist. Haldusakti ei saa lugeda õiguspäraseks tulenevalt HMS §
7. Seega tuleks vaidlustatud käskkiri tunnistada seadusevastaseks ka vaid kaebuse esitaja ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu.
8. Kohus märgib lõpetuseks, et asutuse juhil on kohustus teostada pidevat järelevalvet alluvate poolt tööülesannete täitmise üle. Ametiasutuse juht ei saa pärast aastatepikkust teenistuja distsiplinaarsüüteo tunnustega tegudele reageerimata jätmist ilma kohase menetluseta ja piisavate põhjendusteta vabastada sellist teenistujat ametist. Asutuse juhi kohustuseks on tagada alluvate teenistusülesannete täitmine ja väärikas käitumine seaduslike meetmetega ja kui need tulemust ei anna, siis ametnik ametist vabastada. Siiski peab silmas pidama seda, et ametist vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mistõttu on seda võimalik reeglina kohaldada siiski vaid kehtiva distsiplinaarkaristusega teenistuja suhtes või juhul kui konkreetne etteheidetud rikkumine (distsiplinaarsüütegu) on sedavõrd raske ja sellise iseloomuga, mis selle toime pannud isiku teenistussuhte jätkamise igal juhul välistab. Vaid neil juhtudel saab määratud karistus olla 8 proportsionaalne, kuid neil juhtudel peavad karistuse määramise käskkirjas sisalduma kohased faktilised ja õiguslikud põhjendused, mis võimaldaks hinnata määratud karistuse proportsionaalsust. Kaebuse esitaja nõuded 42.

§ 160

lõike 5 kohaselt võib ametnik kohtult taotleda temale määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, kui ta leiab, et teda on karistatud ebaseaduslikult. Vastavalt

§ 135

lõikele 1 on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kuna kaebuse esitaja vabastati ametist formaalselt õigusvastase käskkirjaga, tunnistab kohus kaebuse esitaja ametist vabastamise kooskõlas

§ 135lõikega 1 seadusevastaseks.

43.

§ 135

lõike 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda lisaks vabastamise seadusevastaseks tunnistamisele teenistusest vabastamise aluse muutmist. Kaebuses palus kaebaja lugeda teenistusest vabastamise aluseks koondamine. Samas ei nõua kaebuse esitaja talle koondamistasu maksmist. Istungil muutis kaebuse esitaja oma taotlust, taotledes teenistussuhte lõppemise aluse muutmist ametliku omal soovil teenistusest lahkumiseks. Seetõttu tuleb lugeda A.S. teenistussuhe Lihula vallaga lõppenuks alates 31.03.2007

§ 114lõikes 1 sätestatud alusel.

44.

§ 135

lõike 1 kohaselt on ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Lõike 2 kohaselt kui ametnik loobub ennistamisest, on ametiasutus kohustatud maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga. Algselt nõudis kaebuse esitaja vastustajalt hüvitist talle viimase kuue kuu jooksul maksutud töötasu ulatuses. Kohus selgitas istungil, et

§ 135lõikes 2 mõeldakse hüvitist kuuekordse ametnikule määratud ametipalga ulatuses.

Istungil esitas kaebuse esitaja oma ametipalga kohta palgalipiku (tlk 174), mille kohaselt oli 2007 märtsikuus kaebuse esitaja ametipalk 11 400 krooni (brutopalk). Seega tuleb mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks 11 400 x 6 = 68 400 krooni (brutosummas). Menetluskulud 45. Menetluskulude väljamõistmise taotlusi ei esitatud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 9